Piculust contra passini. Väikesed inimesed musitseerivad üksnes pala ainus viisi pill, klaver nõuab enda manu noodi oskusliku lasteaiatädi. Ka inimkonna kauges lapsepõlves on mitmesugused löökpillid olnud rõõmu toojateks heade vaimude juurde meelitajateks ja kurjade ärajajateks. Ja kui ühtegi trummi polnud veel leiutatud, oli väga mitmekesiseid võimalusi pakkuvaks lõõtspilliks inimese enda keha. Kui keegi ei juhtu nägema kuulma, võite selles kergesti veenduda. Niisugune käepärane instrument leiab veel praegugi mõnes maailma nurgas kasutamist. Nõnda oleme nüüd rinnutsi kokku sattunud tohutu löögiriistade arsenaliga mis partituuris tugevajõuliste Tomboonide tuuba ning kõige mahedama pillirühma keelpillide vahele kiilutuna laseb enda alla paigutada kõike võimalikku, mida inimene on toota konservikarbist, kuulipilduja või kahurini. Meie muide piirdume küll üksnes paarikümne enamkasutatava löök instrumendiga. Nii et elu kordetavaks paugutamiseks siin siiski ei lähe. Kui aga saate algus võis jätta mulje, et need kõik on hirmus lihtne mängida siis eksiarvamusi aitab kummutada kas või see, kui nimetada, et neli meie tuntumat dirigenti Erich kõlal, vennad Järvid ja Eri Klas on kõik olnud suurepärased löökpillide mängijad. Meie stuudio meenutab praegu ülekuhjatud komisjoni kauplust. Siin on Pille Igascaliibris tänane muusikaline giid Kalju terasmaa on valmis neid kõiki kordamööda läbi mängima. Selles saates piirduma üksnes häälestatud, see tähendab kindla helikõrgusega löökpillidega. On siis metall plaanikestest üles ehitatud instrument. Need metallplaadid on üksteise kõrvale asetatud klaviatuuri süsteemis. Esimene rida on siis nagu klaveri peal, valged klahvid. Ja teine rida on nagu klaveri peal mustad klahvid. Muide, niisukest mini komponeljalt võtmist igast mänguasjade poest osta. Ja see kindlasti on muidugi sealt puuduvate voored toonid, seal on ainult tooma sooris, tavaliselt orkestris kasutatakse teda värvi instrumendina. Nojah, tal on niisugune ilus, särav. Võib-olla mõni sõna nuiakestest tavaliselt Campanella'st nuiad on puust, kuid viimasel ajal on kasutusel ka metallist otsad vasest nupukesed keppidele otsa pandud ja nad teevad hästi särava tämbri. On ka teised kepikesed, mis on veidi pehmemad löögid ämbriga. Üks väga ilus koht. Komponeljale leidub Glinka Tšernoorimarsis ooperist Ruslan ja Ludmilla Päranduslist pühendas kampaneliale ühe oma kuulsaimatest klaverit Danskritsioonidest paganiini teemal püüdes selles tabada pillile iseloomulikke kõlavärve. Progalevitski kirjutas selle pala orkestrisse ning teiste pillide seast tuli kampanelial nüüd mängida iseennast, mis tal kaheldamatult ilma suuremate raskusteta kaon meestes. Kellamängu itaaliakeelne nimetus kampanelli mis on tarvitusel rahvusvahelises ulatuses, viib mõttele, nagu oleks selle instrumendi sünnipaigaks kampana provints Itaalias niisaga hoopiski ei ole. Vanim säilinud leiti väljakaevamistel nina lossist. See pärineb üheksandast sajandist enne meie aja arvamist Assüüria kuninga Salomon Assar teise ajast. Egiptlased helistasid mitmesuguseid Kelly Osiirisele pühendatud pidustustel. Roomlased kasutasid väikesi kellukesi signaalina rahvakogunemistel ja ohverdamistseremooniatel. Kellukestega ehiti ka triumfikaari. Linnamüüridele kinnitatud Kelly helistasid kreeklased matuste ajal. Millal ristiusu kirikuid kellata tarvitusele võeti, ei ole täpselt teada, kuid keskajal käis juba kellade valamine täie hooga ja muutus väga lugupeetud tööks. Tehti nii suuri kirikukelli kui ka väikesi, nõnda öelda koduseks tarbeks. Mitmesuguste kellade killukeste komplektid olid eriti armastatud keskaegses Hollandis, Flandria ja Inglismaal. 