Kirikuelu tere õhtust, kaunist neljandate advendipühapäeva. Täna tuleb pikemalt juttu Eesti kirikute nõukogu aastapreemiate väljaandmisest mis läksid seekord Eesti metodisti kiriku teoloogilise seminarile ning Eesti Evangeelse luterliku kiriku praost Emmeeritusele Elmar Rein soole. Alustasime hoopis jutuajamist regionaalminister Jaan Õunapuuga, kes osales samuti Eesti kirikute nõukogul. Oh aastapreemiate kätteandmisel. Räägime nii kiriku ja riigi koostööst kui ka religiooniõpetusest kommentaare, palun. Religiooniõpetuse teemale ning aastapreemiate kätteandmisele veel kirikute nõukogu presidendilt Einar Soone. Et mina olen saatejuht Meelis Süld kõigest pikemalt, mõne hetke pärast. Neljapäeval toimus Pirita uues kloostris selle aasta viimane Eesti kirikute nõukogu töökoosolek ja sellele järgnes pidulik aastapreemiate kätteandmine. Valitsuse esindajana oli kohale regionaalminister Jaan õunapuu, kes tõi esile kirikute ja riigi vahelist sujuvat koostööd. Ma saan öelda seda, et riigi ja kiriku omavaheline koostöö ja üksteise mõistmine on ainult positiivsetest värvidest kirjeldatav ja miks ma seda ütlen, ütlen sellepärast, et meie ühine koostöö valitsusdelegatsioon ja, ja kirikute nõukogu poolt moodustatud delegatsiooni vahel on olnud väga konstruktiivne, 11 mõistev, 11 toetav ja ma arvan, et on olnud ka piisavalt selliseid valdkondi, kus riigi osa kas siis kapla naaditegevuses või siis ka konkreetselt mõne pühakoja korda tegemises või, või ka siis mõne kiriku ringkonna tegevustoetustega abistamisel on olnud ilmselt märkimisväärne ja mul on hea meel selle üle, et ka selle aasta lisaeelarves Eesti kirikute nõukogu kaudu saavad erinevad usuorganisatsioonid üle kuue miljoni krooni veel lisaks juurde. Eks järgmise aasta eelarves, kui rahast rääkida ei saa sellest üle ega ümbert, siis me püüame aidata nii palju, kui on võimalik ja ja, ja selge on ka see, et üks selline tore üritus, mis siin alles mõni kuu tagasi lillepaviljonis toimus kristlikud väärtused, Eesti poliitikas, mis mulle ütlen, teile siiralt, väga meeldis ja, ja, ja võib-olla üks vähestest üritustest, kus ma olin algusest lõpuni kohal, niipalju kui olla sai, sellepärast et see teemade ring, mille, millest seal räägiti ja võib-olla ka ja ka nende poliitikute sõnavõtud olid väga tugevalt mõtlemapanevad ja, ja mulle meeldis peapiiskopi seisukoht just just sellest, kuidas kuidas me peaksime väärtustama rohkem kõike seda, mis meie ümber on, aga mitte võib-olla noh, üksteisele kaikaid kodaratesse loopima, kaklema ja, ja mida kõike veel, eriti praegu. Enne jõulude tulekut üks teema, mis on olnud päevakorral ja väga palju ka sõna võtta ja poleemikat isegi tekitanud, on religiooniõpetusega, seda mainiti siin täna. Kas te arvate, et olemas üldse mingi mõistlik lahendus eri osapoolte vahel, et võiks see religiooniõpetus mingil pooli rahuldaval kujul koolides olla nii, et see ei tunduks peale surumisena? Ma arvan, et mitte keegi Eestis ei tahaks, et see oleks pealesurutud ja, ja kui me püüaksime väga vägisi hakata kohustuslike õppeprogrammide sisse usundiõpetust suruma, siis sellel võib olla hoopis vastupidine efekt, et pigem tuleb. Ma arvan, et ühiskonna mõistmisel ja kasvamisel leida selline kuldne kesktee, et kes soovib, see soovib, palun väga. Seda võib kasutada ka loomulikult praegu ühiskonnaõpetuse tundides. Ainult mure on selles, et kui palju meil on neid teadjaid oskajaid õpilastele seda teemat selgitama, aga teisest küljest kindlasti ajapikku