Tere, mina olen Janek Kraavi Madis Kõivu näidendis küüni täitmine räägib üks tegelane, kuidas nad kord moonsundi vasseliga kreeka pähkleid kauplesid. Aga millegipärast, sest ükski ei tahtnud osta. Inimesed lihtsalt pidasid neid kuulideks või granaatideks. Eks tänapäeva kirevas ja hõlmamatus elus ning kultuuris tuleb sarnaseid olukordi tihtipeale ette. Aga kreeka pähklite eristamisel granaatidest pakub tuge kultuurikaja. Valner Valme räägib muusikas ja helisse suhtumisel toimunud muutustest stiilinäide Eesti artistilt Joel tammikult, keda tutvustab Erkki Luuk. Maailmaatlasest kõneleb kunstnik Peeter Laurits David Cronenbergi kohale. Maailma filmikaardil osutab Sven vabal ja eileõhtusele esietendusele mõeldes. Urmas Vadi kirjutab tema pühadusest Georgist. Head kuulamist. Elektroonilise muusikata ei kujuta tänapäeva muusikat ilmselt enam ettegi. Nagu moodsa muusika ajalugu ei saa õppida ilma Kraftwerki või Sven Grünbergi tundmata. Aga miks elektrooniline muusika tekkis, kes sellega alustasid ja mis sellest kõigest välja tuli, seda uuris Riho Lauri Saar muusikasõber Valner Valme käest. Öeldakse, et keskkonna muutmises tegi inimene vist esimese suure sammu, kui ta asus sellisest lihtsast metsamehest kui hitist korilasestasus põldusid harima, muusikalise ilmselt öelda, et oleks küttinud korilased ja metsikus valitsenud ennem elektroonilise muusikatulekut, aga ometigi seal ilmselt üsna fundamentaalne muudatus. Et aga tähendas üldse muusikatööstuse arengus selline elektroonikale üleminekuid, Jaanusele sagedasem kasutamine ja, ja kas see muutis ka kuidagi muusika loomist? No tegelikult see protsess on ju toimunud järk-järgult, et olid sündi, bändid, keda mõnikord nimetatakse ka esimesteks elektroonikutakse, Need on mõjutanud hilisemaid arvutiga muusikat tegevaid artiste ja tegelikult tänapäeval on ju need asjad niivõrd segi miksitud, et täiesti võimatu on väga paljude bändide puhul öelda, kas nad teevad elektroonilist või siis niinimetatud päris pillidega muusikat, sellepärast et kasutatakse mõlemaid stuudios miksitakse erinevat tehnikat segi ja praegu ongi selline võimaluste palju see aeg. Kui me räägime süntesaator muusikast ja sellest ütleme, et see oli sellise elektroonilise muusika esimene üks avaldumisvorme, siis millal see kõik hakkas, millised need vormid olid, kes olid need alustajad ja, ja mis oli see põhjus üldse olla, miks hakati kasutama elektroonikat tegelikult traditsioonilisest kitarripopist rokkmuusikast ütleme nii, nagu ta kuuekümnendail oli kõige levinud? Väga paljud suunad hakkasid juba tüdima, otsiti uusi võimalusi, võib rääkida 60.-te psühhedeelia, kus võeti appi igasuguseid heliefekte, võib rääkida Saksamaal Kraut rokist, mis samuti tegin kitarridega masinlikku muusikat ja hiljem hakkas kasvatama siis masinaid. No eelkõige muidugi revolutsioon oli Kraft Verkiga seoses, kes nikerdas ise endale masinaid ja see on ka tegelikult tänapäevase tehnoelektro erinevate elektrooniliste liinide baas. Kuidas kogu see protsess näiteks Eestis toimus ja kas oli näiteks kuidagi sarnane sellele, mis toimus Läänemaailmas samal ajal või oli seal mingeid nihkeid, noh, tõenäoliselt tehnilised võimalused ei olnud kindlasti samad, mis ilmselt tekkinud kord on päris huvitavaid efekte. No meil ikka sihuke iga sellise uue nähtusega, on ta siis punk või elektroonika või või