Ilus suvepäev oli ilus, suvepäev oli. Meil oli uustalumaja ehitatud suured aknad, avarad uksed, uksed seisid päeval lahti, helevalge oli kamm. Minul küll ei olnud nii pidulik, seda. Mina olin vang enese kodus. Kurbadest, kurvembang. Pääsukesed lõid õhus üle õue, omad Rälli nagu ainult pääsukesed õhus mängu lendu võivad ja mõistavad vidi vidi. Korraga lendas üks neist oma lõbutuhinas nagu nool lahtisest uksest, sissekambri ja haledaste peaga vastu akent punt ja punt veel kord. Hale oli vaest loomakest, näe, kuidas ta eneseesitusele ohvriks langes. Ma hüppasin, et enam uuesti pead lüüa ei saaks aknale ja mul õnnestus väikest kalli ülikondades kergelt saksa tabada ja pihku võtta. Oh kuidas värises, kuidas tuksustas südama sõrmede vahel. Nagu värisev task, uuri vedrukene, millele nõelaga külge torgatud. Kuidas ta kartis, nii väike südamekene. Kuidas liikumatult vaatasite, sametmustad, silmad. Lutt, vastasin ma temaga õue, et ta piina lühendada ja avasin peo pidiit. See oli hõiskamine pääsemise üle. Tänu vabaduse viie kümnete sällitus võrkudes lendas ta üle õue kopli üle naabri õue ja kadus siis üle pärnade kolmandat taluõue, kus ta pesa oli. Kuidas sosistasin mina talle järele lennanud. Aga minugi hommik läks ilusamalt seda väikest heategu teha võinud olla. Ja aasta pikkuste vaikivate päevade järel luuletasin ma jälle esimesel lauluküla koolis. Anna mulle ka karaskit. Anna mulle rukkileiba. Säh. Säh. Ants sööb odraleiba ja mõtleb, et kuidas ometi Tõnu rukkileiva vastu odraleiba andis. Suure tüki andis kästavast Tõnni petnud, mõtleb ta ilmsüütuses või kuidas, Tõnu ameti nii palju odraleiba andis rukkileiva eest. Tõnu sööb rukkileiba ja mõtleb, et kuidas somiti Ants talle rukkileiba odraleiva vastu andis ja nõnda palju andis. Kastavastantsi petnud, mõtleb ta oma ilmsüütuses või kuidas ometi, Anss nõnda palju rukkileiba andis odraleiva eest. Sest Tõnu oli vain ja neil ei olnud mõnikord kumbagi leiba. Ja hädas küpsetati sagedasti karaskit ja see jättis kõhu nii tühjaks. Aga Ants oli rikas ja neil küpsetati haruharva odraleiba. Sest et see vähem toitis ja üksi harvaste süües heal maitsel kõhu täitis. Ühe pildi all. Neil oli lahkumine käes. Tüdruk pühib põllega silmi, poiss vaatab kõrval. Käed on koos tüdrukul, pisarad silmis. Mõru näoga näeb poiss pool kõrvale vaadates seda lugu. Ja ta olemine näib ütlevat. Minu pärast oli see nõnda. See valu on ilus valu, ta elab nii sõnakalt, noorte kiusakas, kinniste huulte ümber. See koormatud süda paistab tervel näol minu pärast. Ta annaks küll vist väga palju selle eest ta praegu siin ei oleks, et teine ei nutaks. Nõnda noor poiss, poisikene. Ta aimab siiski, et vastutamine suur on. Lahkumine on tõsine asi, ei kehklemist jalgades, ei tubakajunni suus, ei kergelt meelt, edevust, upsakust, julgustki, kuskil enam, noor õnnelik Karin on otseküps. Kuhu mina suppanil säärase nalja sõnaga teevad, meie külapoisid tüdrukutele vahel nalja, kui need nende otsa vaatavad. Meie poiss seda küll ei ütleks. Aga mõtelda võib ta seda praegu küll. Tema välimus ütleb seda ilma tematagi. Noormees närib huuli. Mina olen siin nüüd selle nutu põhi. Secail. Noore armastuse, alles nii noor õnn ja sellelgi oma palu lahkumise valu. Sealgi juba kannatamine, lahkumise valu ja veel vaesuse tundmus. Ja milles siig, see õnn siin