Tere, filmifestival on lõpusirgel ja Tõnu Karjatse ajas juttu žüriiliikme Werner Hertzogi ihuoperaatori Toomas Mouchiga. Taaspuhkenud vaidluses usundiõpetuse vajalikkusest või mitte vajalikkusest võtab seisukoha esto Tatrik. Denistid romaanist fatalist Jacques ja tema isand, kõneleb Tanel Leppsoo. Eero Epner räägib noorest kunstist ja oma teatri uut Kivirähku, hindab Kristieeveehaat. Hallo, kosmos, siin maa, mina olen Janek Kraavi, head kuulamist. PÖFF hakkab lõppema ühe žüriiliikme ja kuulsa saksa operaatoriga ajas juttu Tõnu Karjatse. Täna õhtul teeb PÖFFi rahvusvaheline žürii teatavaks, kes võidab tänavu parima Euraasia filmiauhinna. Žüriid juhib Norra režissöör Eva Iisakse kuid sellesse kuulub ka saksa filmikunsti üks olulisemaid kaameramehi Toomas Maud. Toomas mauh on ka ise filmilavastajana. Teda tuntakse aga eelkõige Werner Hertzogi filmide kirre jumalate viha witzkarraldajastrosseko operaatorina. Samas on ta teinud koostööd ka selliste nimedega nagu Alexander Kluge või Edgar Raids. Püüdsingi maffia käest teada saada, mida ta filmide juures hindab ja kuidas hea film tekib. Kui võimalik, kuna tervik koosnebki taolistest pisikestest asjadest ehk siis igaühe panusest, olgu see helimees, lavastaja või elektrik seejärel näed, kuidas see kooslus elama hakkab. Aga see ei tähenda veel hea filmi teket, räägib mauh heast filmist esmaklassilise. Nii on juba teine küsimus. Isegi stsenaarium veel ei pruugi kõike tähendada, lavastaja võib sellest lihtsalt loobuda. Ja see, kuidas head mõtted sünnivad, on üldse seletada nähtamatu. Nii toob mauh näiteks ühe juhtumi Aleksandr luugega, kui Frankfurdist tahtsid kaks ajakirjanikku kaasa elada filmi ime sünnile. Ja pärast oma küsimuste esitamist lihtsalt olid vaikselt toas ja vahtisid, mida siis Kluge ja mauh teevad. Aga blokeeris mehi täielikult, sest toas olid mingid tüübid, kes sind vahtisid. No mida siis Kluge tegi, alustas Mohhiga väga kõrgel tasemel intellektuaalselt jutuajamist. Kogu tiim käis sealt mööda ja mõtles, et nüüd on midagi kehvasti. Staažini Insiledživel disTšašins efektsiibosseni n. Rongi. Liivoolse mauh räägib, et pärast pooletunnist kõrgetasemelist loba oli meilt lugega aga selge, mida me teha tahame. Ehkki filmist meile üldse rääkinudki. Ajakirjanikud olid muidugi väga üllatunud. Meie alustasime ka tööd pööranudki enam ajakirjanikele tähelepanu. See on üks neist juhustest meil taipad, kuidas hea tulemus võib saada võimalikuks ka siis, kui sulle miski ei meeldi. Filmi tegemisel reali juhendad paljus intuitsioonist. Sa tead lavastajat, meeskonda, mitte ainult stsenaariumit. Teleseriaali juures on asi veidi teistsugune. Seal on läbirääkimisi väga vähe, sellepärast et sulanda, et aeg, mil osa peab valmis saama tead tegema kiiret tööd ja teinekord on see väga nauditav. Tavaliselt pole ka teleseriaalide juures mingit raha ning see paneb mõtlema, kuidas olemasolevate vahenditega toime tulla. Nauditavaks teeb teleseriaalide tegemise aga kiire kommunikatsiooni võimalus publikuga. Telele saabub reaktsioon kohe pärast seeria eetrisolekut. Kinos tuleb tagasiside aga alles poolteist aastat hiljem. Kuna Toomas mauh kuulub ka PÖFFi rahvusvahelisse žüriisse, küsisin, mida ta filmide juures hindab. Ja filmimees ma ei lähe kunagi kinno mingi kindla ootuse või eelarvamusega. Ma tahan anda lavastajale-stsenaristile näitlejatele võimaluse näidata midagi, mida ma enne ei teadnud. Teinekord tulevad just nii ilmsiks täiesti uued vaatenurgad maailmale ning räägib siis toomas. Mauh enda töös olevad projektid puudutavad praegu peamiselt dokumentaalfilmi. Tal on töös üks pikemaajalisem projekt ühest vähki suremast naisest, kes on täide viimas oma viimaseid soove. Kõike mauh muidugi ei avalda, kuid töös on veel mitu tõsielu ja ka mängufilmi. Ehk siis Eestit väisanud taas üks huvitav külaline rahvusvahelisest filmimaailmast kinokunsti. Parima