Lugupeetud raadiokuulajad, te kuulate saadet R2 koolis, miljoniline Madis Ligema täna on külas meil maid, Kõiv. Tere. Tere. Pärit siis nimelt Tartu ülikoolist ja ka Eesti humanitaarinstituudist nüüdseks Tallinna Ülikooli koosseisus. Nojah, nii see on ja millega seal tegemist on ajaloolane ja õpetan vana aja ajalugu eelkõige rohkem tean Vana-Kreeka ajalugu. Aga muidugi ajalugu on selline asi, mis ei ole mitte ainult sündmused, lahingut valitsejad vaid ka kogu see ühiskond ja kogu see vaimulaad ja kultuur, mis tollast aega iseloomustab, nii et nii või teisiti olema kõige sellega tegelema ja kõigest sellest rääkima kaasa arvatud mingil moel ka mütoloogiast loomulikult täna meil. Ajaloo, või siis kultuuriloo tund, õigemini ja räägime ajaloost, mis oli antiikmütoloogia, mis oli Roomas ja Kreekas väga vanal ajal, alustame mõiste defineerimisest, mis asi on antiikmütoloogia? No see tuleb sõnast müütas kreeka keeles see tähendab lugu ja ega see sõna müütos ei tähendanudki midagi muud, kui just nimelt lugu, igasugune lugu oli müütas, selle koht oli ka teine sõna logos ja nagu tänapäeval sageli tehakse seda vahet, et nüüd, et on midagi noh, välja mõeldud, et midagi, mis ei ole tõsi, mis nagu vastandub tegelikkusele, vastandub ratsionaalsusele ja logos, kus tulevad sõnad, loogika, vitakse lõikumalikult, loogiad kah, mütoloogia on lõppeks nende kahe sõna hübriid. See logos on justkui ratsionaalne, tõene. Mõnes mõttes nii et müüd paha logos loogika hea siis kreeklaste jaoks pikka aega seda vahet kindlasti ei olnud. Nende jaoks mõlemad olid lood moodi lood ja kuskil ütleme selle ajajärgu nii, meil oli Ateena demokraatia peeritlas ja muu säherdune selle aja järgi järgmine kasutati faktiliselt sünonüümidena. Ja kui siis hakati tol samal ajal viiendal sajandil enne Kristust esimest korda meile teadaolevalt või ehk juba natuke varem kahtlema nende lugude tõesuse osas vähemasti mõnede lugude tõesuse osas, siis jällegi ei olnud esialgu sugugi tähtis, kas neid lugusid, milles tõesuses kaheldi nimetati müütideks või loovasteks samamoodi võis neis kahelda. Ja tegelikult alles kuskil juba pärast peeriklast, seal viienda sajandi lõpul, üks tuntud ajaloolane Tubüüdides tollest ajajärgust kirjutas, tema oli vast esimene, kes nii-öelda selgelt tegi vahet, et müüt on siis justkui selline lugu, mis tõele ei vasta. Ja logos võiks olla siis midagi sellist, mis on tõene ja usaldusväärne ja nii, et tema üritas ikka olla selle logode poole peal ja jätta müüdid oma ajaloost välja. Millest koosneb antiikmütoloogia? Nojah, jagada võib neid lugusid muidugi mitut-mitut moodi, no kõigepealt kõige lihtsamalt öeldes, kui antiikaega jagada nii, et on Kreeka ja Rooma siis ta koosneb kreeka lugudest ja roomalugudest, aga seal on see häda. Rooma ehedust mütoloogiast teame äärmiselt vähe. Teame äärmiselt vähe, sellepärast et roomlased langesid väga varakult kreeklaste kultuurimõju alla. Mõnes mõttes võib see tunduda kummaline, sest et kõigile on ju teada, et roomlased vallutasid Kreeka aga nagu see sageli juhtub, vallutajad võivad olles küll sõjaliselt tugevamad, samal ajal kultuuriliselt vallutatute mõju alla langeda, roomlaste kuulda just niimoodi juhtuski. Ja see omakorda tähendas siis, et nad võtsid kreeklastelt väga palju üle kirjanduses Tris ja nii edasi. Ja muuhulgas siis ka mütoloogias võtsid sedavõrd üle, et nad oma vanad jumalad samastasid üsna otseselt kreeka jumalatega. Need jumalate tüübid tulid, kõik rändasid justkui Kreekast Rooma üle, väikeste variatsioonidega, loomulikult teatud roomapärasus nendel Kreeka jumalatel säilis Roomas, selles ei ole kahtlust. Aga selline põhiline tüpoloogia tuli siiski Kreekast. Ja nüüd leida üles nende kreekapäraste, rooma jumalate kujudes seda, mis seal on ehedalt roomaliku, seda on väga raske, et mitte öelda võimatu. Ja sellest tulenevalt võib öelda, et teatud mõttes rooma mütoloogiat meil ei olegi. Kui on, siis on see kuskil nii peidus Eka kihistuse all, et seda ei leia sealt üles ja rooma autorit, kui nad kirjutasid lüütidesse, sisuliselt kirjutasid nad kreeka müütidest ja eks nad said sellest ise ka väga