Lugupeetud raadiokuulajad, minu nimi on Madis Ligema ja kuulata saadet Bergaks koolis usuõpetuse tundi teemal elust kloostris õigemini elustikule Pirita kloostris kloostri raamatukogus, minu vastas istub Lagle Parek. Tere. Tere. Mis praegusel kellaajal kell 10 20 nunnad teevad, siin kloostris. Nad teevad lihtsalt argipäevast tööd, siis meil on suur maja, selle maja korrashoidmine võtab palju aega lihtsalt ja koristavad köögis, valmistavad lõunasööki, igalühel on omale omal kohustus, mis teil tuleb täna teha? See samani intervjuu, mida te kuulete, on salvestatud Pirita kloostrist ning kutsuksin seda rohkem koolitund kaldkriips ekskursiooniks kui ainult koolitunniks. Sellepärast et täna me teeme just väikese ekskursiooni selle maja peale. Aga enne seda ma küsin paar küsimust kloostri kohta, kus me praegu viibime. Mis aastal see ehitatud on? See cluster, see uus Pirita klooster õnnistati sisse 2001. aasta 15. septembril ja ehitati teda 11 kuud, nii et tegelikult ta 2000. aastal alustati ehitustöid. Aga õnnistas sisse tollaaegne piiskop. Keskajast saati on kloostetel olnud väljapeetud ning eriline arhitektuur mingisugune huvitav stiil. Kas selle kloostri peale võime ka rääkida mingisugusest konkreetsest joonest mingisugusest vaimsusest, mida on püütud hoida võrreldes keskaegsete klust? Selle kloostri projekteerimise juures oli see niisugune väga tõsine dominant, olid vanad Pirita kloostri varemed, eks ole. Nemad titeerisid väga suures osas tegelikult, et ilmakaared me ei läinud nagu sellest välja jätsime samma paralleelsuse pikihoonetel siis ehitusmaterjalid ja kuna nunnad, kes siia asusid elama, kannavad prygi kiini ordu järjepidevust edasi. Seega siin oli palju niisuguseid tegureid, mis projekteerimisel said määravaks just see, see nii-öelda see järjepidevust, mis on ainuke vahe, on see selle vana. Kui vanas Pirita kloostris on nii mees- kui naisklausuur siis 20. sajandil juba enam meesklausuuri ei ole kuskil maailmas Brigitiinidel. Ja muidugi ka meil ei ole enam seda sega, on ainult naisklausuur. Missugustest hoonetest koosneb praegusel hetkel see samane klooster, kus me viibime. No meil on ta kõik üks hoone, aga tema koosneb number üks kabel, väikene, aga armas siis glov suur õdedele, kus õed elavad ja kuhu keegi teine peale õdede ei tohi minna. Siis külalistemaja, kus on kohti 41 ja külalistemaja on see, mis toidab kloostrit. Iga loor tul on oma tavad enda ülalpidamiseks, eks ole, annetuste peale enam tänapäeval keegi elama ei kujuta ette, eks varastele. Aga tänapäeval kõik teenivad enda ülalpidamiseks ja heategevuseks ise raha. Aga Püha Brigitta tähendab, kui eluajal, kui ta kirja pani, ei olda veel püha või oli ilmselt Brigita nii-öelda ordu looja. Juba panime põhikirjas selle kirja, et õed ja vennad peavad oma õde põitiust, õed peavad oma kätega loomaväärtused, mis neid toidaksid. Ja sellest reeglist peetakse ka praegu kinni ja, ja selleks on hotell, eks ole, see on see sissetuleku allikas ja siis on veel väikesed ruumid, üks tiib, kus toimub sotsiaaltöö. Kui me läheme väga kaugesse minevikku ja küsime selle kohta, kes oli see püha või, või siis, kui ta oli, siis ei olnud veel Püha Birgitta. Brigitta oli aadlidaam, rootslane sündinud 1302 või kolm, siin vaidlus selle sünniaasta ümber kuninglikust perekonnast. Kaheksa lapse ema, kes pärast mehe surma realiseeris oma unistusi, selleks ajaks olid lapsed juba