poole peal. Aitäh PÖFFile. Jõulukuu alguseks oli siis seis järgmine. Peeter Sauter väidab, et kirikusse tuleks ehitada kõrts. Peaministri ja järgijate arvates on aga just religioon lääne tsivilisatsiooni ja eetikatraditsiooni viimane kaitseliin. Kultuuriteoreetik kestad, atrik küsib, mida on selle vaidluse tulemusega peale hakata nii, näiteks 20 aasta pärast? Väike Eesti on otse vastu jõulutõmmatud taas ususõdade pöörisesse. Reaktsioonina erinevatel tasanditel välja öeldud usuteemalistele seisukohtadele on Martin Välliku algatatud avalik pöördumine usuvabadusest ja usuõpetusest internetis praeguseks kogunud juba üle 1500 allkirja. Kuid karta on, et ususõdade üks lahinguväli ehk religiooniõpetuse ainekava tööversioon räägib meile siiski millestki enamast, kui väidab selle pealkiri ehkki illustreerib järjekordselt eestlasliku hilinemise harjumust, mäletate küll, kui Arno isaga ja nii edasi. Eestlane armastab end identifitseerida läbi minevikku ning kipub üldse igale poole hiljaks jääma. Nüüd tahab siis eestlane nakata oma lastele esimesest klassist piiblilugu õpetama. Samal ajal kui eestlane selliseid vaguraid plaane teeb, rüüstavad muhameedlased. Noh, olgem ausad, teised ikka ka Prantsusmaal linnu muhameedlaste arvu kiiret kasvu Euroopas ei püüa keegi varjata. Sattusin suvel marsseisse, umbes kella seitsmest õhtul ei liigu Marssey kesklinnas seal, kus päeval on kohutavalt kallis shopingu piirkond, praktiliselt kedagi pealaraabida. Kardetud geto on koloniseerinud, linnasüdame. Tõeline eestlasest rehe. Papp jätaks sellistes oludes kristluse, kus see ja teine ja annaks oma lastele aabitsa asemel koraanile. Muha meelikuks tulevikuks valmistaks ettenägelik inimene mitte kristlikuks minevikuks. Selle asemel, et hoolega laste hinge eest hoolt kanda, võiks lubada väikestel inimestel sellel hoopis raamatut lugeda, arvutis kolle taga ajada, jalgpalli mängida või täitsa niisama vedeleda, mida lapsed teatavast ideest soniga. Ühesõnaga puhata ja mängida. Kui võtta kaks gruppi lapsi ühtedele, õpetada usuõpetust ja teistele lasta niisama olla siis ilmselt oleks pärast neis testrühmades eetiliste inimeste protsent täpselt sama suur. Või kuidas üldse kavatseb positivistlikuks teadus eetilisust mõõta? Tagasi sinna, kus sai alustatud, kui minevikku vaatav saab olla ühe rahvuse riigi mõtlemine? Kas ikka on taastamata veel midagi, mida nõukogude aeg katkestas? Meie muidu täiesti tänapäevases ülikoolis on usuteaduskond nagu õitseks akna taga, seitsmeteistkümnes sajand. Selle asemel, et mõelda, milliseid teadmisi võiks tõenäoliselt vajada seitsmeaastane laps. 10 aasta pärast, kui ta haridus- ja kasvatusasutuse uksest väljub, turgatab meile hoopis olulisena pähe usuõpetus. Tule, helde taevas appi, sellest loost saaks paraja anekdoodina. Mis siit vastu vaatab, on täielik dimensiooni tunnetuse puudumine. Kui oletada, et õppekava ei tehta üheks aastaks, vaid näiteks vähemalt viieks siis me sisuliselt räägime sellest, et meie arvates on 15 aasta pärast. See on 2020 muuseas kooli lõpetanud noorele inimesele hädavajalik teadmine, usundiõpetus ehk õnn, kannatus ja pat, nagu ütleb õppekava. Ühiskond on suur ja laiväli, millest kooliharidus moodustab ühe olulise, ent väikse osa ei pea tingimata arvama, et kool peab andma inimesele kõik edukaks eluks vajalikud teadmised, suhtumised ja arusaamad. Mida siis ikkagi õpetada tingimustes, kus koolipäev on ilmselgelt liiga pikk ja Raids liiga raske. Humanitaarteaduste osas räägime sellest, kuidas religiooniõpetus aitab inimesel maailma asjadest aru saada. Kahtlemata ka pakendatud ja pastöriseeritud maailmavaade kvalifitseerub teatud mõttes maailmavaatena. Tegelik häda peitub aga selles, et humanitaarteaduste õpetamisel laiemalt ei anta koolis inimesele kätte piisavalt mõisteid, ei varustata neid mõista aparatuuridega, mille abil iseseisvalt