Tallinna mäed pisut ebatavaline väljend. Palju siis neid ikka on? Jalakäijad autud tööstused jagavad omamüra linna õhku. Kui veel vihma tibutab, on linnamüra märg. See on niisugune lõputu kohin, mida me aga ei kuule. Sel päeval, kui mikrofoni avasin, olidki saatemuusikaks tavalised linna hääled. Läksime nelja mehega otsima ja leidma Tallinna mägesid. Ega meist vist keegi ei oska öelda. Mitu mäge on Tallinnas. Seisame praegu Tõnismäel ühel tallila mägedest ja nüüd on Joosep Saat, Rudolf Kenkma ja Aleksander Kivi, kes püüavad üheskoos koos ajaloolise taustaga vastuse anda. Niisiis Tallinnasse piirides leidub arvukalt mäe nimelisi kohti. Neid on arvult 61. Nende seast muidugi on ka korduva nimega Liivamägi sihuke kahes kohas ja kivimägesid koguneb neljas kohas. Võõras, kes nii-öelda ei tunne Tallinna maastiku, võid sellest eksliku järelduse, nagu asuks talil mägimaastikul mainimine. Te kohtate rohkus on tingitud sellest, et meie esivanemad kui lausikmaa elanikud nimetasid mäeks iga kõrgendiku või suuremat suurim ulatuslikku küngast mis ümbritsevast maastikust esile kerkis. Need kohanimesid on, leidub eriti rohkesti. Vanadel mõisate talude jaga panime linna plaanidel alates seitsmeteistkümnendast sajandist linna maamõõtja Friedrich öörich mõõtis 1000, kas siis mind 9881 Tallinnat linnamaid oma abilistega ja sealjuures tema võttis aluseks Eestimaa talurahvaseaduse 256. aasta lisas toodud. Ma mõtlen seaduse, milles kästi maamõõtjaid pidada niinimetatud möödu raamatut ja sellesse muuhulgas kanda nagu seal tekst ütleb, igasugukohtade ja muu asjade nimed nagu põllud, üksikud hooned, metsad ja sood ja rabad, heinamaad Need jõed ja nõnda edasi. Sellel üürichi poolt koostatud linnaplaanil, eriti Kopli poolsaar ja Paljassaare osas on õige rohkesti kohanimesid ja seal leidub ka õige palju mäenimelisi kohti. Need on muidugi suurelt osalt ju kõik kadunud, sest 1912 13 rajati sinna laevaehitustehased ja maastik tasandilt ja kõik paljud mäe Telega on kadunud. Ja paljud on ka nii-öelda rahva mälust kadunud. Kuid muidugi praegu nüüd tuntumad on ju, nagu siin nimetati kord Tõnis Mägi, Toompea mägi Lasnamägi Ülemiste mägi, must mägi, kas siniseks mäeks nimetatud Sõjamägi Irumägi maarjamägi õismägi Kakumägi Veskimägi. Köis nägid oma aleviga ja nii edasi. Peale selle on veel nüüd kunstnikud, mehed, endised Bastioonid, Harju mägi, Linda Mägi-virumägi rannamegi. Edasi saabki öelda, et Tallinn asub mägedel. Rahva mälust on kindlasti kustunud juba pleek nägi poolamegi võllamägi, Jeruusalemma nägi püha mägi ja veel paljud teised. Loomulikud ka on, et igal mäel, igal nimetusel on olnud oma ajalugu, mõnedel mägedel olla ka ka rahva ajaloos üpris suur tähtsus ja nende mägede ümber on korduvalt käinud ümberehitused kui ka võitlus, et esimesed andmed Tõnismäe kohta, kus nüüd kirjeldaks seda nägi son 1000 348.-st aastast. 348. aastal. Tallinna raad loovutas osasarast ordule ja selle piirikirjelduses märgitakse piir algavat mäekaela lähedal. Sest et Tõnis Mägi Rolling Toompeaga mäesäärega või kaelaga ühenduses sellest mahlast moodustus minutit Toompea eeslinn hiljem ka osa nimetatud kassisabaks. Seal nüüd, Tõnis Mägi, see on oma nime saanud siin omal ajal sajandil rajatud Püha Antoniuse nimeliselt kadelit. Antoniuse nimi, seda eesti keeles kasutatakse Tõnise nimena. Nimepäev on seitsmendal jaanuaril, nii et kõik, kes Tõnismäel elavad, teavad, et siis seitsmeteistkümnes jaanuar on. Nimepäeva ka kombe kohaselt vastavalt seasabas keetma ja kõiki neid valdu traditsiooni veel elus. Antonius oli sigade nii-öelda