hästi aru, sageli nad kirjutavad kreeka müütidest. Nii et lihtsalt meil on sageli teada kreeka müütide roomapärased versioonid. Nii see nüüd tähendab loomulikult, et kogu tähelepanu, kui antika mütoloogiast rääkida läheb kreeka mütoloogia läheb sest et see on tõesti väga ulatuslik sfäär. Küllalt originaalne sfäär, kui kreeklased omakorda võtsid idamaadest eeskujusid, seda, see on selge, aga igal juhul kreeka mütoloogia meile teada. Nonii, aga nüüd edasi võib jagada siis seda kreeka mütoloogiat juba ja kreeka mütoloogia puhul on üks selline selge jagunemine. Võimalik küll, et on ühelt poolt lood jumalatest ja teiselt poolt lood kangelastest. No selge vahe oli kreeklastel jumalatel kangelastele jumalat, nad on küll teatud mõttes inimlikud, aga nad olid igal juhul surematud ja loomulikult ka võimsamad kui inimesed, aga just nimelt surematut kangelased on surelikud, ükskõik vägevad nad ka ei olnud, nad on surelikud ja see teeb neist midagi muud kui jumalad. Nojah, ja nüüd kreeka mütoloogia üks iseloomulik omadus on see, et lugusid jumalatest on küll muidugi ja isegi küllalt palju, aga lugude enamuse moodustavad lood neist surelikest kangelastest. Ja need surelikud kangelased, need lood nii-öelda vormiti kirjanduslikult üsna varakult kangelase epasteks. Kreeklastel oli teadupoolest väga rikkalik kangelaseepika, millest meie ajani säilinud väga vähe. Kaks nii-öelda eliteepost või sellest kõige kuulsamate epost juba kreeklaste mälest iile, seadesseia, mida hoomerosele omistati. Muu on kaotsi läinud, aga oli väga palju jäävad, seal olid kesksed just need lood kangelastest, mitte jumalatest. Jumalad mängisid muidugi oma rolli seal, toetades kangelasi. Olles kangelaste vastu Odüsseus vaadatodist, leiad seal jumalanna Ateena teda selgelt toetas jumal Poseidon, selgelt takistas tema sihtide saavutamist aga keskne. Täna oli siiski inimene ehk Odessast. Kuidas tekkisid säärased kangelase epased? Ega sellistele küsimustele vastates tuleb alati öelda, et ei tea. Nüüd selle ümber, siis mina ei tea, tuleb hakata arutama. Kreekas teadupoolest oli olnud kunagi selline periood. Pronksiaegne nimetatakse Kreeta Mükeene periood. Kui olid võimsad lossid Kreekas, muistne tsivilisatsioon, algul Kreeta saarel, kus Clazzasadesse kõige tugevam Tom loss ja hiljem siis Mandri-Kreekas, kus neid geene on see kõige tugevam, laisk. Ja nendes lossides valitsesid vägevat dünastiat, vägevad kuningad. Me ei tea neist kuningatest palju. Noh, peaaegu mitte midagi peale selle, et nad olid aga seda, et nad olid, seda me teame. Ja nendest hakati siis laulma. Laule. Teemalisi parandatavaid kangelaslaule hakati laulma siis, kui ütleme, umbes 1100 aastat enne Kristust see tsivilisatsioon kokku varises. Kui Kreeka langes tagasi nii-öelda tsivilisatsioonieelsesse vahelisse perioodil ja siis seda mälestust muistsest ajast pärandati edasi kangelaslauldes ja kui neid oli suuliselt edasi pärandatud kangelaslauludes mõne sajandi vältel siis millalgi, kui Kreekas uuesti esile tõusma, tekkisid linnriigid Ateena Sparta, näiteks teised. Ja uuesti võeti kasutusele kiri, mis vahepeal oli ununenud. Siis hakati Nendest traditsioonilistest kangelaslauludest looma, terviklik hüppasin ja hakati nüüd, kunagi oli kasutusel ka neid episi kirja panema. Ja neile epusi sai palju, nagu ma eelnevalt ütlesin ning väga paljusid neist omistati hoomerosele. Väga mitmed tegelesid Trooja sõjaga ja nendest hoomerosele omistatud Trooja sõjaga tegelevatest. Deepustest on meieni säilinud siis, nagu öeldud, iide seolisse. Nõndaks külasandena maid, köis, meie sitaga, kuulame muusikat ja siis oleme jälle tagasi. Külas on täna maid, Kõiv, me räägime antiikmütoloogiast. Just seletasid, kuidas tekkisid näiteks kangelaseepos, et aga kuidas hakkasid erinevad jumalad tekkima ja läbi mille nad kehtestasid? Me ütleme see küsimuse asetus, et kas jumalad kehtestasid ennast inimestele või inimesed, mõtlesid jumalad välja. Loomulikult ma ei oska vastata sellele küsimusele, aga kui võtta nii-öelda kriitiliselt, siis tuleks arvata, et eeldusel, et me ei usu Tseusi, kui keegi usub, siis muidugi Zeus kehtestas, Sten, aga