hevi metal kõigiga, nendega on ikka mingi paari-kolmeaastane nihe olnud, natuke hiljem asjad jõuavad, aga samas jõuavad, Eestis on nii märgiline tegija nagu ütleme, Saksamaal oli Kraftwerk, kes on kogu maailmamuusikat mõjutanud väga oluliselt. Eestis loomulikult Sven Grünberg, kes tänaseid tegijaid, võtame, galaktlan, endine uni või ka Joel Tammik? No on nagu välja kuulda küll, et ta on mõjutanud neid samuti ka näiteks kitarre ja trumme kasutavat loarvik Lorvikut ja väga paljusid tervet põlvkonda võib võib öelda noori ja mitte enam nii väga noori artiste. Kas Eestis oli seesama elektroonilise muusika kasutuselevõtt, kas põhjused olid needsamad, et otsiti ka uusi suundi, otsiti, ütleme uusi selliseid heli tekitamise võimalusi, sellepärast et praegu võib juba öelda, et ei ole ju suurt vahet, millega mingit heli tekitada takse. Võib ju eeldada, et maailmas on kõik helid kogu aeg olemas olnud ja millega neid parasjagu publiku ette tuua ja kuidas seda nimetada, see on ainult aja ja maitse küsimus. Aga olid sellised novaatorliku tegelased, noh, seesama Grünberg ja tema bänd, mis võib ka rääkida näiteks inspee, kes ei olnud küll elektrooniline bänd, aga kelle puhul oli märgata samu asju, mis toimusid Läänes samal ajal varases elektroonilises muusikas ämbianti sugemeid näiteks, ja kui välismaal läks see asi nagu lahti väga ulatuslikult, 80.-te lõpus, kui tänini tegutsevad väga populaarsed orbitaal Ander World, orb hakkasid tegutsema siis Eestis oli see buum. Jällegi mõni aasta hiljem, ütleme 90.-te keskpaigaks oli, oli Eestis väga palju noori elektroonilisi artiste, kes kõik otsisid agaralt uusi võimalusi ja hiljem selleks natuke mööda, sest paljud neid võimalusi leidnudki, võib-olla jäi andekust puudu, aga igal juhul selline huvi tekkis alates 90.-te algusest ka Eestis. Praegu tähendab elektrooniline muusika sisuliselt arvutimuusikat, olete nõus ja kas Ma ei tea, kas puht tehniliselt või puht loominguliselt on siit üldse võimalik veel kuskile edasi minna, et kas võib äkki juhtuda, et näiteks elektromuusika ja võib-olla sellises muusikatootmise viisis lihtsalt nagu nagu üheks laineks võib-olla mis, millel ei ole lõpuks enam samamoodi edasi kuskil nagu arenenud, et sealt pealt tuleb paratamatult hakata uusi lihtsalt viise otsima, kuidas muusikat luua. Samas noh, ma ei tea, arvutitööstuses vist enam väga palju edasi minna ei anna või annaks tegelikult ütleme nii, ma mõtlesin mingi mõniteist aastat tagasi, kui elektroonika levis. Et mis mõte on üldse kitarribändidel? Ma olen oma arvamust natuke vanemaks targemaks saades oluliselt muutnud, sellepärast et igasugusel muusikalisel väljundil jääb alati mõte sest kõik algab ikkagi inimlikkust andest ja kuni leidub andekaid muusika tegijaid, kes suudavad olla novaatorliku uute ideede juurutamisel muusikasse, siis tegelikult ei olegi erilist vahet, mis vahenditega see toimub, kas toimub elektrooniliselt? Päris pillidega, no tegelikult ju ka nii-öelda päris pillidega muusikat võib arvutis oluliselt erinevaks keerata, miksida läbi arvutihelidega ja kõik see on põimunud. Mina siin nagu tegelikult mingit tehnilist probleemi küll ei näe, peaasi, kui leidub maailmas muusikat, küll see üles korjatakse. Et peaasi on siis ikkagi idee, mitte tehnilised vahendid, just nimelt idee ja noh, mina olen siinkohal müstik, ma mõtlen, et idee on nagu