maailma asjadest aru saada mille abil orienteeruda humanitaaria sotsiaalia ülimalt mõiste väljatundlikul maastikul. Mis oleks, kui annaks koolis kristliku kala asemel kätte mõisteaparatuuri õnge? Mis oleks, kui tooks jõuliselt sisse tuleviku dimensiooni ja küsiks, milliseid teadmisi vajab noor inimene Euroopas 10 aasta pärast ja milline Euroopa meil 10 aasta pärast üldse on? Kuuldud kommentaar ei kajasta Eesti vabariigi haridusministeeriumi ega Ameerika Ühendriikide valitsuse vaateid. Samuti ei ole looga solvatud mitte ühegi religioosse grupi uhkust või eelarvamusi. Kirjastuselt Varrak on Kristiina Rossi tõlkes ilmunud valgustusajastu kirjaniku ja mõtleja Renistid Roo kuulsaim romaan fatalist Jacques ja tema isand. Son lugu teener Shaggy ja tema peremehe teekonnast, kus juhtub nii mõndagi ja mille vältel räägitakse mitmesuguseid pikantseid ja vähem pikantseid lugusid romaani olemusest Shakist ja Milan Kunderast räägib prantsuse filoloog ja tõlkija Tanel Lepso. Katkendeid teosest loeb näitleja Indrek Aapinis. Kõike seda, mis ma teile siin räägin, lugeja olen ma kuulnud Rošakilt. Ja ma tunnistan seda, sest ma ei taha kellelegi teise vaimuvarast endale Ahu otsida. Jacques ei teadnud midagi, ei fotoristega voorusest. Tema arvates oli inimene sündinud kas õnnelikuks või õnnetuks. Kui ta kuulis sõnatasu või karistus, siis kehitas ta õlgu. Tema meelest oli tasu heade julgustamine ja karistus halbade hirmutamine. Kuidas see saakski teisiti olla, ütles ta, kui mingit vabadust pole olemas ja kui meie saatus on seal üleval kirja pandud. Prantsuse filoloog ja tõlkija Tanel Leppsoo, mille poolest raamat tõuseb esile Euroopa romaani ajalugu silmas pidades? Kui me vaatame ajas tagasi, ütleme, arvestades seda, mida, mida ei ole ju mõtet häbeneda ka, et suur osa tänastest lugejatest on mõjutatud eelkõige 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse sellisest psühholoogilisest realismist, siis loomulikult ehmatab meid sellise ootamatu ülesehitusega see, et seal on jutustaja, kes tükid pidevalt lugeja ka vestlema ja kes tükib, seal tegelaste hingeellu, segab neid häirib, neid kommenteerib ning teiselt poolt see, et me ei näe seal selliseid psühholoogiliselt usutavat ja terviklikke tegevusi, et me ei saa konstrueerida sellist terviklikku pilti põhjus-tagajärg, seostest ja nii edasi arvestades eelkõige seda, milline on üldse romaani traditsioon kasvõi näiteks helistlikust romaanist alates siis me märkame, et alati truu midagi eriti revolutsioonilist või ootamatute idee romaani on läbi aegade iseloomustanud kaks sellist olulist asja. Esiteks on see, et ta on olnud nagu teisejärguline žanr mis on jäänud teiste niimoodi üllaste ja, ja tähtsate žanride varju. Ja teiselt see, et ta on olnud hästi reeglitele allumatu žanr. Tõenäoliselt tema väärtuse puudumine tuli näiteks ütleme ka seitsmeteistkümnendal sajandil just nimelt sellest, et ta, Ma ei olnud üles ehitatud nii, nagu tollel ajal seal peeti vajalikuks, et asjad oleksid üles ehitatud ja selles suhtes Titroo tegevus sellise kõikvõimalike plaanide segiajamisega ongi nagu see, mis oma olemuselt Omaani iseloomustaks. Saan aru, lugeja, teie ütlete, jaa, Shaggy armulood. Kas te arvate, et need huvitavad mind vähem kui teid? Kas te olete unustanud, et rakile meeldib rääkida ja eriti iseendast rääkida tema seisusest inimeste üldine maania maania, mis kisub nad välja Nende armetusest, mis asetab nad vale ja muudab nad ühtegi huvitavat, eks isiksuseks. Mis on teie meelest peamine põhjus, mis meelitab pööbli avalikele hukkamistele? Ebainimlikus teeksite, lihtrahvas ei ole sugugi ebainimlik. Kui nad vähegi saaksid, siis rebiksid nad selle õnne, kelle tapalava ümber nad on kogunenud kohtunike käte vahelt. Lähevad greibiplatsile selleks, et näha sündmust, millest oma agulisse tagasi minnes teistele jutustada seda sündmust või mõnda