Mina olen Reimo Sildoja on endale raadio kohta külla kutsunud radi koobaku, kes on Tartu Ülikooli filoloogia osakonna assistent ja omandanud soouuringute alase magistrikraadi Kesk-Euroopa Ülikoolis. Öelge, kas on üldse olemas sellist keha nagu meediast, millest me saaksime rääkida, et kui me hakkame seda tähendust lahti arutama defineerima, et siis, mis võiks olla see keha meedias, millest me räägime, see on ikka inimese kehaga. Eks ole jah, kahtlemata inimese keha ja sealjuures tuleb alati ära märkida ka seda, et, et on olemas siis naiste ja meeste kehad, et mitte siis niimoodi üldiselt inimeste kehad, et see sugu mängib seal alati väga, väga suurt rolli. Ja seda siis ka erinevates uuringutes nõndamoodi käsitletakse, et on olemas nii meeste, naiste kehade siis sellest tulenevalt omad probleemid, omad rõõmud. Lähme kohe alguses selle juurde, et kas meediale üldse omab mingit sellist tugevat mõju, et kui mõelda, millest räägitakse nende soouuringute puhul see probleem, et kas kuskil reklaamis keegi on piitspeen või, või liiga palju siin edasi. Ikka üks argument, miks öeldakse, paha on, ongi see, et meedia omab mingit teatavat sellist mõju, mis paneb inimesed üht või teistmoodi käituma, et see ei pruugi olla nii-öelda otsene üleskutse, et saage kõik piitspeeneks vaid, vaid see on kuidagi nii-öelda nii-öelda inimkeha näitamise kaudu siis inimesed harilikus elus hakkavad ka vastavalt käituma või vastavaid ideaale taotlema, et kuidas see süsteem üldse toimib. Kahtlemata seda meedia ja populaarkultuuri mõju on raske alahinnata, kuid samas ma tahaks ka ära märkida, et seda ei tohiks ka üldsegi, et üle hinnata, et ühelt poolt meedia aitab kujundada ja juurutada erinevaid arusaami, kuna need ja mitte ainult ei vahenda toimuvat, vaid ka loob ja taastoodab siis Neid ühiskonnas üldkehtivaid arusaamu ja nende arusaamade hulka kuulub ka see, et milline peaks olema siis näiteks normaalne mees või normaalne naine. Ja siis võib kindlasti öelda, et, et meedia kannab oma osa stereotüüpsete soorollide väljakujunemisel ja juurutamisel. Ja samas on tegelikult paljud uuringud näidanud ka seda, et meeste ja naiste kujutamine meedias on palju stereotüüp sem kui reaalne elu ise. Kui, kui noh, reaalses elus on olemas, eks ole, igas peres oma pere ei saa siis meedias on mingi kindel tüüp Just et meedia justkui kujutab neid rolle jäigemalt või või esitab nagu soorolle piiratumalt ja see ongi üks põhjusi, miks meedias siis peaks mehi ja naisi kuidagi võrdsemal määral või, või siis paindlikemas rollides esid. Sest just stereotüübid on need, mis mõjutavad oluliselt seda, millised hoiakud ja väärtused noored siis omandavad. Ja, ja minu meelest ongi just noored inimesed need, kes on kõige kergemini meedia poolt mõjutatavad. Sa redi ütlesid, et päris nagu ka nii-öelda üle hinnata ei tasu meediat need siiski mingi selliseid nii-öelda elunormid või, või siis ütleme, eeskujud, inimesed saavad ka nii-öelda tänavapildis, kodust ja nii edasi. Jah, seda ma just silmas pidasingi, et, et see olukord on, on palju keerulisem ja komplekssem, näiteks kui, kui rääkida, ütleme seitsmekümnendatel levinud arvamustest ütleme, lääne feministide hulgas, siis nemad alguses leidsid seksistlikud imidžit või, või siis kuvandit meedias toodavad või peegeldavad konkreetselt siis tagasi näiteksistlike arvamusi ja praktikaid selle tõttu, nagu ühelt poolt nähti meediat kui sellist sotsiaalse reaalsuse peeglit, et mis peegeldab meile tagasi seda reaalsust täpselt sellisena nagu on. Aga see tegelikult on väga-väga lihtsustatud arusaam ja sellest saadi üsna ruttu aru, et need tähendused nagu tegelikult niimoodi otseselt vaatajateni ei jõua. Et tegelikult ei saa öelda, et inimesed automaatselt imiteerivad seda, mida nad näevad, ütleme televiisorist või loevad ajakirjadest. Et see justkui eeldaks, et