kaitsepühak, patriarh. Tõnis Mägi kerkib jälle uuesti laiemalt Tallinna ajalukku möödunud sajandi kolmandal veerandil 70-l ndatel aastatel, kui siia nüüd tekkisid hooned, siia ehitati ka see veetorn, mis aastal kivimäel 83 883, sest Toompea asus liiga kõrgel ja Ülemiste järv sinna vett ei andnud, siis veetorn hävitas seda. Muidugi oleks Tõnis Mägi olnud endises kõrguses nimelt. Tõnis Mägi on kolmel korral maha kaevatud, madalamaks, sest ta oli linnale väga ohtlikus läheduses, kus tolleaegsete suurtükkidega õige kergesti saadi alllinna vanalinna tabada. Niisiis seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul, kui Rootsi kindlustuste ülem entaator siia tuli, tema jahmused, et siin niisugune ohtlik olukord andis kohe käsud tuleb madalamaks teha, aga tolleaegsete vahenditega kuigi palju ei suudetud siin madalamaks teha, siis jätkati seda hiljemgi isegi 18. sajandil ja põhjasõjal Tõnis Mägi põletati lagedaks. Ei ole nüüd ainukene koht Tallinnas, kus hävitamise käsk suudeti teostada. Mujal seda täide viia ei saadud, kuigi põhimõtteliselt oli ette nähtud kogu Tallinna ümbrusse ees linnalt, et need tuleksid maha põletada ja hävitada. Praegu on Tõnis Mägi hästi kärarikas ja masinad sõidavad pideva vooluna mööda. Millal Tõnis Mägi esitati täis, sest praegu ei ole ju Tõnis veel väga palju haljastust maja maja küljes kinni. Möödunud sajandi seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel, üheksakümnendatel aastatel. Venemaalt väikseid puumajad ja kohal, kus me praegu asume siin all, kui me lähme praegust pioneeride tänavat kaudu komsomoli tänaval, sest see Tõnis Mägi kui sarnane ulatus ju palju kaugemale. Ta ulatas praeguse Viktor Kingissepa tänavale ja siis siit pioneeride tänavat kaudu komsomoli tänavani ja seal asus üks suvila niinimetatud Köniks, tal see oli oma nime saanud selle omanikult. See oli omaaegne toomkoguduse kirikuõpetaja. Isarskinant köögistab nimetatult Könikis nimetatud ja siis siin asehaldur konna ajal soovitati võitjaks oli ette kirjutatud, et suurimad maavaldused peavad võtma omale kindlad nimed ja tema siis oma nimi lülitab hüüdnime järele võttis siis ta kõnniks taandub kuningaoru nimeks. Aga siin oli, piinati, apteeker, piinati, aed oli ka suur aed siin pioneeride tänavalt lõkke tänavanurgal ja seal oli ka Legula. Testilehte ja kus on Peeter seal nüüd viibinud ka sel ööl ja see pinnetti, aed andmete järele olnud Toompea kalmistu. Aeg läks edasi ja kuningad kadusid. Kuidas on teie mälestused, seltsimees, saad seotud Tõnis Mäega ja, ja võib-olla isegi nende akendega, mis meie vastasin. Revolutsioonilistest sündmustest mis on seotud Tõnis Mäega, ma tahaksin mainida kahte. Üks neist oli töörahva ülestõus Tallinnas, esimesel detsembril 1924. Ja siis Nõukogude võimu taastamine Eestis 1940. aastal. 1000 924. aastal elas siin viietorni lähedal väikeses punases Majas Toompealt tulles paremat kätt üks töölisliikumise tegelane August post oma perekonnaga, naine ja tütar. 30. novembri õhtul ülestõusu juhid organiseerisid temaga Tõnis ülestõusu staabi ülestõusu juhid Jaan Anvelt esse hulgas ja kui ülestõus oli alanud, Nad lahkusid sealt ja läksid vastavate objektide juurde. Muidugi pärast sai see teatavaks ja siis august postkasti maha kodanliku valitsuse poolt ja tema naene, aga karklased, teda sunnitakse andma mitmesuguseid ülestunnistusi ja piinatakse. Siis lõpetas elu enese tapmise teel. Muide, selles majas elas ka aktiivne revolutsiooniliikumise tegelane August Hansen. Käisime ka ühel nääripuul või jõulupuul, üks aasta vist 23. aastal August Posti korteris, nii et ma seda korterit ka tead. Kaua aastaid hiljem, 1940. aastal kerkisid jälle esiplaanil mitmed tähtsad sündmused, kus mul tuli Tõnismäel viibida. Ma tahaksin nimetada seda sündmust, mis aprillikuus toimus, seal, kus praegu on Tõnismäe haigla seal majas oli 1939. 