Tere õhtust, kallid muinasjutusõbrad. Täna kõnelen ma teile sellest Kuidas pädinkt on meie väike karupoeg võttis tähtsa tegelasena osa pulmapeost. Pruutpaar, tšekia milli, mõlemad müüjad kauplusest, kus pädington käis sageli sisseoste tegemas olid palunud karupoja oma laulatusele tseremooniameistriks. Perekond pruunid olid muidugi väga üllatunud. Oled sa kindel, et sa said õigesti aru? Küsis isa Braun pädingtonilt. Ja vastas Karupoeg muretult. Täna, kui ma poes käisin, siis järk ütles, et see on mingi ühine soov. Ta lubas veel teile traati tõmmata. Ma ei tea, mispärast või kustkohast. Kas teil oli traati vaja? Judi Jonatan kihistasid naerda. Ega te meile mingit traati too, seletas džuudi. Ja see on niisugune kõnekeelne väljend, mis tähendab helistamist. Nii imestus, pädington, siis võttis ta taskust välja võtme ja tõstis selle üles. Ta andis mulle oma korterivõtme, et ma läheksin sealt läbi ja võtaksin külaliste nimekirja. Aga nüüd lähen ma vanni. Ise ta läks tähtsalt kahele poole taarudes trepist üles. Natukese aja pärast helises telefon ning helistaja oli Jack, kes tundis huvi, kuidas Braunitama soovisse suhtuvad ja kas kõik on hästi. Kas pädington ei ole ümber mõelnud? Loomulikult vastati talle viisakalt, et muretsemiseks pole põhjust. Kõik läheb nii, nagu pruutpaar soovib. Ma ei ütle, et mul midagi selle vastu oleks, seletas isa, kui ema Braun oli telefonitoru ära pannud. Aga see on ikka nii olnud, et midagi kohe peab viltu minema, kui pädingtonon asjasse segatud. Pall oli ju alles eelmisel laupäeval. Ja aga kõik läksid lõpuks ikkagi hästi vaidlasema, Braun vastu. Köik ütlesid, et kui tädingdani poleks olnud, siis ei oleks pall pooltki nii huvitav olnud. Tädi Lonni astus samuti karupoja kaitseks välja. Olen täiesti kindel, et ta saab suurepäraselt hakkama. Tal pole ju kirikus midagi muud vaja teha, kui nimekirja järgi inimesed õigetele kohtadele juhatada. Kui pädington vannist tuli ja oma parimad riided selga pani siis pidid kõik tunnistama, et ta nägi väga hea välja. Ta karv oli läikiv nagu siid ja vurrud sätendasid päikese käes ning silmades oli õnnelik tuluke. Kuna ta pidi varem kohal olema, siis telliti talle takso. Ja ta sõitis sellega peigmehe korterist läbi, et sealt külaliste nimekiri võtta. Kui ta ukse lukust lahti keeras ja sisse astus, helises esikus telefon. Karupoeg vaatas natuke telefoniaparaati, siis tõstis toru ja ütles. Päding, tolvan, prao kuuleb. Tseremooniameister. Oh missugune õnn, hõikas teisel pool toru otsas erutatud peigmees. Ma olen oma sõrmuse öökapi sahtlisse unustanud. Kui hea, et sa seal oled. Palun tee sahtel lahti, seal leiate sealt otsekohe ja tooda mulle kirikusse. Hoia teda hästi, et ta ära ei kaoks. Kui ta seda viimast poleks öelnud, siis oleks ehk kõik hästi läinud. Aga nüüd hakkas karupojal hirm, mis küll saab siis, kui ta sõrmuse ära kaotab? Ta on pisike ja ümmargune ja veereb kergesti minema. Pädington mõtles natuke ja proovis sõrmust oma keskmise künnise otsa panna. See sobis suurepäraselt ja oli karupoja arvates niimoodi väga kindlas kohas. Ent kui ta kirikusse jõudis, unustas ta sõrmuse hoopis sest ta asus õhinal oma ülesandeid täitma. Ta võttis oma tööd väga tõsiselt. Sest ta mitte ainult ei juhatanud inimesi nende kohtadele, vaid ka pidas korda. Ta teadis, et kirikus peab olema vaikus. Nõnda