suureks kasvanud ja ja oma nägemuste järgi pani kirja uue ordu põhikirja, mille paavst hiljem kinnitas ja mis saigi aluseks uuele ordule selle Püha Brigitta ordule. Millised on selle ordu võib olla põhimõtted või põhireeglid, millest kõik peavad kinni pidama? No see on enam-vähem kõikide Lordudel ühtemoodi need rasked reeglid, et vallalisus siis vaesus ja ei tohi vastu hakata või tähendab see alistumine täielikum ja Brigitta ordu eripära oli just see vanadel aegadel, et oli nii mehed, kui naised, tähendab, kompleksis oli kaks klausuuri, mida ühendas kirik läbi kiriku olid nad ühendatud. Pirital on see väga hästi varemetes näha, kuidas riigi varemetes. Kuidagi on pilt alati väga selge, sellepärast et sa vaatad neid nagu ülevalt alla. Ja et just see meespool oli selleks, et vaimselt teenendada õdesid. Aga valitsejaks oli abtiskess, oli nunn kelle käes oli võim. Raadiokuulaja kuulab nüüdseks veidike muusikat, samal ajal kui meie Lagle Parek ja tõuseme püsti siit raamatukogust ning alustame oma ekskursiooni Pirita kloostris. Oleme jõudnud suurde valgesse ruumi mis on väga kõrge. Siin on seintel asju. Selja taha jääb uksed Baltar, kuna hiilima Pirita kloostri uues kabelis, me oleme tavaliselt harjunud, et kirikuruumid on suhteliselt vähe valgust, eks ole, et nad on pimedamal. Meil on selle poolest see kabel just väga armas. On väga palju klaasipinda, meil on väga palju valgust, meie kabelist on otse näha Pirita kloostri varemed, see silmside on niisugune väga tundlik. Ta on siin. No mis on kabelis? Meil väga vahva, meil on noh, kuna me sidusime ennast paekivisel, öeldab Trentsionaalselt, kuna Pirita klooster ara klooster on ju paekiviehitis, siis meil on vahvad dolomiidi põrandat. Siis meil on väga ilus rõdu, kui meie kloost trikabelis tihti toimuvad kontsertid rõdul, tall saab musitseerida ja seal on ka klaver. Arhitektuuriliselt see mõte oli, kui meie arhitekitraaluvuse ja Tanel Tuhal tegid seda siis tegelikult hommikul vara, kui õed tulevad natukene kuus läbi esimesele oma palveajale palvusele, siis nemad tulevad sealt rõdult nende kõige otsem tee klausuurist. Meil niisugune altariruum kumer ja kumera kaare taga on niisugune, läbi sealt tulevad õed selle kaare tagant salapäraselt, nii nagu mina ütlen alati, et nagu inglid tulevad taevast alla sest noh, teise korruse pealt trepiga trepist tulevad nad alla siis seintel on meil ristitee nagu ühes korralikus katoliku kirikus peab olema. Ja Maarja altar on ühes nišis, ega siin rohkem midagi olek kohta on siin kabelis. Noh, tavaliselt me oleme arvestanud umbes 60 inimesega kontserdite ajal ja jõuluja igavesti pühade jumalateenistuste ajal, meil on rahastaga palju siis ikka kõvasti üle sae oksismi Toomeliselt toole juurde kuditasin, jumalateenistuse korraldatakse pidevalt sellepärast et selle poolest, eks nunnade põhiline töö on ju palvetamine ja palvetatakse siin hommikul lõuna ajal õhtul lõuna ja õhtu vahel ka veel, nii et ega see palveelu on kloostris väga aktiivne, aga nihukesele, tavalisele katoliiklusele või ka mitte katoliiklusele, kes tahab vaikust ja rahu ja otsib enda sees midagi, siis on missad on iga päev pool kaheksa argipäevadel üks argipäevane erand on kolmapäev, kui on kell viis ja pühapäeval kell 10 aga õetas niiviisi see, see on ka koht palvetamiseks ja seda tehakse siin intensiivselt. Endiselt kabelis, olgu teadmiseks öelda, et täna on päev puudu