teist, see on neil ükskõik. Peaasi et jutustaja saab tähtis olla. Et naabrid kogunevad tema ümber ja teda kuulavad. Korraldage pull varil, lõbus pidu ja te näete, et hukkamisplats jääb tühjaks. Lihtinimesed janunevad etenduse järele, jooksevad sinna kokku, sest etenduse nautimine pakub neile meelelahutust ja samamoodi pakub neile meelelahutust lugu, mis nad sellest tagasi tulles räägivad. Et nüüd see, mis selle Shaggy raamatu teeb omanäoliseks on mu meelest just nimelt selline hästi tugev seos romaani ülesehituse just nimelt sellise aktiivse jutustajapoolse tegevuse vahel ja teisalt siis selle romaani temaatika vahel seesama fatalismi küsimus. Ja see, mis nagu plaani juures on oluline ja mis seda romaani kinni hoiab, on just nimelt nagu tegelase kuju. Et kui me mõtleme näiteks ütleme selle peale, mida Mihhail bahtin räägib just nimelt Hellenistlikust romaanist vastandab seda siis Eiposele, kus tegelema allutatud sellisesse maailmakorralduslikku printsiipi, kus kangelase tegevus mõjutab seal sõdade tulemusi siis ütleb just nimelt seda Telenistlikus romaanis on vastupidi sõda on nagu mingisugune selline üks elementidest ja võrdne element kõikvõimalike muude, sealhulgas näiteks ütleme abielurikkumise või mingisuguste, selliste konkreetsete vallutuste kõrval ja see, mis me märkame, siis seal fatalistis ongi just nimelt see, et kõik omandab tähenduse tegelase jaoks tema enda isiklikus plaanis, et sellist üleüldist maailmakorralduslikku skeemi ega kirjanduslikku skeemisel ei ole. Ja ainus, mis siis seda nagu üleval hoiab, ongi just nimelt see tegelase enesestaatus, mis siis on nagu selle jutustaja tegevuse tulemusel mõjutatud, nii et noh, me võime siis öelda niiviisi, et tegelane on jutustaja kontrolli all. Milan Kund ära üks selle romaani kõige suuremaid popularisaatoreid ja käendajaid on oma romaanikunstis väitnud, et selles teoses kõlab mängukutse. Mis mäng see selline on? Gunther on leidnud sealt Titroo fatalist Shakist kaks olulist momenti, mis iseloomustavad Kundera enese loomingut tervikuna. Ka üks on just nimelt selline iroonia ja nalja ja tõsiduse suhe. Et Kundera tõenäoliselt sallid kõige vähem inimesi, kes naljast aru ei saa. Aga ta ei salli ka neid, kes püüavad seda nalja ja tõsidust omavahel väga selgelt eristada. Ta suudab need asjad segamini ajada, et ta suudab segi sellise tõsiduse, naljaga, ilma et kumbki nendest hakkaks domineerima. Ja teine plaan on, et seal lähevad kaduma ka need piirid tegelaskuju enese olemise ja tema sellise määratluse vahel. Et see on ka põhjus, miks mulle tundub, miks näitemängu just nimelt roosaki põhjal tegi. Ta ütleb ise ka see ei ole tegemist mitte Atatsiooniga, vaid variatsiooniga, Titroo romaani põhjal. Variatsiooni puhul on Kundera otsustanud kasutada ära neid elemente, mis on näitemängule omased, mitte siis püüdnud edasi anda Taanile olulisi momente läbi näitemängu võtme ja seal näiteks just nimelt see tegelaskuju erinevate kihtide üksteise peale paigutamine on see, mis, mis on ära tabanud, et see ongi teatrile omane laval tegelane, siis me teame, et ta ei ole mitte ainult selline väljamõeldud fiktsioon, vaid tema sees või, või tema ümber on näitleja oma füüsisega. Ja see, mida Kundera teeb just nimelt oma selles isolatsioonis on just nimelt see, et ta asetab erinevad tegelaskujud Nende erinevad kihid sinna lõpuks selle näitleja ja nii-öelda füüsise otsa. Kunderale on oluline see kuidasmoodi, need mängude piirid võivad omavahel sulanduda kuidasmoodi üks tegelane mängiks otsekui mitut rolli ja kuidasmoodi siis näitleja, kes mängib seda tegelast, peaks siis mängima ka mitut erinevat rolli korraga. Kuidas saab arukas ja kombekas inimene, kes kiitleb oma filosoofiliste huvidega, tunda lõbu niisuguste Milbete juttude pajatamisest? Esiteks lugeja, need pole mingid jutud, vaid see on lugu. Ja kui ma siin Shaki lollusi kiire