Tere, head raadiokuulajad, tänane raadio kaks koolis on pühendatud veinile, mina olen Reimo Sildvee ja olen endale siia raadio kahte külla kutsunud Kalev Keskküla, keda vist võib nimetada ajakirjanikuks, veini, ajakirjanikuks, veinikirjanikuks, veinitundjaks ja nii edasi ja nii edasi. Kas ma tegin teile Kalev Keskküla liiga või olin üsna täpne nende nimetustega? Kõik on jumala õige, tere ka minu poolt kuulajatele räägime veinist, ma arvan, et me võiksime alustada sealtmaalt, et mis asi seal vein üleüldse on, et kuidas defineerida sõna vein. Euroopa liidus on kõikide heade asjade kohta definitsioonid olemas. Ja praegu seal Keibiva definitsiooni järgi on vein viinamarjast toodetud produkt. See tähendab seda, et eesti veine, mida me valmistame marjadest, ei ole päris korrektne veinideks nimetada. Nii et kõik, mis on viinamarjast, see on vein siin marjudes, teeme, see on lihtsalt siis jook. Ja noh, ilmselt peab vein olema alkohoolne produkt, ta ei tohi olla päris viinamarja mahl. Aga niimoodi, et oleks olemas, nagu on alkoholivaba õlu, et oleks olemas ka alkoholivaba vein. Alkoholivaba vein on täiesti olemas, isegi Eestisse on teda toodud. Ma küll ei tea, kes on selle ostjad, ma olen seda maitsnud noh, ütleme nii, et ta meenutab kergelt veini. Aga ta ei ole mingil kombel päris veini asendajad. Et tegelikult see vist ka ikkagi vein ei ole, see on mingisugune veinilaadne jook, ütleme siis nii. No tänapäeval neid nimetusi on, on väga erinevaid, kahtlemata aga räägime sellest veini ajaloost saamisest. Mõni aeg tagasi käis Hendrik Relve siin külas ja rääkisime nii-öelda meie toidukorvi ajaloost ja ja tema väitis, et enamus inimese toidulaual praegu olevaid toidu, et tegelikult inimene on avastanud läbi juhuse läbi õnneliku juhuse, et keegi kuskil on jätnud terad mingisse kivi anumasse seisma tulnud niiskust peale, on asi pudrumassiks muutunud, siis pandi lõkkele kuidagi juhuslikult kukusse kuskil kivi peal keegi avastas, et see maitseb nagu midagi huvitavalt ja nii tekkis leib ja nii edasi. Kas veinil on ka olemas oma mingi selline nii-öelda õnneliku juhuse lugu? Ja veini kohta on ka alati väidetud, esimese veini tegi loodus. See tähendab, et pärm millest vein saab, mis paneb veini käärima, on ju üldiselt loodusliku olnud alati. See pärm ringleb õhus. Ja, ja kui viinamarjad läksid kusagil katki, jäid tõepoolest kuhugi kaljunõkku mingisse kivi anumasse, siis läks see mahl käärima ja tulemuseks oli vei. Nii et loodus on kindlasti esimese veini teinud. Aga kas on ka teada, kes nii-öelda hakkas ametlikult seda veini tegema tootma, et on kuskil kuskil kaljujoonise peal kirjas midagi? See on nüüd muidugi suur vaidlusküsimus. Kõige kaugemate Arteeringud veini puhul lähevad kuuendasse aastatuhandesse enne meie aega piibli järgi, nagu me kõik teame, oli ju Noa laevas üks kõige esimesi tähtsamaid taimi, mida ta kaasa võttis viinapuu ja nii, kui see vesi alanes ja tuvi tuli juba tagasi ja teatas, et võib laevast välja minna, siis esimene asi oli tal ka viinapuu istutud. See oli näide sellest, et piiblirahvale oli see veinikultuur täiesti olemas, kuues aasta 1000 noh võib-olla ka viies aasta 1000 on nagu üks põhiline teooria on kõige, võib-olla laiemalt levinud teooria, Twaini kultuuri häll oli kusagil praeguse Gruusia Armeenia territooriumil. Et seal on siis ka tõepoolest ühed kõige vanemad leiud kus on siis veiniseemneid säilinud märke märg Kevini valmistamise eest. Teiselt poolt muidugi juba nõukogude ajal armastati seda teooriat väga ja teatavasti kõik paremad asjad maailmas olid leiutatud nõukogude liidu territooriumil, nii et et võib-olla sellel teoorial aga väike propagandavarjund, nii et, et on ka teine teooria, mis ütleb, et ei saa nagu üheselt, et paika panna, et vein on just kas siit või sealt pärit veini ilmselt tärkas mitmel pool korraga ja, ja noh, et võib-olla siiski esimene niisugune veini häll oli seal, kus on kogu inimkonna kultuurihäälse, tähendab seal Eufrati ja Tigrise jõe vahel vanas Mesopotaamias vanad sumerid tulevad ka esimesed tekstide üldse, nii et päris kindel see asi ei ole, aga, aga koos koos inimkonna kultuuriga sündis ka vein. On see teada, kas seal