Tere täna juttu teatrist, kinost ja kunstist Tartus Y galeriis on vaadata Marko Kompuse kolm näitust peatselt algava PÖFFi alafestivali just film tutvustab selle peakorraldaja Elen Lotman. Shakespeari lavastusest sügiseses Tokios räägib Kristel Nõlvaku kiri kodukanti. Oma teatri välja kuulutatud mälestuste kirjutamise projekti ajalugu ja elulugu tutvustab teatri dramaturg Kaaver. Nädala kõneaine on muidugi muusikal Georg Linnahallis. Semiootik Ester Võsu arvab, et tegemist on vastupanuga kõikehõlmavale kultuuritööst. Mina olen Janek Kraavi, aga alguses on ots head kuulamist. Vihmasaju tõlkeseduuri koera saatel teel hulgub vana muusik Kodotona ta üksikuna ei ta kohal nutmas, väsibki. Mütsilodu ette lausa orgu poole kodujalg juba käimas. Tõrgu luitunud kastis bee maast hiilgubi. Eesti teatriajalukku kirjutatakse linnahallis praegu uut peatükki. Kas muusikal Georg on kunst? Tallinna käsitööliste gildi järjekordne? Mine või õnnestumisele määratud äriprojekte muusikateatrispetsialist ja semiootik Ester Võsu. Ma seoksin selle Türgi fenomeni, aga mitte nüüd ainult Giorgi, vaid muusikali üldse hoopis kultuuritööstuse mõistega. Küsimus on siis võib-olla selles, kuidas, milliste strateegiat, milliste võtetega meile midagi turustatakse ja missugust tarbimiskonteksti meile pakutakse. Suuri tööstus ja muusikal selle osana on niisiis lihtsalt üks tänapäeva see postindustriaalühiskonna tootmisharudest, et milles on siis endiselt oluline luua inimestele töökohti, soodustada tarbimist ja koguda kapitali ja nii edasi. Aga tahaksin siinkohal meenutada ühte teist võimalust kultuuritööstust defineerida ja ja võib-olla see nüüd natuke avab ka minu arusaama siis Georgist, et meenutaksin siis siinkohal Theodora tornat, kes juba siis 40.-te aastate lõpul möödunud sajandil võtab selle kultuuritööstuse mõiste kasutusele, rääkides massikultuurist. Meie tähelepanu juhtida sellele, et kultuuritööstus annab vanale ja tuttavale uue taotluse. Et massidele tarbimiseks mõeldud tooteid luuakse teatud kindla kava või plaani kohaselt. Ja selle Nonii teostamist soodustavad nii kaasaegsed tehnoloogilised võimalused kui ka majanduslik ja administratiivne kontsentratsioon. Paradoks on nüüd siis selles, et kuigi kultuuritööstus hangeldab nii-öelda masside teadvuses aga ei ole massid paraku selles süsteemis mitte esmane, vaid hoopis teisejärguline komponent. Et tarbija ei ole mitte kuningas skulptuuritööstuses, vaid eeskätt kalkulatsiooni objekt. Ja veel üks moment, mis ma Georgi puhul välja tooksin tänapäeval me räägime ju teiste majandusharude puhul ka suurkorporatsioonides ja globaalse kapitali pealetungist ja muudest sellistest asjadest. Et minu meelest Georg tegisin ja hea ninanipsu eeskätt siis Urmas Vadi eestvõtmisel selle globaalse kapitali ja siis kultuurikapitali invasioonile. Et see on siis teatud vastupanu osutamine ja selliseid ka see vastupanu osutamine ja olukord on muidugi küllaltki paradoksaalne, et meile üritatakse näidata kohaliku kultuurilugu sellise McDonaldi seerunud kultuurivormis imbuda süsteemi, justkui õõnestades seda seestpoolt, aga muidugi see konks on seal selles, et kuidas siis ikkagi seda süsteemi ümber mängida, kui selle sees olla ja kas siis võitjaks jääb süsteemimurdja või süsteem? Kui nende üldisemate küsimuste juurest tulla tagasi konkreetselt Giorgi juurde, siis ajalehtedest ja meediast jääb selline mulje, et kõige keskmes