Juba pool aastat räägitakse sellest, et õppekavade süsteem vajab täiendamist, parandamist, korrastamist, süstematiseerimist. Ma arvan, et novembrikuu sees on see mõttevahetus läinud õige tuliseks. See on ka põhjus, miks me palusime vikerraadio külaliseks riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse õppekavade arendusjuhi Sulev Valdma, tere tulemast stuudiosse. Aitäh kutsumast. Te olete öelnud, et õppekavade süsteem vajab korrastamist, mis seal siis korrast ära on? Õppekava on hariduse arengu jaoks väga oluline dokument, mille järgi koolid igapäevaselt töötavad. Ja praegune õppekava, mille järgi Eesti koolid täna töötavad pärineb põhimõtteliselt 1996.-st aastast, kui taasiseseisvunud Eesti esimest korda endale riikliku õppekava tegi 2002. kas tal on seda 1009 96. aasta riikliku õppekava korrastatud ja kohendatud aga nüüd on meil juba aastal 2005 ja kui me mõtleme sellele, et ei 96. aastal ega ka 2002. aastal Eesti ei olnud veel Euroopa Liidu liige ei olnud NATO liige, teaduses ja tehnikas on viimase 10 aastaga läinud nii palju asju edasi. Ma arvan, et koolihariduse sisu vajab väga hoolsad ja pidevat uuendamist ja kaasajastamist ja loomulikult sisu küsimused võivad tekitada probleeme vormile, nii et praegu püütakse 2002. aasta õppekava taas korrastada. Kuidas, kui ma kuulan teie juttu selle kohta, et elu areneb füüsika, astronoomia, kõik teadused arenevad edasi ja teiselt poolt kuulen kurtmist selle üle, et füüsika ja bioloogia tunde jääb vähemaks, siis ma ei saa nagu neid kahte asja. No ma aitaks siis neid kahte asja kokku panna. Kui me vaatame tänast Eesti riikliku õppekava ning selles dokumendis sisalduvaid ainekavasid, siis me saame ühe pika loendi koolis kohustuslikest õppeainetest, meil VEKi õppekava uuendustöös võib korrastustöös, on praegu tegemist või on ta ühes praegu seitse teisaineriks ma õieti 15 ainerühma ja siis seal üks rind tegeleb hariduskorralduse küsimustega ja üks tegeleb alushariduse küsimustega. Kui me vaatame, võrdleme teiste riikide riiklikke või rahvuslikke õppekavasid, siis ainete rohkust me väga paljudes riikides ei leia. Maailm on läinud mõnda aega tagasi üle juba ainete omavahelisele integreerumisele sest pissis lõppude lõpuks füüsika, keemia, bioloogia geograafia on, kui nad kõik kokku ei ole üks loodusteadus. Nii me leiamegi lääneõppekavadest, formuleeringu, soul, Science'is, sotsiaalteadused või soovid sotsiaalained. Meie jagame traditsiooniliselt ajalooks, ühiskonna õpetuseks. Inimgeograafiaga Me leiame nendest teistest riikidest Science'i ja meil on see füüsika, keemia, bioloogia, nõnda edasi. Praeguses õppekava arendustöös püütakse saavutada seda, mida 1996. aastal Eesti ei saanudki veel taotleda, sellepärast et me tegime oma esimest sõjajärgset riikliku õppekava ja nii ruume korraga teha ei osanud. Ja ka 2002. aastal ei olnud ühiskond ilmselt selleks valmis. See võlusõna või see imerohi, millega me püüaksime praegu eesti haridust kaasajastada, on ainetevaheline integratsioon. See tähendab, et kõik õppeained on praegu kutsutud üles vaatama läbi oma ainekavasid, mis on siin ainete loeteludesse, õpetuslikesse loeta, eludesse märksõnadesse kirjutatud ning aineid on kutsutud üles mõiste tasandil oma sisuse integreerima, see