Tänane päevasüdamekülaline on meie endine hea raadiokolleeg, Rein Hanson, tere tulemast saatesse. Tere. Kõik need aastad pärast riigikogust vabanemist, oled sa kaameraga veetnud metsades, soodes ja rabades ja nüüd on valminud sinu järjekordne film, sõber Kaber. Kes Kaber on? On metskits, nii kutsusid teda meie muistsed esivanemad olid kaks mõnevõrra sarnast looma ja ja nende nimed olid mõnevõrra sarnaselt Põder ja Kaber nõndanud käenduvadki põder, põdra ja kaver kabra ja tavaliselt sarvilise, nagu nad ju mõlemad on. Kust ta selle nime leidsid, me ju ikka oleme harjunud tarvitama nimetust metskits. Tegelikult on see nimi teada olnud kogu aeg ei ole ilmunud ühtegi jahimehe käsiraamatut näiteks või, või tõsist raamatut ulukitest, kus ei oleks ka vanu nimesid või sünonüüme esile toodud. Aga kõige enne torkas ta mulle silma Eesti jahimeeste ja loodusesõprade piibliks peetavast ennesõjaaegsest räidurphy käsiraamatust millega metskits Meie kõikide metsaloomade hulgast pälvis sinna tähelepanu, et ta on saanud sinu uue täispika filmi portrateeritavaks. Sellele on nüüd päris raske vastata, sellepärast et iga loom on omamoodi ilus ja omamoodi huvitav. Aga ma arvan, et üks põhjus võis olla see, et mind on alati köitnud see kuid kõrvuti metskits inimesega elada kui hästi ta sobib inimese naabrusse. Täna nii tootmuslikus mõttes ma mõtlen kultuurmaastik kui ka lihtsalt elamise mõttes. Ainuke asi, et enamik inimesi ei tea seda, nemad on õnnelikud, kui nad bussiaknast juhtuvad metskitse nägema või metsas mõnel juhtuvat kitse nägema, tegelikult ollakse kogu aeg kõrvuti, ainult et noh nagu loomad üldse, nii pigem jälgib kits. Eriti sokud on uudishimulikud metsas inimest ja mitte vastupidi. See on suur juhus, kui inimene teda esimesena märkab ja peab olema mingisugune taju pimedal ööl või sügisel või talvel. Lihtsalt tundus ühel hetkel, et keegi käib maja ümber. Siis sa vaatad aknast välja, see on metskits. Vanad talumehed teadsid niisuguseid asju, et nad käivad õunu söömas ja käivad majade juures, jagavad orasepõldudel ja nad oskasid vähemasti jälgi vaadata. Tänapäeva inimene lihtsalt ei, ei tule selle peale, kui heas mõttes. Alguses nats loomad tihti meiega elavad ja kitsam just nendest ja sellepärast on seal nimi sõber ka pandud. Kui kaua sa seda filmi tegid, kui palju sa võtsid üles musta materjali? Tähendab, me ei saa nüüd päriselt niiviisi rääkida. Kui kaua ma tegin seda filmi ja kui kaua ma võtsin ülest musta materjali, sellepärast et vastupidiselt viimasel ajal kaunis levinud arvamusel ei ole mina üldse operaator. Tähendab, ma olen olnud ikka kas stsenarist või autor. Ja üks viis-kuus aastat tagasi, kui juba eelmise filmi puhul tekkis vajadus väga pikka aega ja väga väikese millegi tabamise tõenäosusega valvata siis jah, hea kolleeg Priit Murusalu järeleproovitud relvavend juba viljaveski vigadest õpetas mind tõesti kaameraga sedavõrd ümber käima jätma. Harjest oskan ja saan ühtteist aru valgustest ja, ja filtritest ja teinekord juhtub pilt fookuses olema, kuigi loomad käituvad väga etteaimamatult. Sellepärast, et see paratamatus oli sundminu eas, õppida ära või üritada õppida natukenegi nii spetsiifilist ametit nagu kraatori töö ja seda eriti looduses, kus kõik muutub, kus kus distantsid