18. sajandil ehitati nendest muusikainstrumendid, mis olid klaverivälimusega, kuid klahvile vajutamine pani helisema poolkera või pirnikujulise kellukese. Nende kella klaverite ulatus oli kaks poolov Taavi ja kuni 19. sajandi alguseni oli neil kindel koht ooperiorkestris. Kaasaegne kellamäng on selle pilli otsene järglane. Kellamängu ulatus kui me vaatame seda klaveril, siis tema viimane noot on klaveri viimane noot. Ja tavaliselt kellamängu ulatus On kaks kuni kaks ja pool oktavit väga sageli, muide kellamängul kasutatakse koos Piccolo flöödi ka nad on nagu ühes kõrguses ja siis nagu sobivate kokku tõuksimegi siia veel ühe näite juurde. Ja nimelt Prokofjevi balletist Romeo Julia, Julia tütarlaps. Camponella meeldivad kellukesed helisevad kaasaga kerges muusikas. Teda on hõlbus üles leida näiteks rokokoo ansamblist kus ta nagu võistleb maheda kõlaliselt, sellest aga. Vibrofoni võime nimetada kellamängu suureks vennaks ja sellepärast, et ta on temast tõesti palju suurem ja tema plaadid on palju suuremad, olgugi et need plaanid on ka metallist ja on samamoodi ülesse seatud klaviatuuri põhimõttel. Tema ulatus on tavaliselt kolm oktavi ja tema ülemised noodid võiksid nagu olla kellamängu alumiste nootide jätkuks. Ka vibrofonil on erinevad nuiad, millega mängitakse alumises registris. Need on pehmemad. Ja kui on vajalik, mängida kõrgemal siis on vaja kasutada veidi tugevamaid nuia. Sest muidu need pehmed nuiad, ülemisi, noote nagu ei pane helisema nii hästi. Ma mängin ühe akordi, näiteks teine ilman vibraator. Ja nüüd seesama muusikavibraator Kusjuures seda vibraator tihedust saab reguleerida kas aeglasemaks või kiiremaks, nii kuidas parasjagu vaja. Pedaali põhimõte on samuti nagu klaverilgi pehme vilt tuleb vastu metallplaate ja summutab võnkumise. Tavalise kahenuiaga mängimise juures on asutatud ka akordide mängimist. See tähendab seda, et kasutamisel on neli nuia korraga saada neljahäälset akordi kummagis käes. Kaks nuia. Võrreldes komponeliaga on ta siis elektrifitseeritud pill, seda võiks nüüd seletada niimoodi, et vibrofonil on igal plaadil all toru ehk resonaator. Iga resonaator on häälestatud vastavalt igale plaadile selleks, et suurendada plaadi kõla tugevust üleval otsas on igal torul metall. Kaanekene pikk võll ühendab neid, jaan keerab siis metallplaate resonaator peal. Kui resonaator on suletud pealtpoolt, siis on heli nõrgem. Kui resonaator on avatud, siis Heli on palju tugevam, see ei ole mitte elektriline vibraato, nagu vahel arvatakse, vaid elekter on lihtsalt sellega, mis veab seda võlli ringlik. Kui see pill oleks paarsada aastat tagasi olemas olla, siis arvatavasti oleks tuuleveskit võib-olla kasutad ja tuuleveskit või lihtsalt vändaga ringi ajanud. Küllap ikka oleks saanud seda efektiga. Põhilises on vibrofon kasutusel Estonia orkestrites ja džässmuusikas. Jah, selles