vein tollal oli midagigi sarnast tänapäevasele veinile? No veini on kirjeldatud ikkagi põhiliselt alates antiigist. Vanas-Egiptuses, veini üldiselt tarvitati, vähesest oli väga kallistada, toodi foiniikest, joodi õlut, vanad Kreeka autorid on nüüd väga palju veenist kirjutanud, plaat on tervem, mitmed raamatut kirjutanud veenistes tema ühiskonnateooria järgi oli veenil ühiskonnas väga tähtis koht. Vein aitas vana ja pahuruse vastu, nagu ta ütles ja üldse sünnitas inimeste vahel koosmeel. Aga mis siin maitsesse puutus, siis tõesti sealsamas Kreekast on ka need veini maitsekirjeldused ja ja vein oli tollal ikkagi magus, niisugune magus rosinane joob. Ilmselt siis ta ei käärinud päris lõpuni ta see käärimine siis mingil põhjusel peatas või peatati. Ja veini joodi Vanas-Kreekas lahjendatult enne sümpoosionil. See oli vanakreeka joomapidu, alati lepiti kokku, mis vahekorras me täna veeni lahjenda või siis lahendate ikka v2 ja lahendati veega. Et võib-olla see vein oli ka tõepoolest siis natukene liiga magus, niisama tarbimiseks natuke liiga kange ka. Aga mis ajast on teada, siis see, et veini niimoodi ametlikult hakati tootma, noh tänapäeval me ostame vein, eks ole, poest pudeli sees või ka paki sees. Aga millal nii-öelda vein jõudis sellesse staadiumisse, et ta oli juba toode? No tehase toode, see on nüüd üks küsimus, ma arvan, et me tootest saame ikkagi rääkida alates veinikaubanduse sünnist. Ja veinikaubandus sündis siiski juba enne antiikaega lausa või ütleme päris siiski antiikaja koidikul kui veini veeti juba foiniikiast mitmele poole ja siis olid kreeklased olid muidugi oma kolooniatest, vedasid veini, arendasid seal veinikaubandust ja, ja võib-olla ikkagi niisugune päris niisugune kogu antiikmaailma kõige suurem veinikaubanduse keskus oli Pompei. Nii et siis juba igatahes enne meie aega oli Pompei nisugune sadamalinn, kuhu tuli Kreekast vein ja, ja võib-olla siis sealt Kartaago kandist ka. Ja siis jagati seda mööda Itaaliat laiali, kuigi Itaalias oli veinikultuur juba enne pandud alus sellele rajatud etruskid olid juba ka veinikultuuri niisuguseid ühed esimesed pioneerid ja nende kaudu läks vein põhiliselt Põhja-Itaaliasse, sealt edasi siis ka Prantsusmaa-aladele ja kreeklased, kes siis oma kolooniaid väga palju rajasid Lõuna-Itaaliasse siis nemad panid seal Itaalia lõuna pool nagu levitasid veinikultuuri. Et ütleme siis ikkagi, et juba enne Kristust või enne meie aega oli vein kui toode loodud oli ta siis ka sarnaselt väga laias sortimendis, nii nagu me täna näeme ja saame seda osta. Ei, seda me vist nüüd küll võrrelda ei saa, et kui me vaatame praegu mingisuguse meie suure kaubandusketi lõpmatuseni kaduvat veiniriiulit, siis seal muidugi noh, niisugust valikut ei olnud lihtne vein, mida ka Vanas-Roomas tarvitati, räägiti, et see oli ikkagi suhteliselt vilets vein, nisugune puu ja ja sageli ka nisu äädikane ja teda segati veega, see tähendab siis ühelt poolt sellepärast, et vein oli antiseptiline jook ja veega segades ta siiski seda halvas vees olevaid pisikuid natuke tappis ja teiselt poolt muidugi selliselt, kui vein oli ikkagi äädikat nii raskesti oodav, sest vesi natuke Maedust veini maitset, nii et selles mõttes on jah, vein ja vesi kokku kuulunud ja ma arvan, et, et noh, ega neil antiikajal siiski paraku niisugust tehnoloogiat veini valmistamiseks käes ei olnud nagu meil praegu. Ma arvan, et tänane veinijooja saab siiski nautida suuremat maitsevalikut kui antiikne. Sellelt mõttelt me läheme meie saate esimesele muusikalisele pausile. Raadio kaks koolis läheb edasi, räägime täna veinist. Kalev Keskküla, räägime sellest, kuidas tänasel päeval veini tehakse. Tegelikult see on protsess, mida inimesed õpivad, eks ole, aastaid, aga, aga kui nüüd lühidalt niimoodi raadiosaate vormis natukene kokku võtta mõne lausega mõne minuti sees, siis kuidas tänapäeval valjudeks vein? Tänapäeval harrastatakse väga palju korrata, et vein valmib eeskätt põllul. See tähendab seda, et järjest rohkem pööratakse tähelepanu viinamarjakvaliteedile. Ja et kui on hea viinamari, siis tuleb ka hea veel, nii et kõige suuremad, kõige tähtsamad tööd, veini hea kvaliteediga veini