tähendab, et noh, ma toon. Ma ei tea juba mitmendat korda selle klassikalise näite, mis on võib-olla väga arusaadav, et kui füüsika õpetab aatomit ja kui keemia õpetab aatomit ja kui see toimub praegu ajalises nihkes siis võiksid füüsikud ja keemikud mõtiskleda selle üle, kuidas teine, kes esimesena hakkab aatomit õpetama millise aktsendi, millise sügavusastmega sellele õpetusele annab ja millise sügavusastmega siis võtab see aine, kes hakkab seda kasutama, seda teadmist, millise raskusastmega hakkab see järgneva õppeainega õpetama aatomit. Või kui me vaatame ajalugu ja geograafiat, mõlemad õppeained tegelevad kaardiküsimustega. Praegu on meil nõnda, et geograafia süstemaatiline kursus algab peale seda, kui ajalugu on juba alustanud. Tähendab, ajalugu peab olema siin tegelikult rajaleidja ning pioneer ning õpetama lastele kaardi tundmist. Me võiksime kavatatoopis algklassidesse ega ilma kaarditundmis, et ta ei saa läbi ilmselt võib-olla enam isegi mitte esimeses klassis. Et me võiksime vaadata, kas kodulooõppeaine, mida me püüame riikliku õppekavasse ilusa eestikeelse nimena uuesti taastada, mis on ilusam kui algklassides kodulugu lugu minu kodust, eks see kodulugu saab õpetada siis kaardi tundmist ja siis kaob ära geograafide ajaloolaste vaheline üksteisele otsa vaatamine ja küsimine, et kes peaks siis, kelle tööd siin ära tegema hakkas, siis ajaloolased peavad geograafide töö ära, tegime kaarti, hakkame õpetama. Selle töö teeb ära vajalikul aastal kodulugu, võib-olla. Seda ma ei ütle, et Eesti riikliku õppekava täna on täiesti integreerimata sedelit. Aga ma olen küll selles protsessis olnud nii aastal 2002 kui 1996 osaline ja tean, et erinevate õppeainete rühmad omavahel ühe laua taha kokku küll ei istunud, et nad oleksid integratsiooni peale mõelnud. Kuis integratsioon täna on, siis on ta tekkinud kas poolkogemata või peavad õpetajad nägema selleks kooli tasandil ränka vaeva orgaaniliselt integreerimata, ainekavasid kooli tasandil siiski integreerida. Mina õpetan maailma kultuuriajalugu 10.-le klassile. Me võtame läbi kogu maailma geograafilise ja ajaloolise sügavuse ning laiuse. Ja kui ma räägin vanast idast ja ütlen, et piibel on vana ja ajaloo üks kõige olulisemaid või mitte kõigulusega ongi kõige olulisem allikas siis minule puudu ajast ja võib-olla ka isiklikest teadmistest, metoodiliste oskustest seda piiblit ennast käsitleda. Aga maailmakirjanduse kursus saab mind aidata, et me peaksime need küsimused viima sünkrooni riikliku õppekava tasandil, mitte nii, et õpetajad koolis peaksid hakkama näpuga järge vedama ja vaatama, kes saab kellele toeks olla. Et see on üks väga oluline küsimus, millega praegu õppekava arendus tegeleb. Ja me teeme veel ära olulisi töid, mida varem pole tehtud, näiteks räägitakse küll hariduskuludest ja sellest, kui mitu protsenti Eesti riigieelarvest haridusele kulub ja nõnda edasi. Tegelikult on see üks illusoorne number, sest seni pole Eestis tegeldud nõndanimetatud haridus-ökonoomiliste uuringutega või arvestustega. Kui me õpetame koolis Keemiat, siis keemia ainekavast peaks olema kokku loetav, aga mida on keemia õpetamiseks keemiaõpetajal tarvis? Milliseid katsevahendeid tähendab laboratooriumi, sisseseadet, katseaineid, milliseid