neil endal puudub üldse mingi absoluut, kriitiline mõtlemisvõime või analüüsioskus, et nad oleksid justkui mingid passiivsed ohvrid, kellel on meedia poolt mingi põhjalik ajuloputus tehtud ja ja et nad ainult tahavadki seda, seda jäljendada, mida nad meedias näevad. Et selles selles mõttes ma tahaksin rõhutada, et need meedias esitatud rollid on küll ütleme, stereotüüpsed, kuid teiselt poolt on, on inimesed ise suudavad ka kriitiliselt mõelda ja et, et nad ei pruugi just ainult sellest meediast saada saada neid arusaamu ja väärtusi. Kas meediat kuidagi saab nii-öelda Grodeerida, et ütleme, eriti lähevad peale, mingid sellised reklaamid või, või eriti ütleme, mõjutavad selles mõttes lähevad peale ja eriti lähevad peale just popkultuuri vahendavad saated, väljaanded või tegelikult meediast likvideerida ei saa, et kõik, mis on meedias kõik on ka nii-öelda siis see, mis mõjutab. Mina ütleksin võib-olla siinkohal seda, et ütleme, täiskasvanud inimesed on siiski, ütleme arukamad ja kriitilisemalt mõtlevad, et mina peaksin siin olulisemalt riskirühma kuuluvaks noori inimesi, kellel ei ole veel täpselt need hoiakud ja arvamused välja kujunenud ja kui ikka meedias pidevalt, et ümberringi on, ütleme, kuvandit mingitest ideaalsetest omadustest, mis mehel või naisel peaksid olema, et siis need kahtlemata mõjutavad selle, selle noore inimese väljakujunemist ja seda, milliseid rolle ta siis lõpuks omandab. Noor inimene on nii või naa, eks ole, nii-öelda õppimise faasis, kus kõik, mis elus uut ja huvitavat pakub, ta endasse kogub ja, ja seetõttu siis on ta mõjutatavam. Jah, mina arvaksin jah, seda, et just noored inimesed on see, et keda, keda, keda me peaksime nägema nagu riski riskirühmana siinkohal, kuna neid mõjutab ühelt poolt kodu ja kool ja teiselt poolt on, on just see meedia ja siis nende oma omavanuste inimeste surve tegelikult palju tugevam. Ja tihtilugu ilmselt sellised soorollid sellised, ütleme siis niimoodi meedia vahendusel õpitud käitumised kuskil noorte omas keskkonnas võivad ju võimendatud, ütleme kui on nii-öelda grupi liider, juht, isik, kelle järgi teised joonduvad, kui tema võtab mingisuguse rolli või käitumise üle, siis ilmselt see, see kohe nagu võimendub ka teistele, siis tema sõpruskonna liikmetele Just seda ma silmas pidasingi. Me teeme siia, meie saate esimese vahepausi ja jätkame hetke pärast, kui muusika kuulatud. Raadio kaks koolis läheb edasi. Me räägime täna siis kehast inimkehast, selle näitamisest meedias ja räägime soorollidest Freudi koobaka, öelge, miks üldse tekivad sellised soorollid meedias? Kas, kas nii-öelda soorollide eristumine ja siis mingite kindlate standardite loomine, et kas see on nii-öelda viimase, ma tea viie aasta teema või, või niikaua kui olemasolevad meedia on, on ka see probleem olnud olemas? Mina ütleks selle kohta niimoodi, et probleemid on olemas olnud nii kaua, kui on olemas, on meedia aga lihtsalt praegu nähakse neid probleeme juba kompleksamalt ja osatakse, testiti, analüüsida. Need stereotüübid, mis meediasse peegelduvad, on tegelikult noh, et kui nüüd mõelda, et kustkohast nad tekivad, et siis need on otseselt seotud ikkagi ütleme, ajakirjanike või saatetegijate enda stereotüüpidega sellega, et milliseid otsuseid ja valikuid nemad teevad, kui nad neid meediatekste nii-öelda loovad, siis soorollide kujutamine ühelt poolt tähendabki siis sellist portreteerimist kellestki portree, joonistamist, portree ongi just representatsioon või kujund ja siit tuleb siis kohe välja, kas see lõhe reaalse ja kujutatud isiku vahel, et olenemata sellest, kui lähedane reaalsusele see portree välja kukub ja siis see ka see, see kujutamise mõiste sisaldab endas ka seda subjekti, et keegi tava juba teadlikult juhib seda pildi loomist. Et, et siis stereotüüpide tekkimine on otseselt seotud nende