Kultuuriaja. Tere kohe algab tagasivaatamise kokkuvõtmise ja uuest mõtlemise aeg. Teatud mõttes on ka tänane saade enam kokku võtvam, aga ka võimalike ja igale maitsele uusi vaateid pakkuv. Juttu tuleb kolmest üllast kultuurivaldkonnast, filosoofiast, luulest ja kunstist. Uutest filosoofia raamatutest räägivad Leo luks ja Mirjam Lepikult. Jaan Toomiku näitust käis kaemas Kaire Nurk ja Uku Masingu luulest kõnelevad Sven Vabar ja Külliki kuusk. Kirja kodukandist saadab teele Kristiina Ehin. Mina olen Janek Kraavi, head kuulamist. Tartu Ülikooli Kirjastus on Eesti mastaape ja inimressursse arvestades hakkama saanud tõeliselt silmapaistva teoga. Korraga anti välja viis peenema filosoofilise ja ühiskonna teoreetilise mõttega täidetud raamatut. Järgnevalt tuleb juttu kahest Michellist. Kõigepealt uurisin filosoofia õppejõud Leo luksilt, mis teos on teadmiste arheoloogia ja kes on selle autor Michelf. Kool on väga raske teda kuhugi distsipliini liigitada ja ta ise üritas teha kõik nii oma teoste kui eluviisiga, et selliseid liigitused meil ebaõnnestuksid. Me võime teda vaadelda filosoofina. Me võime teda vaadelda ajaloolasena, ideede ajaloolasena ja me võime teda vaadata siis täiesti selles mõttes vastumõtlejale kes üritab meie vaatlusviise kimbatusse ajada. Kõige lihtsam ja harjumuspärasem on arvamus, et selline humanitaaralane teadmine on midagi sellist, mis on kuskil õpikus kirjas või, või mis on ajalehes ära trükitud. No selline on enam-vähem 18.-st sajandist pärit positiivistlik arusaam aga mis on selle teadmise mõistega juhtunud kuskil viimastel kümnenditel ja kuidas käsitleda? Seda mõistet Vuko teistsugune või eriomane teadmise mõiste käsitus võikski olla teadmiste arheoloogia nüüd selle viimati ilmunud Fuko teose üks suuremaid saavutusi. Ta on rõhutanud, et teadmine selles laias tähenduses siis ei ole teaduslike teadmiste summa. Ta on kogum elementidest nagu objektid, formulatsiooni tüübid, mõisted teoreetilised valikud, mis on formuleeritud ühest ja samast positiivsusest ühtse diskursiivsed formatsiooniväljal. Põhimõtteliselt on siin siis juttu sellest, et teadmine ei piirdu selle informatsiooni või selle väite sisuga vaid me peame alati vaatama siis selle väite konteksti ilmnemisala, miks ta esile tulnud, millised eeldused, milline nagu Fuko nimetab kõnekas pool vaikus talle eelneb. Ja lisaks sellele siis ka veel neid praktikaid, millega Nende informatsioon antud teadmine on seotud, milliseid praktikaid esile kutsub või milliseid ta välistab. Me ei uuri ainult sõnu. Me uurime sõnade ja asjade seoseid ja neid võrgustikke, mis võivad tekkida kõigi nende vahel. Selle vastu ilmunud teose pealkirjas figureerib ka sõna arheoloogia. Meie tunneme tavaliselt arheoloogiat kui sellist vanu kultuuri kihistus ja avastavad välja, kaevavad teaduste, aga Fuko räägib hoopis humanitaariaalasest tekstide lugemisest, tekkivast arheoloogilisest meetodist. Sa võiksid seda arheoloogilist meetodit. Kuidagi piiritlevad selgitada kõigepealt arheoloogia tuletab meile meelde sõna- arhiiv mingisugused mälestised, algandmed, mida tuleb tõlgendada, mida tuleb tolmust puhastada, tõlgendada ja selles mõttes on Fuko uurimismeetod ka selline, ta kaevub mõtlemisviiside diskursuste eeldustesse, ta kaevuks sellesse arhiivikasin teosest. Ta vastandab arheoloogilist mõtteviisi sellisele tüüpilise idee ajaloole, ideede ajalooliselt, me üritame siis luua mingeid üle ajaloolisi või väga pika ulatuslikke narratiive umbes nagu milline mõtteviis sajanditest sajandidesse kestma jääb. Noh, umbes nagu me räägime näiteks ajastutest maailmavaadetest, ütleme kristlikust maailmavaatest siis räägime, et uus aasta on alguse saanud teaduslik-tehnoloogiline mõtteviis, narratiiv, mis