panen, siis ei tunne ma ennast rohkem süüdi kui Suetoonias, kes annab meile ülevaate Tiberiuse liiderlikkusest, pigem vähem. Ometigi Suetooniast loete ega tee talle mingeid etteheiteid. Miks te kortsutab kulmu Tulluse, Marci, ealise raadiuse, jumenaalise lavontaani ja nii paljude teiste peale? Miks te suhtute nii leebelt ainult surnutesse? Kui te oma erapoolikuse üle pisut järele mõtleksite, siis näeksite, et see sünnib mingist vahelisest põhimõttelt, sest kui te olete süütu, siis ei loe mind. Kui te olete rikutud, siis ei kahjustamine lugemine teid. Adolf Rühka oli kohtuametnik, kellele kohutavalt meeldis Vanemuise teater. Mis juhtub aga Draamateatris, kus äsja esietendus Andrus Kivirähu uus näitemäng Adolf Rühka lühikene elu kohal käis teatrikriitik Christian Eberhard. Meie teatriajalugu ka selle algusajad algusele eelnevad ajad pakuvad palju huvitavaid lugusid. On väga lülitatav, et lähenev teatriaasta inspireerib dramaturgia lavastajaid selle rikkaliku ainese poole pöörduma. Andrus Kivirähk on oma Adolf Rühka lühikeses elus keskendunult perioodile enne professionaalse teatri sündi. Mil Tartus hullutas teatrisõpru väsimatu August Viira, kelle suurejoonelised, ent naiivsed ilunäitused on üks eesti teatriajaloo värvikamaid pead. Adolf Rühka tunnevad teatriajaloo huvilised eelkõige teatrientusiastina, kes kirjutas lühikese näitemängu õpetuse mis paraku toimib ühtlasi ka huumori klassikana. Adolf Rühka lühikeses elus on koos kolm väga huvitavat nüanssi. Teater teatris võte, teatriajaloo ja fiktsiooni vahekorra küsimus ning Kivirähki Angelaadi eripära. On huvitav vaadata, kuidas meie aja lavastaja ja näitlejad kujutavad ette koodi, mängiti Viira Teatris. Andrus Kivirähk on seda oma näidendis kujutanud rahvaliku groteskini mahlakusega. Ta ei anna Viira ja Rühka maailmale ühest hinnangut. Ingomar Vihmar lavastuses on huvitavamad need kohad, kus näeme viire näitlejaid väljaspool lavastseenid. Veera teatris mängitud stiilis professionaal manuaalsed näitlejad mängivad harrastajaid nagu Hamleti lavastamine kolkakülas. Natuke literatuurne ja tuttav, teistest analoogsetest juhtumitest täis naivism ja üle paisutusi lugedes tundus see balti teatrist isegi naljakam. Ehkki Lembit Ulfsak epsles karjapoisina just nii nagu Rühka raamatus õpetatud imestunud eesti draamaklassika lavastustest meenuvad mulle esmajoones kaks stiliseeritud lavastust, Ago Hendrik Kerge telelavastus pisuhänd ja 80.-te keskel Rakvere teatris lavastatud Saaremaa onupoeg. Kui kerge mängis pisuhännast järjekindlalt teatraalsuse groteiskiga, siis Saaremaa onupoeg tabas 10-sse rahvalikku näivismiga. Ingomar Vihmar Rühka lavastus sel moel stiliseeritud ei olnud. Kivirähk on oma näidendis kirjutanud väga head karakterrollid kõrval osadele ja huvitavad väljakutset pakkuvad rollid peategelastele. Näitlejatel on, mida mängida. Kivirähk romantiseerib rühmad ja tema maailma kombineerides talle omase orgaanilisusega lüürikat. Jacroteski kavalehel on välja toodud katkend Ingo Normeti ettekandest Adolf Rühka ja tänapäev, kus tunnet võrdle piira teatrit ja tema apolokeedi Rühka õpetussõnu komeediadellartega. See võrdlus mõjub traditsiooniliseks saanud iroonia kontekstis originaalsena ent ka natuke otsid tuna. Risto kübar lavakunstikoolist ei mängi Rehkad kui keskpärast inimest, vaid kui sümpaatset vaest kultuuri nimel nälgivad õilsad kunstnikutüüp p-ga Mirtel Pohla. Elsa on väga huvitav roll. Elsa on tüdruk, kellel on igav, kes ise on justkui igav ja tühi, ent kes samas saab ise sellest aru, nagu on tundlik ka kõige muu suhtes. Teda võib mängida ühtaegu romantiliselt või siis kohtlaselt nagu pisu Hanna Lauradki Mirtel Pohla. Kasutan neid mõlemaid võimalusi. Kivirähk rakendab ampluaa teatrist tuntud tüüpe. Siin on Lembit Ulfsaki, Nur Seebalt ja Ülle Kaljuste, proua Savi, jõukas lesk, kes püüab oma tütart mehele panna. Väike-näitlejanna