tabeleid, milliseid näitvahendeid veel ja kui palju see maksaks klass korralikult varustada? Niisugust arvestust pole keegi teinud. Koolides enamalt jaolt puuduvad korralikud ajalookaardid kus on veel nõukogude ajast midagi säilinud, aga süstemaatilist kaardi, mis Eesti hariduse tarvis ei ole praktiliselt siiamaani toimunud, on küll lauatlaseid toodetud, aga seinakaartide valik on, lähen, kui kesine ka neid asju tuleks arvestada, et kuidas lastele ikka teha ajalugu nähtavaks seinakaardiga ja muude vahenditega. Aga ajalooline töörühm, kuhu ka mina kuulun, ütleb hoopis, et iga õpetaja peaks olema nüüdsest varustatud laptop arvutiga. Tal on kõik seal sees helikandjad, pildi kandjad, testid, mida iganes ja läheb klassiruumi ja näitab selle diaprojektoriga või selle kahuriga või kuidas seda nimetatakse LCD projektoriga. Kõike seda, mida veel vaja on, ei olegi vaja võib-olla seinakaarti toota. Nii et selle töö käigus käib meil praegu ka haridus-ökonoomiliste arvestuste aluse koostamine näiteks ja palju muud. Nende õppekavade juurde tagasi tulles, kas üks eesmärk on see, et vähendada õpilaste õppekoormust tundide arvu? Jah, aga ma hoiaksin need kaks asja siiski väga lahus. Üldsus või need inimesed, kes siin üldsuse nimel esindav esinevad, on minu meelest teinud ühe kahetsusväärse vea, samastatakse tundide arv õppekoormus, arvatakse, et need on peaaegu üks ja see sama, see tegelikult ei ole üks ja see sama õppekava arendustöös töö jaoks koostatud lähtealuses on tõesti kirjas see mõte, et peaks vaatama üle jõukohasuse printsiibi riiklikus õppekavas ainekavades millest tulenevalt on kõikide laine arendusrühmadele esitatud palve või üleskutse püüda koostada selline aine sisu loend mis oleks piisavalt põhjalik, et selle läbinu kohta võiks öelda, et temal on nüüd üldine keskharidus ja püüda vabastada aine sisud niisugusest materjalist, mis võivad olla üle selle vajaduse. No näiteks sellesama dubleerimisi kaotamise teel keemia, bioloogia ja füüsika üksteise ainekavasid võrdlevad siis keegi võiks ehk kusagilt midagi jätta hoopis välja õpetada vähendatult. Ja me peame ka vaatama, kas 21. sajandi algul kõike seda, mida õpetati Läti 20. sajandi keskel või teisel poolel on täna tarvis ainet enam edasi anda. Et kui me võrdleme eesti kooliõpikuid Teele ja Arno ja Tootsi aegadest, ma arvan, et need õpikud erinevad oluliselt sellest, millised on meie tänased õpikud. Ja siis me peaksime vaatama, et millised on meie tänased aine õpikut, kas need peavad olema samasugused nagu 10 aastat tagasi. Ma olen kuulnud, et kui keskkooli lõpus saab kool ise valida mõned riigieksamid ja siis selleks, et Te eksamile see aine pääseks, peab seda ainet õpetama läbi aasta 35 tundi läbi õppeaasta ehk siis kaks tundi nädalas. Kui nüüd mõnes aines tunnid vähenevad, siis kaotab see aine võimaluse, et ta saab valituks kooli poolt selleks riigieksamiks. Kas see võimalus on olemas? Siin oli vist üks viga, nimelt seal peaks saama õpetada 70 tundi, kaks tundi nädalas, 70 tundi aastas kokku, eks ole. Ma ütleks nõnda, et, et me ei ole riikliku õppekava üldosas vot sellisele detaile praktiliselt mõelnud, see on selge. Kui koolis on kohustuslike õppeainete hulgas üks õppeaine üks kursus, siis ei ole meil