40. aastal ühise haigekassa. Siit näitaksite me oleme täna Tõnismäe apteeki kohal, seisab veel, on. Minna edasi Karlova, Pärnu maantee poole, seal oli kojameheks tuntud revolutsioonilise liikumise tegelane Herman arbon. Seal toimus 31. märtsil koosolek, mis on Eestimaa Kommunistliku partei aprillikonverentsi nime all. See toimus Herman arboni korteris, algas 31. märtsil ja ööl vastu esimest aprilli lõpp s ma võtsin ka sellest osa. See oli kojamehe korter. Sealt paistab siit. Korteris endast ei paista, sellesse hoovi poolt, tuli siis teiselt poolt ja teiselt poolt Ovi läheb allapoole, läheb allapoole, hooviväravast sisse, hoovi poolt oli retsi öelda seinale pärast teada, et see oli parteikonverents. Kui, kui me sinna kogunesime, siis mulle sellest keegi vääkinadesse. Konverents on üldse, tuli väga rangete rangelt illegaalselt tuli tegutseda. Seal võeti vastu otsused, millest partei ajaloos on küllalt räägitud, revolutsiooniline situatsioon oli tekkinud ja, ja sellega ühes võeti vastu rida otsuseid, mille alusel siis toimus mõni kuu hiljem juuni pööre konverentsil juhtijateks olid seal Johannes Lauristin, kes esines ettekandega ja siis Hendrik Allik. Mingisuguste üleskirjutamist ei tohtinud teha, sest need võisid nagu kogemused olid näedanud, need võisid sattuda politsei kätte. Tõnismäe läheduses asuv niisuguseid maju ja kohti, kus ka on toimunud revolutsioonilised sündmused Tõnismäe külje all seal Pärnu maanteel, seal asusse, töölisvõimlavalvaja selts, seltsimaja, seal toimusid kogu aeg revolutsioonilised koosolekut ja muuseas tähistati Eduard Sõrmuse üheksakümnendat sünniaastapäeva. Muide sõrmus esines ka valvajast. Ja kui nüüd see suur suur sõda lõppes siis on nüüd Tõnis Mägi saanud igavese tule asukohaks. Jah, seda küll, jah, siin on Tallinna vabastamisel langenud sõjaväelaste mälestussammas skulptor Roosi poolt tehtud ja kus, mille ees igavene tuli põleb, nii et igal aastal käiakse rongkäiguga ja pannakse siin pärgi sellele. Ja ei lähegi vist mööda päeva kus inimesed siin ei peatuks selle igavese tule juures millel siia igavese tule juurde lilli ei panda. Mis seal austuseks nendele, kes tänase päeva tõid. Selle mäed ei kujutle keegi Tallinna ja tallinlane muidugi kui oma kodulinna ammugi mitte ja selle kohaga seotud ja iga tegevus ja toimetamine tallinlasel. Ja seda juba ammusest ammusest ajast. Et Tallinn tekkiski toopiast viivist. Jah, on küll, Tallinna esimene algus oli Toompealt ja siis alles hakkas tekkima alllinn. Nii et see on kõige ajaloolisem ja kõige vanem nii-ütelda asustuskeskus. 1000 kohta räägib juba Kalevipoeg, Linda kurba lesknaine hakkas kilekandja Maie haua peale. Holikusse tahtis teha tunnist tähti pärast põlvepoegadel. Tule vaja tütardele, kus kalevite kalmu, vanataadi, voodikkeli, kes käia Tallinnas silmi oskas sirutada. Küllap nägi kalmuküngast, kuhu pärast põlverahvas uhkeid hooneid ehitanud teinud kena kirikuda kohta. Praegu kutsutakse Taninatoonde mäeks. Ja mitte siit kaugel kohe üle tee. See on juba kunstliku mäe otsas ongi leinava Linda kuju kuju just nii juba mitu sajandit enne Toompea ajaloolist osalisi esiajalooline või ürgkogukondlik aja Toompea nimelt muinaslinnus, Lindanise nimeline või kalluvani nimeline muinaslinnus, mille kohta meil on vanim teade araabia geograafi intriisilt aastast 1154 niiet Toompea