tänaseni justkui kuidagi valdaks Fuko üritab nii suurtes üldistustes distantseeruda ja arheoloogia taotleb vaadelda siis diskursuse jõhvi neid nii-öelda teadmisi selles laias tähenduses, nagu me enne rääkisime siin nii-öelda nende endina, ilma mingisuguse Teleoloogilise mingisuguse väga laia üldistus, eelduse kas või eesti keeles on monumentaalne teos, hullus, arutlus klassikalisel ajastul, kuidas arhiivi kaevutakse neid asju esile tuuakse. Kuidas võiks näiteks uurida eesti kultuuri arheoloogiliselt või milliseid probleeme näiteks võiks eesti kontekstist arheoloogiliselt siis mõtestada? Näiteks ütleme, humanitaarteaduste puhul või kasvõi grammatika kujunemise puhul võiks kaevude arhiivi ja vaadelda kasvõi näiteks eestikeelse kirjakeele kujunemist teatud nagu Fuko nimetab teatud välistus süsteemide või võimuvõitluse vaatevinklist, kuidas lõunaeesti kirjakeel välistati, milliste konteksti kaudu. Aga kui uurida midagi sellist, mis, mida meil siin Eestis väga tähtsaks peetakse või mis oleks kuidagi meie rahvuse või eestlase seisukohalt oluline, siis tõesti võiks uurida Fukoolikult näiteks rahvuslikkuse diskursust. Rahvuslus on teatud kese, mille ümber on konstrueeritud nii meie riik, meie kultuur, üldsegi meie tegemised siin võiks vaadelda näiteks, milliseid teisi lausungeid diskursusid seetõttu maha vaikitakse, välistatakse noh, näiteks ei taheta meil juttu teha rahvust assimileerimisest. Samuti eks ole, vastandub meie ideoloogia sellisele globaalsele vaate vinklile, mille kohaselt tuleks sigimist piirata maailmas kuna meid on liiga palju. Ja, ja samuti kindlasti siis, kui seda analüüsida ei tohiks jääda nii-öelda sõnade tasandile, vaadelda ainult et seda, mida deklareeritakse, keegi kultuuritegelane võtab viriseda praeguse seisu üle, siis ta apelleerida näiteks põhiseadusele või põhiseaduse preambula-le, kus on meie rahvuslik püsivuse justkui noh, kus deklareeritud ja justkui see oleks siis viimane argument, eks ole, tema kurtmise nii-öelda kasuks ja, ja selleks, et me peame midagi muutma, aga kooli, kus me võiksime vaadelda seda diskursust ja kuidas ta praktikas toimib praktilisi seoseid ja näiteks ka eesti keeles olemasolev teos, seksuaalsuse ajalugu, seal Fuko seksuaalsus analüüsides toob esile, et seksrevolutsiooni kaudu me pole sugugi vabanenud meie meilile vabamat suhet seksuaalsus, vaid pigem on see just kuidagi ahistab meid vaid. Me oleme siniseks valiseeritud, samavõrd võiks öelda rahvusliku deklaratsiooni valdamine kõikjal ei pruugi sugugi garanteerida rahvusluse nii-öelda diskursuse praktiliste kõike seda toimimist. Arheoloogiline meetod võib-olla aitaks meil näidata, kuidas võivad lahkneda deklaratsioonid ja siis diskursiivsed praktika või noh, see teadmine laias tähenduses. Kas oskaksite improviseerida? Näiteks sellisel teemal nagu jõulude arheoloogia. Esiteks peaks kaevuma arhiivi vaadelda, millised, ütleme, uskumused või praktilised seosed on jõulude võistesse segunenud. Kindlasti ei tohiks piirduda näiteks selle kristliku õpetuse pealispinnaga peaks vaatlema, millised Kristuse eelsed või maausulised, kas mingit pööripäeva usundid ja asjad sellega koos käivad, eks ole, sest et kokkuvõttes lõpuks siin selles nii-öelda teadmise tasandis põimuvad need erinevad ajaloolised etapid. See jõulude kontseptsioon oleks nagu tekiks nagu selline rullbiskviit või kihiline tort kus on mingisugused vanad usundilised mälestused, mida, mis võivad olla nii-öelda inimese noh, kuidas öelda kehamälus, kus on siis nii-öelda see kristlik ideoloogia siis me peame vaatama, miks on jõulud saanud populaarseks seoses nende vahepealse ära keelemisega, nendel on tekkinud selline mingis mõttes ideoloogiline võimendumis märk ning siis