saamiseks pannakse toime juba põllul viinamarju siis õigesti lõigates õigesti sidudes istutades neid sobiva tihedusega, lõigates päikese eest ära lehti lõigates ära liigseid kobaraid. Ja see on siis nagu tarvilik just niisuguse väärtusliku kvaliteetse algmaterjali kättesaamiseks. Aga kui me nüüd veinitootmise protsessist räägime, siis, kui see viinamari on valmis, siis on põhiline töö, selle ärakorjamine. Seda tehakse tänapäeval paljudes kohtades, kombainidega ja paljudes kohtades endist viisil käsitsi. Näiteks ütleme seal Saksamaa nooblitel. Kaldaterrassidel lihtsalt on võimatu mingisuguse masinaga seda teha, vaata kuidas sa seal kuidagi ise püsti jääd ja selle suure korviga saad liigutada, nii et seal ei ole masinaga midagi teha. Ja käsitsi väga palju sorteeritakse viinamarju, isegi kui neid on kombainiga korjatud, siis vaatavad inimesed hea kvaliteediga veini puhul ikkagi need kobarad üle ja eraldavad viletsad marjad sealt. Nüüd Maria niisuguseid küpsuse või õige korjemomendi määramiseks on tänapäeva maailmas ka väga niisuguseid äärmusest äärmusi. Meetodeid on nii, et, et selles samas kombaini küljes Piia süstal, kes võtab viinamarjast proovi, teete analüüsi kohe suhkrusisalduse ja happesisalduse ja saadab selle info veinimeistri kompuutrisse ja veinimeister toast väljumata saab kohe teada, kas on õige aeg korjata või mitte. Ja on mitte vähem prestiižikas ja mitte vähem jõukaid ettevõtteid, kus veinimeister peab endale auasjaks käia ise põllul ja oma suuga otsustada, millal on õige aeg korjata. Need ühte meetodit ei saa teisele eelistada seal väga paljuski maitse asi. Ja siis edasi on muidugi käärimisprotsess, noh kõigepealt viinamarjad purustatakse muidugi enne käärimiste. Valge vein tehakse viinamarjamahlast, see tähendab, et pärast purustamist eraldatakse veini virdest seemned ja kestad ja käärimisele läheb ainult mahl. Punase veini puhul käärivad kestad seemned, mahl kõik koos ja nendest kestadest tuleb just siis punane värvaine, tuleb ta, nii on niisugune noh, kui on roosa vein. Roosa veini puhul on see kesta kontakt lühike, kusagil kuus kuni 48 tundi ja siis need kestad värvivad selle veini roosaks. Põhimõtteliselt on võimalik teha ka punasest viinamarjast valget veini. Et nii ei ole, et kui me siin poes näeme tänasest punane viinamarjavalge viinamarjad, siis valgest viinamarjast tehakse valget veinipunasest punast veini. No üldiselt nii siiski tehakse, üldiselt nii siiski tehakse, on tehtud muidugi ka niisuguseid trikke, punases Kaberneest võime Lawson tehtud valge vein. Ma olen niisugust asja proovinud, aga see ei ole eesmärk, seal ei ole ikkagi mõtet. Aga küll näiteks Pinoon maa, mis on siis punane, viinamari on üks kindel komponent, šampanja sees, valge šampanja sees. Nii et sel puhul siis kääritatakse ainult Pinoloa mahla. See on nagu põhiline reegel valgest viinamarjast punast veini muidugi teha ei saa. Aga kuidas sa kääritamine käid, pannakse suurtesse veinivaatides, ma arvan, igaüks on meist ainult telekas või mõni on käinud veinireisil või kuskil, eks ole istanduses näinud seda protsessi, et suured veinivaadid seisavad rivis virnades isegi. No need on vaadid, jah, need on, seal on laagerdamine, üldiselt toimub nendes tammevaatides, mida tõesti siis armastatakse pildistada ja mida igal veinireisil tingimata näidatakse. Aga kõigepealt esimene, see kääritamine, mis siis tuleb, mis on siis pärast marjade purustamist? See toimub tänapäeval enamasti niisugustest suurtest roostevabast kõikides, mis on siis väga kõrged mahukad üldiselt ja, ja seal siis on nende roostevabast niisuguste püstiste, anumate, vertikaalsete vaatide kujugannad ja seal on siis tavaliselt tagatud ka. Konstantne temperatuur, seda, mida on kääritamiseks vaja, et seal võimalik seda temperatuuri langetada, tõsta ja on, on siis ka tagatud segamine, mis on ka kääritamisel vaja, et nendest kestadest ekstraheerida see, see värvaine ja tai niin veini sisse, nii et et anda sellele veinile jõud ja maitse. Ja siis pärast, kui see käärimisprotsess, mis võib siis, kes seal seitse päeva või 10 päeva, kui see on läbi, siis pumbatakse sademelt vein ära. Tavaliselt mõnikord hoitakse sademed