meedias tegutsevad ja töötavate isikute ja nende hoiakutega, mis, mis on omakorda juba mõjutatud ühiskonnas levinud ja kinnistunud hoiakutest. Et tihti näiteks põhjendatakse, et, et miks siis reklaaminduses kasutatakse nii palju naise keha igasuguste suvaliste toode müümisel alates ma ei tea jalgratastest ja autokummidest kuni kuni kõnekaartide ja supermarketite nii välja, et tihti põhjendatakse seda sellega, et seks müüb, et naise keha müüb ja et, et kuna see on atraktiivne, siis ei esitata üldsegi küsimusi selle kohta, et kuidas selline erinevate imidžit pidev seostamine mõjutab siis neid kasvavaid noori, näiteks seeläbi siis nagu taastoodetakse ja kinnistatakse hoiakuid, et kõik on müüdav läbi läbi palja naise keha ja erinevad Te loosungite, mis annavad justkui mõista, et naine on, on selline kaup, mida saab müüa ja tegelikult reklaam, kus, kus naise rinna peale näiteks on, on kirjutatud soodne hind on, on väga seksistlik ja diskrimineeriv. Ja seetõttu tähendab, et tuleks näha neid stereotüüpide tekkimise juures siis meedialoome protsessi tuleks vaadata seda, seda, kuidas meediat luuakse ja kes, kes neid otsuseid teeb või kes otsustab selle üle, et mis on nagu stereotüüpe, mis ei ole. See on justkui nagu suletud nõiaring, et ühest küljest need inimesed, kes meedias töötavad, on siis need, kes neid soorolle stereotüüpseid soorolle loovad. Nemad on nagu üks osa sellest, et kahtlemata soorollid ja stereotüübid tekivad selles protsessis, et kuidas inimesed neid vastu võtavad ja tõlgendavad, et, et see on ka osa sellest soostereotüübi loomisest. Aga põhimõtteliselt nad ikkagi ju nopivad nii-öelda oma teadmise ühiskonnast ja samas need, kes seda ühiskonna mõjutamist juga loovad. Jah, et selles mõttes ta on jah, selline see meedia nagu toodab ja taastoodab omakorda ja kinnistab neid neid arvamusi, mis on ühiskonnas juba juba levinud. Me otsapidi hakkasime natukene jõudma juba sinna nii-öelda näidete poole, mis võib-olla siis nii-öelda diskrimineeriv, et see konkreetne näide siis, kui, kui mingit toodet reklaamitakse nii-öelda palja naise ihuga. No ometigi on ju nõndamoodi, et pooltele inimkonnas või, ütleme maailmas elavatele inimestele peaksid minema peale siis vastupidi just ju mehe kehaga ometigi reklaamis igal pool me näeme naisekehad, et miks, miks nõndamoodi on, et, et naised nii-öelda selles mõttes on noh, nii-öelda jutumärkides eelistatumad, reklaaminäod või versioonid või kehad. Tegelikult tõepoolest mehe keha justkui ei olegi nähtaval kohal meedias, vähemalt selles mõttes, et ta ei ole niimoodi abstraktselt, ütleme, mitteisikustatud kujul nähtav nagu naise keha, naise keha on lihtsalt nagu keha, et tema, tema persoon ei ole sellega seotud, kui ütleme, kui ta reklaamib mingit toodet, kui mõelda näiteks ajakirjanduse peale, siis erinevates naisteajakirjades on alati naise keha esiplaanil erinevates meestele suunatud ajakirjades on naise keha esiplaanil, aga need meeste kehad justkui kaovad kuhugi ära, et, et kui on mehe pilt kusagil ajakirja kaanel, et siis see on nagu tingimata selline tõsine ütleme, kas mingi poliitika valdkonda kuuluv ajakiri või siis mingi majandusajakirja, siis seal on näha ainult selline tõsine naeratav nägu. Heal juhul ka ütleme, paistavad ütleme, õlad, aga, aga selline täispikkuses mehe mehe keha nagu puudub, et naised on siis pigem seotud nagu sellise meelelahutusliku poolega ja mehed siis nagu esinevad ainult sellises tõsises kontekstis tõsiseltvõetavast kontekstis, kus justkui kehalisus ei olegi oluline. See ongi üks näide sellisest tüüpilisest, ilmselt siis soorollist, mis ei peegelda tegelikku olukorda ühiskonnas, just millest tulenevalt nõndamoodi on, et siis mehi nõndamoodi kujutatakse ja mitte sarnaselt ütleme naistega. No ma eeldan, et see on seotud suureski ajalooliselt välja kujunenud meeste