on Marko Matvere. Aga mis toimus siis Marko Matvere peaosalise ümber, milliseid elemente, milliseid õnnestumise peaks veel välja tooma? Aga võib-olla üks aspekt või moment, mis kriitikast läbi jooksnud ja, ja muidugi ka Postimehe kommentaaridest, mis räägivad sellest, mida rahvas tegelikult mõtleb, on siis see, et miks ikkagi nii palju seda tingeltangel seal Georgi ümber oli ja miks nii palju massistseene massistseenide kasutamine on muidugi vaieldav, aga siin me jõuame võib-olla laiema küsimuseni, et kas meil üldse muusikal oma reeglite ja konventsioonide vastuvõetav, et võib-olla need inimesed, kellele see ei ole vastuvõetav, ei tohiks siis seda vaatama minna, et oma vaimset tervist säästab nende massist geenide ja, ja kogu selle kireva seltskonna ülesanne oli ikkagi selles, et tõsta esile see Georgi kuju. Nii nagu siis Urmas Vadil oligi see põhiideed näidata tema üksildust ja näidata tema eraldiseismist sellest nõukogude aegsest kraadist, mis meid igapäevaselt ümbritses sellest labasusest, nii et nagu Georgi Ennast, Georg Otsa nüüd sellesse ei selles doos ega ka lavastuses küll kuidagi ei alavääristatud või ei näidatud nagu kõverpeeglis aga kummastati kindlasti kummastatigi just nimelt selle konflikti tekitamise läbi, siis Georgi ja teda ümbritseva maailma vahel. Miks on nii, et kuulsused või inimikoonide kasvavad või avardavad erinevatesse valdkondadesse miks saab inimesest ühel hetkel bränd? Eks see natuke seostub selle kultuuritööstuse loogikaga aga muidugi ka üldisemalt kaasaegse elu ja majanduselu ja tarbimiskultuuriloogikaga. Et me ei tarbi ju enam ammu kaupu, vaid kaubamärke ja põhimõtteliselt võib siis kõike astavad konteksti luues esitada kaubanna või kujundada brändiks, sealhulgas siis ka loovisikuid. Kõigile on hästi tuttav Mozart kui bränd ja need tooted, mis selle brändiga seostuvad näiteks siis alates Mozarti pildiga šokolaadikuulidest kuni Mozarti profiiliga spordisokkidega lõpetades. Ka Georg Ots on tegelikult ju juba pikka aega olnud bränd aga kuna teda tuntakse Mozartist mõnevõrra vähem, siis ei saa selle brändi tooteid müüa laiale turule, vaid tuleb piirduda nagu Eesti-Soome ja, ja vene tarbijaga. Toidukauplustest on meile ju tuttav juust Georg Ots ja hiljuti avati Saaremaal Georg Ots, mis muide pakub oma klientidele CD plaati, mille ümbrisel on elegantselt sassis voodi ja kiri ja Isleptvus, George. Võib-olla selle taustal ei mõjugi Georg nii. Üllatav on aga kui teha mingisuguseid tulevikuprognoose, kas Georg võiks olla esimene peatükke kuulsate eestlaste elulugudest muusikali vormis, kas meil on varsti oodata näituseks muusikali Erki noolest, mille libreto on kirjutanud Helar Osila? Kuulsad inimesed muutuvad juba oma eluajal tõepoolest pool funktsionaalseteks tegelasteks, nii ei ole ka Erki Nool enam ainult Erki Nool, vaid kangelane Erki Nool. Lisaks võib-olla Giorgi puhul veel sellise momendi siia juurde, et üks asi on see, et me saame näha natuke ka Georgi isikliku elu, et võib-olla sellises kummastatud võtmes, et kui ilmus siin mõned aastad tagasi kuller raamat, et siis just kiideti ka seda, et see on siis selline inimnäoline Georg Ots ka isegi mõningate väikeste puuduste probleemidega varem nõukogude aegne. Ahjaa, ei lubanudki tuua selliseid isiklikke momente nagu üldse sisse elulugudesse, aga et elulugude teema praegu Eestis üldse väga aktuaalne ja see näitab, et New Yorgi läbi me saame