kui me ei usu, siis tuleks mõelda, et miks inimesed hakkasid uskuma, et on säherdune tegelane nagu Zeus olemas olnud. Eks seal oli küsimus, tuleb vaadata nii-öelda kahes plaanis ühelt poolt, et kuidas inimesed üldse hakkasid jumalaid uskuma ja siin on mõistagi erinevaid seisukohti olnud kõik täiel määral oletuslikud. Üks varasemaid oli selline, et seal juba 19. sajandil, et inimesed hakkasid, andsid, nimetasid loodusnähtustele ja siis just nagu unustasid ära, et need on nimetatud, mis need on andnud loodusnähtustele ja hakkasid neid loodusnähtuste kohta käivaid inimesi käsitama loodusnähtustest juba osaliselt sõltumatute mütoloogiliste tegelastena. No ja niimoodi siis kujunesid erinevad jumalad, kusjuures tähtsamad jumalad, selle teooria esmaesitaja meelest olid eelkõige Päikese ja taevaga seotud jumalad noh, nagu näiteks teose nimi, mis algselt võis tähendada midagi taevasarnast. See selle nime seos taevaga kas mõnes mõttes vääristumajad, Zeus hakkas tähistama kõikvõimalikke taevanähtusi piks, et vihma, tuul, tormi ja nii edasi, mis enam nagu selle algse tähendusega väga üheselt ei olnud seotud? No see oli üks võimalus, teine võimalus mitte niivõrd ainult jumalate tekkimise kohta, vaid üldse müütide tekkimise kohta ka laiemalt on, on see, et müüdid on vääriti mõistetud rituaali kirjeldus. Et inimesed olid ammusest ajast peale harjunud tutte rituaale toimetama ja siis mõtlesid seletused välja lood nende rituaalide juurde, et miks nad säärdusi, lugusid või särts rituaale läbi viivad. No ja siis mingil hetkel need lood hakkasid elama, kui oma elu muutusid juba rituaalidest osast sõltumatataks, müütideks mille seos rituaalidega võis hägustada. No kas see nii on, ei ole, seda muidugi ei oska öelda. Aga nüüd, kui minna konkreetsemalt juba kreeka jumalate juurde, siis seal on ka ilmselt näha või on võimalik näha taustal nii-öelda erinevate, mitte kreeka kultuuride mõjusid. No kõigepealt, nagu ma rääkisin, oli kunagi see Kreeta Mükeene Äärg, sekretame, kena järg sai alguse Kreeta saarelt Kreeta saarel. No see oli teisel aastatuhandel enne Kristust, ütleme seal kuskil 2000 kuni 1000 300400 päris täpselt ei tea niikuinii. Tol perioodil seal Kreeta saarel elas mingi rahvas millest päritolu me ei tea, paraku aga on enam-vähem kindel, et need ei olnud kreeklased ja väga sageli arvatakse, peetakse väga tõenäoliseks, et nad ei olnud isegi mitte indoeuroopa rahvad, tähendab, mitte sellesse keelkonda kuuluvad ja ütleme siis ka sellesse samalaadset mütoloogiat valdavate rahvastatud Camille hulka kreeklased kuulasid. Kuna nende keelestumile ja nende mütoloogiast on meile väga vähe teada, siis loomulikult ei tea ma ka nende jumalatest suurt. Aga ütleme, pilt pidekujutiste järgimist Klossosest ja teistest Kreeta lossides säilinud on, jääb mulje küll, et nad austasid paljusid jumalanna asid jäätmeid, jumalannad olid ühel või teisel moel seotud maaga maa sisejõududega vilja kusega. Ja nüüd on siis väga tõenäoline, et kui kreeklased millalgi selle Kreeta saare vallutasid, selle Kreeta saare üle domineerima hakkasid Neilt kreeklastelt väga palju õppisid, siis muuhulgas võtsid nad üle neid jumalaid ja neid jumalanna Sid, eelkõige mida kreeklased austasid. Ja on oletatud, et õige mitmed just nimelt jumalannad, eeskätt on siis Kreeta pärit talu eral näiteks on oletatud sellist Kreeta tagamaad. Ateenale on oletatud Kreeta tagamaad teenetteril viljakusjumalannat, kuigi nimi on ta väga selgelt kreekakeelne keel, on ikkagi oletatud ka seda Kreeta tagamaad ja ka mõningatel jumalatel isegi no näiteks hilisema kreeka pärimuse järgi. Kreeklaste peajumal Zeus sündis Kreeta saarel kasvas üles Beta saarel. Sellegi loo taga on aimatut. Kas te Kreeta noor jumalat? Selle loo järgi ütleme, et see uus ei ole veel küpses staadiumis, ei ole veel sellises mehelikkus habemega staadiumis, vaid on alles noor tegelane, mis oli kreeklaste hilisemate kreeklaste Zeusi kujutelma jaoks suhteliselt tavatu. Seevastu Kreeta saarelt on meil küll piltidelt näha just sellist noort tegelast nooruslikku tegelast, kes siis võis olla selline noor jumal? Kreeka