nooruse arv kuus on armukadedusest umbusaldusest, edevusest, Alpusest mõtlematu, sest see on kõik kokku noorusearmastus arm, hülevilts, alavaevad ala kahtlused siis lühikeste hoogude kaupa natukene õige, õnneliku. Ja siis rikub sellelegi natukese kibe lahkumise valu. Küll sind ikka gaasinasti ilmas on ka õnn. Nõunik kuiv kui puu Bilbas instrustama raamatute taga. Tudeng. Ta nägu oli lahja, hall silmad, väsinud, juuksed läikima. Ka need olid väsinud. Kas ta haige oli? Ei, ta ei olnud haige. Ta oli eestkostja all oma onu eest kastmise all. Onu armastas kuldset keskteed, ta oli juba riiginõunikuna sellel teel jõudnud. Assessorid, registraatorid, nõunikud ja nime nõunikud olid kõik ju selja taga. Üliõpilaspõlves hoidis ta targu äärmist asjade eest. Ta sai sihile. Ei haige, ta ei olnud tema valvealune. Tal ei olnudki õieti iseennast. Täise oli onu sellel elasta ja tallitas. Luule oli teda korra tõmmanud, aga see onule ei meeldinud. Siis oli teda muusika vaimustanud, aga ka see ei meeldinud onule riiginõunikule. Siis meeldisid temale Kuld Lõvi puhveti neiu jäiks rändaja ooperilauljanna. Need muidugi võisid onule veelvähem meeldida. Laul, muusika ja ilu jäid selja taha. Tase heeringaid sibulaga ja jäi rahule. Seda kõike ei olnud tulevasele riiginõunikule mitte vaja. Ta peab hoidma, et ta nähes vahest mitte kogemata ei näe, kuuldes vahest kogemata ei kuule. Rõõmus vahest kogemata ei rõõmusta. Kurbuses kogemata kurvaks ei saa. Ta peab keskmine olema, mitte liiga vaba, aga mõistagi ka mitte liiga vanameelne. Siis jäetakse ihuüksi keskmine keskis. Temal ei tohtinud muusika, liiga ilus kohvitass, liiga magus maitsed. Kui süda soojaks sai nagu kustutatud sütesse veel mõnikord hõõrumine satub pidi ta südant õõgujat kustutama. Kolletusele kolletusele vastu. Luuletaja, sina, Kell riputas autähte näitlejale rinnale, tan kõige ülema autähtriigis. Ütles üks hommikuma valitseja luuletajale. Mahima valgus käsivat. Sina, kaer, oled suur kõnemees ja räägib minu vastu. Selle eest kaotab ta pea. Sessi. Jäägu usklikud valitsejale ta haude ja minu pea jääb printsess. Minule aga jäägu mu kunst Jamussida, kostis luuletaja töö. Kui sul kedagi ei olegi, keda armastada, omaseks nimetada isa, ema, venda-õde, naist, last ja kui sul ka midagi ei ole, aga midagi soovimatut küll on kahtlustus kuidagi su peal inimeste halb arvamine sinust, halb jutt ja nõnda edasi. Siis vali enesele üks omaks, kes õige truu sõber on. Vali töö. Tuima meele rammituses laisaks jäänud käed hakkavad vastu tahtmist tööle. Vaim uskumatult kõva puune katsub pilkavalt naeratada, nii osavõtmatu ta kõigele. Nad harjuvad enne vastu tahtmist, uskumatult, siis läheb, läheb aegamööda. Julgus tuleb aste-astmelt sirgemaks hakkab keha tõusma, kärmemalt süda tuksuma tervemalt soojemalt. Sina usud, sina loodad? Sina hakkad armastama iseennast, iseennast, enesetöös. Ja suur on see, keda sa armastad, suuremate inimestel ei ole, kuid tegu. Kahtlusheitlus, võimuta, kaunis tervis, väsinud tõearmastus, pleekinud ilu, tundmus, uinaku, säärane aus meel, nüriks jäänud meelte teravus. Nad on üles tõusnud töös kujuks, saanud elavaks nähtavaks. Enesediees oled sa üles kasvanud. Tema armastab sind, sinu töö, sina teda. Kui mina eesti rahva rahvusliku mõtte peale mõtlen kui mina eesti rahva rahvusliku mõtte peale