mõtet seda õpetada, kui teda ei saa lõpus kontrollida, mil tasemel on teadmine ja oskused saavutatud. Et kahtlemata praegune õppekava töö ei lähe küll selle kallale. Et niivõrd vigastaks moonutaks mõndagi lainet, et seal ei saagi enam tulemust lõpus muuta. Küll on aga meil siin teatud mõtteid, et kas kõikides õppeainetes, mida täna koolis saab, riigieksamitega lõpetada tahaks kõikides õppeainetes on tarvis jätkuvalt sooritada kooli lõpetamisel riigieksami tasemel teadmiste ja oskuste kontroll. Et me oleme kindlalt seda meelt, et iga aine peab koolis lõpetama stuudiumi eksamiga, seal peab olema võimalik eksam teha, nagu ma ütlen, muidu pole mõtet seda ainet õpetada. Aga kas kõik ained peaksid olema sellisel tasemel, et nendega peaks saama sisse astuda kõrgematesse koolidesse? Aga ma ei ole praegu ka ainult seda, et ühelgi õppeainele lausa võtame nii-öelda paguni pealt triipe maha ja teda Tigrodeerime kõige suurem arusaamatus või kiusu protestilaine käibki selle ümber. Aineteks loetakse tunde ära, aga ma tahan väga kutsuda kõiki inimesi üles mõistma järgmist, mis ma ütlen, ära on soovitatud. Ta on soovitatud tulla toime vähema tundide arvuga peaaegu kõikidel õppeainetel, selleks et näiteks kui nüüd oletame, et loodusaineid saabki omavahel paremini integreerida siis peaks kandma võimaluse näiteks bioloogial või keemia või füüsika loobuda ühest ainetunnist, kuna integreeritult tehakse see töö väiksema ressursiga ära. Ja me oleme praegu kavandanud gümnaasiumiastmesse 10.-sse 11.-sse 12-sse klassi 25 tunnise kohustusliku õppekoormuse, tähendab, millele peavad õppeained suutma kirjutada oma kohustusliku aine sisu. See tähendab siis seda, et seal on näiteks kaks tundi geograafiat, kaks tundi ajalugu ja nõnda edasi. Ja kui me kõik tunnid loeme kokku kõikides ainetes, saame me kümnendas üheteistkümnendas üheteistkümnendas klassis 25 tundi. Seadus ütleb aga, et gümnaasiumis tuleb õpetada vähemalt 32 tundi nädalas. Nii et need tunnid, mille kohta me tegime ainetele ettepaneku ajada läbi väiksema ajaressursiga on võetud nendest nii-öelda kohustuslikust tunni ressursist ja paigutatud vaba- ja valikainete ütleme siis korvi. Ja nüüd kool võtab, valib sealt korvist tagasi vähemalt peab ta valima seitsme tunni ulatuses test, ta peab õpetama ka 32 tundi. Kool valib sealt korvis tagasi siis nende ainete tunde, millised ained moodustavad selle kooli õppesuuna või kus on tal tubli õpetaja või kus on kas kooli hoolekogu õpilased avaldanud soovi just nimelt seda ainet süvendatult õpetada, see tähendab seda, et kui geograafiat on kaks tundi nädalas siis võib kool valida ka kolmanda tunni, õpetada ühe tunni lisaks seesama kool võtnud veetud ühe tonni, lisaks ütleme matemaatikat või kirjandust. Nii et üheltki tunnilt ei ole võetud A priori tund ära, vaid on tehtud ettepanek püüda koostada niisugune aine sisu, mis oleks oma mahult lõpetatav väiksema tundide arvuga. Sest kui me ikka teame, et Eesti koolist on praegu suur väljalangevus põhikoolist siis tuleb küsida, miks see on, miks õpilased ei suuda lõpetada stuudiumit, jäävad koolist kõrvale. Kas Tänav peibutab, on raha nii palju taskus, tahaks päeva ajal kulutada, aga ei saa, istun kinni seal või mina usun, põhjused on hoopis mujal. Põhjused