jumalatel on omamoodi päris pikk sugupuu ja see on väga keeruline, kuidas keegi kusagilt alguse sai ja kuidas keegi jälle sünnitas kellegagi kellelegi või kuskohast keegi sai jälle kellegi emaks või kellelegi isaks. Oskad sa mõnda osa sellest ette kanda, kuidas alguses maailm tekkis ja kuidas sealt said Zeus ja Hera ja Athena ja kõik teised jumalad. Kindlasti kreeklased rääkisid mingeid säärdusi lugusid õige ammusest ajast peale. Aga nüüd umbes 700 aastat enne Kristust, nii tavaliselt arvatakse, elas üks poeet, siirdus, oli tema nimi, kes teadaolevalt oli esimene, kes võttis Te kogu selle asja nii-öelda üheks poliitiliseks tervikuks laulda ja see poeetiline tervik on ka kirja pandud võib-olla tema enda poolt. Ja on siis tuntud sellise eepilise poeemina jumalate põlvnemine või teogonja, kui kreekapäraselt seda nimetada. See visioon, mille seal esitas, ei tarvitse olla väga traditsiooniline selles mõttes, et. Ei ole sugugi kindel, kas enne Heziyodost täpselt säherduste põlvnemise lugu üldse Kreekas tund. Võimalik, et siirdus, oli esimene, kes selle sellisel kujul nii-öelda kokku pani, saades ida poolt võib-olla mõjutusi. Aga iga lugu on siis teada ja kui nüüd väga lühidalt see summeerida siin, siis ta on selline, et alguses oli haos. Keegi ei tea täpselt, mis Haas oli, ta on midagi sellist, mingi tihemik, mingi no ta ei ole kindlasti kaos selles mõttes, kus kõik asjad on pilla-palla, nagu seda sõna paljud inimesed tänapäeval ilmselt ette kujutavad või dist mingi haigutav tühjus, mingi olematus teatud mõttes. Nii, ja sellest kaosest sündisid erinevad asjad väga palju mütoloogilise Ekreatuurem olevusin, kellest mõned on tähtsamad, mõned vähemtähtsad. Kuid kaks neist tema sünnitistest said edaspidi jälle kandvad. Ja need olid meessoost Uranas taevas ja naissoost kaija ehk maa, tähendab hausest sündis Kaia Kaia sünnitas endale Uranose ehk taeva ja abiellus oma poja taevaga. Nonii, ja nüüd sellest abielust Uranose ja kaija abielust, siis sündisid esimene põlvkond selliseid jumalaid, kes justkui pole veel päris jumalat nimetatud Kitaanideks, ürgjumalad ütleme siis niimoodi, aga jumalad ikka selles mõttes, et nad on surematud. Uranos ei armastanud oma lapsi. Sellest tulenevalt kaija maaema astus nii-öelda sellise vandenõu oma kõige noorema poja kroonusega ühega neist titaanidest ja sepitseb selle kraanlasega Uranose võimutki mõtlemist ja nüüd järgneb selle esimese seljalt esimene võimupööre ühel öösel, kui Uranos oli jälle heitmas kaia peale ikka seda abielu täide viia, järjekordselt siis suure kividaga sakilise sirbiga varitses kroonas ja, ja lõikas selle sirbiga uranusel suguelundit maha, kastreeris kuramuse muutus sellega uranuse viljad, lõpuks viskas need uranuse daalid merre ja seal sündis sellest ilu ja armastusjumalanna Aphrodite, kes hiljem Küprose saarel kaldale ujus. No nii, aga see on nüüd natuke teine lugu. Igal juhul oli Uranosele selle läbi lastesaamisvõimest ilma jäetud ja ühtlasi ka võimust ilma jäetud, ta ei ole surnud, ta valitseb jätkuvalt, et võidab, on jätkuvalt olemas taevas sinitaevana aga sellise suhteliselt viljatu sinitaevane ja need järgnevad siis võimule tuli kroonas, kes oli oma isa kukutanud sellisel jõhkrale moel. Kronos abielus, teise titaani oma õe Reaga ja neil sündisid nüüd omakorda lapsed. Ja need lapsed oli siis esimene põlvkond jumalaid, suuri jumalaid. Poseidon, Haades, teemeter, heera. Zeus kõige nooremana ja need olidki. Ja kui need sündisid, siis koroonast teadis väga hästi, kui halvasti võib oma isaga käituda ja kartis oma lapsi ja sellest tulenevad neelas oma lapsed alla, kuni sündis kõige noorem, et see uus. Ja vot nüüd, kuid Zeus sündis siis reaa, kes tahtis oma lapsi säästa, oli juba piisavalt tark. Et Zeusi mitte jätta Kronose voli alla, andis Kronose alla neelata selle asemel kivi ja peitis tõusi ära Kreeta saarele, kus, nagu ma juba rääkisin, säussis üles kasvas ja seal üles kasvanud, siis teatud maagiliste loitsude ka sunnitiga kroonas need juba eelnevalt alla neelatud vennad-õed välja oksendama. Mida ta siis ka tegi ja selle peale oli see plejaad. Suuri jumalaid kõik