kolmekuningapäevast ning me leidsime siit väga-väga huvitava asja, millega sedapuhku tegemist on. See on jõulusõim. Katoliku maades on jõulusõimede ehitamine kirikus väga populaarne. On ju võistlused sõimede vahel ja ja noh, eriti kui näiteks Itaalias lähed seal niukesed, sügisesel ajal hakkab sõime, detailide müük on väga aktiivne, sõime on tänavatel müüa ja väga põnev on meie. Möödunud aastal alustasime Brigitta õdede sõprade ringis konnaga koos õdedega oma sõime loomist. Meil on just see väga huvitav, et selle kond kontseptsiooni arhitektuurilise lõid need arhitektid, kes tegelikult projekteerisid meie kabeli meie maja pilte uue kloostri ja väga aktiivselt osales ka töödejuhataja, kes selle maja. Et meil on niisugune kloostri ümber on koondunud inimesed, kes kuidagi tunnevad ennast seotud selle kloostri ehitamiseni kogu selle looga ja nime ehitasimegi selle möödunud aastal esimest korda selle sõime, siis me tegime loomakesed ja inimesed kõik plasteliinist. Tänavu aasta otsisime uut kontseptsiooni, et kasutame teisi tehnoloogiaid. Aga meist ei saanud asja. Me valisime riide rasket tehnika, me mõtlesime, et me teeme villast aga see osutus meile üle jõu käivaks. Ainult üks siga sai korralikult valmis villast. Aga teisigi kujud kasutasime möödunud aastas seid. Kontseptsioon oli dramasta uus. Et kristlus sündis nagu Pirita kloostris ja kuningad tulid laevaga ja et meil on nüüd kõik laevad, jaam, plingib majakas ja ja niisugune vahva mängur. Kirjeldasin ka seda, see on mingisugusest tundmatust materjalist tehtud penoplasti. Tundmatu materjal Stolgusest penoplast. Elegantne on minu meelest lehm, lehm on pehme kootud ja, ja see penoplast on kaetud siis samblaga ja siin peal on männioksad ja, ja siin on nagu hein nagu näha ja sõin keset kogu seda asja ning sõime taga on Pirita kloostri fassaad. Ja ja siin selle fassaadi akna peal vaata püks päikene munk, seal on meil väga tähtis, seal tema peab korda majas. Aga Brigitta kuju tegime me ka möödunud aastal alguses me mõtlesime, et ta oleks õiged pilve peale panna, vaatama, et ta vaataks, mis siin Pirital toimub isand pilvega hakkama ja seepärast tõime ta maa peale ja nüüd ta vaatab kõrvalt, kuidas kõik need sündmused käivad, siin valvab seda asju. Tõmbast Me panime inglid, meil on palju ingleid. Inglid panime siis akna juurde ka seda asja vaatama ja, ja imetlema ja head soovima. Mõne sõnaga mainisime Pirita kloostri töötab ühtlase külalistemajana ja me oleme praegu jõudnud ühte fuajeesse või sellisesse suurde avarasse ruumi, mis koht see on? Siit juhitakse kogu asja, eks ole, ütleme nii, siin seisab alati siin alati. Laua taga istub õde, kes võtab külalisi vastu, ütleb tere tulemast siin, et võetakse telefonikõnet vastu, siit saab tellida hotellikohti. Meil on väga palju, tehakse niukseid, väikseid seminare ja mõttetalguid, selleks on pilte koos seal väga mugav koht. Ta on nagu ikkagi noh, teistsugune õhkkond on siin kui tavalises niukses büroomajas või kuskil. Kõigil meeldib siin käia, siin vaiksem, rahulikum, nii et siin on niisugune intensiivne tegelikult elamine, käiksin kloostrisse, siin fuajees, on noh, me näeme ühel pool külaliste söögisaali, sest kui meil, kui konverents toimub, siis siit saab ka tellida toitlustamise. Siis meil on nagu ühes korralikus kloostris peab olema, on raamatuga kogu külalistele on parlatoorium, kus noh, näiteks, kui ema kloostriülem