rääkida tegelikult nagu laiematest asjadest oma lähiminevikust, Nõukogude ajast, mis tegelikult ju siiani ei ole nagu lõpuni arutletud või õigemini, see diskussioon on alles väga pooleli, et selles mõttes ka nagu tänuväärne võimalus nüüd astudes mõnes mõttes dialoogiks Kivirähu poolt tehtud asjadega ja loodame, et see jätkub ja pakub veel üllatusi. Draamateater on välja kuulutanud projekti ajalugu ja elulugu. Selle ettevõtmise puhul pööratakse prožektor seekord lava asemel hoopis saali. Seekord on huviorbiidis public. Miks Draamateater sellise publiku projekti käivitas? Draamateatri dramaturg Ene Paaver? Tõstsime möödunud aasta kevadel dialoolase Lea tormisega Eesti draamateatriajaloo kirjutamise võimalusi, mis on tegemata, mis on katmata, mis oleks jõukohane teha nii-öelda see suur ajalugu, ametlik ajalugu on jupikaupa siiski kuidagi olemas, kuigi ka seal on tühje kohti. On üks suur tühik ja see ongi see, kuidas teater on paistnud meie teisele dialoogipartnerile teisele poolele, kellega koostöös õieti teatrielamus, teatrisündmus, teatrilegend sünnib teatrielamus, nagu ma ütlesin, ei sünni mitte ainult Stahlis jälle paari tunni jooksul, kus inimene istub ja koos teistega lavalt nähtavat vastu võtab, on ju eelnev aeg, kus teatrisse minekut millegipärast planeeritakse või mitte mingit ootushorisonti kujundatakse, mingeid hoiakuid iseenda sees kujundatakse või teistega arutatakse. Ja ka pärast etendust, kuidas publik millestki aru saab, Ta hindab, vastu võtab ja nii edasi. Mõtlesime, et see on tegelikult üsnagi puudu, aga samas äärmiselt oluline. Tahtsime oma teatriajalukku tuua rohkem seoseid, sest tõlgendusi ongi teatud mõttes seoste loomine. Ja selles nii-öelda suures ajaloos loovad neid seoseid enamasti tegijad või siis ka professionaalsed vaatajad, kriitikud, teatriuurijad, oma teadmiste, oma kogemuste, oma prioriteetide pinnalt. Aga ma olen täiesti kindel, et publikul on see võrgustik kogemuste, elamuste, teadmistevõrgustik, teistsugune ja sellest, mis ajalukku jäämist väärib. Mis koht tal seal on, mis tähendus tal seal on? Räägib see publiku vastuvõtt ja tema mulje väga oluliselt kaasa ja oma üleskutsega, et inimesed meile kirjutaksid püüamegi siis seda osa kui ajalukku sisse tõmmata seda sihtgruppi nagu ajalukku ka sisse põimida või sisse kududa. Aga millistest komponentidest see publiku ajalugu koosneb, ehk siis millele inimesed võiksid tähelepanu pöörata, kui nad oma teatriskäimise seiklusi tahaksid kirja panna. Ühelt poolt on see igav. Teie enda taust, et milline on üldse tema suhe teatriga või võib-olla isegi laiemalt ka kultuuriga, missugune oli tema koduse hoiak, miks teadis, käidi, kas üldse käidi, mina draamateatrist, räägiti, kuidas paistis. Teiste teatritega võrreldes oleks päris huvitav lugeda inimeste esimesi Eesti teeametiga kokkupuutumise kogemusi või muljeid. Teisalt on see siis ka näiteks pater sotsiaalse nähtusena. Kuidas on omal ajal välja näinud teatris käimise rituaalid, kas oli pidulik koht, kas see oli nagu selline kõrge võõras koht. Kas noored inimesed käisid seal ühte etendust mitu korda vaatamas, elasid sellesse maailmasse sisse, tundsid ennast koduselt, kuidas paistis see maja? Teame ju, et nõukogude ajal olid väga populaarsed sellised kollektiivtellimused ja kaugelt bussiga käimised. Kuidas seda asja korraldati, mida pärast teatrist kojusõitu räägiti, mis meeleolu valitses? Meid huvitab