lisada, kuidas lisandub siia siis veel teatud diskursuste tüüp, mis on kindlasti teatud mõttes valdav tänapäeval. Mis puudutab, siis ütleme seda tarbimist, kinkimist, ostmist ka konsulteerimist nii-öelda algses tähenduses, õgimise tähenduses või ärasöömise tähenduses ja, ja kõike seda tuleks kokku panna. Tegelikult koosneb meie elu ju pisiasjadest või argipäevastest harjumustest. Ei tule selle pealegi, et sellest võiks kuidagi suurelt mõelda. Argiharjumuste poeesiat, analüüsibki raamat, igapäevased praktikad. Teose tõlkija Mirjam Lepikult, kes on eestlastele üldiselt tundmatu Michel Desert Too. Kõige lihtsam lühidam oleks öelda, et ta on üks vaba vaim. Sellepärast et tal oli, oli mitu kuuluvust ja mitu ametit näiteks ta tegutses ajaloolasena, uuris seal keskaja või renessansiaja müstikuid, jõudis juba ajaloolasena kuulsaks saada. Aga siis need 60.-te aastate lõpu prantsuse tudengirahutused ja senised käärimisajad tõstita sellise ühiskonna tõusulaineharjale, sest äkki selgus, et ta on üks üks paremaid ja targemaid nende sündmuste mõtestajaid. Ja siis sealt sai alguse tema sellised kultuuriuuringud mille kokkuvõte ongi raamat siis igapäevased praktikad. Aga milline on nende igapäevaste praktikate või selle uuringu eesmärke, näiteks? Räägib ta seal siis valitseva majanduskorra tingimustes inimestele peale surutud toodete kasutamise viisidest see tähendab seda, et inimene toodab omakorda teatud kavalusi, millega ta seda No siis tarbimist õõnestab inimeste kavaluse all, ta peab silmas selliseid noh, mind kummitama praeguselt too enda sõnavarakäike mängulises mõttes millega inimesed kuidagi põiklevalt kõrvale nendest eluvaldkondadest, mida siis ühiskond ja selline tõesti majanduslik ja poliitiline korraldus peale surub ja mis siis tunduvad neile ahistavad, et neid kavalusi mõista, siis ma arvan, et meil on enda ajaloolises kogemuses mõtlemisainet küllaga, sest suurema osa oma ajaloost on eestlased olnud teised omal maal. Ja siis siis mõelda selle peale, kuidas on leiutatud mingisuguseid, mitte kuidas need kõikvõimalike võõrvõime alt vedada ja üle trumbata ja et selline lihtne inimlik elu oleks ikkagi võimalik. Mainiksin ühte oma lemmiklauset kogu selles raamatus oli see, et kogu selle majandusliku ja poliitilise sellises lahtristikus inimestel jääb üle kavaldada unistada ja naerata, noh, selleks et mitte lasta ennast muserdada ja mitte muutuda lambaks. See lambamõiste on ka sealtpoolt endalt pärit. Millised kesksemad või olulisemad praktikad serto välja toob ja kuidas ta nüüd siis selgitab või analüüsida. Näiteks on, on suurepärane peatükk tal kirjutatud suremispraktikast sellest, kuidas inimest ähvardab, nagu ta kasutab seal ingliskeelset väljendit prügikastis kärbamine, et kui inimene tunneb ennast mingi tootmis mehhanismi osana sel juhul, kui ta enam ei tooda, sel juhul ta osutub millekski prügimäele visatava asja taoliseks ja tuletab seal meelde või viitab sellele, et töötud vähemalt annavad tööd ametnikele, sotsiaaltöötajatel aga et suri ja isegi ei anna enam kellelegi tööd. Sellepärast kui ta juba suremas on, siis isegi näiteks arstidel ei ole temaga enam suurt midagi peale hakata. Aga sealt too muidugi suude humanistina räägib sellest, et milline võimalus on siis ikkagi inimlikult surra, mitte seal prügimäel kärvata ja juhib tähelepanu sellele asjale, mis ilmselt peaaegu kõiki inimesi puudutab, et on mingi tõrge selle vastu, et öelda, et ma tunnen sinust puudust. Et inimesed ei ei julgele naljalt surmast rääkida ja siis surija lahkumine kuidagi heidutab neid aga aselt too ütleb lihtsalt ja loomulikult välja, et seesama, et inimesed saavad kõnelda ja tunnistada, et ma tunnen sinust puudust. Ta nimetab seda korjaks ja selles