sundis ta ette heitma pilgu või hoiatava sõrmetõstmisega iga sosista ja vaikima. Nii et isegi kirikuõpetaja oli üllatunud oma koguduse hea käitumise üle. Tavaliselt tundsid inimesed laulatuste ajal end kirikus võrdlemisi vabalt. Nüüd ei andnud pädington neile selleks võimalust. Kui kõik külalised olid kohtadel istus pädinkt, ongi tema jaoks määratud kiriku pinti ja hakkas ootama, mis edasi saab. Pruutpaar aga hilines millegipärast. Isamees tuli tagant käärkambrist välja ja püüdis pädingtonile märku anda. See oli aga nii süvenenud laululehe lugemisse, et ei märganud midagi enda ümber. Isamees läks kikivarvul tädingtoni juurde ja tahtis talle midagi kõrva sosistada. Aga karupoeg tegi üsna pahaselt. Isamees vaatas ringi ja märkas, et kõikide külaliste tähelepanu oli keskendunud temale. Ta hakkas minema tagasi käärkambri poole, pöördus veel kord tagasi ja tegi pädingtonile kutsuva liigutuse. Pädington järgnes vaikselt isamehele. Käärkambris ei valitsenud just õnnelik meeleolu. Pruut vangutas pead ja lausus ärritatult, kuidas sa võid laulatusele tulla ja sõrmuse koju unustada. Sõrmus kordas pädington sosinal. Sõrmus on siin. Ja ta tahtis sõrmuse oma küünise või karu sõrmekese ümbert ära võtta ja peigmehele anda. Aga nii hõlpsasti, kui see ka sinna läinud oli, ära tulla ta ometi ei tahtnud. Pädington nägi kõvasti vaeva ka peitmise ja isamees aitasid sikutada. Aga mis karupoja sõrmest ära ei tulnud, oli peigmehe sõrmus. Pruut tegi sarkastilise märkuse. Võib-olla peaksin ma neid hoopis pädingtoniga abielluma? Karupoeg ehmus niisuguse asja peale, polnud ta kunagi mõelnud. Ma, ma arvan, et ma olen selleks liiga noor, ütles ta kiiresti. Ja ma pean Braunidelt luba küsima. Palun väga vabandust. Tädingtoni nägu oli nii siiralt õnnetu ja kogu olukord tegelikult ühest küljest väga piinlik, aga ometi ka naljakas. Ja isamees, kes oli elus mõndagi näinud, hakkas korraga naerma. Peagi ühinesid temaga teisedki seal tõepoolest. Piinlikust olukorrast saab kõige paremini üle siis, kui ta lihtsalt naljaks pöörata. Pädington vaatas üles ja ta pilk jäi peatuma vask, seal kardina rõngal. Vaadake, ütles ta. Seal on sõrmuseid nii palju, kui kulub. Sätendavad veel rohkem, kui see. Teised vahetasid pilke. Kirikuõpetaja noogutas, rahvas ootab. Me oleme veerand tundi hiljaks jäänud. Isamees astus tooli peale ja võttis kardinapuu küljest ühe kardinarõnga. See sobis peigmehele suurepäraselt ja pruudi turtsatuse saatel rändasse hõbekandikule. Tema ehtsa sõrmuse kõrvale. Alustame, ütles isamees. Ja laulatustseremoonia võis alata. Karupoeg läks käärkambri uksest välja, et veel midagi katsuda ette võtta. Ta sikutas, sikutas, siis pistis käpa suhu ja katsus imeda. Midagi ei aidanud. Siis langes ta pilk telefoniputka küljes olevale plakatile kus oli kujutatud kiivria mundriga meest, kes lahkelt naeratas ja tema kõrval oli kiri. Kui vajate abi, võite helistada meile tasuta. Ja karupoeg sibast telefoniputka poole. Ta otsustas, et ta vajab praegu väga abi tema ja Jack. Sest ega see pole ikka päris õige lasta kirikuõpetajal kuldse laulatussõrmuse asemel kardinarõngast sõrme panna. Nii tähtsal päeval. Seejärel ronista akna all olevale mullahunnikule ja piilus sisse. Rahvas seisis püsti ja laulis silmad langetatud laululehtedele. Meie jätame selle loo tänaseks katki ja läheme magama.