ja, ja võib-olla seda teemat rohkem käsitledes ja, ja ka noh, võib-olla kiriku enda aktiivsusest tulenevalt. Ja see teema võiks uuesti üles kerkida, aga ma arvan, et praegu me võiksime äkki teha karuteene sellega, kui me seda nii vägisi peale suruma. Kui regionaalminister Jaan õunapuu arvas, et usundiõpetust ei peaks koolidele peale pressima, siis sarnasel seisukohal oli ka kirikute nõukogu president Einar Soone. See on tõsine teema ja kui öeldakse, et see on tundlik teema, siis ma ei ütleks, et siin peaks käsitlema seda väga emotsionaalselt. See on üks osa inimese haritusest, kuidas ta mõistab maailma erinevalt kultuuritasandit, erinevaid traditsioone, aga samuti ka mõttesuundi. Ja Me peame päris loomulikuks, et, et mingil moel ikkagi seda ainet tuleks koolis õpilastele vahendada. Nüüd konkreetselt, missugused võivad need reaalsed väljundid lõpuks välja kujundatud saada? See on veel lahtine. Siin on olnud muidugi ägedaid vastaseid, siin on olnud tulised pooldajaid, aga küllap leitakse mingi sobilik lahendus. Kas ta nüüd päris omaette õppeainena? See on muidugi omaette küsimus ja tuleb vaadata ka lapse seisukohalt, et ta ei oleks väga üle koormatud väga ülepingutatud oma päevas. Küllap aga on ka teisi võimalikke lahendeid, kuidas ja mil viisil seda teemat lastele edasi anda, nii et see on protsess ja kirikute nõukogu oma töös on püüdnud kaasa aidata, jälgida, kuidas need võiksid arendud saada. Nii et kuidas öeldakse, elame-näeme. Ja nüüd, enne jõule andis Eesti kirikute nõukogu välja ka jõululäkituse ja lisaks sellisele jõulusõnumile on seal toodud välja ka aborditeema. Miks just nüüd, enne elule? Need teemad, mis ühiskonnas aegajalt üles tõstetakse, on ju väga erinevad olnud. Me räägime kuritegevusest. Me räägime inimõigustest, aga me räägime ka selles osas nagu kiriku seisukohalt vaadates mida. Me ei pea õigeks, mida võib-olla ühiskonnas aktsepteeritakse. Kui me räägime nüüd laste õigustest, siis me peame kindlasti haarama sinna ka veel sündimata Ta laste õigused. Ja see on seotud ju aborditeema optikaga, mida nüüd viimasel ajal on, on hakatud käsitlema ja kirikus ei ole see mitte sugugi juhuslikult nüüd jõuluajal, vaid meil on kirikukalendris jõuluga seotult ka süüta laste päev, mida me oleme ju pidevalt tähistanud võib-olla mõnel ajal suurema rõhuasetusega mõnelal, väiksema puudutusega, aga põhimõtteliselt on käsikäes nii jõulurõõm see sõnum, mis Jeesuse kui lapse sünniga on seotud, aga samas tuletades meelde ikkagi ka neid lapsi, kes süütult kannatanud, hukatud ja muidugi sellega seoses ka siis aborditeema. Räägime nüüd edasi Eesti kirikute nõukogu aasta preemiatest. Täitevsekretär Tauno Teder kirjeldas, mismoodi valik tehakse oikumeenilise aastapreemia laureaadiks või see võib saada inimene või inimeste teatud rühm või ka institutsioon, kes ühel või teisel moel selle, et tal on kehastanud oma tegevusega kiriku kui Kristuse ihu ühtsust ka selle mitmekesisuses, erilaadsetes vormides ja tänavustest esitatud laureaadi kandidaatidest. Tõepoolest töökoosolek leidis nagu kõige parima olevat Eesti metodisti kiriku teoloogilise seminari, mis on olnud koolina oikumeenilise, avatud nii Peate osas, teiste kirikute inimestele kui ka õppejõudude vahetuse ja mitmete programmide projektide kaudu on kultiveerinud oikumeenilise mõttelaad Eesti kristlikul maastikul ning lokaal oikumeeniline selline preemia tavaliselt, mida nüüd välja antud natukene vähem aega kui oikumeenilise üldpreemiat aastate arvu