võtab vastu külalisi, siis ta saab seal rääkida, eraldatud, seal on eraldatud ruum ajaloost on teada, parlatoorium on väga tähtis koht, kus aetakse tõsiseid asju, tähendab, tegelikult kui elati kinnisemalt. Glasuur oli rangem kui praegu praegu, Brigidiid liiguvad linnas igal pool, aga ballatoorium oli see koht, kus saia tavainimene kokku siis kloostri elanikuga. See, see traditsioon on meil säilunud. Ja siis siitsamast läheb ka oks sinna seminariruumi kus toimuvad meil seminarid, mis sinna minna. Vahepeal, kui lähenen, ma küsin, et ma olen kuulnud sellist legendi, et hiljuti lahkus just teie kloostrist viimane Eesti null. On see tõele? Raske öelda, miks ta lahkus, aga ega nunnu olla ei ole kerge. Sellepärast et sa pead ikka väga paljust loobuma ja ma arvan, et see kuulekus on see kõige tähtsam asi sest see vaesus on ju, mida öeldakse, on ju Kinglik asi, eks ole, mida me peame vahelduseks, mida rikkuseks näljas ei ole riigitud, sul on seljas soe tuba, sul on. Aga selle tõttu ma seda vaesust ei oska nagu tänapäeva ühiskonnas nii nii määratleda, aga aga minu jaoks on see kuulekuse küsimus väga raske, sellepärast et sa pead kuuletuma. Nii, nagu ema ütleb, nii on, eks ole. Ja meie, kes me oleme ju tegelikult Lätti opositsiooni tulnud ja ellu jäänud just tänu sellele, et meil ei ole seda sügavat kuulekust olnud sisemine vastuseis on alati kõigil olnud noh siis on kloostris rask, ega siis me ei saa kohe muutuda. Ja algses, mis toob ta päeva inimest kloostrisse. Need on need, mingisugused sisemised otsingud kindlasti. Ja ma arvan, et olgugi, et tundub, et noh, Eestis on niisugune väga tugev religiooni vastane hoiak, aga teistpidi Eestis kasvab ka tõsisemate väärtuste või sisemiste väärtuste otsimine kõvasti, sest see esimene varakapitalismiaegne, see lihtsalt elementaarset elamistingimuste parandamise kirg ja niisuguste Majanduslike väärtuste ülehindamine. Ja muidugi see, et avanesid reisimisvõimalused ja see esimene kirg maailma vaadata, see hakkab minu meelest neid nagu vähenema ja ikka enam ja enam inimesed otsivad mingisuguseid püsiväärtusi ja tunnevad ennast kohutavalt haprad täna selles argipäevas, noh, mis, mis tänases Eestis on võltsi tänases maailmas? Noh, inimene võib mitmet moodi neid endale nagu seda sisemist tuge otsida, roheliseks minna, näiteks mulle ka väga sümpaatne seltskond, eks ole, kõik tähendab, looduskaitsjad, tähendab, sa otsid mingit asja, mis on kõrgem, kui see leivapäts ja, ja, ja Hummer või mingi niuke värk, eks ole. Ja, ja nii satutakse kloostrisse mingisuguse mingisugustel otsingutel ja mida rohkem on ühiskonnas võimalusi noh, neid põhiväärtusi otsida, tõsi, seda rikkamad me oleme, sest need inimesed, kes tunnevad ennast maailmas pidetuna seda keski, seda hullust, mis on et neil oleks valida. Ja nii, nii ma arvan, satute isegi kuskil seal Indias või Mehhikos või Itaalias või seal, kus on väga vanad traditsioonid, katoliiklikud, seal võib see olla nii, et noh, kuidagi teistmoodi minnakse kloostrisse, aga meil saab see olla ainult noh, niisugune. Niisugune teema, arvan kuidas minevikus mindi kloostrisse. Tähendab, arvatavasti oli palju põhjusi. Noh, meil on väga huvitavalt sellest rääkinud Rutt rajama üks väliseestlane, kes on kirjutatud doktorit TÖÖ Vadstena kloostri keskaegsest ajaloost just võiõit ju nii-öelda elust vatestena kloostris keskajal. Ja ja tema on seda põhjalikult uurinud, kuidas