ka, kuidas inimestele paistis Draamateatrimaja või maine, kuidas hangiti pileteid. Olen isegi üliõpilasena Tartus Väikse Vanemuise majas juures hommikul kell kuus võileibade ja kohvi ka Draamateatripiletite sappa läinud. Et millised olid meeleolude jutud nendes kohtades ja muidugi ikka lavastajad ja näitlejad, et mida nendest mäletatakse. Kuidas oli omal ajal see, mida tänapäeval fännamiseks nimetatakse, et näitlejatele ja lemmikutele lavale lilli ja kaarte kirju saata, kuidas neile vastati, kui näitlejad käisid väljaspool Tallinnat kohtumisõhtutel missugune oli seal meeleolu ja mida seal küsiti, räägiti ja just see pool, et kuidas see paistis publikule väga oodatud on ka fotod, kõik fotod, mis meile saadetakse, salvestatakse arvutisse, tagastatakse saatjat. Aga võib-olla on keegi jäädvustanud mingit sündmust Draamateatrimaja foonil või ka just nimelt neid omaaegseid kohtumisõhtuid või külalisetendusi, väljasõite väljaspoole Tallinnasse, kus teater külas käis et ka kõik draamateatriinimesi või seda maja puudutavad pildid on väga teretulnud. Aga kui provotseerida sind ennast praegu eksprompt üheks selliseks mälestuskilluks, nii eeskuju näitavalt. Kuna ma olin tartlane ja Tallinnas väga palju ja pikalt ei käinud, siis minu jaoks oli päris elamuslik see esimene kokkupuude draamateatri aga esimene kord Eesti Draamateatris käies, see oli kuulus 250 korda mängitud lavastus, mees, naine, kontsert, tundus mulle see koht kuidagi niisugune eriliselt pidulik ja võib-olla mingi väike alge sellest on säilinud tänaseni, kus ma selles majas ise töötan, selles pidulikuses oli väike annus. Noh, niisugust ütleb pärgeldatust, väikest jäikust, võib-olla niisugust soliidsust ja traditsioonilisest kindlasti ka. Ja veel üks asi, mis on tollest esmamuljest tänaseni tegelikult ellu jäänud, et see väärikus on nagu õigustatud. Et seda traditsioonide kandja roll tõesti selles majas on. Just teie draamateatriga seotud mälestusi oodatakse aadressil Eesti Draamateater, Pärnu maantee viis, Tallinn või e-posti aadressil info ät draamateater punkt e. Lisainfot ettevõtmise kohta saab lugeda teatri koduleheküljelt www punkt draamateater punkt ee. Head mäletamist. Triteadlane Kristel Nõlvak vahendab oma kirjas toimetajale sügisesi meelde olusid Tokyost ja Jaapani traditsioonilise no teatri kohtumist Shakespeari hotelloga. Kristallile annab oma hääle Vanemuise teatri näitleja Karin Tammaru. Tervitused jahenevast Tokyost. Minu rõõmuks on lõpuks Tokyosse jõudnud. Sügislehtedes siin suurt küll sahistada ei saa, sest tänavatel pühitakse need sama kiirelt kokku, kui nad langevad. Kuid õhk on meeldivalt karge ja muidugi värvid, värvid. Rahvas valmistub suuremalt jaolt Kyotosse sõitma, et kunagise pealinna hästi säilinud keskaegses atmosfääris sügisvärve imetleda ning iidvanu templeid taas külastada. Aastaaegade vaheldumist ei suhtuta siinmail kergekäeliselt. Looduse pöördeliste hetkede imetlemiseks tuleb vähemalt kahel korral aastas aeg maha võtta ja üheskoos pere või sõpradega rohelusse minna. Kevadel, kui kirsid õitsevad ja sügisel, kui vahtrad vahetavad värve. Nende tegevuste jaoks on jaapani keeles olemas eraldi väljendid mis tõlkes kõlavad vastavalt õite imetlemine ja punaste vahtralehtede imetlemine. Enne veel, kui õhtud jahenema hakkasid, jõudsin mõne nädala eest sinna, mille pärast ma Jaapanisse esmajärjekorras olen tulnud. Nimelt teatrisse. Sedapuhku