koos ja nad alustasid võitlust oma eelkäijate titaanide mõtlemiseks ja nüüd järgnes selline suur kosmiline võitlus, Titanium, Ahja, jumalate ja titaanide vaheline võitlus, mis kestis 10 aastat, kas ettenähtavalt jumalate võiduga ja sellega, et need titaanid suleti kuskile sügavale maapõue Tartarasse. Nonii, jumalad olid seega siis võimule tulnud Zeus juba justkui maailma valitsejaks saanud, aga nüüd ei jäänud selle olukorraga rahule kaija titaani teema. Sest et jumalad olid halvasti kohelnud tema lapsi, titaane nüüd. Ja sellest tulenevalt sünnitas ta jumalatele uue vastase, see oli difon, suur madu, sajapäine, tuld, purskav, hirmus kole. Kes siis taas nii-öelda jumalad välja kutsus ja nüüd järgnes selle kosmilise konflikti teine osavusest. Zeus võitles Tõnissoniga jällegi arusaadavalt Joe's pidi võidu saavutama, saavutas võidu difonsule tulemäe alla Etna alla Sitsiiliasse, kus ta jätkuvalt tuld purskab. Ja nüüd sõitis jumalad võimule ja, ja seeläbi nii-öelda eelkäijate kukutamise läbi, siis sai tekitatud maailmakord, mis kehtib põhimõtteliselt tänapäevani, ütleme. Siin on päris palju informatsiooni maailma tekkimise kohta antiikmütoloogia moodi. Meie teeme väikse pausi, et saaks selle kõik läbi mõelda ja siis oleme jälle tagasi. Jumalad asusid elama Olümpose mäel on mul õigus ja, ja kes läks saadesesse ehk siis seda põrgut valitsema? Nahadest Hadese valda valitses kihades üks neist õdedest-vendadest aga tal oli vaja ka seda allmaailma perenaist ja selle allmaailma perenaisele, siis röövis endale see oli teemetärijat, Zeusi tütar, teemetrolli, üks neist õdedest koore ehk neiu, keda hakati hiljem nimetama perse fooneks kelle Haades kauples tõusilt ema teemeteri teadmata endale naiseks. Ja siis, kui teemeter oma kaaslastega kevadisel lillelise laadal ringtantsu tantsis siis tuli ta oma musta täkkudest kantud vankri allmaailmast, haaras koore kaasa Vista allmaailma ära ja tegi temast siis oma oma naisel. Tõsi küll, see lugu ei jäänud sinna pidama veel, sest et tal oli väga nördinud sellest, tema ju ei teadnud, et tema tütart võetakse allmaailma valitsusele naiseks anda ja hulk aega otsis seda tütart ja siis, kui sai teada, kus tema tütar on, siis solvunud tõmbus inimestest ja jumalatest kõrvale, oli aasta otsa. Est-tuntud kohaselt tõusis Ateena lähedal. Ja see aasta oli üks väga halb aasta, sest et kui teeme tere, viljakusjumalanna oli eemal, siis vili kasvanud ja jumalatele ei saanud inimesed ohverdada ja lõpuks isegi jumalal, isegi Zeus pidi hakkama järeleandmisi tegema teemitherile. Ja lubas siis sellise kompromisslahendused. Tütar Persephone on ainult osa aastast allmaailmas allmaailma perenaisena oma mehe juures ja teise osa aastast maa peal oma ema juures, et nii-öelda vaheldub. Aga kui nüüd kreeklased kujutasid ette seda allmaailma, siis just seesama Persephone, see valitsejanna on just nagu see aktiivsem tegelane. Haades mängib lugudes märksa vähem rolli, ta on just nagu varjus taustal see, kes allmaailmatulijaid vastu võtab. Kelle tahe seal justkui loeb seal allmaailmasse on Persephone eelkõige. Kuidas nägid Vana-Kreekas inimesed maailma näiteks Kristlikult on niimoodi, et kristlikus religioonis kristlikus maailmas järgneb surmale siis puhastustuli, ilmselt inimene saab ka seal kas taevasse või põrgu siis kuidas oli selline asi? Antiik-Kreekas? Antiikmütoloogiast jah, no allmaailma läksid nad nüüd küll need inimesed puhastustuld otseses mõttes ei olnud ja taevast kah on sealt suhteliselt raske leida, kuigi mitte päris võimatu. Siin tulebki nüüd natuke vahet teha, ütleme sellise tavapärase ettekujutuse vahel, mida enamus kreeklasi uskus ja siis teatavate natuke ütleme, kas võidelda sektantlikke või eriliste uskumuste vahel, mille oli kah ometigi küllalt palju pooldajaid, mis uskusid, et inimesele võib teatud juhtudel osaks saada ka parem saatus pärast surma. Tavapärane arusaam oli selline, et taadises on kurb, nukker, halb igal juhul ei sõltu oluliselt sellest, kas olid hea siinpoolses elus või sa olid halb siinpoolses elus. Üks halbus ootab pärast surma igal juhul. Ja mis oli head oodata, tuleb saada kätte