muutuvad, mida kiiremini, seda huvitavamalt, kus valgus nendel aegadel, kui loomad liiguvad, muutub minutite, mitte tundidega. See kõik oli paratamatuse tohutu sund, sellepärast et kui ma isegi oleksin miljonär, siis ükski hea operaatori saaks minuga nädalaid metsas elada, sest meil kõigil on oma töö. Aga üleüldiselt on väga hästi teada, et loodusfilmide tegijate seas miljonäre esineb, vähemasti Eestis mitte. Pigem võideldakse ühe teised toimetulekupiiriga. Ja nii siis võib tõesti öelda, et see on esimene film, kus üle poole on mu enese üles võetud. Aga ma ei nimetaks nast operaatoriks, ma ei võta kaamerat kunagi õla peale, ma ei ole suuteline õla pealt võtma. Aga jah, selle operaatoritöö üks olulisemaid omadusi on suvel hea sääse ja talvel veel parem külmataluvus. Nende asjadega on tulnud ka ennast harjutada. Kui palju siis seda musta materjali kokku oli? On päris raske öelda, aga ma julgen väita, et paarkümmend tundi või no ütleme, et üks ööpäev. Raske sellepärast, et filmi tehes on kassett number üks, kassett number kaks kas number kolm ja nõnda edasi ja seepärast võib musta materjali küsimusele väga täpselt vastata. Metsa minnes ei ole võimalik planeerida asja niimoodi, et kas, et homme kitsakassett, Ülame, jänesekassett üleval mägrakassett ühesõnaga looduses ju toimub ikkagi lootuse tahtmist mööda. Ta asub materjal tohutul hulgal lintidel laiali, seda valulisem oli see valiku tegemine ja ja kõige läbivaatamine kusjuures noh, ega seal on ikka mõniteist kassetiga, mis on nüüd kindlas kohas ja kindlalt ütleme siis karja, kui mitu konkreetset looma oodates, nii et mõnesid neist ma tunnen ikka nägupidi ka see film maole. Ta on, algab sellest, kuidas metskid sünnib ja lõpeb sellega, kuidas tagas, sureb või tapetakse. Ei, see ei ole nii ja see samal ajal ka on nii. Selles mõttes, et jah, me näeme siin filmis ka metskitsede suremist. Ma olen püüdnud seda nii taktitundeliselt teha kui vähegi võimalik. Ja ilmselt vaidlevad paljud vastu, siin räägitakse ka jahist kitsedele, Skazzokudele kui normaalsest asjast. Ja väidetakse, et, et võib-olla on see sellega võrreldes, mis looduses toimub, tegelikult sokule üks väärikam surm. Selles mõttes, et, et paljud neist oma trofeede läbi ripuvad sajandeid auväärsetel kohtadel losside seinadel ja miks mitte sama auväärsel kohal kusagil metsavahi tares. Jahil. Tihti noorest metskitsest, kes väga äsja suve kõige ilusam omal ajal kui on kõige kirevam ja kõik õiterohkem aeg, kui. Tema ilus ja ohtudest me kõik teame, mis nendega teedel juhtub. Siin filmis on ka nendest asjadest räägitud, aga see film on nagu kitse elu, isegi. Kirjandus andmetel pärinevad kõige vanemad luul leiud ajast 10000 aastat tagasi on kits elanud siin 10000 aasta ringi ja tegelikult see film lõppeb uue kevadega kui talve muredalt selleks korraks murtud, kui ohvrid on kantud, kui loodetavasti järgmine 10 tuhandene ring algab peale selle, et üks aastaring algab nii, et filmivaataja näeb metskitse elu sünnist surmani läbi kevade suve, sügise talve, uude kevadesse. Jah, mida seal filmis veel näeb, seda näebki, kuidas nad elavad, mis nad söövad ja mis nad teevad ja mis, mis nende mured ühel või teisel aastaajal on ja ja kindlasti ei ole see film loodusteadlastele selles mõttes, et