olukorras ongi karja tegelikult siis ta räägib lugemisest, lugemine oli, oli tema üks selline lemmikpraktika ka lugejal paistab olevat täielik passiivsuse kehastus. Et umbes, et enam mõttetumatja laisemat asja ei saa olla, kui, et inimene istub ja loeb kogu selle askelduva maailma seisukohalt. Aga selle lugemise baasil siis ta ta näitab ära, kuivõrd loob, on, on tegelikult lugemine kui selline ja et seda passiivsuseks pidada on vale ja kahjulik. Ja siis muidugi oli seal juttu lihtsalt linna kasutamise praktikatest, kuidas inimesed sellises tehnokraatide planeeritud suurlinnades endale oma isikupärased sellised siksakiliselt rajad tekitavad. Ja üks mõte, mis mulle endale hästi armas veel oli, seal raamatus ta muidugi tean, aga on hea, kui keegi tark inimene seda lühidalt ilusti ütleb, on, on selline mõiste nagu kihilised kohad noh, tema oma Philosophy pilguga näeb seda, et selline tehnokraatia tahab, et tema mõtleb kuskil laboris oma projekti välja ja et see kirjutataks betooniga, nagu seto ütleb tühjale kohale. Et miski ei segaks, et oleks Tabula Rasa ja siis nemad ajavad sinna oma vastava mingisuguse hoone või, või linnajao. Aga sealt, too juhib tähelepanu kogu sellele mälestuste ja sündmuste ja ja loomingu ja kõik ei tea, mis toredatele asjadele, mis on inimlikes kohtades, mis on vastuolus sellise tehnokraatlikku planeerimisega. Mulle meenus kohe toomemägi, mida tahetakse teha selliseks turistidele atraktiivseks paigaks ja kes saaks selle vastu vaielda. Kuigi mina ei saa tartlasena aru, et miks peab meie linna parim osa olema esitatud just turistide jaoks tänu sar toole ma võin seal mõelda kõigist nendest maalidest, mis on seal kunagi tehtud ja kõigist nendest nendest lauludest ja luuletustest, mis seal on tehtud nendest jutuajamistest ja nendest kohtingutest ja kõigest sellest, et see on minu jaoks niisugune praktiline näide tema kihilistest kohtadest. Ta räägib seal ka ühest süsteemi sees toimuvast alternatiivsest praktikast, mida ta metafoorselt nimetab paruka tegemiseks. Varruka tegemine tähendab seda, et töötajad, töölised võtavad koju kaasa mingisuguseid ülejääke või, või vidinaid sealt asutusest või tehasest või kus nad siis iganes töötavad ja loovad midagi ise meisterdavad, konstrueerivad midagi enda ja oma, oma sõprade ja perekonna rõõmuks ja hüvanguks sealt toole selline asi väga meeldib, see näitab tema arust sellist inimlikku vastupanu. No sellisele masinavärgile aga Eestiga suhe see Vene ajal eriti oli ju väga laialt levinud praktika endale kõikvõimalikke asju seal alustades telliskividest ja ma ei tea lõpetada kokatädid, võtsid viiner endale koju tassida aga erinevus on siin selles, et minu arust nõukogude ajal nagu oli pigem inimlik sellisele praktikale vastupanu avaldada. Aga vat mina ei tassi ja koju, et noh, mõnes mõttes tundub labane, et mõisa köis las lohiseb ja vene riike ongi, ongi vaja varastada ja paras neile, aga selleks, et ise jääda, inimlikuks mulle küll mõtlen tagasi oma mingi lapsepõlve peale nõukogude ajal, et mulle meeldisid rohkem need inimesed, kes ei teinud seda lihtsalt mingist sisemisest uhkusest. Et hea küll, saan üks üleüldine varastamise Lägustamise riik, aga vaat mina ei tee seda, eks ole, aga samas seal too see tema vaatenurk, et see on üks väga tore asi, tema küll ei räägi ka mitte varastamisest, et vaid just ülejääkide loovast kasutamisest. Aga see on ka muidugi iseloomulik. Ma ei tea, kas eesti keeles üldse sellel nähtusel on nime sest kõik tassisid koju asju ja tegid, ehitasid, ma ei tea, kasvuhooneid ja suvilaid, aga nime nagu polegi. On olemas haltuura, et keegi läheb teed kuskile midagi, aga see nähtusel pole nime, sest see oli ju lõppude lõpuks ikkagi keelatud, mis sa