tol ajal Rootsis minti, eks ole. See oli siiski üks täpselt seesama asi tegelikult, et kui sa olid üks aadlidaam või laadi, päris oli palju lapsi ja kui sa ei tundnud ennast turvaliselt selles ühiskonnas siis üks kõige turvalisemaid eluviisi just keskajal oli kloostris tegelikult eriti naistel. Kui me räägime varakeskajast kloostitest pigem munga kloostatest, siis nendes kloostrites, mis olid küllalt isoleeritud tavapärasest ühiskonnast, neil oli väga kõrge haridustase, nendes kloostrites olid suured raamatukogud, seal õpiti kirja arendati sotsiaaltööd ja nii edasi. Ühesõnaga selle kloostri roll tolleaegses ühiskonnas oli, oli väga-väga suur miljonis roll tänapäeval. No tänapäeval ei saa enam nii suur olla, eks ole, kloostrid on vähe arvul, tähendab inimesi, kes siin elavad, on vähem. Terve roog juba ju on suures osas tõsisest usus taganemas, eks ole, või tähendab väliselt usuga seotud asjadest, nagu minu meelest tagastatakse väga palju. Aga nagu ka eestlane ütleb, eks ole, et et ta usub millessegi, võiks öelda, ei taha öelda, et usub jumalasse, aga ta usub millessegi. Noh, see on terves maailmas arvatavasti väga-väga suure tähtsusega. Elu teostamiseks on võimalikud ka teised variandid, kui tavalised minu meelest on, tähendab, see inimesel peab olema natukene suuremad võimalused ennast teostada ja see eneseteostuse problemaatika tõuseb ju kogu aeg rohkem ja rohkem mida natuke paremini. Me hakkame majanduslikult elama. Me meil ei ole see kõige tähtsam asi söök ja peavari praegu on juba tunda, kuidas seda otsitakse ja see on üks võimalus kloostrisse ennast teostada oma sisemisi vajadusi, aga see peab olema ikkagi väga suur sisemine kutsumus. Sest ega see ei ole enam massidele, eks ole, seal on ikkagi väga vähestele valitutele. See on siis konverentsisaal ja konverentsisaal ja siin siin väga tihedalt tehakse mõttetalguid minu meelest siin kõige rohkem tehast tehakse strateegilisi planeerimisi, mis nõuavad niisuguste nagu kontsentreeritud mõttetegevust, eks ole, siin ei peeta loenguid vaid siin just nimelt arendatakse mõtet ja see ruum igatpidi soosib seda, sest on suured aknad akendest, vaatajad, vanalik Pirita kloostri varemetes, kirikule. Siin on niisugune õdu õdune ja, ja vahva, kõik, mis üheks konverentsiruumiks on siin olemas. Kuidas Lagle Parek, teie olete õigupoolest seotud Pirita kloostri ja see on niisugune minu väike armastusse või suur armastus, õieti oleks õige öelda. Lihtsalt ma sain tuttavaks kui Brigitiini õdedega õieti kloostrit ordu ülem, aga kui ta esimest korda Eestisse tuli, kui veel seda uut ei olnud olemas. Ja, ja siis me jäime väga suurteks sõpradeks, ema hakkasin aitama. Õdede nii-öelda tagasitulemist. No see tähendas mao ostmist, hoone projekteerimist, kõike seda aitasinud esid selle juures siis kahtlemata on väga raske toimetada võõral maal, kui keegi ei aita jäingi siia juurde niiviisi ja, ja tunnen siin suurt rõõmu sellest tegemistest, sest sest mul on siin mõttetegevuseks päris palju ruumi. Nüüdseks oleme teisel korrusel ruumis millal võiks öelda, et on hotelli süda? Me näeme mõnusaid tugitoole. Telekas muidugi. Kas nunnad telekat vaatavad? Vahtavad tähendab meie klooster on ju noh, kuidas öelda. Väga moodne. Sest meil on igasugu hotellitoas interneti ühendus, arvutid on meil maja kaunisti täis iga igal pool, kus vähegi vaja on mitte ainult külalistele, vaid õdedele enda endale