metskitsed võiks kolm korda pikemalt ja põhjalikumalt rääkida. Ma arvan, et see on see osa kaprade elust, millest võib-olla üks hea vanaisa räägiks oma lastele, normaalne eestlane nende elust kõike seda teab. Siis ta teab päris palju ja, ja, ja mitte eriti midagi säärast, mis erialateadlaste valdkonda kuulub. Küll, aga seda, mis aitab meil teisi elusaid olevusi enda kõrval märgata ja neist aru saada, kes oli see operaator, kes filmis üles teise poole kogu materjalist? Neid on mitu, aga suuremalt jaolt ikka sedasama Priit Murusalu ja noh, mul on olnud ikka ikka olukordi, kus hämarast metsast helistad sosinal mobiiliga, mis nüüd peale hakata, kui on niisugune olukord? Peale Priit Murusalu abikaasa väga tuntud telerežissöör oli öelnud, et no on ikka imelik telefonidel kino tegemine küll, aga välja tuleb, vaheldataks. Kirjeldav eile intervjuu lõpuks üks kõige markantsem Metskitse filmi tegemise seik. Loodusfilmitegijatele traagika on alatise koorm, mis seal püksi tema enda teada ja kanda. Need on need episoodid, mida filmis ei ole. Täpselt nii nagu jahimees näeb parimaid asju siis, kui ta püssi kaasas ei ole. Täpselt sama on ka filmi tegemise juures. Siin filmis on üks päris mehine koht, kus tõsised sokud, sarved päris mitu korda kokku lähevad. Jääb aga ma samas olen näinud Klõbinnal sõrgadega uuesti uusi ringi ja siis taandub. Ja kõige jubedam pilt, mis ma olen näinud, oli see, kui üks naisterahvas oli sõitnud, metskits on autoga otsa ja kitsa lisanud nii tugeva löögi, et ta ei saanud enam põgeneda, ilmselt olid tal siseorganid segamini, sest ma ei märganud, et oleks jalaluud, oleks olnud ja iseenesest ja pehme südamega inimene ei osanud mitte midagi muud teha, kui ise nuttis ja läks seda kitse lohutama, silitama mis on ju inimlikult nii lõpmata Ta ilusama mõttes, aga kui panna ennast looma rolli, kelle jaoks ei ole jubedamat vaenlast, kui inimene ja vaenulikumad nagu inimese oma lisaks veel sellel šokile, siis siis selle pildi tohutu vastu olusesse olulisusse kahetsus ja õrnus ja mitte millegi muu aitamisega oskamine, kui, kui minna, silitada seda õnnetut looma, valmistades talle tegelikult veel rohkem kannatusi läbi. Tähendab, kui keerulised teatud hetkedel võivad olla meie, meie suhted loomadega ja tõepoolest esineb olukordi, kus kiire tapmine oleks halastus, mitte silitamine on väga, väga keeruline ka. Me oleme ju ka kõigest üks liik ja, ja, ja meie suhted teiste liikidega põevad vahel väga keerulised ja vastuolulised on, et kui elamuse rahvuse kohta küsida või sügavuse kohta, siis vaat see aga nagu ma juba ütlesin, autori kõige suurem koorem ongi see teadmine, mis oleks kõik võinud veel filmis. Rein Hanson, aitäh selle filmi eest ja ütlen veel juurde. Esilinastus on Tallinna kinomajas ülehomme, esimesel detsembril kell 12, jah, ja ma arvan, et sa teed ilma mingisuguses reklaamis kahjustamata. See lubab minu omakorda tänada inimest, kes tuleb. Võtab vaevaks sinnagi majja tulla, seda filmi vaatama. Aga samamoodi ka keskkonnainvesteeringute keskust ja riigimetsa majandamise keskust, tänu kelle toele see film on valminud? Sellepärast et ega meie ragmaatilisel ajal ülearu ei kiirustata niisugusele üldhariduslikku südamelkule asjale raha eraldama. No eeskätt ikkagi tegijale aitäh.