Tere õhtust, armsad sõbrad. Me jätkame täna juttu sellest, kuidas Peking on esimest korda elus. Pallinud käis eile lõpetasime loo sellega, kuidas ta endale tantsupartneriks sai palli perenaise enda. Proua Smis vaatas oma ballikava. Nüüd peaks tulema Ladina-Ameerika osa. Ma arvan, et te olete just sellest maailmajaost pärit. Ma olen Peruust, vastas pädington tõsiselt. Palliperenaine laskis kuuldavale lühikese närvilise naeru. Ma ei tea, kas meie orkester teab mõnda Peruu tantsu või Peruu karude tantsu. Aga me võiksime proovida näiteks Rumbak. Jah, palun proovime. Rumbat vastas karupoeg rõõmsalt, otsides oma tantsuõpetuse raamatust välja vastava koha ja piiludes ühe silmaga skeeme ja jooniseid. Võttis partneril ümbert kinni. Orkester alustas Rumbat ja tantsupõrand täitus kiiresti tantsijatega. Kas te käite sageli siin? Küsis karupoeg oma partnerilt esimese küsimuse peatükist viisakas vestlus. Tantsu ajal? Ei, vastas palliperenaine kohmetult. Ta vaatas pingsalt oma jalgu, mis tihtipeale pädingtoni karvaste tagajalgade alla kippusid ära kaduma. Kingadega oleks tunduvalt mugavam tantsida, ütles provos, mis taktitundeliselt tädington ei teadnud, mida vastata. Ehkki ta pingsalt otsis, ei leidnud ta oma raamatukest sellist fraasi. Jaa, palun olge lahked, vastas ta huupi. Partner vaatas teda imestunult. Tädingtonaga paistis endaga päris rahul olevat. Kas teile meeldib tantsimine, jätkas ta viisakat vestlust. Siiani on meeldinud, lipsas provosmissil kogemata üle huulte. Vahetevahel tuli tal tõsta koos oma jalgadega, aga pädingtoni omi see polnudki nii kerge. Titantsite oivaliselt jätkas pättington häirimatult. Teie ka väga omapäraselt, püüdis peo perenainegi viisakas olla. Ai. Hõikas ta siis. Teie küüned vabandust, ütles Pedington. Vabandust, kordas provos, mis ta silmad läksid suureks ja ta hakkas õlgadega tegema liigutusi, mida pädington härracenti raamatukest küll ei olnud välja lugenud. Ent kuna iga uus asi meeldis karupojale, siis hakkas ta niisamuti õlgu lõõtsutama. Miski ronib mu selga mööda alla, sosistas provosmis. Ta painutas ennast ja sirutas käe selja taha. Loomulikult oli see ronija pädingtoni marmelaadi saiake ja kuna see ei tahtnud ühes tükis peoperenaise kleidi alt välja tulla, siis jätkas ta seda imelikku tantsu ja pädington muidugi läks aina enam hoogu. Vaata ometi Mööri, ütles isa Brown, kes oleks võinud arvata, et pädington selliseks tantsu lõviks saab. Ta ei osanud aimatagi, mis seal tantsupõrandal tegelikult toimub. Ta nägi nagu kõik teisedki ballikülalised, ainult seda äärmiselt omapärast tantsu. Üks ja teine paar pädingtoni ja peoperenaise lähedal juba pead. Tus eemaldus pisut ja jäi neid vaatama. Härrakent, kes seda oli samuti märganud, laskis neile prožektori peale suunata. Peagi seisid kõik teised tantsijad ümberringi ja plaksutasid karupojale ja ta partnerile rütmi kaasa ja hõikasid ergutusi. Võite juba isegi arvata, et pädingtoni lõunamaine temperament leidis selles tantsus suurepärase väljenduse. Ta oli hoopis unustanud tantsuõpetuse raamatukese ja tundis ennast saali parkett põrandalt täiesti