preili Karlsson, Elina Reinold küll väga ilus roll. Preili Karlsson armastab väga teatrit ja on valmis selle nimel ohvreid tooma. Ent samas antakse meile mõista, et ta ei olnud kuigi andekas näitlejanna. Preili Karlssoni pühendumus ja selgus, igasuguse iroonia kibestumise puudumine Elina Reinold mängituna läks väga hinge. Isegi rohkem kui Rühka liin. Tõnu Aav ja Martin Veinmann mängivad kordamööda teatrijuht, viiratia, Vellerit, ärimehest teatrisõpra, kellel on nõrkus kunstikumerust vastu. Mida see tähendab, seda saavat teada need, kes etendust vaatama lähevad. Tõnu Aav on väga heas vormis ja tema koomikkonna ei vaja kommenteerimist. Selle lavastuse viira ajas natukese niilselt ent südamlikult oma teatriasja. Ilmselt sellepärast. Viira teater jäigi asjaarmastajalik uksed, inimlikkus seati kunsti nõudlikkuse ees esiplaanile. Kui Viira oleks lavaka kursust kokku pannud, oleks ta võtnud vastu valed inimesed. Ta oleks kogunud kõik andetud oma tiiva alla, nagu preili Jakobson teda süüdistas. Vanad korstnapühkijad vana kooli näitlejad on Kivirähkil väga hästi kirjutatud. Ivo Uukkivil ja Aleksander Eel mal piisas vaid lavale tulla ja võtta vastu publiku naerureaktsioonid. Võib olla ongi tegu pigem filmiliku näidendiga, pildid vahetuvad väga ruttu. Näitlejad lükkavad laudu ja kannavad toole. Aga naivismiga see sobib, et kõik tehakse ise teatris. Kivirähk on andekas spetsiifiliselt rahvuslikul moel, nagu luts oli meil ja googel Venemaal. Need, keda meil palju tõlgitakse, näiteks Tätte ja teised nemad on dramaturgiliselt andekad. Nagu hoog oli puhulgi ei ole rahvuslik andekus mõistetav ainult lokaalselt. Aga mingi vahe siin on teistega. Nii nagu kunstis, Eduard Wiiralt ja Kristjan Raua erinevus. Noorus rokib Tallinnal 27 aastane linnapea sellest saatest välja jäänud Baruto on napilt 21 aastane. Paremad pole lood ka noores eesti kunstis. Hiljuti välja antud raamatus 22 pluss kõnelevad kahekümnendates nagad juba suurtest asjadest nagu kunst elu. Järgmisel nädalal avab hobusepea galeriis näituse Eesti maali suurlootuseks nimetatud Alice Kask, kes samuti ei ole veel kolmekümneaastanegi. Sellest kõigest tegi intervjuu iseendaga 27 aastane Eero Epner. Eero, kas sa, kas ma tohin sina öelda? Jaa, palun. Niisiis, kas sulle ei tundu, et sinatamine simulikus, isegi teatud seltsimehelikkus on üldiselt tänases Eestis noortekultuurile iseloomulik? Võib-olla tõesti, kuigi minu arvates on väga kahtlane teha üldistusi sääraste mõistete nagu näiteks, et vanad kunstnikud, kaevurid või ka näiteks pühapäeva koolides käijad põhjal. See, kui me räägime täna mingitest kunstnikest, kes juhtumisi kõik on kahekümnendates eluaastates see ei luba meil tegelikult midagi öelda selle kohta, kas kunstis üldse on tekkimas mingid uued kvaliteedid ja kas need niinimetatud noored on toomas sisse midagi teistsugust? Ei, kahtlemata ma mõistan, et üldistustes laskumine nahvatav sest see lubaks välja joonistada mingeid suuremaid, saame või, või raamprotsesse mille abil saaks siis omakorda tõlgendada kõiki raamidesse jäänuid. Ent minu arvates see küsimus on ikkagi väga spekulatiivne tegevus. Seetõttu, mis puutub sinu küsimusse, kas noored on kuidagi emulikumad, siis ma ikkagi küsiks hoopis niimoodi. Kas kolmanda kursuse arhitektuuritudeng Ants on viimasel ajal semulikum? Läheneda tuleks siiski üksikult kuigi võib samas ka öelda, et näiteks grupeeringuid, ühiseid manifeste sõpruskondi, seda simulikust, mis Eesti kultuuri ilma möödunud kümnenditel vägagi iseloomustas seda on küll praeguses noores kunstis vähe, et mitte öelda seda polegi. Mul on hea meel, et sa võtsid selle teema üles. Kuidas üldse suhestub tänane noor eesti kunstmaailmas toimuvaga? Raske öelda, tihti tekivad samasugused, ilmselt ka juhuslikult sattumuslikult, nii lihtsalt läheb. Aga teisalt ma olen kuulnud, et näiteks välisnäituste