ka Skype'i kasutatakse kaasaegne maailm täielikult. Aga see on nüüd fuajee ja hotelli fuajee, aga just jah, süda on õige selle kohta öelda. Siit on näha kapp Dowski varem, siit on näha kabelisse teise korruse tasandilt, eks ole, rõdutasandilt. Me kogu aeg teiega räägime sõnast klooster. Mis asi on klooster üldse tänapäeva tähenduses, kui me teame seda kõik nendeks raamatutest ajaloost, mingil määral kui ka filmist viimne reliikvia, mis kindlasti igale eestlasele kloostriga seostub. Mis asi on klooster tänapäeval? See on nüüd päris raske küsimus, klooster on koht, kus elavad kas mungad või nunnad kes on oma elu pühendanud jumalale ja kes on muust elust loobunud. Nagu me mingil määral teemat puudutasime, raha ei tule iseenesest. Birgitiini ordu kloostri nunnad teenivad raha pidades sedasama külalistemaja, kus me praegu viibime, on seega. Ja, ja see külalistemaja on avatud kõigile inimestele, nii nagu tänapäeval on öeldud sõltumata nahavärvist, keelest ja religioossest taustast. See mängib, et see on ikkagi üks koht, kuhu sa tuled ja üürid endale toa ja vaata ühte tuba. Jalutame mööda koridori? Teki elus päris avar on ka. Kõva number 13. Ohoh see mulle meeldib väga, et kõikjal avaneb vaade sellele vanale Pirita kloostrile. Seal kõik nii hästi läbimõeldud, sellepärast ja suur kummardus ajaloole tehtud ja see teeb ka selle omapäraseks. Niisugust teksti ei ole olemas, sest minule väga näiteks nendes tubades meeldib, et sa teed silmad lahti, pead ei pea tõstma. Vaatad kloostri varad, varemed vaatavad vastu, see on nii vahva, tegelikult. Maast laeni aknad ja internetiühendus ja. Kas sellele Pirita vana vanal Pirita kloostrile, mis 16. sajandil ära siis hävis, kas tal on mingisugune auraga, mis, mis avaldab mingisugust mõju inimestele? See sõna aura on minu jaoks natuke segane. Mina minule ta noh, minul ta meeldib lihtsalt ausalt öeldes. Ja, ja ta koos moodustavad niisuguse see uus ja vana nagu muinasjutt tegelikult, et elu, mis lakkas viis sajandit tagasi, hakkas uuesti elama. Kas sul on kõrvad ja see on uskumatu ja nii tore on? Mulle väga meeldib, nurgad jalutavad varemete vahel, aga nad saavad seda harva teha, neil on päev küllalt kirju. Rangelt. Sest võõrast tööjõudu kloostris ei kasutata, seega nunnad peavad kõik töö ära tegema, siin on palju tööd ja seejuures nende põhitöö ongi palvetamine kogu kloostri selle elu juures on minu jaoks just see on see nõks, et et nagu reegel ütleb, et töö ja palve peavad olema tasakaalus. Ja ega see tänase maailma niukene rabelemine hirmsasti kipuka kloostrisse. Ja see tasakaal kipub ennem langema selle poole. Noh, et tööd on rohkem kui palvet ja see on väga suur oskus emal pidada seda tasakaalus, sest nii kui palve tähtsus langeb, kaob mõte kloostris olla. Eks see tööd ükskõik kus teha, eks ole. Et see sisemise tasakaalu jaoks on see väga tähtis. Kui me räägime kloostrist, siis kõige tähtsamad osad on siin kindlasti nunnad. Milline ühe nunnapäevagraafik või üldse, kui palju neid on siin? See arv on absoluutselt muutu, sellepärast et Arv sõltuda dub vajadustest seepärast, et kloostrid on üle maailma Brigitiini kloostriga üle maailma ja kuskil teks praegusel ajal. Itaalia kloostrid on kohutavalt täis seepärast, et turist praegu on niisugune ajaloo huviline, turist ei lähe ju suvel Itaaliasse, eks ole. Aga suvel on meil täis nii, et meile suvel tuleb alati nunnusid juurde ja talvel