teda üldse nimetad. Paruka tegemine muidugi eesti keeles ei ütle midagi, aga mul ei olnud ka sinna midagi asemele panna vastet kui sellist. Minu jaoks on see eelkõige suure südamega kirjutatud raamat ja, ja just nimelt midagi sellist, sügavalt inimlikku. Seepärast peavad peaks iga inimene ka endale midagi leidma. Tartu kunstimuuseumis on kuni viienda jaanuarini vaadata Jaan Toomiku looming kultuuriga ja kuulajale on giidiks kunstikriitik Kaire Nurk. Ekspositsiooni lähtetöö on maaliseeria neli etüüdi 96 kahendikku taktimõõdus ja tegemist on mustvalgete maalidega, kus lendlevad tumedad linnud heledas laotuses Lyndon maalidel kokku päris palju, kuid hästi tähtis on tegelikult seda tähele panna, et mitte ühegi linnuasendiga kuju ega suurus ega pintslitõmbed, mis teda markeerivad, ei kordu. Iga linnulennukõrgusele ja kaugusele naabrist vastab Rainer jamsise komponeeritud heli ja kui püüda täpselt ja on sellise helitausta kirjeldada, siis koosneb üksikkuist erineva intervalliga isoleeritud tud helidest. Ja tõepoolest võimalik, et me muidu märkaksime nende maalide peal linde ja lendamist ja hakkaksime rääkima vabaduse kujundist, vabaduse, sümbolist, sellist isoleeritud helikujundit. Sellega kohtudes tekib tegelikult selline mõte, et tõepoolest lennata polegi võimalik. Järgmise tööna oli toomikul selles näitluseks positsioonis kavas video, kajakad seal on samuti tehtud koostöös Raineri on siis, ega see on selline video, kus tegevus vastupidi, ei toimu mitte kõrgel õhus, vaid sügaval vee all. Kunstnik üritab midagi laulda kajak Lottest, kes väsinuna heitvad end ookeanikaladele söödaks. Seda lausa mütoloogiliste ohverdamis. Tseeni lavastab kunstnik nii, et sõidab kohale ratastoolis ja heidab end basseini põhja haarates mikro Sony mikrofoniga on plastiktoru, mille ülesandeks tegelikult on tuua sinna basseini põhja, õhku, aga seda võib tõlgendada ka mikrofonina, mille kaudu siis kangelas. Ranne püüab kuulutada oma suurt sõnumit, Kalad tuleb vaatajal sellest juurde mõelda. Tööde kolmikust kolmandana ehk viimasena oli kunstnikul planeeritud tuvid. Ja see on suur akrüülmaal mille modellide jaoks on kasutatud Veneetsia niinimetatud Veneetsia tuvisid. Toomiku maalil vaatavad meil samuti vastu väga võimendatult ligi meetri kõrgused aplad linnud valvsa pilguga. Justkui sellise palukese ootuses ja võiks öelda, et ummiku plaan näib olevat ekspositsiooni lõpus panna vaataja vastamisi sellise apla maise eksistentsi ka küll linnu kujul. Aga võimalik ka, et viimasesse väiksesse võlvsaali planeeritult võiksid need linnud tekitada vaatajas ka sellist enesesse pöördumise hetke, et need vaadates otsa nendele lindudele, kes vaatavad sulle otsa, siis võib seda pilku järgides inimene pöörata pilgu iseenesesse, aga kokkuvõttes ma tahaksin seda öelda. Tõepoolest Toomiku kohta kehtib, justkui kehtib klišee. Etoomika analüüsib piirsituatsioone, aga tegelikult mulle tundub, et ta ei analüüsinud mitte piirsituatsioone, vaid lavastada kasutab kohati küll lausa eluohtlik kämpiir, situatsioone lihtsalt kui kunstilist väljendusvahendit. Selleks, et võimendatult inimesele avade tema tegelikult igapäevast paratamatut olemist ja olemust linnu kombel lendamine ja kala kombel vee all askeldamine ei käi tõesti kokku inimidentiteediga. Nad on tehniliselt võttes piirsituatsioonide inimese jaoks, aga sümboolselt avavad nad meile uusi võimalusi end ja maailma kogeda, maailmaga suhestuda. Ja võiks öelda ja rõhutada, et see on kultuuri areng, oktsioon, avardada maailma mõtestamise viise, vabastada vananenud, kivinenud, piiratud pinnapealsetest mõtte klišeedest toomikey, näitlikusta tõepoolest meile mingit psühholoogilist või veel vähem patoloogilist olemise draamat ta pigem