naiste rollidega ühiskonnas, et tihtipeale on ju läbi ajaloo naiste roll jäänud ütleme, privaatsfäär ja mehed on need, kes, kes avalikus sfääris tegelevad kõige seal poliitika ja, ja maailma asjade korraldamisega. Seetõttu võib-olla peegelduvad needsamad traditsioonilised hoiakud kas siis praegu tänapäeva meedias, et, et see on nagu selline sisseharjunud või juurdunud hoiak. Aga kas ütleme, laste kujutamisel, laps kui keha, ütleme, ilma näota või ilma persoonid ta keha, kas, kas seal on, on ka nagu oma mingeid selliseid, mitte ühiskonna tegelikus peegeldavaid soorolle või vähemalt mulle tundub kuidagi, et laps on lapsed, lapse puhul nagunii-öelda ei vaadata, et kas tüdruk või poiss kas üleüldse on olemas nagu mingeid selliseid ütleme siis nii-öelda meedia vahendeid, võimalusi, mis lapsi kui keha ära kasutavad. No laste puhul tuleb ka tegelikult siiski esile see, et neid juba varasest lapsepõlvest peale suunatakse siis nii-öelda õigete soorollide omandamise poole. Mul tuleb just praegu silme ette, et ma nägin hiljuti ajalehes ühte, see oli vist mingi mobiilsidereklaam, kus, kus olid ka siis lapsed, need, kes reklaamisid seda toodet ja, ja oli poiss ja tüdruk ja siis mõlemad olid nagu väga selgelt naiselike ja mehelike joontega, et see tüdruk oli siis niimoodi ära meigitud, ta kandis pärleid ja, ja, ja, ja sellist hästi naiselikku kleit ja siis see poiss oli lipsuga sihuke ülikonnas tõsisema näoga, et selles mõttes, et, et tegelikult ka need lapsed, keda, keda me meedias näeme tihtipeale neid kujutatakse ka juba nendes vastavates soorollides, mida neil oodatakse täiskasvanuna. Aga lähme nüüd selle salenemise ideaali juurde, see ideaal on, ma ei tea, mulle tundub, et nagu kogu maailma valdav on see nii, et on see globaalselt igal poolse salenemise ideaal, selline nii-öelda tähelepanu keskpunktis. Päris nii, ma ei julgeks väita, sest ma leian, et see on siiski levinud lääneriikides, kust on salenemise ideaal nagu alguse saanud et tegelikult need iluideaalid on ajast aega kultuuriti erinenud ja, ja need on ka muutunud, et nad ei ole sugugi sellised staatilised, et, et see, mida üks kultuur peab ilusaks on, on teises skulptuuris võib-olla taunitud ja, ja selles mõttes erinevused kindlasti eksisteerivad. No, ma arvan, kõik, kes on natukene õppinud eesti kirjandust või Eesti sellist nii-öelda ajalugu teavad, kuidas tütarlapsed oma siis sukkade sisse panid põhku, et nende reied paksemad paistab, et need näeksid välja sellised, et nad on suutelised talutöid tegema. No tänapäeval ei kujutaks seda küll keegi ette. Just et tänapäeval mulle tundub küll, et Eesti ühiskonnas on nagu muude protsesside käigus ka siis üle võetud needsamad iluideaalid, mis on läänekultuuris juba juba ammust aega levinud ja seal ka juba tugevalt kritiseeritud. No see iluideaal tänapäeval ongi ilmselt selline just ülipeen naisterahvas, no kõik need supermodellid kõik, ütleme, lauljannad on sellised ülipeen, et kas sellel on ka mingi selles mõttes selline ohtlik tagajärg, et noored, kes siis ütleme seda lauljannad ihalevad tahavad tema moodi olla, hakkavad ise kas arenema ja ja tegelikult võib-olla mõnes muusikavideos nii-öelda filmitrikiga saledaks tehtud, et siis lauljanna võib hoopis kellegile päriselus ohtlikuks saada, kui tütarlaps hakkab ennast ka nii-öelda näljutama. Jah, et jällegi ma siinkohal võib-olla ei tahaks niimoodi sellist üksühest vastavust nagu, nagu näha, et, et selles mõttes, et nagu süüdistada nüüd ainult neid meedia meedia kujutas ja et tegelikult on see, see protsess palju komplekssem ja laiem, et et tihtipeale põhjused, miks ütleme, tüdrukud hakkavad ennast näljutada oma tõepoolest on see, et nad tahavad võib-olla välja näha nagu nende iidolid, aga teiselt poolt on kindlasti seal sealjuures mõjutavad ka nende enda psühholoogiline olukord või