on nagu olemas kuskil, et andekad inimesed leiavad selle üles. Joel Tammik on Eesti elektroonilise muusika artist, kellelt seni on ilmunud kaks plaati eemal ja eluline. Nendel albumitele olevat helikeelt ja emotsioone, tutvustab kriitik Erkki Luuk. Stiilinäited pärinevad Joel Tammiku plaadilt eemas. On olemas selline muusikastiil nagu kaasaegne daam võiks mainida plaadifirmalt Skype Saksamaalt see annab välja taabisegust tehnud ämbienti. Kledži tuntuimad artistid, kes on samas laadis nagu tammik töötanud. Vladislav Tyley Eestis ei ole tema kõrvale väga kedagi seadagi. Nii-öelda tava kahe plaadi peale, mis ilmunud on eemal ja eluline siis olulist vahet nende vahel nagu poleks. Mõlemad tahavad põksuvad passidest ummistunud, pulseerivad, laguneva, sooja kõlaga, helides täidetud kompositsioonid, daamikeiale lihtsalt puhas müra, vaid hoolikalt läbi komponeeritud ja fraseeritud. Selle müra pinnale ujuvad puhtalt pikkade selged noodid, mida ta oma analoogsentidest välja vajutab, mis annavad sellele eepilise meloodilise mõõtme. Ja see on huvitav tasakaal selle aluseks oleva sellise musta laguneva heliga, tema plaadid on emotsionaalselt väga mõjuvad. Need plaadid on isegi võib-olla niivõrd mõjuvad, et, et seda muusikat ei pane seal tähelegi. Selles mõttes on see ideaalne taustamuusikatapeet muusikat nagu polekski. On ainult emotsionaalne mõju, mis, mida me sellest saame. See ei ole kindlasti muusika traditsioonilises mõttes, kus meil on, on mingisugused selged meloodiad, instrumendid vaid on väga mitmekihilised, osavalt komponeeritud müra, mis on samas väga kuule, sõbralik, mahe. Sisuliselt on see kvaliteet selline, mis kannatab võrdlust kõigi nende parimate välismaiste esinejatega. Vahe on ainult selles, et kui põule Vladislav dile teised artistid seda tegid esimest korda siis see umbes viis aastat tagasi oli täiesti uus asi. Nüüd on see muidugi juba parasjagu niimoodi avalikkuse tähelepanu alt väljas et selle võrra daamike ja nende varju. Me võime tema lugudes näha, on see tema müramikside sügavuses lööb enamasti kusagil kaugel tehnole iseloomulikkäigumootor mis on tasase staatilise müra ja raginaga polsterdatud ja summutatud, et ei määra vähimalgi määral. Halloo, üldmuljet, eks mõtlik aeglus, kõlade sügavusse hargnev kompositsioon. Ta on püüdnud kõrvale hoiduda tänapäeval laialdaselt kasutatavast digitaalsuunast, jätkata kõlaliselt pehmet joont. Kõige vahetumalt mõjub tammik just kõlatasandil kuivõrd tema helikud seal on nii mitmekihiline, hajutatud, raseeritud. Ma ei oskagi tänapäeva eesti elektromuusikas tekitatud meeleolu intensiivsuse poolest kedagi hommiku kõrvale seal tema emotsionaalne mõju. Hiljuti anti teada, et lõpuks ometi on eesti keeles ilmunud täpne, ülevaatlik ja kõikehõlmav maailma atlas. Iseenesest on pilt selge, me ei eksi enam kunagi. Maailm on peopesa peal. Ent kunstnik Peeter Laurits ütleb hoopis teistmoodi. Atlased võivad olla küll täpsed, aga kas nad ütlevad midagi, Kalle Blomkvist teile selle kohta, kus toimus kuritegu. Meie supersalajane mikrofon lindistas täna öösel järgmist. Peeter Laurits, millal algas sinu kiindumus kaartide vastu? Täpselt ma ei mäleta, see oli väga ammu, väga varakult. Võib-olla viie-kuueaastaselt, ma hakkasin leidma igasuguseid põnevaid kaarte lasteraamatutest, Christopher Robini-il oli mingi huvitav kaart ja siis mul