muusikažanris ta küll välja tuligi. Viimasel ajal on väga tihti kasutatud sümfoonilise muusikas. Ka meie oma heliloojad on teile väga ohtralt kasutanud, nagu näiteks Arvo Pärt. Ja mulle tundub, et vibrofoni leiame ka ühelt verivärskelt heliülesvõttelt millel kõlab praegu veel muusikat Studeeriva helilooja Alo Põldmäe verivärske teos kaks ornamendi. Põhipilliks on siin oboe kammerorkestris, mis aga saadab, mängib kaasa karriplatvorm. Kuigi Kalju terasmaa nimetas vibrofoni Campanella'st suureks vennaks, on ta ühtlasi kellamängu kõige noorem vend vanuseid võrreldes lausa imik. 1916. aastal tekkis Ameerika Tombonistile tšellistil Herman Emil Winterhoff vil idee, mis 1921.-ks aastaks võttis juba materiaalse kuju. Noore leiduri, kutsus oma maailmakuulsa löökpillide vabriku teenistusse. Ülistades grantgiidi. Selles Ameerika vabrikus sündis pärast mõningaid tehnilisi täiustusi vibrafon, mis 1925.-ks aastaks vallutas endale koha orkestrites ja on seal tänaseni püsinud. Kuna leiutaja ei taibanud õigel ajal patenti võtta, haarasid tema ideest kinni paljud vabrikud ja lasksid välja õige paljude erinevate nimetuste all muusikariistu, mis on kõik siiski ainult Winterhoff vibrofoni teisikud. Marimba ehk marimbafoni. Marimba iidne pill, mida tunti juba kauges minevikus, kogu Aafrikas, eriti ega Lõuna ja Lääne piirkondades. Neegerorjad, kes veeti üle ookeani kesk- ja Lõuna Ameerikasse viisid oma rahvapillid kaasa. John Kell. Houndi kännil oli vaja teha vaid mõned väikesed täiendused ja marimbafoni asus auväärsele kohale estraadidžässorkestrites. Heli poolest on ta lähemal sülofonile? Jah, ainult madalam ehituselt sarnaneb vibrofoniga millest meil juttu oli, ainult metallplaatide asemel on tal puuplaadid punasest hästi kõlavast puust, et see heli oleks hästi selge, kõlab aga muidu täpselt samuti resonaatoritega. Jah, resonaatoritega, ainult et siin puudub vibratsioon, sellepärast et kui me lööme talle siis see on niisugune Stakaato heliga, nagu kohe kustub. Pikemat nooti mängitakse tavaliselt treemalas. Marimbafoni heli on omajagu pehmem vibrofonon kuidagi selgemini kõlavam. Ta on kuivem, jah, seda küll. Heli tämber sõltub palju ka sellest, milliseid nulli kasutada. Kui me kasvatame pehmeid nuia madalas registris, näiteks. Samal ajal võime mängida väga teravate nuiadega. Kuskil ülevalpool. See on juba läheneb üksülofonile täielikult. Marimbafoni on oma suuruselt kõrguse poolest erinevaid kõrgemad. Neid nimetatakse marimba ksülofoni leks. Ja on kasutusel muidugi kõige enam kesk ja Lõuna-Ameerika marimbaorkestrites annamegi teile kuulajad, väikese puhkepausi praegu ühe Guatemala marimba orkestri kuulamiseks. Pala kannab nimetust Guannakastelgi. Paraku sümfooniliseks muusikas leiame marimbat väga harva ja selle tõttu jämega praegu võlgu vastava muusikanäidise mehe sümfooniaorkestris on küll vahetevahel seda pilli kasutatud kuid mitte tema tüüpilises funktsioonis vaid ksülofoni asendajana. Siin on siis mängus üksnes marimba kõrgem ja hoopiski vähem ilmekas register. Aga mingem edasi. Ksülofon. Ksülofon koosneb siis puu plaadikestest mis on mängija ees põigiti. Nad on siin neljas reas, kusjuures keskelt nagu üles läheb Solma soor, muud noodid on ja siis veel teistesse ridadesse eraldatud. Siin on isegi palju