Tere õhtust, armsad mõnusate sõbrad. Meie eilne lugu jäi pooleli, seal kuskil. Kus oli alanud laulatustseremoonia aga peigmehe sõrmus oli pädingtoni käpas kinni ega tulnud kuidagi ära. Niisiis tuli pädingtonile hea mõte. Ja ta tõttas telefoniputkasse helistama. Valinud kahekohalise numbri, mis suurelt esimesena seinal olevale plaadikesed oli maalitud. Ja kui teises otsas toru võeti, vuristas ta ühe hingetõmbega. Mina olen karupoeg Pattington ja ma olen kiriku juures ja mul on teid kohutavalt kiiresti vaja. Kõik juba põleb, sest kardinal rõngas pannakse varsti sõrme. Seepeale pani ta toru ära ja jäi ootama. Koht, kuhu ta helistas, oli loomulikult tuletõrje. Ja kuigi ta küll ei tahtnud sugugi öelda, et kirikus on tulekahju kukusse ometi niimoodi välja. Kirikus lõppes koguduse laul ja kirikuõpetaja alustas laulatust isa poja ja püha vaimu nimel. Korraga kostis väljast vali tuletõrjekella helin, mis tuli aina lähemale. Kirikuõpetaja vaatas aknast välja ja nägi, kuidas suur tuletõrjeauto kiriku ette sõitis ja pidurite krigisedes seisma jäi. Rahvas jooksis uudishimulikult kokku vaatama, kus tulekahju on. Ja ka pulmakülalised läksid rahutuks. Nad vaatasid üksteisele otsa ja sosistasid, sest tädingtoni ei olnud neid enamgi elamas. Isamees kiirustas välja, et olukorda selgitada ning tuli vähe aja pärast tagasi ja seletas naeratades, et midagi pole juhtunud. Laulatust võib rahus jätkata. See veel puudus. Et tuletõrje kah sireeniga kohale sõidab, sosistas pruut juba pahaseks saades. Tuletõrjeautolt pudenes maha mundrites ja kiivritest, tuletõrjujaid, kirved vööl ja voolikut käes. Pädington jooksis neile vastu, sest talle tulid meelde tema kohustused selles pulmas. Ja ta küsis, kas tulijad ka kutsutute nimekirjas on. Me tulime kohe, kui kutsuti, vastas tuletõrje pealik, meil polnud aega nimekirja koostada. Kus on tulekahju? Pädington vaatas ringi. Siinkandis ei paista nagu olevat, siin on pulmad. See on ju sama hea kui tulekahju, naeris tuletõrjeülem. Aga seda tuld kustutama ei kipu, las põleb. Mis siin siis ikkagi lahti on, miks meid välja kutsuti? Küsis ta siis ja vaatas kokku tulnud rahvast. Mina kutsusin abi, lausus Karupoeg õnnetult. Aga tuletõrjet ma küll ei kutsunud. Ma valisin selle esimese numbri, mida saab tasuta valida, kui see ongi meie number, seletas tuletõrjeülem. Oh, see olid siis sina. Meie valve telefonist oli nii endast väljas, hõikas poisid, minge ruttu, kirik põleb. Muidu ei jää kardinarõngast kah järele. Eks me siis kihutasime kohale. Palun vabandust, ma ei teadnud, ütles pädingitan vaikselt. Ma lugesin seda plakatit ja mul oli abi vaja. Tuletõrjuja hakkasin naerma ja plakat ja meil on niisugune kunstnik, kes ütleb, et halba ei tohi nimetada. Sellepärast ei kirjutanud ta sinna, nii nagu meie tellisime, et tulekahju korral helistage. Ja nüüd me saame sinu eksituse tema kaela ajada. Kõiki asju tuleb ikkagi nimetada nende õigete nimedega. Ja mis see siis on, millest sa meie abi vajad? Pöördust väga sõbralikult pädingtoni poole ja karupoeg jutustas talle oma loo algusest lõpuni ära. Tuletõrjuja vaatas ta käppa, võttis taskust peenikeste otstega tangid ja väikese tuubi, millest pigistas natuke sõrmuse ümber. Arvatavasti oli see mingi vedelseep, mis tegi karupoja käppa, libedaks, nii et sõrmus väikese vaeva järele ometi ära tuli. Oh kui tore, ohkas karupoeg kergendatult. Ma juba