üsnagi humoristlik. Ta esitab meile ikka jälle klišeedest vaba avatud mõtlemismudelit. Aga meie läheneme sellele ikka ja jälle klišeelikult. Ilmamaa lõpetas Uku Masingu monumentaalse kuueköitelise luulesarja teosega saadik Magellani pilvest. Sven Vabar ja Külliki kuusk kõnelevad nii sellest teosest kui Masingu luulest üldisemalt. Masingu loomingut esitab luuletaja Lauri Sommer. Jumalaga, jätsin kriinumi õied, kuigi mu eest palub keegi, kes mind pole näinud iial ei kuule. Homme juba tean, et nii kaunina teda pole meeles, enam minulgi mitte. Kuigi veel ei lepi, kuigi ometi veel ei lepi, et ma täna jätta jaksan, koguni vähem kui võtta ja viia. Issand jumal. Kui sina küsid minu käest teda. Kas ma oskan midagi pakkuda sellest valgest lendavast lõhnavast? Ei õiget pilti ega õigeid sõnu. Mida üldse? Aga see, kes vapustab mind, see, kes palub moest, see võõras. See kaugest maailmast. Kas mina väärt olen? Kas mina väärt olen nägema kriinumi õit? Mis on see, mis neis jube. Mis on see, mis hirmutab? On see üliküllane teerada oleva üle? On see armastus? Külliki kuusk, sina oled toimetanud Uku Masingu pakse luuleraamatuid algusest peale. Kuidas sa ise ütleksid, et Kuuse Masingu kuues viimane luuleraamat kogu Masingu luuleloomingus paigutum? Kahtlemata võiks teda nimetada peoteoseks et üks võimsamaid ja terviklikumaid luuleraamatuid ja, ja oma mahult ka üks kõige rohkema lehekülje arvuga raamata on. Aga samas ma paigutaksin ta siiski selle Masingu luuleloomingu tervikusse ja selles mõttes, et ta on kelle kokkuvõttev ja võib-olla seda luuleelu lõpetav raamat, aga, aga siin korratakse üle kõik teemad, millest on masinglid oma loomingu algusest peale rääkinud ja ja need on võib-olla kristalliseerunud või, või, või võiks nimetada ka teatud kirgastumiseks seda raamatut. Ja hoopis uue intensiivsuse leidmist kohtab siin üle päris pika pausi, mis eelneva raamatu puhul oli ja, ja Uku Masing kindlasti seda ei ole kavatsenud. Sellise kokkuvõtva teosena, et, et ta on siiski ühe uue Loomingu jõu, selle elusamuse taasleidmine. Ma ise mõtlen, et, et kas see saadik maa kellani pilvest äkki võikski olla hea alustamiseks või sissejuhatuseks Masingu loomingusse mingis vormilises mõttes esiteks, et on seal vabavärssi kasutanud võlaühe esimesena Eestis, et on hiljem arvatud, et tema pani sellele vabavärsirevolutsioonile siin Eestis alguse ja et võib-olla tänapäeva lugejale just niisugune vabavärsile vorm äkki on kuidagi ilusam ja loomulikum kui see riimiline luure, mida masin karrastes suhteliselt palju veel kolmekümnendatel ja mille poolest võib-olla teda tuntakse kui ühte arvujat. Aga teisest küljest ka sisulises mõttes, et ma kellani pilves mingisugused noh, võib-olla põnevad teemad, et kõik võimalik, mingi selline ulme teema, kasvõi mingi suhtlemine teiste olenditega väljastpoolt meie maailma, et see on mulle tundub, et ta on kuidagi kõik kokku kuidagi palju põnevam esimese hooga, kui varasem Masing. Tegelikult kogu see Masingu taastulemine ja nende kuue köite ilmumine võiks. See on suhteliselt nagu traagiline. Selles väljendub kogu Masingu retseptsiooni ja loomingu ilmumise traagika omamoodi, sest. Kõike enamus luulekogusid ilmub nende loomisajast aastaid ja aastakümneid hiljem. Ja kokkuvõttes ta satub hoopis teise aega, kui ta on loodud luulelooming. Aga mu enda kogemus ütleb, et kõige võib-olla lihtsam ja kiirem kui nii võib väljenduda. Viis üldsegi Masingu luule juurde tulemiseks võiks siiski olla selline järjepidev ja kronoloogilisem. Alustades tõesti roheliste radade raamatuga, mis on siis selles esimeses köites ja ja avab selle kuueosalise sarja. Et põhimõtteliselt kui me võrdleks näiteks seda esimest köidet ja nüüd ta kuuendat kellani raamatut, et