noot, mida on korratud, ütleme, faa on ühel pool ääres ja sedasama faa on ka teisel pool. Võimaldab tehnilist mängu. Kui noodist on väga raske mängida. Ksülofoni mängitakse kahe lusikakujulise puupulgakestega. Lusikas muidugi söömiseks ei kõlba, sest ta on seest täis. Aga miks niisugune kuju see võimaldab? Täpsemalt lööki nooli pihta. Kui ta oleks haamer, siis on mööda löön, võimalus on suurem. Ksülofoni taolisi instrumente leidub laialdaselt mitmete loodusrahvaste juures nii sise- Aafrikas kui Lõuna-Ameerika põhjapoolses osas. Euroopa mõnde kaguossa ilmus ksülofon tõenäoliselt 15. sajandil. Jäi kauaks ajaks vaid puht rahva pillina kasutusele. Peamiselt kasutasid seda pilli rändmuusikud. Omaaegne silmapaistev Simply virtuoos. Mogiljovi kubermangus pärinev Mihhailiasid kuusikov meisterdas endale 1830. aasta paiku õigegi täiusliku ksülofoni Kiievis kuulistama mängu paganiini võistleja, viiuldaja Karoli Joosep klipinski, kes sattus lausa vaimustusse. Samasugune edu saatis kuusikovi Odessas mitmete nimekate isikute eestlast. Tallinna toetusel korraldati kuusikovile turneed terves Euroopas. Kõikjal saatis teda imestus ja vaimustus. Felix Menderson partoldi kirjutas, et ta võib selle pilli kõla võrrelda ainult papa geno võlufööriga. Pärast 1830 kuuendat aastat hakati ksülofoni laialt kasutama aiapidude lõbustuspaikade orkestrites. Sümfooniaorkestrisse pääses ksülofon hiljem. Pärast mõningaid tehnilisi täiustusi. Sümfooniaorkestris on ksülofon kasutusel jällegi põhiliselt rütmi või varri pillina vajadus erilise tämbri või rütmiliselt figuuri järele. Tootus ksülofoni paljude heliloojate sümfoonilise loomingusse. Meeleldi on teda kasutanud Glinka sekkovskis, kreabin DBŠ Rawell, Prokofjevi Šostakovitši ning väga paljud teised tuntud ning tundmatud mehed. Praegu tahame ette mängida Šostakovitši viienda sümfoonia teise osa lustaka lõpu, milles ksülofon-il on üsna palju tegemist. Kahjuks selle saate lindistamise hetkel ei olnud võimalik instrumente ennast kohale tuua, nii et piirdume üksnes varem olemasolevate lindistustega. Instrument koosneb mitmesuguses pikkuses vabalt raamil, rippuvatest torudest. Heli on lähedane torni kellale, mille jäljendamiseks neid kasutataksegi sest tõelisi suuri kelli ei ole kuidagi võimalik kontserdisaali üles seada. Huvitav on siiski märkida, et suuremates ooperiteatrites on Venemaal tõepoolest olemas täielikud kirikukellade patareid. Muidugi ei asu need orkestriruumis, vaid lava taga. Moskva suures teatris näiteks on kõigi reeglite kohane kellatorn kõige suurem kelladest kalu mitukümmend tonni. Seda kasutatakse näiteks tulekahjustseenis ooperis vürst Igor. Kellad saadavad ka Boriss kodunovi kroonimisstseeni. Ja väga tähtis roll on neil täita näiteks Tshaikovski pidulikus avamängus 1812 mille ettekanne nõudis algsel kujul ka kahuripauke ja tulevärki. 