läheb appi lõunamaadesse oli see arv kogu aeg varieerub? No ütleme, praegu on kaheksa suvel 10, noh, nii palju neid on siin noh, enne kuut tõustakse, siis läheb kohe esimesed hommikused palvetamise, mis sa otsa. Nii et kell kaheksa, 15 umbes on hommikusöök. Selle aja peale see kaks tundi on hommikune, kõige pikem palvetamine ongi hommikul just. Siis siis hakkab ennelõuna, on peale hommikusööki on siis maja korda tegemine, eks ole, see, see vajalike suur siin on lihtsalt tema korrashoidmine nõuab väga palju aega, et hommikupoolikul tehakse maja korda, tehakse lõunasöök, eriti, kui on külalisi, konverents siin sees, siis on suur lõunasöök kõigile külalistele ja peale lõunat enne lõunale minekut peale lõunalt tulekutel palvetamist ikka seotud. Siis peale nelja hakkab Adworatsioonia Vesper, need on katoliku kiriku need palvetamise ajad ja just selle peale lõunat ja enne õhtuseid palvusi, see on niuke vaba aega, õdedel kui nad, nad peavad ju ka saama lugeda ja nagu endasse ja omaette olla, sest kloostris olemine on ikka väga tähtis, et sa kuidagi seda vaimset jõudu kuskilt võtad. Peale palvetamise veel ise ka ja siis on juba õhtu. Siis on vaja õhtusöök ette valmistada sealgi päev läbi. Õhtul on kell üheksa viimane õhtune palve ja siis lähevad kõik oma tubadesse laiali siis keegi paljude, aga nad võivad ka televiisorit vaadata, õhtul seal lubatud, neil on oma televiisor külalisel omadele sõpradeks. Väljuma toast number 13, kus on kaks sinist voodit ning sinised kardinad. Meie väike ekskursioon maja peal on tehtud. Nüüdseks oleme tagasi raamatukogus külalisteraamatukogus esimesel korrusel, kus oleme aja poolt rusutud ning tõmban otsad vaikselt kokku. Ma kusagilt olen lugenud või kuulnud, et nunnad tegelevad ka sotsiaaltööga. No niivõrd-kuivõrd, palju nad suudavad. Kloostrid on üks omadus niisugune, et inimesed tihti tulevad siia noh, kui ta on jooksnud ummikusse ja ja me püüame aidata, see hea variant on see, kui aitab tähelepanust siis aetakse nendega juurde, kus on nii-öelda nunnade poolne niuke hingeabi ja ja mingisugune eri õhkkond, mis siin on teisti inimesi aitab, neil on kergem, kui nad ära lähevad, siit saanud nagu mingit tuge. Aga noh, teadagi, et meie probleemid on tihti puhtmajanduslikud küsimused ja vastavalt võimalustele õed aitavad inimesi. Aga mis minule on kõige-kõige sügavama mulje jätnud ja ja noh, mida ma tahaksin niiviisi? Päris õige vist veel rääkida, aga seda peab lihtsalt rääkima. Näiteks niisugune näide, mina ei tea, kust õeldud said tuttavaks, trükkariga, nimesid me ei nimeta, ma ei teagi ta õiget nime. Ja jäi temaga kokkulepe, et temal sai kord päevasid süüa. Ja tasakesi ta tuli söögi järgi mingit mingit lihtsat tööd tegi ja nüüd tema teeb meil nii tõsiselt törtsi, tema roogid, meie lume, tema igasugust tööd, mida õed talle annavad, teeb suurima lõpuga ja Guetele pakuvad raha, ta ei võta vastu. Täiesti uskumatu muutus ainukene asi, mis ta on võtnud, nõustunud ta viib ära meie pudelitara. See on nüüd niisugune muutumise ühe inimese sisemise muutumise huvitav näide, on see prükkari lugu, aga muidu me teeme siin vastavalt võimalustele ja rahale palju, meil raha on igasuguseid asju ja me kirjutame ka projekte, meid on abistanud noh, ütleme Hollandi saatkond on finantseerinud ühte meie projekti, kui me töötasime alaealiste emadega, sest õed lihtsalt ei suuda ju süsteemselt sotsiaaltööd teha, mis