poolest. On antud siis sellise pikemaajalise tegevuse eest, mis on olnud suunatud erinevate koguduste või erinevate kristlike kirikute liikmete vahelise kooslust edendamisel just selliselt rohujuure tasandilt. Ja selle preemia tänavu sarnast koostööd aastakümnete vältel Saaremaal edendanud tänaseks juba pensionile jäänud praost Elmar Reinso, kes teenis palju aastaid kihelkonna koguduse õpetajana. Kas on ka raske teha seda valikut nende inimeste hulgast, kellele preemia anda või polegi neid inimesi, kes edendavad seda oikumeenilise elu? Nii palju? Oli aastatel on esitatud küll erineva Arv laureaadi kandidaat, üldiselt on konkurss ikkagi alati toimunud ja on tulnud valida ja kindlasti ei ole see valik ka kirikute nõukogu töökoosoleku jaoks sugugi nii väga lihtne olnud, sest paljud esitatud kandidaadid on nagu ühelt poolt vastanud kriteeriumitele ja teiselt poolt omanud igaüks võib-olla natukene omalaadset tugevaid külgi mille tõttu preemiat väärida võiks, nii et ma arvan, kerge valik ei ole see olnud ühelgi aastal. Mida see preemia tähendab nende inimeste jaoks, kas see on ka justkui innustuseks, et see oikumeeniline tegevus võiks jätkuda edaspidigi? Kindlasti on ta innustuseks, kuigi sellega kaasneb kummalgi puhul ka rahaline summa peale diplomi arvan ma, et siin on ka siiski olulisem punktse oikumeenilise töö ära kimine. Selle omamoodi jäädvustamine nii tänasel hetkel niisiis innustuseks mitte ainult neile institutsioonidele inimestele endile, vaid ka teistele kristlastele ja oikumeenilise liikumisele tervikuna. Küsime kalaureaadidelt endilt, kuidas nad oma tegevust hindavad. Esmalt Eesti metodisti kiriku teoloogilise seminari esindajalt ning seejärel emeriit proostilt Elmar Reinsalult. Eesti metodisti kiriku teoloogilise seminari rektor Andrus Norace kasse Preemia on meil teile tuli üllatusena, hüvita tuli küll üllatusena ja väga meeldiva üllatusena. Noh, ma ei arva, et me midagi erilist oleks, teeks, aga, aga kui keegi keegi näeb seda, mida me teeme ja näeb selles midagi erilist ja meeldivad, siis on see äärmiselt meeldiv. Tegemist on ju, nagu nimigi ütleb metodisti kiriku teoloogilise seminariga ja ometi oli see preemia just nimelt oikumeenilise töö preemia, kui paljusid hoidkumeeniate kirikutevahelist koostööd sellesse seminaritegevuses on? Me püüame kaotada oma identiteeti, aga samas austada respekteerida ja analüüsida ka erinevaid vaatepunkte ja seisukohti. Ja võib-olla selle 12 aasta jooksul on tulnud viimaks ka tõdemus, et järsku meil on tõesti mingisugune pisut eriline missioon eesti usulisel maastikul ja ja, ja kui ma püüaks seda sõnastada, siis siis me elame väga pragmaatilistel ajal ja tihtipeale kandub sega usulistesse maailmavaadetes. No ma mõtlen siinkohal või näiteks eduteoloogiat sai mingit sellist omistatud kausaalsest või ülimat pragmaatikat. Ja võib olla Meie seminari rolliga osalt selles, et tasakaalustada seda vaadet sellise traditsiooni sügavusega ja, ja sellega, mida kristlikus spiritaliteedis on juba 2000 aasta jooksul teatud ja omandatud. Me peaks nagu nagu jalgratast uuesti lõputult leiutama. Kui Eesti metodisti kiriku teoloogilise seminari lõpetavad mitmed eri kirikute noored siis nad lähevad ilmselt ka tööle teistesse kirikus, kas see, kas ei ole kahju koolitatud teistele kirikutele töötegijaid, kes võiksid tegelikult ja arendad edasi metodisti kiriku tegevust? Noh, mõneti on, aga see on juba see Hoiku meenia tasand, mis oleneb ühinenud metodisti kirikust