1457. aastal saatis Ungari kuningas Lazlo viies oma saadikud kaluma prantsuse kuningatütre kätt. Toreduse mõttes oli saatkonnaga kaasas suur hulk Timpani mehi. Prantsuse õukonnas saavutatud efekt oli rabav. Ajaloolane penoa kirjutab iialgi veel polnud varem nähtud trumme, mis olid suured nagu katlad ja mida veeti hobustega. Niimoodi neid pille, millega tänase saate lõpetame, nimetataksegi katel trummid, Taurid ehk Timpanid. Palju neid sümfooniaorkestris tavaliselt on. Tavaliselt on neid neli, aga klassikalist muusikat. Piisab kahest. Tavaliselt trummid ei ole kindla helikõrgusega, aga need on kõik häälestatavad uhad. Keelt ta vist ei saa. Võtaks, seal on auk põhjas, selleks et õhk löögi ajal sellest nagu välja läheb. Timpan on kõigepealt väga suurte dünaamiliste võimalustega pill ja alati, kui on vaja väga suure Fortissimoni välja viia, siis ükski helilooja ei jäta seda kasutamata ja samuti on tal võimalus konkretiseerida rütmi tugevdada ja toetada, ütleme seal kogu orkestrit või, või teatud pilligruppi rütmiliselt. Liikumisalustaksime siis kõigepealt tema dünaamilise võimsuse näitamisega. Seekord näide pärineb Tšaikovski roomeostja jõuljast. Kustilpan hakkab väga vaikselt peale ja läheb suuregressendoga Kunifortissimani välja ja sealt uuesti vaibub. Timpanid mängitakse ka nuiadega kusjuures tavaliselt on need vildist otstega pehmed nuiad, see kõlaks umbes niimoodi. Annab tuunida pehme heli, kusjuures see tooni kõrgus nagu on ka paremini tunnetatav. Kuid neid Louie on ka palju kõvemaid vastavalt vajadusele ja vahel isegi tuleb keeratan nuiatel, teine otse tähendab lüüa puupooltega, kui on vaja midagi hästi kuivalt või Seco lööki näiteks. See on ikka väga terav löök kusjuures nooditoon võib-olla ei ole nii oluline Timpan rütmilisest funktsioonis. Katkend pärineb Rimski Kosakovi Hispaaniaga, pritsust. Mõne tullakama inimese kohta kasutatakse väidet, et kõht on ees kui türgi tumm. Niisugusel ütleme seal on omajagu seost impanite ajalooga, mis kinnitab, et häälestatavate Timpanite kõige otsesemad eelkäijad toodi Euroopasse islamimaadest. Umbes 1500. aasta paiku jõudsid suuret impanid ka Saksamaale ja said seal peagi iga endast lugupidava üliku õukonnas trompetit lahutamatuteks kaaslasteks. Kuid kaugeltki kõik ei võtnud Timponeid nii avasüli vastu. Vaimulik Sebastian virdung kirjutab. Need määratud tümisevad katlad, mis häirivad ausaid vanakesi, haiged ja väetid ning neid, kes on pühendanud end palvetamisele kloostri müüride vahel. Ma mõtlen ja usun, et need on saatana enda sünnitis ja kätetöö. Oli nüüd abimeheks saatan või püha vaim, aga Timpani meistril pidid olema kuldsed käed, et pill saaks õige kõla. Timpani kere peab olema väga heast puhtast vasest. Seda kattev eesli nahk täiesti veatu ja väga hoolikalt pargitud. Niisugustena läksid Timponid ka sümfooniaorkestri koosseisu. Kelanud House orkestrit impanist. Ernst Kothol Benjamin fund rakendas 1835. aastal Timpanite häälestamise süsteemi mis on põhiliselt püsinud tänaseni. Häälestatakse kruvidega, mis asuvad ringi ümber katla veidi täiuslikuma süsteemis asendab neid kruvisid. Üks käepidemega rattake. Kõige mõnusam on muidugi ümber häälestada Timponeid pedaalide abil. Kõik kolm süsteemi on kaasajal kasutusel. Peatuksime praegu veidi lähemalt viimasel. See muidugi võimaldab rutlemini häälestada ja muide annab veel ühe lisaefekti delisandaja tipanid, lisandunud on muidugi võimalik igal õhtul kuulda Eesti reklaamfilmis. Hans Hindpere uus pala Timpanite divertis ment, et see näitab Timponeid kerges muusikas, ei vajasin erilist rõhutamist. Timpanite soolo meenutame, kuidas lõppeb Eduard Tubina viies sümfoonia, kus on kasutatud kuutimpanit kahe mängijaga.