polnud küll tegemist klassikalise NO teatriga, vaid sümbioosiks ost ja Šveits piirist mida etendati Tokyo riikliku muuseumi Jaapani aias väikese tiigi äärde üles seatud ajutisel nool aval taustaks prožektorivihus läiklev vesi ja vastaskaldatee majakese kutsuv valgus. Mängiti šeik spiriotellot. Tekst oli jaapani autori poolt ümberkirjutatud kohandumaks no stiili ja trupi nõudmistega. Kuid lugu oli sama ning paiguti võis ära tunda ka Shakespeari algseid värsiridu. Selles, et jaapani vanimat traditsioonilist teatrilaadi laulul ja tantsul põhinevat lüürilist maski teatrit nood tänapäeval ka kaasaegse teatri elementidega seotakse ei ole midagi uut. Tihtipeale taolised katsed ka nii-öelda edu meelsemate, no näitlejate eneste poolt. Kuid seekordse hotellot etendavad trupi suunitlus pole mitte nood populariseerida vaid leida teatristiil. Nende sõnul esindaks tänapäeva Jaapanit igatahes selle tarbeks klassikalise nooo-ga pukki ja kui elemente kaasaja tehnoloogiaga. 15 aasta eest asutatud Kunauka teatrikompanii nimeline trupp pole siiski tehnoloogiline teater. Rõhk on selgelt liikumisel ja pantomiimi ning sealjuures ka sõnal teisisõnu inimese psühhofüüsilisel tervikul. Tervikuna jõutakse aga selle eelnevalt osadeks lahutamise kaudu. Trupi asutaja ja vaimse liidri sattoosi vadi sõnul tuleb hääl ja keha laval eraldada selleks et nende vältimatu kokkukuulumine esile tuleks. Taolisest võõritusest kahe näitleja vaoshoitud energiast, kus üks näitleja liigub ja teine räägib sama tegelase teksti sünnib maiselt mõjuv dünaamika. Ku laukatrupp kasutas hotello edendamiseks nii noole omast. Koori näitleja sisemonolooge retsiteerib kui ka näitlejate peamisi liikumisskeeme ja ruumilist paigutust. See tähendab, et umbes kaheksaliikmeline koor asub lava paremal pool. Muusikud lava tagaosas ning näitlejad sisenevad lavale mööda selle vasakul poolel asuvat silda, mis lava garderoobiga ühendab. Enam-vähem kõiges muus oli aga tegemist tõepoolest trupi loodud uue stiiliga. Poole iseloomulik monotoonne laule häälemodulatsioon vaheldus emotsionaalsete sosinate karjetega. Muusikaline kujundus koosnes peaasjalikult hoopis Aafrika Pongoya Konga trummidest. Samuti oli liikumises lisaks no tantsuelementidele palju plastikate, lausa klounaadi lite trikke. Taoline rollide oma ülesannete segipaiskamine on klassikalise nooo puhul muidugi mõeldamatu. Ometi oli antud lavastuse mõjujõus midagi väga noole omast. Meil kujunes kulminatsiooniks hetk, kus Desdemona ainus tegelane, keda esitati läbivalt mao väljapeetud liikumisrütmis seisab kaua üksi keset lava näoga publikusse. Nii-öelda ei tee midagi. Samal ajal koor, tema mõtteid ja lugu, edastab näitleja keskendatus on aega peatavalt intensiivne ning lummab kogu publiku pikk-pikk hetk enne kui Desdemona võtab pruuni nahkkinda ja asetab selle korraks oma kaelale. Too teater tunnistab vaid ühte peategelast. Siinses hotello tõlgenduses oli selleks, kes teemana kannataja, kes armukadedus piinades hotello või kättemaksuhimulise jaaguga võrreldes suudabki ilmselt enim edastada noole nii olulist mõtliku nukrust. Janek kui Eestis ka enam mõtlike sügisvärv ei saa imetleda. Siis ega lähenev talv pole õnneks rõõmsam või kuidas? Naudib teadust, kuniks seda on, jääme kirjutamiseni. Kultuurikaja. Täna algab noortefilmide festival Just film mis Pimedate Ööde filmifestivali kaitsva tiiva all toimub juba viiendat aastat järjest. Sven