regulaarne külastamine on enamikele näiteks kunstitudengitele võimatu ja informatsioon sellest, mis, mis maailmakunstis parajasti toimub saadakse ikkagi suuresti reprode kaudu ajakirjade kaudu nagu aastakümneid tagasi tegelikult samas infohulk, mida saadakse muidugi paisunud. Nimelt on selge, et paratamatus elada ühel ajal looka teatud raamtingimused, mis kujundavad kõigi sel ajal tegutsevate kunstnike loomingu palet. Ja näiteks, et tänapäeva noored kunstnikud on tunduvalt pragmaatilisemad. Nende töödes on harva romantilist ja, ja anonüümset. Ja pigem on need tööd kontseptuaalsed ja fragmentaarsed. Harva sobratakse isiklikes painetes või püütakse luua kunstiavangardi. Ja see viimane on küll vist täiesti kõrvale jäänud. Aga mida siis üritatakse, mis siis on sinu arvates nii-öelda üldine sõnum? Ma ei tea, aga võib-olla signaliseerib meile kogu noorem kunst seda, et, et autorid ei ole huvitatud niivõrd spetsiifilisest kunsti tegemisest kuivõrd kunst ongi nende jaoks vaid üks vahend, et oma ideid siis kuidagi visualiseerida. Tundub, et need noored kunstnikud seal raamatus on väga iseseisvad, väga kaugel seismas sellest romantilisest kunstniku tüübist, kes pidevalt kellegi kiuste või millegi vastu loob. Nad kuuluvad kuidagi orgaanilisemalt argiellu, kohanevad paremini ja kiiremini, jäädes samas ikkagi kõrvalseisvateks. Minu arvates ei ole see küll väga originaalne väide, see on isegi labane. Kuigi, tõsi näiteks on kirjeldatud ju ka uut näitlemist tänases noores eesti teatris, kus näitleja ei ela enam täielikult sisse ei püüdle nii-öelda oma rolliga täielikult identifitseerimise poole vaid jätab alati alles mingi väikese distantsi. Ma ei tea, kas sa soovid öelda, et praegusele noorele kultuurile ongi iseloomulik teatav külma kõhulisus, et autorit ennast näeme tema poolt, loodus ainult aimamisi? Ma ei oska sellele vastata. Kui sa nii küsid, saan ma muidugi aru, et ongi ridamisi vastupidiseid näiteid. Näiteks räägitakse kogu aeg sellest, et nii näitlejad, kunstnikud, lõpetavad kooli juba 22 või 23 aastaselt, ehk tegelikult ajal, millal peaksid oma loomingus mingeid seisukohti avaldama, annab veel nii noored, et neil tegelikult puudub selline küpse arusaam maailmast. Ja see olukord on muide päris erinev olukorrast välismaal. Aga tegelikult pidin küsima hoopis mina ja me pidime rääkima üldse Alice kasest. Mis on tema fenomen? Miks teda on nimetatud korduvalt eesti maalikunsti suureks lootuseks. Minu arvates on kask üks häid näiteid kogu põlvkonna kohta. Ka tema ei lähtu tegelikult enam põhimõttest. Mida on Jaan Kross sõnastanud, et iga päev kirjutab ta ühe lehekülje? Noored kunstnikud ei pea tingimata iga päev tegema ühe linoollõike? Alice Kase viimasest näitusest on tänaseks juba aastaid möödunud. Vahepeal on avalikkuse ette jõudnud mõned tema joonistused. Aga see on ka kõik. Minu teada ei ole ta vahepealsetel aastatel teinud mitte ühtegi suurt maali ja seda teist juba mitu aastat. Tõesti, kask on kunstnik, keda armastab nii kriitika kui ka publik. Tänases Eestis tõesti haruldane. Aga veel kord, ma ei taha kuidagi üldistada. Ma arvan, et oleme praegu ajas, kus üldistuste tegemine on kahtlasem kui kunagi varem ja peab ikkagi näitust ise vaatama minema. Ma arvan, et lõpetame selle jutu. Meenutaksin hoopis üht lõiku. Mati Undi lühiloost mõrv hotellis, Mati Unt kirjutab seal. Peatusin ühe luugi juures. Tõstsin raske vettinud kaane üles ja vaatasin alla pimedusse, sinna alla läbi pimeduse johtuda. Aga ma olin enne märganud, et redeli lõpeb teise korruse kõrgusel. Järelikult oli ainus mõeldav ainus katkematu tee just siia alla minna. Ma ei tohtinud enam kauem viivitada, külm tungis üdini. Silmapiir oli suletud, Al hotellis aga liikus ringi, mõrvar ja inimesed ei saanud und. Kuulatades lukku augustada, vilistavad tagasi hoitud hingamist. Ma pean minema alla alla mul mingi mõtte all