siis sotsiaalne kontekst, kus, kus neil need probleemid tekkima hakkavad, et kunagi ei saa öelda, et on ainult üks põhjus, et miks, miks selliseid, et asjad juhtuvad, et miks tekivad haigused nagu anoreksia ja buliimia ei saa nagu selliste üksühest vastavust öelda, et nüüd meedias on sellised imidžit, sellised kuvandit, need noored tüdrukud otseselt võtavad täiesti probleemivabalt võtavad üle selle selle imidži ja siis tänu sellele nad jäävad haigeks ja hakkavad ennast näljutama. Me kuulame siia vahele jälle natukene muusikat ja hetke pärast seda vestlust jätkame. Raadio kaks koolis jätkab, me läheme edasi, räägime veel sellest iluideaalist, redi koobakem, ma saan aru, et hea küll, see otseselt iluideaalid meedias kõhnad supermodellid piitspeened, et otseselt ei mõjuta, võib-olla siis tütarlapsi ka ennast näljutama. Nad omavad küll teatavat mõju, aga kas seal on ka hästi palju teisi aspekte, mis mängivad suurt rolli? Aga selle õige olla juures just see aspekt, et kogu ühiskond nii-öelda näeb oma silmades ka noormehed, nii-öelda piits, peent, siis modellija ja tõstavad selle piitspeene, modelli kujutisi nii-öelda igale teisele naisele, keda nad näevad üle ja seetõttu siis tütarlapsed arvavad, et mehed ootavadki, siis kõhnasid tütarlapsi. Jah, jah, kahtlemata see niimoodi on, nagu ma juba enne ütlesin, siis kõigesse saaksin siis nagu seda meediat süüdistada, et see, need on ainult üks, üks osa sellest, et kui üldse vaadata meie kultuuriruumis või siis ütleme, lääne kultuuriruumis ringi, siis kehale ja kehalisusele pööratakse järjest rohkem tähelepanu, et see keha on justkui muutunud selliseks sotsiaalseks kapitaliks, kui, kui nii võib öelda, selleks, et olla edukas, peab inimese inimese keha olema selline korralikult, et nii-öelda kontrollitud ja, ja, ja et ta peab oma keha eest niimoodi hoolitsema, et, et see nagu peegeldaks tema töötleme sisemisi iseloomuomadusi või et seda tihtipeale võetaksegi niimoodi. Et inimene on see, kes ta, kes ta nagu välja näeb ilunormid või iluideaalid, suruvadki inimese nagu väga-väga rangetes konkreetsetesse raamidesse minnakse nii kaugele, et pöördutakse ilukirurgide juurde, et vastate nendele nendele iluideaalidele ja normidele. No ilmselt nii-öelda siis massimeedias oleva iluideaali samastumiseks ongi kaks võimalust, üks üsna leebe võimalus on näiteks jõusaal, seda muuseas ka meeste puhul eksmehi kujutatakse siis tõeliselt muskli mägedena ette. Jah, et need normid on üha enam kehtivad ka meeste kohta, et see, see keha olulisus tuleb ka meeste puhul väga suuresti juba esile. See on nii-öelda leebe versioon, eks ole, aga, aga üks üks selline just nimelt üsna karm versioon ongi see, kui nii-öelda minnakse ilulõikusele, lastakse siis nuga enda külge panna ja midagi ära võtta või vastupidi kuskile juurde panna. Just ilu ilukirurgia on just viimastel aegadel muutunud täiesti massi fenomeniks ja seda just eriti ütleme, Ameerika kultuuris. Algselt tegelikult, kui, kui nüüd natuke vaadata seda ilukirurgia ajalugu, siis alguses miks sa üldse nagu populaarseks sai oli, oli see pärast maailmasõdu oli, kasvab vajadus nagu kirurgiliselt sekkuda nende nende kehade parandamisse nii-öelda, et need kehad, mis seal sõdades siis kannatasid. Kogu see tehnoloogia arenes edasi, seda arendati pidevalt edasi, et siis neid inimesi ja nende, nende ütleme, purustatud ja katki katki läinud kehasid, siis nagu aidata. Ja siis sellest nagu kasvas välja siis ilukirurgia idee, et mis tegelikult enam ei olnudki seotud sellega, et et nüüd parandatakse seda, mis on nagu katki vaid oli otseselt seotud sellega, et inimese keha on võimalik mingite ideaalidele vastavaks muuta, et tuli nagu see esteetiline pool sinna juurde. Selle kõige asja taga on natukene majanduslik surve, võtame kas või need samased nii-öelda ka igasugused