tuleb meelde see muumioru, kaart ja kääbikukaart. Lausa pahandus oli Solverni saladusliku saare, aga kus olid ka väga-väga vahva ja põhjalik kaart sees, mäletan, et ma lugesin seda hästi noorena kunagi jõulude aeg kallal olnud jõulud peaaegu keelatud teema. Aga vanemad alati pidasid jõuloydia ja, ja nende jaoks oli kohutavalt tähtis tuua tuppa kuusk ja meelitada määrivalemise jõuluvana kohale ja ja piparkoogid ja kõik. Aga mäletan seda, mind ei huvitanud see sugugi. Sest ma olin süvenenud sellesse saladuslikku saart, et ma kogu selle jõulude ajal olin kõhuli diivanil ja lugesin seda ja siis, kui jõuluvana tuli, siis ma vaatasin ainult üle õla ja tegin. Ja palju rohkem, kui see jõuluvana, on mul meeles kaart seal saladusliku saares see selleni, et jah, kartograafia hirmsasti katkestanud algusest peale. Kui ma õigesti aru saan, siis kartograafia kaardid, atlased ei ole sinu jaoks ainult sellised geograafilised orienteerumisjoonised, vaid midagi hoopis enamat. Graafias ju seal peegeldubki palju, nagu sellest mõtlemisviisist mõtlemislaadist ja tegelikult palju huvitavamad, kihvt nemad on selliste kaugete tsivilisatsioonide kaardid, näiteks Siberi põhjarahvaste kaardid. Taigas liikumise kiirus ei näe üldse välja nagu kaardid, vaid vaid nagu mingi niukene naljakas salakiri või piltmõistatus või hoopis teistsuguse loogikaga üles tähendatud mingisuguseid orientiire Ameerika indiaanlastel. Samas samamoodi. Tiit, tore, kui ma nüüd mõtlen Eesti kunsti peale, siis need Marko Laimre subjektiivset kartograafiad, mida ta ütleme 10 aastat tagasi tegi päris palju. Noh, nad on siiani minu jaoks üks, üks põnevamaid üksikteoseid eesti kunstist ja kaartidel, jah, loomulikult on selline väga selge praktiline väärtus, aga niukene tunnetuslik aspekt. See ministeerium on veel palju tähtsam ja huvitavam glo jaoks. Sa oled fotograafina rõhutanud, kuidas on levinud müüdid fotograafia kohta eelkõige seda, et fotot peetakse alati tõeseks sama, võib-olla siis mitte müütage seisukoht on ju levinud ka kaartide osas. Kaarte usutakse, kuigi tegelikult lihtinimesel on näiteks võimatu kontrollida, kas India rannikujoon on täpselt selline, nagu ta nagu atlases on. Noh, see on selge, et iga kaart on üksnes mingi ligi lähendus ja jumal hoidku, iga võim, onju karta, võltsinud neid, võltsitakse kogu aeg edasi ja tehakse parandusi ja koheldusi ja see on täiesti selge, et kaardid kubisevad valedest ja ka lihtsalt ebatäpsusest, sellepärast et kaart on ikkagi nagu mitmekümnetuhandekordselt vähendatud mudel sellest ei hakka, seetõttu seal ei saagi olla mingisugust absoluutset täpsust. Ja polegi vaja, sest tegelikult on ju tegemist skeemiga ja sellisena ta ongi kütkestav. Tegelikult võib isegi ütelda niimoodi. Et mõnikord, mida, Mida minimalistliku võimuda lapim kaart, seda huvitavam ja tegelikult ja seda rohkem seal peegeldub selle kaarti valmistaja intentsiooni, nagu milleks see kaart on tehtud, mille leidmiseks sellepärast, et alati ju kaardid tehakse millegi leidmiseks. Ei ole sellist kaarti olemas, kust oleks võimalik välja lugeda kõike, ükskõik millist informatsiooni veidi sellisel fiktsiooni tasandil on kirjeldatud ka niisuguseid kaarte. Mäletan kahte tekstiks oli Franskaškaks kartograafia Lowell ja siis on muidugi harge luisk. Vaar ajas on kirjeldanud selliseid äärmuslikke kaarte. Kaartlise võib