keskel oletatavasti pärastise ning praeguse toomkiriku kohal oli mingi keskne väljak ja võib-olla ka pühaiis häis see õige tõenäoline. Nii tähtsal kohal pidi selline puistu leiduma. Ja on ka arusaadav, et kõigepealt taanlased Lindanise muinaslinnus olid vallutanud eestlastelt sinna vajasid siis oma kiriku oma Liisuse pühamu. Kuidas toimus lendamise muinaslinnuse vallutamine taanlaste saabudes 1219, juunikuus, selle kohta meil jällegi teateid ei ole. Läti Henrik jätab mulje, nagu oleks Toompea muinaslinnus tol momendil mahajäetud olnud ja taanlased selle hõivanud ilma võitluseta. See on raskesti usutav. Kas oli see tõesti nii vajul tegemist mingisuguse sõjakavalusega või muu põhjusega? Me teame, et see otsustav lahing taanlaste ja nendega kaasa olnud saksa läänimeeste ja muistsete eestlaste vahel toimus alles kolm päeva hiljem pärast taanlaste maabumist ja see leidis aset praeguse Wana alllinna kohal. Hiljem tahtsid eestlased küll kohe Toompead tagasi vallutada, aga kuna see oli looduslikult väga kindlustatud, asus kõrgel, nii et teda kuidagi enam taanlastelt võimult vallutada ei suudetud. Nii et see siis jäi pidevalt üle 700 aastaks võõraste kätte. Ja oletatakse, et siit on saanud ka Tallinn oma nime. Jah, Tallinna nimi, oletatakse, et see tähendab taani linna talinud linna. Et see alles selle, kui taanlased siin oma kanda kinnitanud, et hakati niinimetatud vanemad nimed, olid siis Lindamise või Koluvan samuti see Toompea nimetus kah ei saa enne tekkida, kui siia ehitati peakirik toomkirik. 13. sajandil. Toompeal muidugi on väga palju ajaloolisi sündmusi aset leidnud. Need keskitset sündmused olidki juhitavat ja said alguse siit. Sein asus Taani kuninga asetäitja, keda nimetati kapitaaneuseks Taani kuninga asevalitsejaks. Pärast taanlastele. Me teame, järgnes ordu võim ja siin Toompea lossi tunduvalt nüüd laiendati. Need tornid ehitati kõrgemaks ja tugevamaks, siia siis asus elama ordumeistriasetäitjana ordu komtuur. Siis olid siin Rootsi kubernerid, kindralkubernerid, hiljem ka nendele nende järglased, Vene kubernerid ja ajuti kandsid nad kindralkuberneride nime. Ja kõige viimasena tsaari esindaja on siin oli Kuvena koduste vets. Tee 117. See oli Liivi sõja ajal 1570 Rootsi palgasõdurite päevik, aadlik klauskurssell. Omavoliliselt võttis Toompea linnuse Rootsi võimudelt Rootsi sõjaväelased üle, et neilt välja pressida saamata jäänud palka. Hiljem rootslased siis organiseerisid Toompealossid taas tagasivallutamise, võtsid ära ja siis nendel põgeneb muuseas ka üks aadlik, üks küll ja teised ei olnud muud pääsete konnata ülevalt Toompea sealt nõlvalt alla laskunud, nendel väljakäigukohtade või Danskerite kaudu tankerite avad kaudu. Meil olid torud niisugused, et jajah vanasti olnud ja niisugune ütled sealt kohe välja, käigukohad ulatusid üle ääre ja siis talvel olevad suured suured jääpurikad seal väga nii ebays. Inimesed, vanemad inimesed, kes olid, ütles näiteks, kui Balti jaamas tulid, siis oli seal kohe nii õudne vaadata, kuidas need jääpurikad seal Toompeal nõlvalt alla. Toompeal on ka mitu tulekahjut olnud. Ta on ära põlenud koos kogu linnaga aastal 1433 11. mail siis 1553, aga kõige suurem tulekahju oli juunis 1684 seal Rootsi riigivõimuperioodi lõpul, kui Toompeal kõik majad on maha pandud, peale kolme ja tulekahju algas just lõunapoolsest küljest pealt tuule, et ei saadud siit teisiti põgeneda, kui tuli lasta sellest kaljuseinast alla, siis seoti riideesemed. Need voodilinad seoti kokku ja siis päästeti end. Ah, ja kuidas, kuidas see Toompea siis sai vetveega varustatud, sest