on selles. Ja mina usun sellesse, et Eesti lapsed on normintellektiga. Nendele peab küll olema suuteline jääma normaalne õppe maht ja loogiline õppe sisu. Ja kui õpilased ei suuda kõiki õppe õppe sisuseid omandada, siis tuleb vaadata, milles lugu on. No mina arvan, et õpilased on normintellektiga. Et mõni küsimus võib-olla lihtsalt selline, et on üle jõu oma mahult või oma tempolt, millega tuleb materjali läbi võtta. Et me oleme teinud ettepaneku püüda hüüda jõukohastada kohustusliku õppeaine sisu ja kes tahab saada matemaatikuks, kes tahab saada kirjandusteadlaseks vot need õpivad koolis, siis seda laiendatud ainekava. Kui te ütlete, et tulevikus peab hakkama saama väiksema ajaressursiga ja kas see tähendab, et tuleb hakkama saada ka väiksema õpetaja ressursiga ehk õpetajaid ei ole kuulis enam nii palju vaja kui praegu. Tähendab, see seaduse osa jääb muutmata 32 tundi, gümnaasiumiastmes on kohustusliku õppeaega, kool ei saa vähemalt õppeaega kasutada, siis ta rikub seadust ja 32 tunni andmiseks peab õpetajaid ikkagi olema. Kui me vaatame täna reaalselt õpetajate pilte nii koolis me teame juba hulgemat aega, et puudus on inglise keele õpetajatest, eks ole. Ja ma ei tea, millistes õppeainetes üldse on nii kuldne olukord, et õpetajaid on pigem ülearu kui puudub. Me peame rääkima õpetajatest ikka ikka selle sõna tõsises tähenduses, et õpetaja, kes on lõpetanud Pedagoogilise kõrgema kooli, omab õpetaja kutse ning oskab õpetada oma ainet sisuliselt siis ma arvan, et on kaks eri asja, kas on tegemist koolides kutseliste õpetajatele, koolides tegemist õpetajatega, kes lihtsalt vastutulelikud, inimesed, kes on tulnud kooli aitama, aga tal ei ole seal nüüd ka sain aasta pädevust? Ei, tal ei ole õpetajakoolitust, et neid inimesi on koolides ka küllaltki. Ja ma arvan, et, et see tegur, mis paneb Eesti koolis praegu mõtlema, et kas me tulevikus nii palju õpetajaid vajame või mitte, ei ole mitte riiklik õppekava oma tundide arvuga maitseme, kahanev laste arv. Et ma ei näe otsest seost, et meie õppekava korrastustöö peaks hakkama võtma õpetajat, ära leiba, seda ei peeta silmas ja ma arvan, et seda ei tohi juba ühiskonna sidususe ja kodurahu huvides teha mitte keegi. Aga miks ma küsisin, on just see, et õpetajad seda nimelt kardavad. Mina kardan ka igasuguseid asju ja inimene kartis kunagi ka välku ja tulekahju, kui ta ei osanud seda seletada, millest see kõik tuleb ja mismoodi sellest üle saab. Õppekavast on lihtsalt praeguseks liiga vähe räägitud, kellelgi ei maksa karta, et nagu siin Postimehes kirjutas laupäevases lehes tehakse justkui kabinetivaikuses valmis kolme inimese poolt siis võtab keegi tohutu suure võimupotentsiaaliga isik või rühm ühiskonnas selle hopsti ühe hetkega vastu. Ja homne päev saavad hakkama kõik sellelegi õpetama, see ei ole ju nii. Me teeme praegu õppekava, mis on oma olemuselt projekt, mis läheb kõikidele inimestele arutamiseks. Koolid ja lapsevanemad ja pädevad asjatundjad ütlevad, kas meie prot kõlbab või ei ja kui ei. Me hakkame sinna viima sisse parandusi ja täiendusi, aga keegi peab tegema ära selle osa, millest saab hakata diskuteerima. Jõudu tööle riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse õppekavade arendusjuht Sulev Valdma.