alla näiteks veel suurem kui see territoorium, mida ta kujutab ja ja nii edasi. Äsja ilmunud läbi aegade väidetavalt mahukaim ja täpseim nii-öelda objektiivseime eestikeelne maailma atlas. Kas sinu arvates võiks seda vaadata ka teatud kunstiteosena? Tjah mulle tundub küll, ma soetasin, läheb veel alles eile ja olen teda väga vähe jõudnud lapata, aga nii palju, kui ma teda nüüd olen vaadanud ja uurinud meeldib ta mulle üha rohkem ja rohkem, sest seal on tõesti mõeldud hästi paljudele sellistele pealtnäha väikestele tähtsusetutele detailidele, mis kummatigi osutuvad hirmus oluliseks, kui sa seda kaarti nagu tahta tõesti efektiivselt kasutada ja ta on väga kasutajasõbralik, selle kohta ei saa midagi öelda, ta näeb välja ka hõrk, tal tüpograafiliselt väga hästi teostatud ja köidetud korralikult, näiteks kunagi ostsin Saksamaalt mingisuguse atlase. Lihtsalt sellepärast ta oli, ta oli odav brastu, kirusin oma lollust sellepärast, et seal rämps pudenes aasta pärast köitest laiali, ei olnud mul jälle korraliku atlast. Sellega paistab, niisugust asja ei juhtu, sest me kindlasti vaatan korralikult läbi õmmeldud kõva köide seadeldis laiali pudeli, eks selleks peab teda ikka siis kas siis väga kaua ja püsivalt või siis lausa pahatahtlikult rätsima. Aga iga selline suurem kartograafiline koguteos. Nii või teisiti on minu meelest väga oluline artefakt kultuuri osa, sellepärast et kartograafilise tegelikult, et ühine, väga paljude spetsialistide ja kultuuritegijate töö alates geograafidest, aja loolastest kunstnikest kujundajatest rünnata peegeldab seda kultuurikliimat kultuurisituatsiooni, kus ta esile kerkib. Eelmisel nädalal esilinastus Tallinna kobarkinos film millele kultuurikaja soovitab pöörata rohkem tähelepanu kui valdavale enamikule teistele filmidele, mida tolles majas näidatakse. Tegemist on Kanada režissööri David Cronenbergi filmiga vägivaldne minevik. Lühikese ülevaate sellest filmitegijast ning tema uusimas teosest annab Sven Vabar. 1943. aastal Kanadas Torontos sündinud David Cronenbergi alustas oma karjääri selliste filmidega mille žanriks märgiti tavaliselt ulme ja õudus samas kui tema hilisemaid filme võib määratleda kui draamasid. See aga ei tähenda, et Cronenbergi varased filmid kuidagi väheväärtuslikud oleksid. Õigupoolest tegeleb ta oma varastes ulme ja õudusfilmides samade probleemidega kui oma kõrgelt hinnatud hilisemates draamateostes. Cronenbergi üheks hinnatumaks õudusfilmiks on külluslikult seksi ja vägivalda pakkuv videodroom mis samas aga tegeleb tänapäeval taas oluliseks muutunud reaalsuse hajumise ning isiksuse hägustamise teemadega. Laiemalt ehk on tuntud Cronenbergi suurepärane uus versioon legendaarsest õudusfilmist kärbes milles biotehnoloogiaga eksperimenteerivaid teadlase geenid lähevad sassi kärbse omadega. David Cronenbergi loomingut iseloomustabki halastamatult kehalisus. Kui ta tegeleb reaalsuse ja isiksuse hägustumise küsimustega siis ei targutada niisama üldiselt, vaid näitab äärmiselt konkreetselt, kuidas hägustumine ühe või teise olevusega ning tolle olevuse piires aset leiab. Cronenbergi hilisemad nii-öelda tõsisemad filmid näitavad, et seesugune olevus võib asuda mitmesugustes sotsiaalsetes ümbrustes. Ta võib olla näiteks katastroofiliselt seisus heroiini narkomaan nagu filmis alasti lõuna, mis on Männatud Cronenbergi suure eeskuju