on noh, mitte lihtsalt kellelegi süüa anda või ära kuulata siis me tavaliselt teeme seda kooskari, tõsi, ka haridus on sotsiaal tööorgan katoliku kiriku juurest on osa katoliku kirikust ja kuna karitest juhin mina, siis see kõik läheb nagu natuke põimub. Ja kõige suurem õdede abi on sotsiaaltöö vallas see, et kui karistus vajab ruumi, siis ta annab oma ruum. Me anname ruume karitusele ilma rahata. Noh, mis on väga suur abi tänapäeval meil on üks õde, kes on enne nunnaks saamist india õde olnud tantsuõpetaja, siis meil toimub, siin on alati toimunud ja toimuvad edasi india tantsukursused on kindel seltskond, kes käibki ning tantsu õppimas on ka väga vahva. Aga kui möödunud aastal me tegime kõvasti, käsitöökangasteljed olid üleval ja püüdsime lastele käsitööd õpetada, et tööharjumusi õpetada. Ühesõnaga sotsiaaltööd me teeme vastavalt võimalusele, palju meil on raha ja ja kas on ka huvilisi? Ega see Pirital ei ole nii lahedalt sind leida neid huvilisi, sest meil töötab väga hästi vaba aja keskus, dubleerida emaks. Nunnade kodukeel, meie Orduks on itaalia keel aga neil on kohustus pida kohaliku maakeelt, et nad tegelikult kõik õpivad hoolega ja need õed, kes on kaua olnud aidanud juba ilusti eestikeelse, saadi esikeelest aru. Aga kuna nunnade koosseis siiski vaheldub, siis jälle uued tulevad ja õpivad ja niisugune pidev keele õppimine käitusid. Ja nunnade elu ongi kogu aeg keele õppimine, sest neid liigutatakse tuvaid jälle maailma erinurka. Ja jälle uue hoogat pole tegelikult kõige rohkem niisugust kõige uidon, vaatan meie kloostri esimene ema siin Pirital, ema Teresa peale kloostri valmimist Pirita kloostri valmimist suunata kipetlemasse Brigigiini kloostri emaks ja seal nad õpivad kõik araabia keelt, nii et ma olen seal külas käinud ja nüüd on periood araabia keel. Kui väga on tutvunud ja tutvuvad nunnad Tallinnaga ja selle ilmaliku eluga, mis näiteks vanalinnas või, või kusagil kultuuriasutustes toimub. Sest ma hiljuti nägin just sellist Volkswagen bussitäis tunneksite, nad sõitsid kusagil. Geot kontserditel, see ei ole nendele nii-öelda keelatud, aga siin on üks dimensioon, eks ole, kuna nad peavad olema vaesed siis nad ei tohi väga palju kulutada niisuguse asja peale ja kõige rohkem. Aga muidugi, kuna meil siin palju korraldatakse kontserte siin sees, eks ole, siis meil on ka palju tuttavaid kontserdikorraldajaid, eks ole, nii et nad saavad käia tasuta piletitega, küllaltki palju kontserditel. Rohkem eriti palju aega ei jäägi, siin aga linnaga, kui niisugusega on täiesti tutvunud, alguses alguses ei olnud seda võõrastemaja, eks ole, tulid ja keelt õppisid ja siis käib ka maa Maaga tutvumine maa kultuuriga, tavadega. Me oleme palju mööda Eestimaad sõitnud just alguses praegu enam ei ole aega. Aga kui ei olnud veel ja hotelli, siis siis igal pool käidud Hiiumaal ja Saaremaal on nad käinud ja ja rääkimata Tartust. Jaa, jaa, Nad mingil määral elavad ikkagi selle maa rütmis, kus nad elavad parasjagu, eks ole, olgugi et see võib nende oma kodudest väga kaugel ja väga teistmoodi olla. Aga ikkagi püüavad mõista seda maad. Muidu on väga raske siin elada, pelgab, on siin nii vastikult külm ja porine. Aitäh Lagle Parek ja Me lõpetamegi siit Pirita kloostrist külalisteraamatukogust bleeds Pascali, Umberto Eco ja Friedebert Nietzsche vahelt, kus on jätk viis sajandit tagasi lõppenud kloostri traditsioonile Pirital.