iluprotseduurid, olgu siis iluoperatsioonid, et niisama selline kosmeetika ja muud iluprotseduurid pluss siis ütleme veel ka igasuguseid jõusaali treeningvõimalused, saad aru, ühest küljest on selle asja tagamiseks just treeningut, et inimene on loodud liikuma toidu pärast jahti pidama, aga me tänapäeval paraku enamasti teeme sellist istuvat tööd või sellist tööd, mis piisavalt liikumist ei anna, et tõesti treenida, selles mõttes on vaja, aga teisest küljest On see mõnes mõttes kõhukene kohati liiale läinud, et treenitakse selliseid ülilihasekehasid treenitakse ennast ülipeeneks ja nii edasi, nii edasi, aga tegelikult kõige selle taga on ju ka majandussest, et keegi saab selle eest raha, eks ole, keegi saab selle eest palkate, kedagi lõikab ilusamaks või ta treenib kedagi ilusamat. Just et need majanduslikud aspektid ei ole üldse mitte väheolulised siinkohal, et see ilukirurgiatööstus on üks, üks kiiremini arenevaid kiiremini kasvavaid tööstus ja üldse, kus, kus liiguvad väga suured rahad ja, ja too on on siis nende tööstuses olijate huvides, et siis nagu seda ideaali pidevalt nagu üleval hoitakse, tekitatakse inimestes sellist tunnet, et noh, et ütleme, et nende keha muutmine on nii lihtne, et, et see on nagu kõigile kättesaadav see nagu hoiabki üleval, et pidevalt tekitatakse inimestes seda, seda tunnet, et nad peavad vastama mingitele normidele ja et, et reklaamitakse siis sedaviisi, et kuidas need nendele normidele saavad vastata, ongi see, et, et nad lähevad ilukirurgi juurde. Ja siin kord taas tuleb mängu jälle meedia, kes eks ole, pakub võimalust reklaamida seda ilu siis protseduur, ütleme kõige laiemas mõttes, olgu see siis nuga või jõusaalis kangi, eks ole, ja teisest küljest oleme jälle tagasi sinna koha peale, kus meedias on ju pidevalt Sigureerimas ka neid nii-öelda ilusad inimesed ja ilusaks tehtud inimesed. Et meedia kindlasti mängib siin olulist rolli, et see kosmeetiline, kirurgia või ilukirurgia muutub nagu üha aktsepteeritavamaks kõigi kõigile, et algselt oli tegelikult, et ilukirurgia seostus ainult ütleme, rikaste ja ilusate ka nii-öelda, et kõik need Hollywoodi staarid ja, ja nii edasi, kui meedias näidati niimoodi täpselt ja detailselt kirjeldati kõiki nende operatsiooni ajalugusid, et kuidas nad järjest autosid ja, ja kuidas nende keha nagu nendele standarditele järjest enam vastastest tegelikult see, et seda meedias niimoodi näidati, noh, andis edasi sellist mõtet, et et mitte keegi ei ole nii ilusat, et ta ei saa isegi veel ilusamaks muutuda selle ilukirurgia abil ja teiselt poolt siis tegelikult meedias peaaegu üldse kunagi kajastu ebaõnnestunud operatsioonide mingid lood, et kui on midagi valesti läinud isegi kui, kui teda kajastatakse, siis tuleb välja, et esitatakse seda niimoodi, et see juhtus tänu mingile meditsiinilisel apsakale või midagi sellist, et, et need probleemid ei ole üldse selles operatsioonis kui sellises endas. Seega siis nagu meediast justkui paistaks välja selline selline kuvand, et kirurgia on iseenesest suhteliselt ohutu too vihis oma oma väljanägemist parandada ja siis sellega otseselt on on seotud, kas ei tee, et kui inimene näeb parem välja, siis ta on õnnelikum meedia poolt konstrueeritud see, see idee sellest ilukirurgiast suuresti näitab ka seda, et, et see ei ole mitte kättesaadav ainult nendele rikastele ja ilusatele enam, vaid et see on kättesaadav ka kõigile. No Eesti telekanalites on jooksnud igasugused ju totaalset ümbertegemise totaalsed muutumised, mis viluga teie neid olete vaadanud? Pigem sellise sellise kriitilise pilguga ja samas märganud ka seda, et, et tegelikult seal figureerib üllatavalt palju ka mehi, et see ei ole ainult naisi puudutav küsimus, vaid et järjest enam mehi pöördub ka ilukirurgide poole, et siis vastata mingitele standarditele. Me kuulame jälle siia