Vabar vaatas just filmiga ka ja võttis ühendust peakorraldaja Elen Lotmaniga, et küsida, miks tänapäeva noorte filmid on nii tõsised, karmid ja vägivaldsed. Elen Lotman ma vaatasin nüüd selleaastase just filmifestivali kava ja tundus, et kuidagi iseäranis süngepoolne on see kava mingilt emotsionaalselt toonilt, et kas see on kuidagi juhuslikult kukkus nii välja või on see noorte filmifestivali dominant kuidagi paratamatult selline. Jah, see on tõesti väga õige tähelepanek, et me oleme sellel aastal seda tendentsi eriti teravalt silma olnud. Ma olen üritanud mõelda, milles võib olla asi, kes tõesti maailm läheb kuidagi halvemaks, sellepärast et mõnes mõttes on noorte filmid ühiskonna indikaator, et nii palju, kui on noortel, teeme nii palju tehakse noortefilme ja nii palju ka on siis järelikult ka ühiskonnas probleeme, sest noored on üsna selline tugev lakmuspaber ühiskonna mingitel nagu kitsaskohtade puhul. Ja nüüd sellel aastal on kuidagi maailmas sattunud relvakonflikte näiteks kas või seesama üks Iraagi film, mida see peegeldab, on ju meie programmis ja on sattunud ka meil mitmeid filme, mis räägivad koolivägivallast. Ei tea, kas tõesti läheb maailm kuidagi keerulisemaks, sest eelmine aasta meil oli ju näiteks oi film ja see üldse seesama režissööriga sai surma, sest vahetult enne festivali et ei tahaks kuidagi selliseid apokalüptilise meeleolusid väga võimendada, küllaltki ehmatav esmapilgul see programm, kui me vaatasime, kui tõsised need filmid on. Et kuule, me tahame teha võimalikult mitmekesist programmi, siis selle tseerimiseks. Me võitsime mitmeid komöödiaid ka, et tegelikult seal on olukord nii hull, ei ole, aga lihtsalt kipub olema niimoodi, et kõige päevad on just need filmid, mis on kõige kurvemad, sest nad on vaatajaid niivõrd vapustanud ja selle tõttu on natuke rohkem auhinda saanud. Ja see tendents kuidagi kardetu toob esile need sellised tõsisema temaatikaga filmid. Aga samas noh, mis tahaksin nagu jälle rõõmsam noot on see, et lasteaed ja nüüd on meil see aasta just positiivsem noot, et eelmistel aastatel on meil pigem olnud see kurb lugu, et laste filmida selliseid nukraid. Aga see aasta on meil mitte väga positiivselt lastefilmi, et 50 on selline ja meie lihtsalt peegeldama seda, mis maailmas toimub. Mul on endal selline tunne. Nojah, et see on ükskõik, olgu siis tegemist Iraagiga või Rootsiga või Hollandiga või Ida-Euroopaga Makedoonia ka, et ikka on kuidagi hästi karmilt realistlik, alatise. Kuidagi on see vist maailma selliseks läinud, et selle arvelt, kui nagu see Hollywoodi selleni imedevabrik toodab, aina rohkem filme, selliseid ma ei oskagi öelda, blondiin kaks või ei ole neid eriti kursis nende filmidega siis sammas nagu ülejäänud maailm, noortefilmide pilt muutub üha tõsisemaks ja realistlikumaks. Et nii palju, kui ma olen märganud seda tendentsi nendest sellel aastal teistel maailma noortefilmide festivalidel on see realismi vaatluse väga hinnatud praegu. Et näiteks seesama Rootsi film, mille eestikeelne nimi on 14, sakib see rootsi silm, toodi maailm, ajakategooria lastefilmide festivalil Berliinis eraldi lausa fookusesse, et, et see on niivõrd realistlik film. Sellist realismi just hinnatakse. Et selle festivali direktor Toomas Tyler ütles, et me ei taha mingit mannavaht, et me tahamegi selliseid filme, mis räägivad sellest, mis päriselt toimub. Ja me saime ka sellist tagasisidet