mõtlen siis jään ma kurvaks. Midagi rõõmustavat ei ole siin lootusliku. Meie elame meedia rahvamaal ja Kedaril rahva telkides mõtlema siis. Kuidas oli enne teisiti nende kallimeelsete inimestega, kes isa maalikud olid, kui ma veel poisikene olin? Missugune mehine vaim silmis, missugune elujulgus, rõõm, vägevus missugune kuldselgel lootuslik eesti süda. Mõtlen rahva lihtsaid poeg, ärganud vallad, kooli, õpetajaid mu nooruspäevil, kellega mul kallis auli tuttavaks saada, kui ma veel täies mehe vanaduses ei olnud. Missugune lootus Eesti asjas hakkas eesti laul helisema, olid mehed, kui elu ja tuli. Kass oli nende pilk lühisiis oli eestilis tilgakene veel alles olemas ja ometi, kui palju ta õnnistas? Need olid aja lapsed, aeg oli sarnaseid õisi kanda võinud ei olnud siis veel kitsaid, soovitud rahvast ümberkasvatamise dogmasid olemas. Siis oli vaba vaimline võitlus saksa rahvustunde vastu alanud ja see oli nii lootusrikas. Nüüdne aeg on nii öökuugmine, et rahva eneselastest arvatakse rahvuslik töökõnes ja kirjas olevat leivateenistus olevat üksikute äri. Tuul, tuul, otsiseneselekud, puhu siia ja teisele. Et kas vast kuskil kohta ei ole, kus ta võiks puhata. Koipa ühtepuhku koduvaja kodu, kus ta natuke võiks istuda, mõtelda või ka magada. Palus kodupaika haavalehtedelt vilja kördelt, korstnast aga jänesel püsi, kusagil läks vihasekski, murdis veskitiiva ja laeva masti, pillutas pilvi, näpistas valaskalapüüdjate nina, keerutas uulid seal inimestele otse silmi ja suhu ja naiste ja tütarlaste põuegi hiilis igale poole, tungis läbi sulase haige naise seinaprao Kärsutas külmas toas juulikuu laua peal, muud ei näinud, kui suutäie leiba ja palveraamatu igale poole sai, teda kuhugi ei jääda paigale. Siis läks ja nii siis tee peal sandi rabalate kallal. Anna mulle korterit. Ise pistis salahirmu sunnil edasi. Aga kui mina, tuul nüüd tõesti seisma jääksin, ehk mind siis ei olekski enam? Ja külm värin käis tuulel üle keha. Ehk mind siis ei olekski? See olekski minu ots. Mis tuul see oleks, mis seisab, ei, tuul ei mõista enam mõteldagi. Või kes istub ja magab. Aga igal asjal on oma paike kodu, miks siis minul tuulel mitte. Ja miks ma siis just tuul pean olema ja mitte ükskõik missugune muu asi. Möirgas ta ja murdis mitu laeva masti katki, raputas mitut metsa ja merd. Ei kodu kusagil mööda kihutajale. Mina olen nagu iseeneseristiks loodud, õhkas tuul ja püüdis maa pealt ennast ära puhuda, aga ma ei lasknud. Ja siis panusta maad, lase mind lahti. Ei mõtetki. Postitades maa, mis maa see on, millel tuult ei ole, kes jahutab, kes toob vihma. Tuul sai aru, kust õnnetus tuli. Päike paistis talle pähe ja ajast ajukeemia. Jookse kasvõi läbikivid inimeste tagasi, jõunavate ta. Kurivaim viis Veski murdis masti mis võis tema üks hulga vastu. Kui päike teda kusagil rahulikult olla ei lase, siis võtku ta tema oma majasse, siis ei ole tarvis tal rännata, tema saaks enesele kodu, võiks istuda, mõtelda, magada. Mis magamisaset saaks, tema päikese peal, arvas päike. Kemal päikesel vaja igal hommikul üles tõusta ja õhtul looja minna, tööd nõnda öelda, kõik käed-jalad täis, ei tema saavad kellelegi korterit anda. Ja tuul tuhistas edasi. Korterit vaadates haavalehtedes, puhkudes ja metsas mürades ei püsinud aga ise kuhugi seisma jääda, sest ta kartis siis enese.