enne surma ja kõik karistused tabavad inimesi enne surma või kui neid konkreetseid inimesi nad ei taba, siis võivad nad mitmendast põlvest oma järglastele osaks saada. Aga igal juhul siinpoolsuses, mitte, mitte seal pärast surma. No võisid olla muidugi erandit ka selle tavapärase ettekujutuse järgi näiteks need muinasaegsed kangelased, kellest kangelaseepika rääkis Achilleus näiteks need võisid olla Eliisoni väljadel või aega õndsate Saarteks neid nimetatud kuskil noh, ütleme maailma ääre peal kus siis nende olukord oli parem, kus neile neid Haadese saades kannatusi osaks ei saanud. Kuigi samas näiteks Homerose odüsseia järgi on Achilleus kenasti allmaailmaski koos kõigi teistega, nii et seal ei olnud väga ühtset ettekujutust sellel asjas. Nonii, see on see nii-öelda tavapärane, aga lisaks sellele tekkisid juba üsna varakult Kreekas sellised, ütleme usklike grupid kes olid valmis austama ühte või teist allmaailmaga seonduvat jumalust. Eelkõige kas teemeteri ja persest hoonet või veini jumalat joonisest. Selle mõttega ja selle lootusega, et selle austamise läbi saavad nad teatud paremuse pärast surma. Nonii ja need austajad siis pidasid salajasi jumalateenistusi, neid nimetatakse ministeeriumid, eks need olid sellised jumalateenistused, kuhu nii-öelda profaanidel asjasse pühendamatutel ligipääsu ei olnud. Kuhu võeti vastu ainult läbi pühitsus maalide ja nendel Priidses rituaalides või pärast neid pühitsus rituaale, siis Anti teada pühitsetutele teatav saladus mida nende jumalateenistuste pidajad valdasid ja mida nad teistele ei reetnud ja mille reetmine teistele mitte püüdsetutel oli pühaduseteotus seega jumalate poolt rängalt karistatav. Nii kindlalt usute? Nojah, ja neid ministeerium mitut sorti esiteks olid nagu sageli nimetatakse Leusise ministeeriumid, sealsamas kohas peeti neid, kus teemeter olevat olnud aasta otsa eemal oma tütrest ja inimestest siis, kui tema tütar oli ära röövitud ja kus ta olevat neid ministeeriume õpetanud inimestele. Aga siis oli veel ka nüüd selline arvamus seoses Dionysose selle veinijumala austamisega, et inimese hing või elada mitu korda midagi sellist, nagu me teame Indias karma õpetust ja hinge taaskehastumis vägagi sarnane sellele. Nonii, nüüd selle loo selgeks tegemiseks peame jälle ühe müüdi jutustama. Paraku selline lugu, et veinijumal Teoonises on sündinud kaks korda. Algul esmakordselt sündis ta selle allmaailmajumalanna Persephone Zeusi pojana. Alma Ilze lapsukesena, Persephone oli see juba Zeusi tütar, needsamad sellega omakorda veel poeg teaduses. Ja seal ma aine lapsuke teonsas, mängis seal allmaailmas, aga siis sai Hera Zeusi abikaasa, kes oli väga armukade kreeka tavapäraste lugude järgi ja väga vihane kõigi Zeusi laste peale, kes olid valdavalt teiste naistega saadud kaasa arvatud seega Kadiaalsuse peale. Tema tuli mängu ja saatis kaks titaani. Kas need on needsamad titaanid, keda Zeus oli võitnud või mitte, see jääb natuke segaseks, see pole ka väga oluline, aga igatahes saatis kaks titaani, kaks titaani, ründasid teonisest, rebisid ta lõhki, küpsetasid ja praadisin, sõid ära. Sooritasid sellega kuriteo nii-öelda ürgse kuriteo, midagi sellist, mis natuke meenutab kristlikku pärispatu. Aga see asi ei saanud muidugi jääda, sest et siis tulid Zeusi pidigi tulema Tseusama piksega, kes lõi titaanid tuhaks. Ja nendes titaanide toas tegi inimkonna. Säästis ta kuidagimoodi sai, sealt nad tänased teed, joon seda südame. Ja selle sigita siis uuesti nüüd juba teise emasse. See oli ühe linna Teeba linna kuningatütar. See meelenaisaldsis sündis teonsus teist korda jällegi mitte päris ordinaarset, see ei saanud sünnitatud, kuivõrd ta tahtis näha Zeusi täies hiilguses, aga Joe's täies hiilguses oli pikne ja Zeus oli talle lubanud tema soovi täita ja see meile soovis seda näha Zeusi täies hiilguses siis seisund, Zeus oma lubadust täitmata jätta pidid näitama ennast täies hiilguses, sega piksenesega ta põletusse meele ja ta pidi teist korda nii-öelda päästma selle Dionysose ja siis juba kasvassed Johannes, sellesse sai jumalaks. Nonii, säherdune lugu, aga nüüd inimkond, seega