natukene muusikat ja oleme hetke pärast juba tagasi. Raadio kaks koolis läheb edasi, Me räägime soorollidest ja meediast. Feminism on ilmselt üks termin, mis kõige selle soorollide juures üles kerkib, kes või, või mis need feministid on ja ma saan aru, et see ministrid, üks selline taotlus, võib-olla ma saan valesti aru kohe ümber, kui see nii on. On just võrdsustada siis meest ja naist. Tegelikult see päris nii ei ole. Feminism kõige lihtsamas mõttes on naiste õiguste eest võitlemine ja, ja sellest on välja kasvanud tänapäeval see järjest enam aktsepteeritav soolise võrdõiguslikkuse poliitika ja ei tahaks siin üldse mitte välja tuua seda, et feministid tahavad tingimata tõmmata võrdusmärgi naiste ja meeste vahele vaid tegu on siis pigem sellega, et taotletakse siis naistele ja meestele võrdseid õigusi, kohustusi ja vastutust. Aga see tähendab ka seda näiteks, et kui on olemas reklaamid, kus on, eks ole napis rõivais naisterahvad, kes siis feministid tahaksid, et oleks olemas reklaamid, kus oleks olemas napis rõivas mehed või nad tahavad, et selliseid reklaame, kus inimene napis rõivas üldse ei ole, kuidas see umbes see loogika on? Feminism ei ole mingi selline ühtne ideoloogia, kui nii võib öelda, et feminismi on hästi palju erinevaid harusid ja erinevaid seisukohti ja, ja siis vastavalt sellele on ka erinevaid positsioone radikaalfeministid võib-olla tõepoolest nõuaksid, ütleme võrdsust nii meestele kui naistele selles osas, et oleks mehed samamoodi napis rõivastuses või ma ei kujuta ette, et selles mõttes ma ei oska anda sellist ühtset feministide vastust sellele küsimusele kuna seda lihtsalt ei eksisteeri. Et feminism on väga-väga mitmekülgne kollektsioon, ütleme erinevatest sotsiaalteooriatest ja poliitilistest liikumistest ja, ja moraalifilosoofiast, et selles mõttes, et ta on nagu päris, päris laialivalguv ja mitmetahuline, et ma ei oska või ei tahaks nagu välja tuua mingit ühtset vastust, mis nagu väljendaks kõikide feministide positsiooni Kuradi kobakas, seda võib nimetada äärmusse minismiks, kui Rootsis on nõndamoodi, eks ole, et ei tohi enam olla eraldi meeste naiste juuksurid, vaid olema juuksur, mis on kõigile, aga hinnad on seal täpselt sellised, nii nagu vanasti olid naiste juuksuris, eks mehed siis peaksid ka sama palju maksma, pead sama palju maksma, et mulle tundub, et see on selline nii-öelda siis minismi või naisõiguslaste äärmuslik. Selline grupeeringu äärmuslik lähenemine. No ma arvan, et see on pigem soolise võrdõiguslikkuse poliitikaga seotud, et mis on nagu sellest, mis neist välja kasvanud äärmuslik, võib-olla ta tõepoolest tundub, aga väga raske on nagu vahet teha, et mis, nagu feminism ja mis on nagu soolise võrdõiguslikkuse poliitikat. Et need on ühelt poolt väga-väga tihedalt seotud, aga, aga teiselt poolt jällegi suhteliselt erinevad, et kuna nagu ma ütlesin, et feminismi on hästi palju erinevaid tahke, noh, minule kõlab see küll päris päris äärmuslikuna, võib-olla, aga Rootsi kui, kui selline tuntud heaoluühiskond, kus on sooline võrdõiguslikkus päris heas olukorras, ütleme kogu see temaatika on nagu ühiskonnas aktsepteeritud, siis ma ei usu, et selles ühiskonnas niivõrd äärmuslikuna tundub Ma tahaksingi nüüd sedakaudu Rootsi kaudu siis tagasi jõuda sinna, kus me alustasime, ehk et me rääkisime sellest, et on olemas mingid teated, soorollid, mis ei peegelda otseselt seda, mis siis reaalselt ühiskonnas on, soorollid on, eks ole, meedias ja meedia neid stamp või nii-öelda kasutab. Kas kuidagi on võimalik sellest kõigest üle saada, sest noh, me oleme rääkinud, et see võib mingil kujul on mingisugustes tingimustes ka reaalseid probleeme reaalsetele inimestele tekitada, olgu selleks siis need samased, buliimia, anoreksia, et ja nii edasi ja nii edasi ilulõikused. Kas kuidagi on, on sellest võimalik üle