uuemal ajal me seoses Tõnis Mäega teame, et sinna Toompea veega varustamiseks väeti kohe oma ETV don siin Toompeal oli ka terve kaevude. Võrk 12 kaevu, suurim nendest nimetati niidu toomkiriku nimipühaku Maarja järel Maarja kaevuks sealsest toomkiriku ja siis nii-öelda selle Lanztoe või rüütelkonna maja vahekohal, kui sügavusi võis olla? No see ulatas ainult paekihtidesse umbes 10 meetri sügavustest seal taga siis praegu Toom-Kooli tänaval 17, seal on üks kallis Kahnit on vana kaev, puhastati ära ja seal midagi nii umbes 90 meetri sügavune peal on, tema nüüd kultuurkihis on siis raketised on siis nii paest laudud, aga all on ta päris puhta loodusliku paadirtaaži raiutud. Siin nüüd vesi igatahes ei saa olla mingisugust nii-öelda põhjavesi vait on sademetest paekihtide vahele valgunud vesi. Üks nendest paekihtidest väljub pikaldane, väljus vähemalt pikal tänaval ka üks allikas, mida nimetati piknääre umbes nii nuttu või pisaratega, sest et paekihtide vahelt esinõrgub välja tõesti pisarad. Praegu me oleme tootja pargis lossipargis otseselt Lauristini kuju juures. Kas kunagi oli see park särava kõrge või oli ta tunduvalt madalam? Teda on täidetud ja see on uusi puid istutatud. Vana põhjestikum, teid kadunud, kadunud ja müür on siin täiesti uus, hoopis teise ilman tuletas kaugemale siin tänava poole. Kuidas seda parki kunagi nimetati, kui palju oli aed? 1009 kuuendal aastal toimusid Tallinna reidil seal lähedal asuva laeval ja siis finaal Tiinal tekkis ülestõus. Ja suruti muidugi maha. Sellest osavõtjad juhid vangistati, lasti sind kuberneri aias maha. See kuberneri aed, see ei olnud selle ulatuse mitte sarnane, nagu praegu on umbes pool läänepoolset külge, seal asus see Asesed sõjaväelaod. Mälestuseks on tahtel asutud asetatud Pika Hermanni torni jalamile. Seitsmeteistkümnendast aastast no kõigepealt on teada veebruarirevolutsiooni sündmustest, mis toimusid ka Toompeal, Toompeaga on seitsmeteistkümnenda aasta sündmused selle tõttu seotud, et siine asuse, kuberneri loss ja vangla kubermangu vangla ja need asusid kõrvuti seal lossis. Kuberneriks oli sel ajal tulnud korrast asemele kindral Verjovskin, sel ajal vanglat pandi põlema, paks Margareta pandi põlema ja vangid lasti alla. Tiga kubermangu vangla siin Verjoffin kuberneri palka sai edasi veel kuni maikuuni, aga siis juba märtsis, tema asemele pandi Ivan Poska kubermangu komissariks. Noh, sellest ajast on teada, et siin naised siin panid toime Poska juurde siin rongkäike. Nõudsin lei juba ja toitlusolukorra parandamist. Kui oktoobrirevolutsioon võitis siis kubermangu komissari amet võeti üle kubermangu komissari ameti, võttis Viktor Kingissepp üle peale selle jahikubermangukomissarile veel nõuandev asutus, nõndanimetatud kubermangu maanõukogu või maapäev. See asus ka, see pidas ka oma koosolekuid Toompeal parunite Lans toas või praegu on ka seal valitsusse seal saalis, sügisel maapäev tahtis veel kokku tulla, kuigi ta oli ametliku kirjaga Eesti majandust täitevkomitee poolt laiali saadetud. 15. tuli omavoliliselt kokku ja siis Tallinna vabrikutes ja tehastes organiseeriti koosolekud ja, ja Mitingud ja ühiselt tulin siia tooma peale ja kihutasid selle maapäeva siin laiali. Siin muuseas, suures möllus said veel peksa ka need mõned tegelased, kes olid kokku tulnud, muuseas ka Viktor Kingissepp ise ka, kes läks neid päästma seal, et nad vägivalla ohvriks ei langeks ja siis sai, oli ka natuke saanud ise mõne hoobi. 