oma õpetajatele. Vähemalt me korraldasime, näitasime filmi, see on Makedoonia filmi illusioon ja seesamamoodi, räägib koolivägivallast. Ja selline tagasiside oli, et see võiks olla kohustuslik film kõigile õpetajatele ja noorsootöötajatele. Et osaliselt võib-olla need filmid vaatamata sellele, kui tõsised need on. Nende kõigi eesmärk on muuta olukorda paremaks. Et seda ma usun, et see viis on ehk võib-olla isegi nagu efektiivsem kui inimeste ja panna mõtlema, kiskuda ta välja oma tavaelust ja vapustada, et siis võib-olla muutub kuidagi maailmas midagi paremaks selle arvelt. Noh, võib-olla realistlikkus on tingitud sellest, et filmikunst tervikuna kuidagi demokraatlikumaks muutunud, et see filmitegemine, aga noh, noorte endi poolt ei ole nii hirmus keeruline enam, et just Rootsi filmi tegijad, et kes ongi ise noored, mitte mingisugused elukutselised filmi tegijad, vaid ise teevad endast film. Jah, just needsamad ongi, nad on ise üle 25 napilt, nad on just värskelt filmikooli lõpetanud noored režissöörid. Ja sedasama aspekti rõhutati seal Berliini filmifestivalil ja mulle tundub, nagu olen märganud sellist tendentsi, et minu arust viimasele maailmas laineid löövad filmid on enamuse justkui nagu viimastel aastatel kuidagi noortefilmide kannis võitis elevanti, mis ja nagu otseselt just noortefilm ja seesama Norra film, semu, mis on maailmas väga edukas olnud ja neid on veel mitmeid. Selliseid näiteid, mis on täiesti suurtel festivalidel, põhiprogrammides, on noortefilmid, mis on väga tore minu arust. Veel täna ja homme saab Tartus Y galeriis vaadata sürrealistliku luuletaja ja kunstniku Marko Kompuse kolme näitust armastuskiri Dayconaudile Hanaalseks ENSV-s ja humanitaar Rabi Tallinnast. Mikson maalid põrandal ning organisatsioonist nimega teadmatuse akadeemia. Rääkisin kunstniku endaga. Marko Kompus kas sinu näituse keskne märksõna võiks olla ese või valmis objekte, mis siis sellise kunstilise tähendusliku ruumi on paigutatud ja see kunstiefekt tekib seal siis nende objektide omavahelise üllatusliku seose tagajärjel. Pigem seosetes oleks nagu sellele objektide vaheline märksõna. Objekt ei ole ju keelatud asi siin nagu tänapäeva kaubanduskeskused ja aga lihtsalt kunstikaubanduskeskus selline, kus on objektid sisse laotud juhus on toonud minu kätte oma kaubaautoga ja siis ma panen nad nagu välja kujundanud riiuleid, põrandaid või seinu või lagesid sellise. Juhuse poeetika ja sellise kunstilise käitumise tagant aimub ühe 20. sajandi suurima ja salapärasema avangard, isti Marsel šampi mõjusid ja, ja võtteid. Kuivõrd on tegemist sinu näituse ja sinu kunsti puhul mõneti sellise nostalgilise edasiarendusega, toda eesmist ja sürrealismi meetoditest. Mina olengi marsselt Shan, seda ei ole vaja selgitada, see kunstiteos ja üks näitus on, mille pealkiri on anaalseks ENSV-s. Siis see on selline näitus. Et kui inimene kuuleb selle näituse pealkiri või loeb kuskilt pealseks ENSV-s, siis tal tekib mingi kujutlus tema pea sisse tänu sellele sõna ühendile ja see näitus ongi selle inimese pea sees ja inimesi saab, seda näitas oma pea sees vaadata. Minu näiteks see pilt ei tähenda mitte tuhkagi, vaid see mõte Teine silmatorkavam ja tugevam liine selle näituse juures on siis kollaasid või kolmemõõtmelised maalida, kui maali pinnal on kleebitud või kinnitatud mingisuguseid jälle erinevaid esemeid. Kas seda võiks põhjendada kuidagi näiteks