tegelikult teemad ei ole muutunud, isegi kujundid on, võiks öelda samad. Ta küsib endiselt, et milline on inimese võimalus saada lunastatud, ehk teistpidi siis, et, et mis on meie annab meile lootust, mis teeb elu elamisväärseks, milles on see elusa mehe elamine. Ela elu sammus Masingu mõistena. Ma lihtsalt mõtlen, et kõik need kuus köidet, et see kahtlemata võib natuke hirmutavalt mõjuda või tekkida mingisugune aukartus nende kuue paksu raamatu ees, mis on äkki ilmunud nüüd mingisugune nipp peaks olema, et võib-olla see nii on siis subjektiivne, aga, aga et kuskilt peaks alustama ja aru saada, et noh, need kuus köidet ei pea täna midagi rasket või tõsist või midagi, millega tegelemiseks on vaja mingisugust jõudu või tööd, vaid et see vastupidi, koguse looming on kantud mingisugusest helgusest või kergusest, noh, mis on ennekõike väga spontaanne Ma olen täiesti nõus, et mida sa nimetasid, et et kui mõned kuud köidet korraga vaatame siis nii-öelda kuus Telliskivi kõrvuti, et võib kõike hirmuäratava na mõjuda, aga aga tõepoolest seesama esimene köide just nimelt võib-olla annab seda helgust ja, ja loomisrõõmu ja ekstaatilisust üsnagi ilmekalt ja, ja just nimelt sellise noore inimese kergusega edasi. Kurb heledas päikeses ühe surma künnisel kuristikku tundes, kui ma üksinda kord veel armulauale võinuksin minna, tundes sinu sõrmi ega tohtinud sinuta oodates sind, tuul rõõmus ninanna. Tulevik näitas surmalaulus, oman naervat nägu. Sinu silmade ununenud mälestusi öeldes ja tõotust, millele sõnu meie ei leia ega jooni pilvede uhkusest. Oh ka nende sinipilvede, mis mu võtnuksid ammu juba kaasa kumail lootnuks enam. Tulevik tõi oma nimetud puud ja kohises tundmatus keeles, et aeg pole aegruum, rumala tõde, kes ikka ei mõista ega mõista jumala jälgi linnuteede ääretuste vahel. Nende koorele, tema kirjutas mulle samblik tähtedest tõde nagu liblikavari Teie ei lõpe, kui end hukate siin, teie ei kustu ajastu otsal, ei Pramma öös ega viimsel päeval. Teie olete kevade, lootuste rohelus ja võimatud linnud helvete pudenedes. Oksilt anti Kristuseks tärkad. Aga üürikene temagi. Sest ta on jumala käsk, mis maailma kaotab. Aga teisel pool käsku elab tema põhjatu halastus teie igavese armastuse vastu. Tema teid on loonud oma nägu. Võtta ära ei temagi saa teie naeratuste lunastust teie sõrmede õrnust teineteise kehal teie suude saladust, seletamas suutmatud soigumist. Kõik on mööduv, jääb ülipisut. Ärge kartke, suurem kõigest on jumala kirg luua endale rahu, kuitahes kõledas, raius, sest ta silmad on roheline, sammal teie õndsuse sees? Kirja kodukandist saadab seekord teele Kristiina. Kirjeldatud, et seal on kõik endast moodi kodu. Te jalgpall, kodude, jalgpall, kodu, aga et oled muutunud kibedaks iga päev ühed ja samad küsimused. Ühed ja samad vastused ümberringi ühed ja samad näod. Inimesed, keda vahetevahel salamisi lausa vihkad. Lihtsalt eimillegi eest küsib, kas see ongi keskeakriis? Et oled nagu seisvas vees mis pole veel soo, aga kindlasti mitte ka enam jõgi nagu varem, kui kõik tegi rõõmu, isegi kõige tühisemad asjad. Kui mõtled lapsepõlvest, näed ennast seismas jalgupidi madalas selges jões varasuvisel hommikul, kui kõik kiirgab, sillerdab, pimestab ja voolab mööda, kui kõik on veel ees ja ometi käes. Nii 30 kahesena. Oota, kui vana sa oledki? Õhtul kell kaheksa töölt koju jõudes peaks kõiki olema kõige paremas korras. Viimased 10 aastat oled vaeva näinud, külakoolist, maakonnakeskusesse, keskkoolis kiitmisega läbi ülikooli pealinn ja aastaid ja aastaid ilma igasuguse puhkus, etteheide abiks, võttes praeguse töökohani palgani, mis tagab muretu elu positsiooni, mis teeb au. Aga nyyd äkki pole enam sihte, pole seda, mille nimel nagu sa