Pooleli seal, kus pädington oma sõpradega pallile jõudis. Palli ruumi avatud uksest kostis muusika ja saabunud külalised seisid järjekorras ukse taga, oodates oma järge. Igaühe sisenedes palli ruumi, hõigati valjusti tema nime. Et kõik kuuleksid ja teaksid, kes sisse tuli oli valmis, sosistas džuudi tädingtonile. Järgmistine, läheme, meie. Tädington proovis korraks võtta seda poosi, mida ta selle tarvis oli kodus peegli ees harjutanud. Selleks ajaks pidi ta kaasa võetud õpetuse raamatukese ja äratuskella kuue põue taskutesse peitma. Mind ei ole kunagi niimoodi välja hõigatud sõnasta närviliselt kui Pedunkton. Kõike sekid, juudi, sul on pesupulgad pükste küljes. Karupojale meenus nüüd, et ta oli oma püksisääred pesupulkadega natuke üles kergitanud, et neid mitte ära määrida. Ta püüdis need nüüd kiiresti ära võtta. Ta aga muidugi ei tahtnud õnnestuda. Kui ta selle härra juurde jõudis, kes nimesid hõikas, ütles ta viisakalt. Vabandust, mina olen härra proual, aga mul on väike mure pesupulkadega ja ta tegi sügava kummarduse, et neid pükste küljest ära võtta. Pesupulkadega proon, hõikas mees ninahäälel. Pesupulkadega Braun, hõikas pädington ärritatult. Ta seisis, käpad üleval, hoidis mõlemas käpas pesupulki ja oli äärmiselt pahane, et olles elus esimest korda pallil tema nimi nii valesti välja hõigati. Ta tahtis midagi seletada, aga välja hõika ja oli juba ametist sõbragruuberiga ja teised olid ootamas järge. Palliperemees püüdis pädingtoni tuju naljaga heaks pöörata, tervitades karupoega kättpidi. Ja aina kordas, vaid väga rõõmustav. Väga rõõmustav on niisugune omapärane esitlemis viis. Ja igasugune huumor on teretulnud. Pädington saatis talle oma kõige karmima pilgu. Abikaasale tuli appi palliperenaine proua Smis. Ta tervitas karupoega ja näitas käega saali sügavusse. Neti. Seal on härra Norman Kent. Nad hakkavad kohe peale, lähme ligemale. Tädington haaras taskust raamatukese, vaatas seda ja seejärel mustas frakis härrat teisel pool saali ning lausus nivoo Norman kliente. Ma näen, et te olete kodus tublit tööd teinud, sõnas palliperenaine hindavalt vihjates raamatukesele. Härrakent võib teie peale loota, kui tal peaks raskusi ette tulema. Ja härra agent hoid minu peale loota, ütles pädington uhkelt ja hakkas otsustavalt üle saali minema. Ma mõtlesin. Ja ma tõin, ma, ma, ma tegin nalja, püüdis palliperenaine teda peatada. Ma mõtlesin, et kui tal peaks raskusi ette tulema ja praegu ei ole ju. Aga pädington ei kuulanud teda enam. Olge mureta, härragent hõikas karupoeg ja liikus, edasiese on veel lehekülg 45 minu peale võite loota. Ja ta lehvitas raamatukest ning jõudis saali keskele ühel ajal esimeste näidis tantsupaaridega. Palliperenaine jälgis teda tardunud naeratusega ega osanud midagi ette võtta. Norman kentaga sisistas üle õla väikesele tülitajale, kes talle midagi seletada püüdis. Mine ära, sa segad minu tantsijaid. Tädington sai aru, et tal praegu tema abi tarvis ei läinud ja ta tõmbus kõrvale. Kui vaja on, siis öil ainult kinnitas ta veel. Neli paari kauneid noori tantsijaid liugleb mööda parkettpõrandat edasi-tagasi ballikülaliste imetlevate pilkude all. Kui korraga kostis kusagilt vali kellahelin. Orkester lakkas mängimast, tantsijad peatusid, külaliste hulgas tekkis segadus. Mis on, küsiti läbi segi, kusagil on tulekahju või? Kõik vaatasid ringi ega saanud millestki aru. Keegi soovitas igaks juhuks minna tuletõrjesse helistama. Keegi soovitas politsei kutsuda. Ja siis pani pädington käpa põuetaskusse ja võttis sealt välja valjusti tiliseva äratuskella. Ta tõstis selle üles ja vajutas nupule, mis peatas helina. Pole midagi, ütles ta siis. Ja see on ainult äratuskell. Pole vaja, tule tõrgetega politseid. Võib arvata, mis tunne võis olla Braunidel seda stseeni jälgides? Jonatanile Digise kohutavalt nalja. Judy oli ehmunud. Ema Braun oli murelik. Ja isa Braun aina kordus. Kaks minutit. Kaks minutit. Vaadake nüüd, mis ma teile ütlesin, vaevalt kaks minutit oleme siin olnud. Pätskton, hõikas juudi ja karupoeg tormas oma väikese sõbra kaitsvate käte vahele. Pole midagi, lohutas teda džuudi. Ma tean, et seal olid head kavatsused. Tänan väga, sosistas karupoeg. Aga ma ei tea, kas härra agent ka seda teab. Juudi juhtis ta pisut eemale ühe lauakese juurde, kus seisid mahlajoogiga täidetud klaasid. Tädingtoni istus toolile ja süvenes veel kord raamatukesse. Ehkki seal oli toodud palju igasuguseid fraase, mida pallil võis vaja minna ei leidnud ta ühtki, mis oleks talle selles olukorras abiks olnud. Vaene karupoeg, ütles ema Braun. Kas temaga nüüd keegi enam tantsida tahab? Pärast seda, mis juhtus? Ta on nii palju harjutanud. See oleks talle suur pettumus, kui ta kogu õhtu peaks kõrvalt vaatama. Siis kostis orkestrist tähelepanu nõudev trummipõrin. Ja härra Norman Kent astus mikrofoni juurde. Ta paistis jälle olevat heas tujus. Nüüd paluksin ma teid kõiki tantsupõrandale. Meil on siin välja pandud mitmesuguseid auhindu erinevatele tantsijatele ja eripreemia parimale tantsupaarile. Pädingtoni erutus ja õhin kasvasid ning marmelaadi saiake, mille ta oli taskust välja võtnud, seisis puutumata laual. Rahva hulgas tekkis elevus. Ning tädingtonist möödudes hõikas talle palliperenaine. Kuulsite, kõik on palutud tantsupõrandale. Tulge, tulge, tulge, teie ka. Päding tun ehmus, oi jah. Tänan teid väga, hõikas ta vastu ning tõusis laua tagant püsti, marmelaadi saiakest kaasa haarates. Mulle väga meeldib tantsida. Ja ta liikus rõõmsalt palliperenaise poole. Proua Spiši näoilme muutus, kohmetu. Ta vaatas pädingtoni ega teadnud hetke jooksul jälle, mida öelda või teha. Ta ei olnud ju mõelnud tädingtoni endale tantsupartneriks paluda, kui ta teda hõikas. Ja nüüd talle ära öelda oleks olnud ebaviisakas. Nõnda siis juhtuski, et perekond Braunide hirm pädingtoni pärast selles suhtes alusetu oli. Karupoeg sai endale tantsupartneriks palli perenaise enda. Ja peagi olid nad kõikide tähelepanu keskpunktis. Sest pädington ehkida tantsimises eriti vilunud, ei olnud selle võrra püüdlikumalt jalgu testis ja oma partnerit põrandal keerutas.