pikemalt säilitustankidesse ja valge vein sageli pärast siis piisavalt säilitamist ja ka filtreerimist lähebki siis juba pudeldamisele ja niisugused väärikad punased veinid lähevad sageli tammevaatides seisma laagerduma küpsema. Eriti ütleme meile tuntud bordoo veinid, Jerry oha veinid on siis üldse hispaania veinid, on enamasti tammevaatides laagerdatud. Aga miks nad seal tammevaates on, miks ei võiks olla? Näiteks noh, ma ei tea, leppavaadid või midagi sellist leppavaadid ja ma kardan, et lepp pannakse ikka niisuguse parajalt kibeda maitse veinile tammevaat on hea selle poolest. Ta stabiliseerib veini, tõmbab liigset happesust tagasi, seda liigset, niisuguste agressiivsus, mis on sageli noored punases veinis ja tamme vaata, annab veinile niisugust mõnusat vanilje lõhna ja ka pehmet vanilje maitset. Eri eriti palju seda vanilje maitset annab ameerika tamm, ameerika valge tamm, aga muidugi ka prantsuse Tamm on ikka klassika ja bordoo, veini prantsuse veini Lagerdatakse kindlasti prantsuse Tammes. Ja küllalt palju kasutatakse tänapäeval ka ka Balkanilt pärit tammest, Sloveenia tamme. Aga ka meie tamm on vist ikka ka liiga kibe. Ma ei ole kuulnud, et kusagil ükski veinimeister oleks eesti tamme kasutanud, see tähendab, et meie Tamme külmas kliimas on liiga tiheda puiduga seda magusat maitset sealt eriti välja ei tule. Nendest igasugustest magusatest maitsetest, vanilli, madja aroomidega juurde. Mulle tundub, et mõnikord räägitaks sellest, ilmselt seltskonnas armastatakse mõnikord ka nalja visata, et keegi proovib vein, et noh, siin on tunda, eks ole, toru, lõunakülg, savine pinnas, vahtu, ta on kuskil ligidal ja nii edasi, et kas päriselt on ka kõik see niimodi tunda. Noh, siin on küsimus kindlasti inimese isiklikus fon tavalises ja mängulustis, kui palju ta tahab sealt välja mõelda kõiksuguseid, asju. Ja mina ei ole nüüd nii väga pingutanud, et mõelda, et pagan teab, mis seal kõik on ja kuidas see pinnas esile tuleb. Kuigi mõnel puhul on ka pinnast tunda, veenis, aga, aga Tamm on muidugi see asi mida iga veinisõber ära tunneb veenist ja mida ta teab, see on lihtne, see ei ole mingi kõrgem matemaatika ikka ega veini võõrale seltskonnale udu ajamine, tamme on väga lihtne veenist avastada, et tal on tõesti vaniljemaitse. Ja noh, kui te tahate alustada kusagilt õpinguid, siis tuleks võtta ikkagi ütleme üks tammile šardomee uuest maailmast. Ja siis üks niisugune värske õhukene vein, happeline Rising näiteks kõrvale ja see tamm tuleb ikkagi ka väga selgelt esile puidu maitse ja vanilje lõhn. Kalev Kesküla, lähme edasi Veini jutuga, räägime erinevatest siis viinamarjasortidest, tavaliselt pudeli pealt. Me saame lugeda, millesse vein on tehtud, neid viinamarjasorte ilmselt on sadu kümneid, tuhandeid, sadu tuhandeid miljoneid, kui palju neid on? Küllap on palju jah, ega ma ei tea, aga kümneid tuhandeid kindlasti jah, aga see, millest veini valmistatakse, on üldiselt viitis Winifeera. See on üks viinapuuliik, tõsi küll, on üks teine, liikvitislab Ruska, mida ka kasutatakse uues maailmas nõndanimetatud hübriidsortide loomiseks ja hübriidsortidest saadud veini valmistamiseks, aga see on siiski suhteliselt väheoluline ja, ja noh, neid sorte mida kasutatakse veini valmistamiseks, noh, võib-olla me võiksime siin rääkida kuku paarist 100-st, millel on nüüd mingisugune praktiline väärtus. Neid sorte, millest valmistatud, veinivõime, saada, juua ja muidugi neid sorte, mida me tunneme, mida me reaalselt joome iga päev. Noh, neid ei ole väga palju. Neid ei ole väga palju. Aga, aga küll, ma tahaks kõikidele veinisõpradele panna südamele, et tuleks välja murda sellest ringist, kus me tunneme ainult sõnu Kabernessoviniooniashardonee ja teisi sorte ei julge osta, nii et kindlasti tuleks avastada ka ka midagi juurde. Me peame ikka midagi õppima. No kogu aeg on teie jutust läbi käinud uus maailm ja vana maa, mis neil vahet. No vana maailm, see määratlus tähendab Euroopat, siis klassikalist vana veinimaad ja uus maailm siis siis uusi veinimaid, Ameerikat, lõuna-põhja, Ameerikat, Austraaliat, Lõuna-Aafrika vabariiki ja veinid on küllaltki erinevad, uued maailmafaas maailmas, nii et, et kui