kirjutad. Ja kui see, siis iga jumala esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev reede ja laupäev töölt koju jõuad, ootad sellist kõige rohkem seda, et su naine ootaks sind pikisilmi aknal nagu Isolde Drysdeni tagasitulekut. Et ta prooviks juba silmapiirilt aimata, kas tuled koju, punaste rõõmu või mustade mure purjedega. Et ootaks truult nagu Penelope samal ajal kättesaamatult nagu hämarik või nägu rapuntsel kurja nõiaaias, kes laseks see tulles salaja tornistama juuksed alla. Juuksed, mis oleksid nagu kuldne jõgi alati käes Jometees. Ja mida mööda sina siis roniksid, roniksid, roniksid, riskides eluga, et ainult temani jõuda. Aga see naiselgi on töö, temagi tuleb koju oodates, et teda oodatakse. Ja nyyd põrnitseb 11 tujutult külmkappi toitu soojendades, nagu kaks vangi raudbetoonlossi 18. korrusel oma isiklikus korteris, kust näeb ülepealinna merele mis on kaunis nagu postkaart ja tühine, kui hing. Hakkad aru saama, et energiat ei ole igaveseks. Et isegi hingetõmmet on piir. Et arvestades statistikat, On vaid pooled su elu, südamed, uksed, Velduksumata, küsid kuidas kasutada aega, mis sulle veel on jäänud aega, mis paratamatult mingi terroristliku loodusseaduse tõttu saab otsa. Do kõlab lõpuvile ja läbi ta ongi kirjutatud, nägid und? Küsid, kas oskan seda seletada? Kõik algas suunas tavaliselt. Et lähed pärast tööpäeva trenni ja siis sel hetkel, kui pall milles osavalt kaitsjate vahelt läbi vastase väravasse toimetada. Värav, võrku puudutav muutut, seisja palliks jalgpalliks, kellel pole oma tahet, kes on alati ees, aga ei kunagi käes ja kes vähemalt mängides ei kuulu kellelegi. Pall võiks tähendada seda lihtsat ja ilusat mängude maailma, mis on lapsele nii iseenesest mõistetav. Kuid mine täiskasvanu endale millegipärast keelab püüdes oma mänguhimu kõikvõimalike väärikuse maskide taha varjata. Jalgadega on raske juhtida ja palju jääb juhuse hooleks. Ja just juhuse võimas jalahoop juhtiski sind unes üle vaatajate peade. Võimsa kaarega väljaspool staadionit. Salid, jalgpall ja samas mõtlesid ja tundsid, nagu inimene olid jäetud juhuse hooleks sättisid väljaspoole rutiini, suutsid äkki taas rõõmus olla? Veeresin kaugele kohutava hooga võimsete põrgetega mägedest alla, hopp hästi oru põhja kalju seinamajade katuseid kihutasin mööda kiirteed eluohtlikke kurve võttes resin lintidega sihikelt ja hoogu, kogudes kaugele-kaugele üle jõgede ja järvede. Kuhugi ilma mere taha. Kirjutad sa olid magades vist nagu muinasjutus. Ajas teisel pool argist reaalsest. Politsei, kes olla tahaksid? Vaba ja ettearvamatu, julge ja juhuslik jalgpall. Aga see unenäolõppu ei oskama hästi Köylandada kui ehk ainult oma sõnade ja rõhuasetust aga ümber jutustades. Äkki lebasid karistusjoonel jootsid lööki, mis pidi otsustama sinu enese elu. Olin hirmul, sest lüüakse oli valitud luukereväravavahiks, aga nagu äkki kohkudes märkasid su oma naine, kes pole päriselus-ist eriti vilunud mängija. Luukere lõi sind täiest jõust oma kondise varbaga, see tegi haiget, sööstsid lendu ja ärkasid lõpetades oma kaasa kuumude käte vahel. Ta püüdis su kinni. Milline juhus. Kuidas sa ennast siis tundsid? Kas olid pettunud, et langesid ärgates tagasi sind ahistanud igapäevaellu? Või olidki juba jõudnud tüdida olemast jalgpall? See võiduhimuliste jalgade ja juhuse mänguasi? Kultuurikaja selleks aastaks peaaegu lõpetab. Kordussaadet on veel võimalik kuulata täna klassikaraadios kell 18 15 ja vikerraadios kell üks öösel. Saate tegijad, toimetaja Janek Kraavi ja helirežissöörid Külliki Valdma ja Külli tüli tänavad ja soovivad kõigile kuulajatele ühe tänase saate peategelase sõnadega kavaldada, unistada, naerda uuel aastal ja edaspidi rahulikku jõuluaega. Kuulmiseni.