1000 924. aasta esimese esimesel detsembril Toompea kui valitsuse asukoht oli ette nähtud ühe objektina, mis tuli vallutada. Siia tuli võitlussalk ja Toompea lossi valvemeeskond, sõdurid andsid relvad ära ja siis alistusid. Nii et siin niisuguseid suuremaid kokkupõrkeid ei, ei olnud, aga siis riigivanema Akel elas sel ajal seal, kus praegu on tervishoiuministeerium seal väikeses majas. Samas Toompeal ja siinsamas Toompeal ja riigivanema takeril mindi siis Iirimaaga, siis tema jooksis ülesse pööningule iga uksest, kus ta läbi läks keeras selle tagantjärele lukku, nii et tema järele jõudmine oli üsna raske ja ta jäigi siis teate saamata peitis last pööningul ära, aga siis tema adjutant kaitsja kaitseks oli määratud, see hüppas aknast välja ja jooksis aluspesu väele pikka jalga mööda alla. 1940.-le aastarahvas siirdus käigus üle Toompea siiasamasse väljakule siia lossi ette, peaminister tuli sisse välja, näitas nägu ja sealt nõuti valitsuse lahkumist ja uue uut valitsust, kes täidaks lepingud, mis sõlmiti. Valitsus oli sõlminud Nõukogude liiduga. Ma võtsin ka sellest osa ja mina läksin keskvangla juurest, kus vangid seal vabastati. Läksin Uus Eesti toimetusse, läksime saadeti lehte seal toimetama ja mina pärast seda enam Toompeale siia ei tulnud. Kui siis siin punane lipp üles tõmmati ja uus valitsus moodustati lehe võtusest, tulin veel Toompeale siia. Mina tahtsin informatsiooni saada, et mis siis õieti sündinul on, minul mingisuguseid materjale ei olnud. Johannes Vares-Barbarus korraldas siin esimese valitsuse moodustamise koosoleku, pärast seda pööret siin toimus teine riigivolikogu, kus valiti demokraatlikul alusel, tuli siiniku kui 21. juulil ja siin võeti vastu tähtsad ajaloolised otsused maa natsionaliseerimist kohta ja tootmisvahendite ratsionaliseerimise kohta. Siin ma ajakirjanikuna käisin tihtipeale siin Toompeal. Ja kõik need käigud, mis olevat Toompea all ega nendest ju eriti midagi alles ei ole ja suurt käiku, mis peaks öelda nagu Toompea maju omavahel seda ikka olemas ei ole, ei ole, ei ole seda rahvajutud, nii majadevahelisi küll mitte, kuid kuna Toompea alla nii-öelda kuuluvad ka praegu Julitada Harjumägi ja Linda Mägi ja samu vägisi Turetski blanketti, türgi planku ja nii edasi kes ta Pika Hermanni all seal siis nende, siis on küll täiesti käigud olemas, mõningad muidugi seoses kindlustustega. Need käigud, käisin mina 1000 924. aastal kõik läbi ja joonistasid nad ülesse ka kõik lähevad just nende faaside ei hakka Voleeride serve kaudu pikk, lähevad läbi. Ja Pika Hermanni kohta siin alguses ikka all seal nimetatud türgi flant. Sealt läks üks käik küll täiesti suunaga Pika Hermanni alla, kuid sinna me ei saanud kõige kaugele minna, sest et ta oli sisse varisenud. Seda küll, et mingisugune tagavara väljapääsu olla, aga mis seal Pika Hermanni all on, seal see vanglas läheb õige sügavale ja, aga, aga mis otstarve sellel öeldakse, et see on nõndanimetatud lõvi kohe linnakus lastud langenud need, kes on võimudele vastu hakanud. Neid kõiki eluks ajaks. Pika Hermanni tornis on valitsuse Lipp, mina olen püüdnud seda teada saada, aga kuidagi mul ei ole õnnestunud seda teada saada. Millal sinna esimest korda tõmmati? Mina seda veel mitme käest küsinud, et siin oleks nõukogude ajal ja tsaariajal ja esimesel Nõukogude perioodil lippu olnud, seda keegi ei mäleta, kas siia tõmbasid siis saksa sekendoorov tõmbas siia või oli see kodanliku Eesti valitsusse. Mis puutub aga 40.-sse aastasse, siis oli ükskord siin niisugune olukord, kaks lippolid, punane lipp ja siis sinimustvalge lipp olid ka õlut siis pärast varese valitsuse ajal siin oli linnas ka, olid need veel mitmel pool, kuni siis lõpuks punane lipp jäi püsima.