mõtlesin, et ma pean nendega pulmareisile kaasa minema. Viis nüüd pruutpaarile ära lausest tuletõrjuja, ehk jõuad veel õigeks ajaks pärast tule tagasi. Mul on sulle üks ettepanek. Ja karupoeg tormas ülepeakaela kiriku uksest sisse, otse alt tari ette, kirikuõpetaja juurde, kes parajasti hakkas kardinarõngast kandikult võtma ja peigmehe sõrme panema. Tädington asetas õige kuldsõrmuse klõpsatusega kandikule. Õpetaja naerda. Kas pruutpaar ohkas kergendatult ja päding tun, tõttas tagasi uksest välja. Nagu ma aru sain, oled sa siin, tseremooniameister, alustas tuletõrjeülem, kui karupoeg tagasi jõudis. Kui me juba siin oleme, siis võiksime me pruutpaarile üllatuse valmistada. Me moodustame kiriku ukse juures aus paleeri ja meil on isegi mõned pillid kaasas. Võiksime neile pulmamarssi mängida. Oi, see oleks teist küll väga lahke. Rõõmustas Bäckington ja läikivate Skiivritest tuletõrjujad rivistasid kahele poole kiriku välisukse kõrvale. Pidulike orelihelide saatel tuli pruutpaar kirikust välja ja seisatas üllatunult. Hiilgavat aus paleeri nähes. Kohale kutsutud fotograaf kasutas nende seisatamise ära ja tegi oma aparaadiga mitut lõpsatust. Kuna kõik uudishimulikud, kes ümberkaudu tuletõrjekella peale kokku jooksid, jäid ka kiriku juures toimuvat tema. Siis võis öelda, et nii palju pulmakülalisi ja õnnitlejaid ei mäletanud keegi ühelgi laulatusel olnud olevat. Pruutpaar oli natuke segaduses, aga isamees tundis ennast selles olukorras ülimalt hästi. Ja kord pädingtonist mööda minnes ütles talle tunnustavalt. Tseremooniameister on igatahes täna väga hästi oma tööd teinud. Selle peaks kohe kirja panema ja teistele edaspidi teada andma, muidu kipuvad laulatused kuidagi üksluiseks minema. Karupoeg oli muidugi selle kiituse üle väga imestunud ja õnnelik sest temale tundus ikka veel, et ta oli hoopis kõik jälle sassi ajanud. Nüüd koguti kõik rahvas kokku ja tehti kiriku ukse ees grupipilte ja pärast ka pruutpaarist ja pulmaorganisaatoritest ja sugulastest eraldi. Ühe pildi peal pidid olema pruutpaari kõrval isamees ja tseremooniameister. Ja tädington näitas fotograafile oma kõige kaunimat, naeran Dust. Kõik rahvas plaksutas selle peale ja paljud inimesed tulid pädingtoni tänama. Nende hulgas ka pruutpaar ise ja nende vanemad. Nõnda et kõik oli jälle hästi läinud. Meie karupoeg kukkus järjekordselt jalgadele, ütles tädi Lonni naeratades. Ma ju ütlesin, et kõik läheb hästi. Tuletõrjeülem pöördus pädingtoni poole. Sõidame tagasi sama teed, mis viib pulmamajast mööda. Võib-olla tahaksid sa meiega sinna sõita? Oi, ma ei ole kunagi tuletõrje autoga sõitnud, vastas karupoeg rõõmsalt ja läks tuletõrjeülemaga kaasa. Lõbus autode rong sõitis kella helistava tuletõrjeauto järel pulmamajani, laskis seal pädingtoni maha ja sõitis edasi kogu meeskonna, lehvitades pruutpaarile ja karupojale. Pulmapidu oli erakordselt tore ja rõõmus. Söödi ja joodi ja lauldi ja tantsiti ja naerdi selle sõrmuse loo üle. Kui te veel kunagi peaksite abielluma, ütles pädington. Kui ta pruutpaari terviseks klaasi oma lemmiklimonaadiga tõstis, siis kutsuge mind jälle tseremooniameistriks. Ma arvan, et meile aitab ühest korrast vastas pruut peigmehele õrnalt naeratades. Mulle tundub, et tädingtoni viperused on neid veelgi lähendanud, märkis ema Braun. Kuigi vahepeal tundus, et pruut pani seda sõrmuse lugu pahaks. Niisugune oli meie tänane lugu.