me aktiline pime degustatsioone, siis võib-olla üks esimene punkt ongi sellest see, et mõtleme välja, kas see on uue või vana maailmavein, nagu kuidas seda aru saada. Mis neil vahet on siis et uue maailmaveinid on tavaliselt natukene mahlakama täidlasemad, magusamad ütleme, algajale veinisõbrale isegi vastuvõetavamad vana maailmaveinid on klassika natukene. Põnevamad vanas maailmas on rohkem kultuuri. Kõve, nüüd paneme siia kõrvale, Ameerikas on rohkem raha, näiteks. Nii et kõik on tegelikult veini puhul kinni maitses. Noh, jah, maitse on ikka see, mille pärast me teda joome. Ma arvan, et, et purju joomiseks on, on muid ägedamaid jooke. Uus ja vana maailm veel tehakse, kui näiteks Hiinas on neid, selliseid eksootilisi riike veel noh, kus, kus tehaksegi klassikalises mõttes siis viinamarjadest veini, mitte nagu me siin Eestis oleme samamoodi eksoot kahtlemata me teeme sellist nii-öelda marjaveini, aga aga noh, maailmas veel millisteksootidega, te olete. Kokku puutunud näiteks. Noh, jah, Hiina veini ma olen maitsnud ja olen isegi maitsnud näiteks Hollandi veini ja Paraguay veini ja aga ega sealt midagi väga head ei tule nendest erilistest eksootidest, Hiinas muidugi on ajalooliselt veini tehtud ja, ja kuigi ütleme, et ma ei ole sattunud, võib olla väga hea veini peale, mul on suured lootused väga varsti hakkama Hiinas saama head veini sest mitmed suured Euroopa veinitegijad või Ameerika veinitegijad on juba seal kätt harjutamas ja, ja varsti nad õpetavad hiinlased välja ja õpivad tõepoolest ka ise sealsetes tingimustes sealses kliimas sealses pinnases head veini saama. Nii et tiksoote muidugi võib maitsta, aga, aga ma ütleks, et võib-olla need elamused ei pruugi praegu nii suured olla. Ja, ja samas noh näiteks ütleme, Maroko vein. Ma tean, et meil Eestis teda ka nagu ei söandata väga osta, kuigi ta on, on tõesti odav vein ja ka väga kvaliteetne, hea vein, suured prantsuse kontsernid seal seda valmistavad. Nii et, et Maroko tegelikult see piirkond on, ju võib olla üks kõige vanemaid veinimaid juba Kartaago päevil tehti seal veini, et kuigi ta nüüd nagu uuesti avastatud uuesti hakatud tegema siis näiteks see piirkond, ütleme, Põhja-Aafrika piirkond võib-olla ei käi nende uute katsetajate alla, seal on ikkagi vana kultuur olemas ja saab ka, saab. Aga feimi tüüpidest me rääkisime, et on olemas punane vein, valge vein, roosa vein, Ma tean, roheline vein ka, nii-öelda on veel midagi, mida. Astumata. Roheline vein, noh jah, ütleme klassikalises mõttes on ikkagi punane, valge, roosa, mõnikord on veel öeldakse väämgree hall vein, millega siis prantslased armastavad märkida niisugust väga heledat roosat veini, mis on niisugused klassikalised määratlused. Aga, aga, aga jah, ütleme värvi järgi liigitades punane, valge ja Rose. Aga vahuvein, mis loom see on? Või šampus, ütleme niimoodi. Ja noh, peaks ikkagi ütlema šampanja. Jaa, vahuvein on korrektne määratlus, et šampanja on küll vahuvein, aga ta on üks vahuveiniliiki, et mitte igasugune vahuvein ei ole kindlasti šampanja. Ja mis see tema nii-öelda siis eriline klassifikaatori on, miks ta on siis selles mõttes nagu üks vahuveinidest, aga? Vahuveinid ei ole saanud paljud. Selle sellepärast, et šampanja on vein, mis on valmistatud ainult šampanja piirkonnas panni piirkonnas siis Prantsusmaal, mis on siis Rämsi linna ümbruses ja see piirkond, kus niisuguse nimega veini tohib valmistada, on prantsuse veiniseaduses väga kindlalt piiritletud piirid on täpselt paika pandud, nii et et seda nime lihtsalt ei tohi keegi teine oma vahuveini puhul pruukida. Aga vahuvein, mis ta on, on siis tõepoolest vein, kus on süsihappegaas sisse jäänud sedasama käärimisel tekki, süsihappegaas. Aga portvein, see on ka vein ja. Kuidas tekib portfell, ta, kes portveini maitsnud on, pruugivad, on, need teavad, et ta on teistsugune kui, kui harilik veinina. Magusam ja kangem. Aga kuidas tehakse Porthineid parteini tehakse nii, et käärimine peatatakse alkoholi lisamisega, see tähendab, et lastakse portvein käärida ja ütleme seal kusagil viie protsendi peale. Ja siis valatakse sinna konjakipiiritus juurde, vähendab siis viinamarjadest saadud piiritus. Ja