selle loo järgi oli tekkinud titaanide tuhast Nende titaanide toast, kes olid ära söönud-joonud. Ja seega see tuhk sisaldas Gadjoonisest, teonsus oli titaanide poolt ära söödud tol hetkel. Ja vot nüüd inimkond sellest tulenevalt kätkeb endas kahte alget, üks on see teoniisuslik alge, jumalik, halb, see on surematu ja seda võib tinglikult samastada hingega. Ja teine on titaanlik alge, halbalge, kuri jalge, ütleme nii, surelik ja seda võib tinglikult samastada kehaga. Et inimesel on teatav lõhestatus. Nii, ja nüüd, ühelt poolt, siis kuivõrd inimese sünd on niivõrd või teke on niivõrd selle teenistusega seotud, siis teonsesse läbi võib saada inimene pääsemise. Aga teiselt poolt see ei, jumalik hind on karistuse tõttu, mida inimese inimkond kannab selle titaanide poolt tehtud süüteo läbi, et nad jumala tapsid nii-öelda aheldatud, sündima titaanlikusse kehasse. Jumalik idionisuslik hing tahab välja pääseda sellest titaanlikust kehast. Surma läbida, saab sellest välja pääseda. Aga see titaanide kuritegu sunnita üha uuesti uuesti sündima. Nonii, ja nüüd, et kuidas siis inimeste hinge vabastada, selleks oli vaja kindlasti teatud rituaalide läbiviimine, mida teatud ministeeriumidel õpetati aga ka selline väga askeetlik, väga vaoshoitud eluviis, teatud religioossete tabude pidamine, taimetoitlus näiteks vereohvrist, loomade ohverdamisest loobumine ja palju selliseid asju. No vot säärde õpetas seda õpetust, muide siia lõppu öelda, et siis paljud kreeklased omistasid müütilisele laulikule Orfrosele kes oli apolloni saanud imetabase lauluande, kes oli ka allmaailmas käinud oma naiste riik, et sealt tagasi toomas nii et tal oli teatud seos siis allmaailmsete sfääridega olemas ja küllap siis sellest tulenevalt teadis ta neid all, maandusid saladusi ja teadis seda, kuidas on selle inimese surmaga ja hingede rändamist. Te kuulate saadet R2 koolis täna külas maid, Kõiv ning me räägime antiikmütoloogiast, on paraku selle saate selgroog on nüüdseks juba murdunud ja aeg sunnib tasapikku vastu. Kuulame siit viimase muusikapala ära ja siis oleme tagasi. Nagu öeldud, siis aeg sunnib vastu. Küsin sult maid kuidas kunst ja kirjandus, Antiik-Kreekas ja Vanas-Roomas olid mõjutatud mütoloogia nii kangelaste, kuigi jumalate poolt. Kunstis ühe seda on mul siin suhteliselt vähe jah, rääkida muidugi nad olid mõjutatud, loomulikult rajati templeid. Templit tuli kaunistada friiside kujudega reljeefiga ja selge, et kõige paremad sobivamad kaunistamist, temaatikat olid mütoloogilised, jumalate kujutamine. Kas nüüd näiteks kreeka kujude puhul need tuntud kuurortide koored, noormehed ja neiud, kas nende puhul on tegemist inimeste või jumalate kujutamisega, see on asi, mille üle on palju vaieldud ja ega keegi seda päris kindlalt ei tea. Ja see pole ka nii väga oluline. Aga selge jah, et mõjutas küll. Kunstikirjandus. Kirjanduse puhul on see mõju muidugi nii-öelda selgemini sõnastatav, sest kirjandus on selline sõnaline asi juba kord väga. Et kui hakata pihta sellest samast Kangla seebikas, siis kangelaseepika puhtal kujul. Kreeka mütoloogia. Need, kangelaslood, kreeklased ise, tõsi küll, ei pidanud seda selles mõttes mütoloogias, et oleks arvanud, et need on valed lood. Nad uskusid üsna kindlalt, et need lood edastavad ajaloolist tõde mida, tõsi küll, hiljem kriitiliste arvajate meelest olid poeedid natuke liialdanud ja mille puhul on alati tarvilik ka nende kreeklaste meelest oli tarvilik suhtuda sellest tulenevat asjasse kriitiliselt, mitte sõna-sõnalt kõiki neid lugusid uskuda, aga põhimõtteliselt olid nad õiged kreeklaste meelest ükski kreeklane ei kahelnud sellest, et Trooja sõda oli olemas vaid Heraklasel ajalooline tegeleda. Võis kahelda selles, kas näiteks kõik need Heraklese kangelaste täpselt nii nagu poeedid neist laulsid, just olid kordasaadetud. Nonii, siis kangelaseepika on meie mõistes mütoloogilise sisuga ja kui nüüd edasi minna juba näiteks Ateena atika tragöödias viiendal sajandil kreeka teatri hiilgeaega, siis see on ju täpselt samamoodi draamakirjanikud töötlesid müüte ja tegelikult draamakirjanikke poolne müüdi töötlus on juba