saada, et kas selline ilutaotlemine, sellele ülipeene ilu taotlemine, nimetagem seda näiteks siis nõndamoodi on tänapäeva ühiskonna lihtsalt trend, mis võib-olla 10 aasta pärast me loeme seda ajaloo õpikutest kui inimkonna ühest järjekordsest rumalusest. Ma arvan, et üks viis kuidas, kuidas nendest stereotüüpidest nii-öelda üle saada või kuidas nendega tegeleda, on see, et lihtsalt tegeleda hästi palju sellega, et esitada neid inimeste ütleme soorolle mitmekülgsemalt, et, et ei tekiks nagu selliseid muidu võimsaid dominantseid stereotüüp, mis nagu võivad siis potentsiaalselt sellist kahjulikku mõju omada, vaid lihtsalt näidataks inimesi meedias, ütleme, paindlikemas rollides ja tuleks seda, seda varieeruvust rohkem. Mis tähendab lihtsalt seda siis, et meediatöötajad peaksid mitte malli võtma eelnevast meedial koduktsioonist, vaid, vaid pigem siis just nii-öelda loovalt mõtlema, et ükskõik, kui peen, paks või pikk inimene ei ole, on sobilik ekraani nägu. Et mina nagu jah, rõhutaksin rohkem seda, seda sallivuse küsimust, et, et see, et kas sa oled sündinud meheks või naiseks, ei tohiks kuidagi piirata seda, et kuidas sa ühiskonnas, kuidas sind nähakse, kuidas sind vastu võetakse, kuidas sinusse suhtutakse ja sellest seetõttu ei tohiks olla ka meedias esile kerkivaid, selliseid domineerivaid, mingeid norme. No aga selle kõige taga on kohati ka majandushuvid, sest öeldakse ju, et näiteks reklaam, kus tõesti autot reklaamib, eks ole, pikk blond rinnakas ja napis rõivais daam, et see automüük siis kohe rohkem, kas on võimalust kuidagi ka seda nii-öelda majanduslikku survet murda? Et üheks üheks võimaluseks oleks lihtsalt see, et tõsta inimeste teadlikkust, et sellised reklaamid on seksistlikud? Jaa jaa. Klambrid on seksistlikud, see tähendab seda, et ütleme, nad diskrimineerivad siis ikid telge, naisi, eks ole, keda siis reklaamis kujutatakse kui lihtsalt keha, mitte kui persooni? Ütleme nendel noortel tüdrukutel peaks olema võimalus näha naisi aktsepteeritavates rollides ja jaa, jaa mitte sellistes diskrimineerivad uutes rollides, et selleks, et ühiskonnas väärtustatakse inimesi rohkem, peaks olema sugupoolte kujutamine, soorollide kujutamine võrdväärsem ja et peaks väärtustama inimesi rohkem. Kas näiteks tähendab ka seda, et ühiskonnas tuleks läbi viia sellist nii-öelda positiivset diskrimineerimist, et ma ei tea, kas vastavad mingid sookvoodid kehtestada või, või on mingeid muid meetmeid, mooduseid? No põhimõtteliselt positiivsed meetmed on Eesti soolise võrdõiguslikkuse seadusega täiesti täiesti lubatud ja, ja samuti see kvoodisüsteem, aga samas peaks nagu hästi siis läbi mõtlema, et millises kontekstis need kasulikud oleksid. Et mitte neid, siis kvoote positiivset diskrimineerimist naeruvääristada mingitel hetkedel. Jah, just positiivset meetodid võivad olla mingites situatsioonides, ütleme näiteks naisteaitamisel poliitikasse rohkem, et sellistes situatsioonides võivad need häid tulemusi anda. Kui me siin alguses rääkisin, mehi tihtilugu näidatakse, kui siis nii-öelda poliitikuid riigiasjades kaasa rääkivaid tähtsaid härrasmehi, kui nii võib öelda, et siis, kui naised ka sinna maailma ennast sisse sööksid, oleksid tähtsad riigiasjades kaasa löövad prouad, et siis ilmselt ka see mõttemaailm nagu muutuks, jah, ma arvan küll tegelikult kogu see, kuidas keha, nii et kogu see problemaatika ikka poleemika on kinni meie endi mõttemaailmas, et keda või mida me nii-öelda sooviksime näha siis meedias missugustena ja kas tundub meile diskrimineeriv, kas see tundub meile seksistlik, kui see tundub meie jaoks täiesti OK normaalsena. Jah, lühidalt öeldes võiks selle kokku võtta küll niimoodi. Aitäh teile, redi kooback ja koolitund on ikka eetris argipäeviti kella 10-st kuni kella 11-ni, kohtume järgmises koolitundides, aitäh teile. Suur aitäh.