siis saavutatakse see portveini kangus siis 18 kuni 20 kraadi. Ja käärimine nii-öelda lõppeksid alkoholi lisamise tõttu. Käärimisbakteri ei ela enam nii kanged veinis. Ja nii et alkohol on sel puhul lisatud, aga see magusus, suhkur on naturaalne, nende viinamarjade suhkur, need, keegi ei pane sinna suhkrusuhkrut juurde. Kas sportlane on ka nii-öelda oma kindla piirkonnaga vein? Ma mõtlen siin portugali porto linna või võib nii öelda portveini nime all toota ükskõik kus maailma punktis veini ja öelda, et see on portvein. No tegelikult muidugi ei või, aga aga nagu me teame, seda siiski tehakse kuigi kõigi seda nakatuda natukene koomale tõmbama. Et tegelikult muidugi on, on veinidele ikkagi oma sünnikoht, oma ajalugu ja, ja tänapäeval ikkagi kaitstakse kiivalt, et seda nime, veini nime tohib tarvitada ainult tema sünnikohas ja ainult tema sealtsamast sünnikoha piiride seest valmistatud veinist. Portvein on ikkagi siis porto linna ümbrusesse valminud vein. Konkreetselt on need piiridele paika pandud, kuigi mäletame, et, et Krimmis tehakse nii-öelda portveini nimelist veini. Lõuna-Aafrikas tehakse portveini, Austraalias tehakse portveini. Kuigi nüüd Euroopa Liit vist on astunud ka samme, et nagu ei tohiks Euroopas enam niisuguse võltsportveiniga kaubelda. Raadio kaks koolis läheb edasi veinidest, täna räägime, külas on raadio kahes Kalev Keskküla, ajakirjanik, veinitundja veinina, ajakirjanik, mina olen raadio kahe poolt, Reimo Sild. Räägime nüüd veinikultuurist ka. Kas saab kuidagi, ühesõnaga defineerida ühe lausega defineerida, et mis asi see veinikultuur on? Mulle tundub, et sellest on üsna palju räägitud, aga natukene asi vajaks vist ka lahti. Ta vist ma arvan, et kõige üldisemalt saaks öelda, et et igasugune kultuur on teadmine ja veinikultuur on siis teadmine veini kohta, see tähendab, et kui me manuste veini täitsa ilma selle peale mõtlemata, kui me teda niisama päris joome temalt mitte midagi teadmata, teadmata, mis asigi ta on siis saame öelda, et meil puudub igasugune veini kul tuur ja me ei saa sellest rääkida. Aga otsekohe, kui on mingisugune teadmine selle joogi kohta, kuidas seda valmistatakse, kuidas ta tuleb, kust ta tuleb, kuidas teda tarbitakse, siis kõik see moodustab juba veinikultuuri. Ja selles mõttes on veinikultuur kindlasti niisama vana, kui on viinapuukultuurtaimena, kui on veinijoomine üldse. No veinikultuuri üks osa vist on ka veini kasutamine, eks ole, nii-öelda toidu tegemisel ja siis ka toitude juurde on see nii. No kuidas need toidud omavahel seotud on, et alati mulle tundub, räägitakse veinist ja juustust koos, on neil ka mingi selline nii-öelda põhjuslik seos olemas või on see lihtsalt inimese maitsemeele mingi teatud selline seos, mis, mis kunagi on tekkinud ja mis tänapäeval võib-olla rohkem on lihtsalt et nii-öelda noh, rohkem on hakatud rääkima seda, et inimesed on hakanud rohkem seda kasutama ja nii edasi ja nii edasi. Noh, ütleme nii, et kahtlemata seal veini ja juustu tarvitada ka eraldi. Seda kindlasti, nagu meiega on ilmselt elus ka juhtunud. Aga, aga kindlasti on juust väga meeldiv lisanud veini juurde, kui vein on agressiivne, tai niinine, kange jõuline, siis juust oma rasvasisaldusega, pehmendav veini maitset. Ja täpselt samuti, kui palju on siis võimalik ikka niisugust rasvast juustu süüa või ütleme, tugeva maitsega kitsejuustu või või rokkfoori ilma, et siis mingisuguse niisuguse tasakaalustava vedelikud tasakaalustavad hapeta teda. Kaotab oma nauditavuse, nii et, et kuna veinides on happed ja juhtus, on rasv, siis nad lisaks hea maitse tasakaalu loomisele ka organismil kergendavad üksteise ära tarvitamist. Aga homme on veini juures siis olemas kindlad kuldreeglid, millest aeg-ajalt räägitakse etiketiõpikutes, et valge vein teatud kindlate toitude juurde, punane vein samamoodi teatud kindlate toitude juurde, kui tegelikult on kõik asi kinni katsetamises, proovimisest. Ma arvan, et kuldreegel võiks olla see tarvitada veini nii, et ta pakub naudingut, nii et pärast ei oleks piinavalt halb. See tähendab, et, et veenil tuleb tarvitada eeskätt muidugi mõõdukalt sobiva toiduga toiduga, näiteks viiekäigulist õhtusööki