maailmalaiuselt, kui meie sponsorid ei tee vahet ja on nõus toetama ka teistest uskondadest inimesi, siis ega Meiegi saa väiklasemad olla. Nii et tegelikult on suur heameel kas või vaadata meie vanglate pea, kaplaneid ja teisi meie lõpetajaid, keda siingi selles saalis täna oli näha. Ta oli mulle täiesti üllatus, sellepärast et ma ise nagu ei ei teagi, et ma midagi olulist oleks ära teinud. Me oleme nüüd neljas aasta jookseb, oleme talvekuudel suvel aega, talvekuudel oleme erinevate konfessiooni vaimulikega käinud koos ja siis paar korda aastas kord suvel ja jäägordile, talvel, tähendab jõuluajal, siis on koos abikaasadega niux, oleme kokkutulekut teinud ja need on hästi korda läinud. Kas tundub, et see oikumeeniline tegevus on rohkem edasi liikunud just nimelt Saaremaal kui olete niimoodi võrrelnud neid tegevusi, mis siin mandril tehakse, Saaremaal? Kahjuks, ma ei ole kursis, mida siin maanteel tehakse, võib-olla siin 10 paremat teed. Aga kogudused saavad omavahel sõbralikult läbi. Kogudused saavad läbi ja, ja siis erinevate koguduste vaimulikud, aga kui me koos oleme, tunneme endid päris nii ühise perena on olnud väga tore kokku saada. Igalühel on oma töös oma huvitavad probleemid ja asjad ja, ja siis mõnes paigas näiteks Orissaares on ühes paikkonnas on kaks erinevat kogudust, on oli seal vabakogudusi, aga luteri kogudus ja siis on tore, noh, niimoodi igaüks sai juba oma muljeid ja, ja nii, et me oleme päris üks pere. Kas nüüd jõulude ajal on ka midagi ühiselt plaanis või siis aastavahetusele? Tähendab on jõulude ajal muidugi peale jõule, sest jõulud on väga tihedalt, siis ei ole aega, lastel leppisime kokku, nii et 12 jaanuari õhtu, neljapäeva õhtu siis on meil noh, nimetame seda Kuressaare linna kirikus ja seal siis pastoriks tsipake, tema pool on meil siis jällegi niisugune noh, seda ei saa nimetada päris peredega kokku tulema, vähemalt koos abikaasadega Niukest jõulu jõulupuder pidada. Kuidas hindab oikumeenilise aastapreemiate saajaid Eesti kirikute nõukogu president Einar Soone? Kirikute nõukogu aastapreemia väljaandmine on tihedalt seotud ettepanekutest. Kui esitatakse kandidaadid, siis on võimalik nende seast hakata valima. Sellel aastal langes otsus Eesti metodisti kiriku vaimuliku seminari peale ja küllap oli siin põhjusi mitmeid. Aga tõsi on ka see, et kui Eestis on väga mitmed loogilised kõrgkoolid siis just viimasel ajal on nende kõrgkoolide esindajad saanud kokku ja arutanud ka ühiseid projekte, ühist meest ja küllap oli see ka üks põhjus, miks just metodisti kiriku teoloogilise seminari selle tunnustuse osaliseks sai. FC lokaaliku meeline preemia läks praosti meeritusele, kes on siis tegelenud pikka aega tööga luterlikus kirikus on teie ametivend, mida te tema töö iseloomustuseks võiksite öelda? Rooste meeritus Elmar Rein Soo on olnud vöös pikka aega väga kohusetundlik, ustav ja isegi ka nüüd, kui ta võiks vanaduspuhkust nautida on ta aktiivselt kaasa aidanud koguduse elu edendamisel. Ja muidugi tema iseloomustuseks võib ka ütelda, et ta on olnud avatud ka teistele mõttesuundadele, aga samuti ka konkreetselt tegevusele. Nii et Saaremaal seal, kus tema nii on tegutsenud, kui ka praegu veel elab ja tegutseb, on oikumeeniline kliima ja omavaheline läbisaamine väga hea. Kirikuelu tänaseks kõik, mina olen saatejuht Meelis Süld. Järgmisel korral vestleme muusikaõpetaja ning kristliku muusiku Timo Ligega tema uuest plaadist jõuluõhtupalve. Seniks kõike head ning ilusat jõuluaja algust.