Tere õhtust, kallid mõnusate sõbrad. Meie eilne Pedingtoni lugu jäi pooleli, seal. Kust ta restorani läks, et oma sõpradega kokku saada ja restorani juhataja teda oma imeliku käitumisega üllatas? Moponen istuma oma kõige paremasse laud on sul seal akna all. Ja ta juhatas pädingtoni nimetatud lauda. Meil on täna teile pakkuda mõned erakorralised road. Ma usun, et me leiame midagi vastavat teie erakordsele maitsele. Ja ta pilgutas veel kord silma. Ma usun ka, vastas pädington viisakalt vastu pilgutades. Aga ma pole kindel, kas ma võin neid endale lubada. Lugupeetud härra sõnas juhataja pidulikult. Rahast ei, teeme endale probleemi. Kas tõesti? Hüüatas karupoeg erutatult. Juhataja raputas pead, lihtsalt kirjutab arvele oma allkirja, seletas ta. Mõtleme kõigepealt toidule, see on palju olulisem. Me tahame, et tunneksite ennast nagu kodus. Me juba tunnemgi lastes karupoeg, haarates noa ja kahvli. Millal me alustame? Vaat see mulle juba meeldib, juubeldas juhataja. Ta nägu säras Nemi, jätkas ta jälle käsi hõõrudes. Eriliselt soovitaksin teile avokaadot koorekastmes krevettidega täidetud. Seejärel kuidas oleks värske homaar või grillitud lest, eskalopp, eritellimus või suurepärane piis teek. Kõik see jutt toitudest tegi pädingtoni väga näljaseks ja ta ei suutnud kuidagi otsustada. Ma arvan, et ma võtaksin neist kõigist natuke, teatas ta kannatamatult. Kui see juhatada tajat üllatas, siis oskas ta oma üllatust suurepäraselt varjata. Ta andis kelnerile karupoja tellimuse edasi ja vaatas oma klienti suurima lugupidamisega. Peab ütlema, sõnas ta, et võtate oma tööd väga tõsiselt. Tavaliselt teie kolleegid proovivad ainult paari toitu, teie võtate kõik ette. Ja tubli. Kas te soovite proovida ka mõnda vana veini? Reddington mõtles hetke. Ma mõtlen, et ma prooviksin teie värsket kakaod. Värsked kakaod, imestas juhataja. Tahate meid vahele püüda? Juhataja tegi kavala näo ja liibutes sõrme. Ja kuidas oleks magustoiduga? Ma arvan, et ma jätaksin natuke ruumi, vastas pädington. Ma söön nimelt kell üks oma sõpradega lõunat. Juhataja imestus oli veel suurem. No kui nii, siis muidugi sõnasta kummardudes. Jätan teid nüüd omapead, on head isu. Ma loodan, et te soovitate meid ka oma sõpradele. Ja ma soovitan teid oma kõikidele sõpradele, vastas Pedington ja asus maitsma esimesi kohale jõudnud roogasid. Ta ei saanud ikka veel õieti aru, miks teda nii lahkelt koheldi. Aga ta ei teinud sellest endale probleemi. Pealegi olid toidud tõepoolest kuninglikud. Laud, kus karupoeg oma hiilgavat söömaaega pidas, asus suurel vitriinaknal nõnda et see väga hästi tänavale paistis. Tädington olin nii süvenenud oma maitsvatesse kõrgutistesse et ta ei märganud tunglemist akna taga. Suur rahvahulk jälgis tema mitmekäigulist lõunat. Uudishimulikke tuli aina juurde ja iga uue roa peale puhkes akna taga aplaus. Ent peagi lisandusid lõbusatele ja uudishimulikele pealtvaatajatele ka murelike nägudega Braunid. Kui nad pädingtoni seal laua taga ära tundsid, siis aimasid nad, et sellest võib tulla parajal määral sekeldusi. Nad püüdsid tunglejate jõugust läbi trügida aga võttist kahega, enne kui see õnnestus. Taevas halasta aastaste Tilonni, kes ometi alati väga rahulikuks suutis jääda. Millega see karu nüüd jälle hakkama saanud. Tädington oli selleks ajaks söömise lõpetanud ja pühkis salvrätikuga hoolikalt oma vurrusid, kui tema juurde astus kelner ja ulatas talle taldrikul kokku pandud paberi. Kirjutage palun olla armuline härra, sõnas ta lahkelt naeratades. Pädington võttis sulepea ja kirjutas paberile oma nime. Naeratus kelneri näol muutus imestuseks. Ta vaatas paberit ja pädingtoni. Ja tema näoilme ei meeldinud Braunidele mitte sugugi. Nad hakkasid energilisemalt ukse poole liikuma. Hei, tulge ruttu hõikast juudi, lähme tädingtonile appi. Karupoeg vaatas omakorda imestusega kelnerit, mis te ütlesite? Kuus naelsterlingit, hüüdis ta. Ühe ainsa eine eest. Vabandust, sõnas kelner viisakalt. Üheksainsaks ei saaks nagu seda ainet küll nimetada. Me pidasime teid Dancan haidiks kuulsaks toidu hindajaks. Dancan Haldiks. Pädington vaatas raamatukest, mis ta ees laual oli. Ah sellepärast mina ei ole Taapan haid, mina olen pättington Braun ja ma olen karu. Sellisel juhul, seletas kelner. Me palume, et maksaksid sularahas, täpsemalt kuus naela 70 penni. Mul on ainult viis penni, vastas pädington rahulikult. Ta sai aru, et olukord ei olnud tema jaoks just soodne. Aga ta kõht oli nii täis, et ta ei jaksanud erutudagi. Aga ta tundis suurt kergendust, kui ta eemalt nägi lähenemas Braunide perekonda täies koosseisus. Sestpeale kui ta aknal oma demonstratsioonesinemist oli sooritanud, oli restoranis suur muudatus aset leidnud. Nimelt polnud seal enam ühtki vaba lauda ja kelneritel polnud hingetõmbeaega. Kui Braunid tädingtoni laua poole tüürisid, astus neile ette juhatada taia. Vabandust, kas see noorhärra kuulub teile? Küsis ta isa Braunilt. Miks te küsite, püüdis isa aega? Ta Henri, pahandas ema, kuidas sa võid? Mina pole teinud ka enne näinud härrabraan. Hõikas pättington õhinal mängust osa võttes. Isa Braun ohkas sügavalt ja tõmbas taskust rahakoti. Kui ta nõnda küsid, ütles ta murelikult. Siis jahh, ma kardan, et see noorhärra kuulub meile, küll. Te kardate, kordas juhataja. Te ütlesite, te kardate? Karta pole siin midagi, see on parim, mis meil avamisest peale siiani on olnud. Vaadake seda, näitas käega ringi. See teie karu meelitas meile nii palju inimesi kokku, et meil on raskusi nende teenindamisega. Ei teelte soovima ühtegi penni. Te olete teretulnud kogu perega meile lõunale, restorani kulul. Laske hea maitsta. Ta pöördus pädingtoni poole. Ja teie, noorhärra, võiksite meile iga päev akna peal einetamas käia. Pädington luksatas. Iga päev ta küll nii rikkalikku lõunasööki välja ei kannataks. Ta hingas korraks sügavalt ja kaks nööpi lendasid eest. Niisugune oli lugu pädingtonist restoranis. Meil on aga nüüd käes aeg jälle magama heita.