manustades võib kahtlemata tarvitada palju rohkem erinevaid veine, kui tühja kõhu peale. See on üks kindel kuldreegel. Aga kui me nüüd räägime erinevatest veinidest erinevate toitude juurde, siis noh, see on ju päris selge, et kui me võtame õrna valge kalakoha siis sinna juurde väga niisugust tugevat alkoholirohkete, tugeva pargiga veini, mis annab suust tugeva maitseatakki, ei ole ju mõtet tarvitada, tapab selle kala maitse täiesti ära. Nii et mina küll soovitaksin ikkagi niisuguste õrnade maitsete juurde valida õrn vein, tugevate maitsete juurde, tugev vein, kindlasti võib ka mõnede kalaroogade juurde mõnede valgest lihast linnulihast roogade juurde tarvitada ka punaseid vein. Nüüd võiks siis olla niisugused õhemad ja pehmemad punased veinid. Ja, ja loomulikult Saksamaal, kus onju valmistatud ajalooliselt põhiliselt valget veini, on eluaeg seapraekojaga valget veini joodud, eks ole, ja ega me ei saa siis öelda, et nii ei tehta või nii ei tohi teha, kui inimesed seda 1000 aastat teinud. Veini juures selliseid kuldreegleid päriselt ei ole, et ikka on ikka kinni ainult inimese enda sellises maitse meeles. Jah, ma arvan, et siin on ikkagi tuleb lugeda seda, mida arvavad spetsialistid ja ise järgi katsetada ja kui te olete ikkagi tõeline punase veinifänn, siis lihtsalt leidke kala juurde sobivad punased veinid. Aga kõik see sommeljee maailm, veinide maitsmine, see on omaette teadus, eks ole. Kõik kõik, kuidas, missugune veen kuu sobib ka veini siis väljavalamine, veinipakkumine on ju omaette teadus omaette kultuuri osa. Ja see on asi, mida tehakse Someleede võistlustel ja mina olen istunud ka ikka õige mitu aastat siin sommeljee võistluse žüriis. Veini serveerimine on, ütleme, niisuguse restoranikultuuri või, või restorani teaduse poolt reglementeeritud, nii et, et kindlasti võib toimetada veiniga ka natukene rahulikumalt ja kodusemalt, aga lihtsalt rahvusvaheline restorani rahvas on pannud paika teatavad rahvusvahelised reeglid, mida tuleksid veini serveerimisel arvestada. Ja üldiselt nad muidugi põhinevat tervel mõistusel, see tähendab veini dekanteerimine näiteks Karafini ümbervalamine ja veinipakkumine ja veini esitlemine ja need on ikkagi kõik suunatud sellele, et seda veini muuta kliendi jaoks võimalikult nauditavaks. Koduses tingimuses ei pea kindlasti valima õige kujuga klaasid, veini mingisugust aroomi või veini maitset, et ära rikkuda või vaid tegelikult ei olegi see, see, see klaas. Kõige tähtsamaid tähtsam on just see nauding, mida inimene sellest veinist ootab ja lõppkokkuvõttes, kuidas siis need naudingud ootused ja päris nauding omavahel kokku sobivad. Ja mina muidugi soovitan ikkagi hankida koju hea klaas ka sest ikkagi palju lihtsam on veeni naudingut saada heast klaasist ja kui on ikkagi kolmesajakroonine vein juua seda teeklaasist, siis on see tõeline veini raiskamine või, või noh, lihtsalt viletsast klaasist, mis mingisugusest niisugusest paksust mustriga klaasist, mis ülesse avaneb ja kust mingit aroomi Te ei saa. Seal nagu ei ole suurt mõtet, kuigi noh, tuleb tunnistada, et veinimaades sageli pööratakse nii mitte küll restoranid, vaid nii-öelda tavaliste inimeste keskel pööratakse suhteliselt vähe tähelepanu ja mingites lihtsates rahva paarides Hispaanias või Prantsusmaal juuakse veini tõepoolest niisugusest triumkast, mida meie oleme harjunud viski klaseks pidama. Aga milline on siis kõige suurepärasem veinijoomise klaas? Veiniklaas peab olema piisavalt suur ja ülevalt koonduv. Ja ta võiks olla suhteliselt õhuke-õhuke, ülevalt koonduv. Ja sel kombel see koondumine annab selle, et aroomi lihtsalt hästi kätte ja muidugi on täiesti niisugune reaalsel kogemusel reaalsel teadmisel põhinev lähenemine veinile et suus on maitseretseptorid teatud kindlates kohtades eriti keelel. Ja siis selle veiniklaasi kuju kujundab omakorda seda veinijuga, mis joomisel tuleb suhu. Nii et natukene oleneb ka sellest, kuhu see klaas selle joa suus suunab. Millistele retseptoritele ja sellest lähtudes on kuulsad klaasivalmistajad eeskätt Georg riidel Austriast loonud igale viinamarjasordile oma klaasi, mis peaks siis olema kõige ideaalsem selle sordi veini nautimiseks, et