tähendama midagi all leian ma mingeid vaimseid väärtusi all, saan endast lõpuks midagi teada. Aga siin katusel pole mul mingit osa siin külmas suitsuses tuules pole mind tegelikult üldse. Keegi ei tea, kui palju eestlasi ei relvarahu ega öösel und. Nad igatsevad Brüsselisse tööle. Valitsus peaks seda tõsiselt võtma ja ka neile selle igatses kuidagi kompenseerima. Toimetaja Janek ravi ja helirežissöör Külli tüli arvates võiks aga lõppevat saadet tegelikult veel ühe korra kuulata. Uurisime järele, et hea võimalus avaneb juba täna õhtul kell 18 15 klassikaraadios ja kell üks öösel taas vikerraadio lainepikkusel. Väliseestlased ja inimesed, kellele raadiot ei ole, saavad kultuurikajaga ühenduda vikerraadio kodulehekülje kaudu internetis loomingulisi suur võite. Kõike head. Järgmise korrani. Tere, mina olen Sophia Johns. Ma räägiks teile ühe loo, mis on päriselt sündinud. See juhtus siis, kui ma olin 17, õppisin Rootsis keskkoolis, mängisin viiulit ja ma pidin minema koos sõpradega Taani Kopenhaagenisse ühele festivalid. Ja see juhtus kõik novembrikuus sellel nagu vihmane pruun, igav sügis oli. Siis Ma pidin sõpradega kokku saama Kopenhaageni raudteejaamas. Nemad sõitsid mujalt, neil on mingi bussimine, pidin rongiga sõitma. Ja ma olen hästi koolitüdruk, mul oli kõik paigas niimoodi päev igal alati hästi korralikult. Ja mul oli ka nagu täpselt kokkulepitud nende käest, millal me kokku saame, sest mina polnud mitte iialgi käinud välismaal omaette. Hakkasin sõitma, sõitsin laevaga, mul oli kohver ja viiul kaasas. Ja tulin sinna taanija. Tulin malerongi peale. Ma tunnen sellise piima muna rongi peale, mis. Teatud igal pool, need pidi võtma mingi pool tundi, saada sinna Kopenhaagenis, mine sõida rahulikult kaks ja pool ja tulin sinna Kopenhaagenisse, olin seal raudteejaamas, kõik rääkisid taani keeles. Vahetasin natuke raha, mõtlesin, et see on ikka vaja. Ja siis ma mõtlesin, tekige, ehkki sõbratan, ega siin aga ei olnud, käisin igal pool ringi. Tohutu närv oli sees, ma olin välismaal, ma saan üldse taani keelest aru. Õudne, ta rääkis nagu noh. Ma läksin sinna informatsiooni tädi juurde ja ütlesin, et äkki saaks kutsuda minu sõpru siia, sest nad kiinede siin kuskil siis ta vaatas mind ja ütles, et kui inimesed on nii suur, et ta näitas käega umbes nagu, no meeter või niimoodi korda nii suur, et siis me kogu aeg, aga siis näitas nagu nomeeter 70 ütles, et ei lähe. Ja siis ma saan aru kah helistada kuskil poli olnud mobiiltelefone ei olnud siis kuidagi ei teadnud ka, kuhu helistada kelle käest midagi küsida, olen Kopenhaagenis ja olen siin ja festivale kuskile akeseni jalutama. Jalutas, jalutasin, ma hakkasin mõtlema, et ikka päris hea asi. Ma ei pea kuskile minema, kõik on ju võimalik. Läksin ja läksin ja siis tulin ühte linnaossa ja seal ma mõtlesin, et äkki on võimalik isegi pistrid, ostasin taanlased söödaga lahked ja ütlesime, istusin ühes kõrtsis. Kui te näete, kuidas olin, aga kohver oli täiesti kõrvale. Teisel pool oli viiul ja ja siis oli täiega õudne kohvi, kes oli nagu ülekohvik selline ja siis oli üks tädi seal, keda ma hõisata, kui näinud filmides varem, selline roosa värk peal ja rullid peas ja, ja suur sigarali oli suus. Ta mängis piljardit, ta oli, et noh, see on nagu megalt tüüpi, ma istusin seal ja vaatasin teda. Ja siis ma mõtlesin lõpuks, et vot see on ikka nagu elu neto nüüd nüüd ta kõik pihta hakanud, lõpuks ometi. Lõpuks ometi läheb lahti ja isu seal pikka aega tegelikult tundsin, et midagi on muutunud, mingi suur asi oli muutunud. Ja pärast ma läksin muidugi politsei juurde ja küsisin, kus festival on jah, politseisse, kes sõitis sinna kohale ja kõik oli korras. Aga päras ma sain teada, et see mõnus kohv, kus Boyonistunud terve päev, see oli Kristjani jah. Muidugi, natukene veidrad, aga hästi lahked ja südamlikud ja vaata ka seal sai minu elu pihta.