William Barrouxi kuulsa romaani järgi hägustav olevus, võib-olla lõhestava isiksusega edukas günekoloog nagu filmis, surnud teisikud. Ta võib-olla ka noor ja edukas mõnujanuline suurlinlane kelle keha läheb sassi hinnaliste BMW ja Mercedes läikivate keredega nagu Cronenbergi võib-olla kõige rohkem kõmu ja pahameelt tekitanud, kuid ka üksjagu kiita saanud filmis Grass. Identiteedi küsimus on keskne ka filmis Ma tahan pate flai, milles naine osutub meheks. David Cronenbergi pöördus tagasi ulme ilma filmiga eksistents, milles hüperrealistlikud, arvutimängud lähevad sassi päris reaalsusega. Kuid paar aastat tagasi tegi lavastaja Meiegi videole leiduva filmi ämblik prelfansiga peaosas. Sarnaselt teiste Cronenbergi filmidega munga ämblik väga sünge lugu mille keskmes on lapsepõlves masendava trauma üle elanud ning seetõttu reaalsusega silmitsi seismiseks võimetu. Skisofreenik. Nüüd Tallinna kobarkinos näidatav lugu vägivaldne minevik. On Cronenbergi käe all omandanud taas skisofreeniline värvingu. See on lugu korralikust pereisast, keda mingid üsna tõsiseltvõetavad kaabakad hakkavad pidama oma reeturist endiseks kama jõmmiks. Mafioosode põhjused on absurdsed, kuid nad ähvardavad mehe perekonda ning on oma jälitustegevusega sedavõrd järjekindlad, et pereisa loomuses toimuvad tõsised muutused ning üsna pea pole üldse kindel, kes on kõige suurem kaabakas. Vägivaldne minevik on tõepoolest film vägivalla anatoomiast. Sellest, kui õhukese kihi all on vägivald peidus meis kõigis ning kuidas ta meie avalikke isiksuste varjust välja pursates aja enam uut vägivalda põhjustab. See on väga vajalik film, mitte ainult tänapäeva Ameerika Ühendriikidele. Vägivaldse mineviku näol on tegemist kahtlemata meistriteosega. Isegi arvestades Cronenbergi varasemate filmide kõrget taset. Võib-olla Cronenbergi karjäär näiteks mingist üldisemast tendentsist viimase aja läänemaailma vaimuloos. Mõned aastakümned tagasi tuli selleks, et tegeleda taoliste hirmutavate teemadega nagu reaalsuse kadumine või identiteedi hajumine. Mõelda välja mingeid ulmelisi mängumaailmu, kus taoliste teemadega turvaliselt testida. Cronenbergi tõestab meile, et nüüd on võimalik neile teemadele näkku vaadata siinsamas, meie ümber reaalsuses eneses. Cronenbergi kaks viimast filmi, ämblik ja vägivaldne minevik on eriti realistlikud lood mis pole ei ulmet ega ka mingeid geniaalseid, hallutsinatsioone, sürrealismi või ebaharilike inimeste identiteedimänge nagu Cronenbergi veidike hilisemates filmides. Ämblikku ja vägivaldse mineviku peategelasteks on üpris tavalised inimesed. Kui vähemalt pole kahtlust, et meie kõik võime muuta. Taolisteks inimesteks. Eile õhtul toimus lõpuks muusikali Georg kauaoodatud maailma esietendus Londonisse minema kirja vormis jagab Giorgiga haakuvaid mõtteid. Lavastuse libreto autor Urmas Vadi. Tere, London. Tere hea sõber, ei hakkagi salgama. Ja see nimi Georg on ka minu rahutuse põhjuseks. Selleks ei ole vaja lugeda Jungi ega vahingut, et enesele viimaks teadvustada see muusikal, mille libreto ma kirjutasin ja mis tekitabki unetust segaseid mõtteid, tasakaaluhäireid ja veelgi ärevamalt vanemate naiste küsimust, ilma et nad oleksid seda lugu näinud. Kas teile miski püha ei ole? Meile eestlastele meeldib ikka pigem tähenduslikult või siis ilma tähenduseta, lihtsalt niisama vaikida. Meil ei ole