tegemist on tõelise teadusega? Jah, see ei ole mingi salateadus ja seda on suhteliselt lihtne. Nii et, et võib ju vaadata internetist, näiteks Georg riidel, riiedel kirjutatakse. Tal on see asi seal ära seletatud ja õiget klaasikujudele klaas on ka saada, nii et ka Eestist saada, nii et kõige paremad klaasid on meil igatahes võimalik hankida. Aga räägime sellest veini valimisest poes, mulle tundub, et see on küll tihtilugu selline suur salateadus kosmosetehnoloogiat, kuidas välja valida see kõige õigem vein? Ühest küljest kindlasti igal veinil on oma nii-öelda selline sobiv koht, eks ole, sellest küljest, kuidas aru saada, milline on hea, milline halb vein, ega ilmselt vist katse-eksitus, meetod on kõige õigem. Jah küsimus on ju selles, et hea või halb on iga inimese jaoks erinev. Kõige rohkem ostetakse poest ikka halboweeni. See veine, mis minu meelest on suhteliselt halb, kui ma räägin mõne poe juhataja, aga või, või saan isegi andmeid mõnest suurest Selveri ketist või prisma, paketist, mida seal ostetakse kõige rohkem ja siis päris palju ikka viletsaid veine ja mõni veider, lihtsalt liiga hea rahvas ei taha teda, kui nad on siis ka hea võiks nii öelda. Teine asi muidugi, et raske valida. Kodus on ka raske valida, lähed vaatad oma 50 pudelit üle ja mõtled, mida sa just täna tahaksid selle toidu juurde, mis sul täna on ja mul on veinikeldrite omanikud rääkinud, et lähevad alla keldrisse, jäävadki sinna istuma, ei suuda otsustada, mida, mida sealt parajasti välja võtta, kuigi tunnevad võib-olla ideaalselt kõikide oma veinide maitseid. Ja muidugi, mis puutub nüüd veini valimisse mingisuguses kaubanduskeskuses, siis seal mul on küll kahju nendest inimestest, kes nõutu näoga käivad riiulite vahel, et et kaubanduskeskused võiksid siiski panna ühe, ühe töötaja sinna veiniriiuli juurde, kes natukene nõustaks inimesi, küsiks, mida inimene tahab kergemat, tugevamat magusamat happelisemat ja vastavalt sellele siis otsiks selle õige pudeli välja. Kas siis poes veinivalikul kuidagi nii-öelda kvaliteeti saab ka millegi järgi teada, et kas tegemist on hea veiniga halloween ikka, ma ei tea, on see hind, on see pudel, on see sild? Et mis võiks anda väikse vihje, siiski kogemus, kogemus noh näiteks me peame ikkagi vaatama uurima seda silti piirkond, mis maailma veenson, kust see vein tuleb? See on väga tähtis informatsiooniallikas, kui see tootja nimi meile midagi ütleb, täpselt nagu raamat. Tal on autor, on Kaweenil sildile kirjutatud selle tootja, selle firma, selle inimese nimi, kes on selle veini teinud, ei võtnud selle veini eest vastutuse. Et nagu Tammsaare raamatut kõlbavad kõik lugeda, nii kõlbavad ka hea veinitootja vehdid kõik juua. Nii et, et siin on vaja lihtsalt natukene teada ja tunda, tunda natukene ajalugu ja geograafiat ja, ja siis oli et tegelikult, et valida, peab lihtsalt ette kujutama, mida kujutab endast bordoo, vein, Midari oha vein, mida üks saksa Rising, mingi taust peab olema. Nii et hakata meie pool tundi kokku võtma, siis Kalev keskel hakkas, võib öelda, et vein on selles mõttes tarkade inimeste jook, et ühest küljest veini juues peab teadma nende oma piire, peab teadma seda kohta, kus, kus on mõõdukalt tarbimine, kus on juba üleliigne tarbimine ja teisest küljest peab veinist midagi teadma, mida siis tarbitakse, mida juuakse. Jah jah, tõepoolest on vist väga vähe veime, mis nagu üldse ei taha mingit teadmist, mis on lihtsalt niisugune täiesti nime jook, kuskilt kannust valatakse ja ja don lihtsalt vein. Aga siin kui meie ikkagi läheme poodi ja valime endale veini ja järk, päev jälle ja järgmine nädal jälle ja siis on ikka vist päris mõeldamatu tarbida, nii et sa üldse meelde jätta, mis pudel see oli ja kuidas ta maitses. Kui on tekkinud mingi veinijoomise huvi harjumus, siis me ju ikka kollektsioneerime mälestus sellest veinist, kollektsioneerimine teadmisi ja paneme neid kõiki enda jaoks peas mingisse süsteemi. Nii see teadmine ja kogemus tulebki. Selle mõttega selle soovitusega tänase koolitunniga lõpetame. Raadio kahel oli külas Kalev Keskküla, kes on veiniajakirjanik, ajakirjanik, veinitundja, raadio kahelt poolt, Reimo Sildvee kuulmiseni.