maalivõimaluste avardumise kaudu või näiteks hoopiski maali kriisi kaudu või muu sellise kaudu? Vahel on inimesed vaesed lihtsalt ja vaesus ei pane küll mõtlema, aga paneb leiutama uusi vahendeid või arvama enda sisse leiutumus vahend siis maalimine on võimalik värvidega üldiselt ja siis ei ole vahet, kas värvid päris värvide õliga värvid või nende prillidega, vaid sa võid ju võtta näiteks punase kummikoti ja panna selle rohelise konna kõrvale ja seal on samamoodi närvid lihtsalt sa nagu maalid nende asjadega, kasutad neid valmisesemeid värvilaiku tena lihtsalt neid tuleks võtta kui abstraktseid maale, kuigi seal on konkreetsed esemed. Miks sa oled asetanud galeriis ühes ruumis maalid põrandale, justkui eeldades, et vaataja peaks maalidele astuma või nende maalide peal? Käima no minu arust peaks vaat isegi nende pealt püherdama sõna otseses mõttes nagu koer püherdab mingi korjusse või raipe peale nagu lõhna ära kaotada. Võiksid mu maalide pealt kindlasti püherdada, aga, aga no muidugi seda õnne. Eesti inimene sulle ei kingietapp, tähendaks maali peal ja ei julge isegi astuda sinna peale. Selles suhtes on loomad muidugi julgemalt. Nii et teile üleskutse oleks inimestel, kui maali põrandamine, siis omastuge ja astuge selle maali peale, ärge vaadatakse seda kui maa, aga pandunud on sellepärast niiviisi, et, et teha neid käibemaks, need on poolikud maalid, siis nende peal käimine neid parandaks, et rohkem käivad näitustel igasuguseid kunstihuvilised, nagu öeldakse ja siis need nagu oleks siis nagu oma jalgadega talludes selle maalide peal, mitte püherdades, mida ma kahjuks kuma kurbuseks näe siis nad taandavad neid pilte, nad on nagu arstid ja samas ka oma porist jalgadega toidavad seda maalisele poriga. Miks sa oled galeriis toonud vaarikakompotti, marineeritud seened ja, ja veel teisi hoidiseid? Hoidiseid on minu sõbrad lihtsalt sellepärast ja sõpru tuleb ikka näidata rahvale. Ei, siin ei ole suhkruga midagi pistmist selles galeriis suhkurt näeb vähe, külon toitu palju, aga kui toidu juurde nüüd tulla, siis toit seostub ühesõnaga mugima ja sellest on tekkinud tegelikult üks selline mõnus rühmitus, mille Ta on, mille varjusurm on nüüd lõppenud ja see ongi Mogiv hüüdlause oleks selline, et logiv on mugi rühmitusse on seotud jälle sellise asjaga teadmatus akadeemia nii et kõik hargneb järjest teadmatuse akadeemia on seotud jälle, ma arvan, juhussega, mis asi on see teadmatuse akadeemia? See on jälle üks redi meid, ütleme niiviisi, mille mõtlesin Hermann välja ja mina kasutan seda, mina olen tema esimene liige lihtsalt ja liikmed võib olla palju, igaüks võib astuda sisse, kui ta näiteks läheb, kirjutab sõrmega Ma sooviavalduse kuhugile vee peale ja, ja siis, kui see on ära kirjutatud, ongi ta juba teadmates akadeemiasse sisse astunud. Jeesus kirjutas liivale seda, tema sai Teaduste Akadeemia liikmeks. Nii et Jeesust ei võta teadmates Akadeemia liikmeks. Tema on Teaduste Akadeemia korrespondentliige evange listide kaudu. Nagu kunagi ütles Eesti sürrealist Ilmar Laabanud. Ankruketi lõpp, on laulu algustoimetaja Janek Taavi ja helirežissöör Külli tüli huvitavat tänast kultuurikaja kordusena kuulata kell 18 15. Klassikaraadiolainepikkustel väliseesti kogukond saab aga, et kuulata läbi interneti ja vikerraadio koduleheküljel. Siinmail aga jätkub elu filmifestivali ja lume ootuses. Pidage vastu, varsti on jõulud. Kuuleme jälle.