kombeks teelauas öelda Ailavdii Aila geiks. Harva kuuleb, kui keegi ütleb mõne inimese kohta. Ma austan teda. Aga nüüd korraga pühadus. Mulle küll meeldib, kuidas Allan Kinsberg hüüab. Püha püha püha püha maailm on püha hing on püha nahkam, püha keel ja türa ja käsi ja perseauk pühad, kõik on püha, kõik on pühad, igal pool on püha, iga päev on igavikus, igaüks on ingel. Aga on siiski selge, et kõikita pühad küll ei ole. Tavaliselt on need pühad inimesed ikka surnud ja need, keda paavst pühaks nimetab. Meie Eesti laulja Georg Ots oli ka oma eluajal püha. Ja mitte ainult Eestis, vaid terves Nõukogude liidus ja Soomes. Kiita Rust joht ja tollane kultuuriminister Jekaterina portseva olid tema isiklikud fännid. Talle kingiti maja, tema nime järgi nimetasid Vene teadlased ühe planeedi meeletud austajate hordid vurasid. Tallinn jätsid talle kottidega siiasamasse raadiomajja õunu mis läksid viimaks halvaks. Ja tänu aastakümneid hiljem tema plaate kuulates on see tõeliselt vapustav. Ma olen alati igasugust ooperit ja operetti vihanud, sest ma ei saa aru, miks üks täie mõistusega inimene hakkab korraga keset vestlust niimodi üürgama. Ebaloomulik. Ehk tuleb see sellest, et lapsena olin ma ühe Vanemuise teatri koorilaulja juures hoida. Mu ema räägib tänini, kuidas see hoidja, et mind magama saada, laulis mulle midagi oma repertuaarist ja mina katkestasin teda ja nõudsin, ära laula. Aga see, kuidas laulab Georg Ots, on hoopis midagi muud. Ta ei demonstreerinud oma hääleulatust või tähendab mulle mõtet ja sisu edasi. Ja veel midagi, mida ei saa seletada. Nagu ütles Andrus Vaarik, et kui seda saaks seletada, kui oleks olemas mingi kindel Georg Otsa fenomeni valem, siis võiks lausa vabriku avada ja Georg otsasid tootma hakata. Aga ikkagi see pühadus. Tegelikult ma vist saan aru, mis see on, mis paneb inimesi kartma. Et ehk tehakse otsale liiga, rüvetatakse tema mälestust. Kui meil käib iga päev mingisugune sebimine ja vassimine ja räägitakse, et ka on kohuke ja kõik usuvad seda. Ja isegi kui ei usu, ei juhtu ikkagi midagi. Siis võiks ju olla keegi, keda kuulata ja uskuda ja selle üle mitte irvitada. Jaa, minagi tahaksin Kitzbergi pühaduse loetelule lisada Georg Otsa. Aga minu jaoks ei tähenda see pühadus tolmustikooni, millele ei tohiks pastapliiatsiga midagi juurde kirjutada. Aga seekord mõtlesin austusest Georg Otsa ja Marko Matvere vastu kogunini. Et kui kõik tegelased ja olukorrad selles loos on jaburaid nihkesse võimendatud, terve maailm on hull, siis võiks olla üks inimene, kes ei ole hull ja see on Georg. Aga olgu, aitab pühadusest ja Georgist. Lõpetuseks tahaksin sulle rääkida justkui ühe naljaka loo muusikalist mis aga tegelikult ei ole naljakas, on hoopiski väga nukker. Kuulsin selle ühelt oma tuttavalt, kellel omakorda on üks tuttav perekond Viljandis, kes arutas niimoodi. Sel aastal proovime teha nii, et me mitte kordagi ei läheks Ugala teatrisse. Hoiame raha kokku ja siis sõidame Tallinna muusikali vaatama. Kõike head sulle. Urmas. Järgmisel korral jätkame sealt, kus täna pooleli jäi. Samuti lubavad toimetada ja Janek Kraavi ja helirežissöör Külliki Valdma abistada kuulajad ka edaspidi kreeka pähklite äratundmisel. Tänasest pähklikauplemisest on võimalik osa saada Velga klassik raadios kell 18 15 ja nädala jooksul vikerraadio kodulehel. Kõike head kuuleme jälle.