nii-öelda sekundaarne, teisene müüdi töötlus selles mõttes, et nemad lähtusid kangelase Epikast. Pigem isegi võib öelda, et kolmandas järgus veidi töötlus kangelaseepika on juba ühelt poolt müüdi töötlus, nüüd need draamakirjanikud võtsid müüdid nii nagu neid oli juba töödeldud kangelaseepika töötlesid neid omakorda. Nii et sinnamaani on nüüd küll väga selgelt ütlema valdavalt kreeka kirjandusmütoloogia teemaline. Hiljem leninismi ajajärgul, pärast Aleksander suurt tulid seal ka luulesse natuke ilmalikumaid teemasid võib-olla juurde, aga ega Tolgi perioodil Aleksandria luules mütoloogilised teemad sugugi vähetähtsad ei olnud. Kas kuningas Oidipus on sedamoodi sündinud? Kuningas Oidipus on kindlasti hea näide selle kohta, kuidas sai müüti mitmel moel tõlgendada. Kindlasti on see vana lugu, räägib Teeba kuninga suguvõsast, võimalik, et sellel lool on isegi mingisugused väga hägused, ajaloolised taustad või ajalooline taust sellest niinimetatud Mükeene perioodist. See lugu oli ühe perekonna needuse lugu mille kulminatsioon oli siis see, kuidas hoidi Buzz needis oma pojad ja põhjustas sellega. Suguvõsa sisenes ränga konflikti kahe venna, tema poegade vahel, kus siis üks tuli sõjaväega Teeba vastu ja lõpuks Oidipus õppuse pojapoegade ajal selle konflikti tagajärjed ebahävitatud. See oli see lugu, mis oli kangele seebikas. Nyyd võttis Sofokles viiendal sajandil kreeka teatri hiilgeaegadel selle loo ja tegi sellest nii-öelda õpetliku näite sellest, kuidas inimene ei suuda mõista jumalate seatud radasid, kuidas Oidipus üritas jumalate poolt määratust mööda hiilida, talle oli ennustatud, et ta saab abiellub oma emaga tapma oma isa üritas sellest mööda hiilida ja sellest mööda hiilides. Just seetõttu, et ta üritas mööda hiilida viis lennuste täide nii et andis sellelesamale vanale suguvõsa vaenuloole teatud mõttes teise, tema meelest akuutsema tõlgendused. Meil on aeg tõesti nende otsa jooksmas, kuid nii palju on veel rääkida, tulles nendest templite püstitamise juurde, milleks neid oli vaja püstitada. Kas soovida mingisuguse jumala soosingut? Ei, seda kindlasti. Jumalate soosingu oli oluline tempel oli jumalakoda. Tempel ei olnudki Kreekas tegelikult see pühamu päris keskus, pühamu keskusele altar, mis Bly ees või juures väljas altari ümber oli jumalateenimise koht, eks ole, seal toodi ohvreid jumalale. Templis oli siis nagu jumalakoda, seal oli jumala kuju. Igal juhul oli see nii pühamu tervikuna kui ka tempel pühamu raames väga oluline, sest see nagu sai öeldud, tagas jumalate soosingu ja iga linnriik oli väga huvitatud sellest, et jumalata soosiksid. Jumalate soosingut võeti ülimalt tõsiselt ja seetõttu oli ka iga linnriik väga huvitatud sellest, et oleksid püstitatud templid võimalikuks paljudele jumalatele, et kedagi jumala pärast kahe silma vahele jäetaks. Ning loomulikult ka sellest, et nendes pühamutes viidaks läbikohaseid rituaale, mis ohverdatakse, mis pidi siis kaasa tooma selle jumalate soosing. Tõeliselt realiseerub. Täna oli külas maid, Kõiv, aitäh sulle, enne kui me laiali lähme, küsin sultelt küsimuse. Loogiline on see, et tunniiase saatega, kus 36 minutit on jutuainet ei ole võimalik kuidagi rääkida antiikmütoloogiast täielikult. Kas on kusagilt võimalik leida lisainformatsiooni kohta mingisuguseid raamatuid või, või internetti? No internetiviidete osas kindlasti on võimalik ja ma usun, et nooremad inimesed on palju paremini kursis, mina ei ole internetist küll midagi otsinud selle kohta, aga nüüd kui raamatutest rääkida, siis Leofjordso taanlase raamat, mille pealkirju ma nüüd paraku jah ei mäleta midagi Kreeka kangelastest või jumalatest, on see on päris hea ülevaade üsna hiljuti välja antud 2002, kui ma nüüd ei eksi. Igal juhul soovitan lugeda ja siis varasemast ajast juba 1975 välja antud Hamiltoni antiikmütoloogia sellises väga ilusas kirjanduslikus stiilis. Need on sellised, mida mina oskan siin eestikeelset üle vaadata, nii-öelda asjalikke üle vaadata, seal pole küll palju pilte ja selles mõttes ei näe nii ilusad välja, aga aga informatsioon on minu meelest hea. Pildiraamat ei ole, aitäh tulemast.