vabalt. Sedasama ei saanud just öelda partneri kohta, aga keegi ei saanud sellest aru. Loomulikult ei üllatanud keegi, kui palli eripreemia määrati just nimelt tädingtonile ja proua Smithile. Suurepärane liikumine, sõnas härrakend tunnustavalt, kui ta neile preemia kätte andis. Jon, missugune improvisatsioonivõime? Ma tahaksin teid hea meelega kasutada omad demonstratsioon tantsude tsüklis palli lõpus. Tädingtoni silmad lõid särama, ent provosmess ütles kiiresti. Ma arvan, et härra Brauni ja mina ei võta praegu vastu mingeid pakkumisi. Pädington noogutas, tal ei jäänud muud üle. Mul pole rohkem marmelaadi saiakesi, kahtilisasta siis pisut kahetsevalt. Kahju, sõnas härra Kent. Mis puutub marmelaadi saiakestes, siis mida hakata peale nende maiustustega? Selleks eripreemiaks oli nimelt suur korvitäis küpsiseid ja muid maiustusi. Karupojal hakkas suu vett jooksma ja ma, ma mõtlen, un kuulutas ta siis, et ma saadan oma osa Peruusse Carrude pansionaati oma tädile. Suurepärane vaimustus, härra agent, see sopp tehtud. Isegi kui ma isiklikult peaksin nad kohale viima, ma olen seda valmis tegema. Saatke siis juba terve korvitäis, hõikas nüüd proua Smis ja sai publikult selle eest üksmeelse aplausi ja tervitage seda tädi minu poolt ja kõiki teisi karusid, niisuguseid nagu pädington mitte ei taha mõelda, et neil võiks kunagi marmelaadist puudus olla. Mida sõpruos, mis selle viimase lausega öelda tahtis? Küsis isa Braun, kui nad pärast palli autoga kodu poole sõitsid. Väsinud, aga õnnelikud. Ta vaatas üle õla tädingtoni poole. Kas sina said aru? Karupoeg pühkis auto aknaaurust puhtaks ja puuris oma pilgu pimedusse. Ma ei tea, vastas ta siis ebamääraselt. Võib-olla armastab temaga marmelaadi süüa. Ema Braun ohkas. Elu koos pädingtoniga oli täis saladusi ja üllatusi. Ma tean ühte asja, lausus ta siis. Seal kärude pansionaadis võib olla igasuguseid karusid, rääkimata imetoredast, tädil jussist. Aga niisugust käru, nagu meie tädinkt on, seal igatahes ei ole. Ei ole, hõikasid kõik Braunit kooris, mitte mingi hinna eest, kinnitas džuudi. Absoluutselt mitte hüüdist, Joonatan Täismäng. Karupoeg vaikis. Ta vaatas mööda, vilksatavad linna tulesid ja mõtles juba neist asjadest, mis olid veel tulemas. Niimoodi kulges elu Braunide perekonnas, kus igaüks oskas oma väikesest sõbrast rõõmu tunda ja keda ükski äpardus kunagi ei heidutanud. Ja kohe kiiresti oli tulemas järgmine seiklus. Nimelt olid Braunid kutsutud pulma ja peigmees tšekk oli palunud pädingtoni tseremooniameistriks. Ta töötas konservide müüjana kaupluses, kus pädington käis pidevalt sisseoste tegemas ja tema pruut milli töötas sealsamas liha ja munaletis. Karupoeg oli neile mõlemile väga hea mulje jätnud. Pealegi mingil määral nad võlgnesid isegi omavahelise sooja sõpruse pädingtonile. Nad kihlusid nimelt natuke aega pärast üht suvist festivali, kus pädingtoni lugematute äparduste tõttu saatus need kaks noort inimest kokku juhtis. Nad olid karupojale siiani tänulikud. Nagu te teate, on sageli just pädingtoni äpardustest paljud head asjad alguse saanud. Aga edasi räägin ma homme.