Möödunud sajandi keskpaiku oli liin otsekui teatrikunsti muinasjuturiik. Trip oleks varem olnud, oleksid tema välja mõelnud. Austerlased kirjutas teatrikriitik laulge. Eriti Weekles liini kodanlast operetižanr selle sädelev ja kergemuusikalavastuste toredus ja tantsulist numbrite rohkus köitsid teatrikülastajat. Samal ajal aga eeline liin esitas auditooriumi vaimsele tasemele. Viini publik erinevalt prantsuse omas olnud teatrilaval harjunud on ja, ja terava poliitilise satiiri ka ja seda ei pakkunud talle ka Johann Strauss. Kuigi Straussi suureks eeskujuks oli optimalas operette, hakkaks traus kirjutama küpses Eluias siis, kui ta pea kohal säras juba valsid. Kuninga oreool. Juba esimestest sammudest peale oli Strauss täiesti uut tüüpi niinimetatud tantsu. Operettide loojal strovski olnud dramaturg, siis see oli tema jaoks vaid niit, millele võis klikkida valssi polkasid marsse. Esimene Straussi operett. Indigo ehk 40 röövlik nägi rambivalgust 10. veebruaril 1871. aastal. Anderliin Teatris dirigeeris helilooja ise. Vaatamata sellele, et peaproov läks suure eduga, tundis traus hirmu esietenduse ees. Ikkagi, missuguse vastuvõtu osutab publik talle uues žanris. Räägitakse päev enne esietendust minestanud Strauss ainsast pilgustafizzilemis teatanud indigoetendusest. Straussi kolmas operett, Nahkhiir kirjutas, hiilgab oma lehekülje Viini operetiajalukku. See lugu põhineb neljakiaale Vii komöödia all jõulueine maskiball. Muide, nende kuulsate prantsuse Libretistide tekste on kasutanud kabi see oma Carmenis ja ookeanbach operettides Ilus Helena, Sinihabe Pariisi elu ja teised. Jõuluöise loo töötasid Libretox ümber hapnerjaseni. Lõviosa tööd võttis enda peale Resharasene. Ta tõi näidendis salvini olustiku värve. Tegelasteks said tüüpilised kasiino ja teatrikülastajad. Uuele palale andis ta nimeks nahkhiir. Strauss oli vaimustuses. Veel polnud tema kätte sattunud Libretot, mis nii tema maitsele oleks vastanud. 43 ööpäeva pärast lõpetas ta juba partituuri. Kui palju huumorit jääb? Ainult kust see endas kätkeb? Kasvõi näiteks esimese vaatuse Tertset. Missugune silmakirjalikkus? Liigutavalt jätab Rosa linde oma mehega hüvasti, kes peab mõneks päevaks aresti alla minema. Sõnad on kurvameelsed, aga muusika. Teise vaatuse ballistseenis vahelduvad valsi polkat Saardasid hispaania, šoti ja vene meloodiad. Esikoht kuulub Agawalsile, mis on kogu opereti kvintessents siks ja nahkhiiresümboliks. Nahkhiir tuli lavale viiendal aprillil 1874. aastal. Helilooja kuulsus kasvas iga päevaga, temast kõnelgi kõikjal ja Straussi populaarsust tungis isegi moesalongides. Pariisis oli enneolematu nõudmine kübarate ja kinnaste alast Raus ning lipsude nahkhiiri järele. Kõikjal müüdi Straussi portreesid. Isiklikus elus aga kuhjusid pilved üksteise peale. 10 aastane vanusevahe, et tema ja ta naise Henri ette vahel oli märkamatu olnud veel 15 aastat tagasi. Ilus Henry ette oli alles hiljuti olnud kõige säravamaid daame Viinis kuid nüüd oli ta siiski 60. Muret valmistas kaloodrist poeg. Nüüd, kus Strauss oli kuulus, tegi ta naisele range korralduse valida tema ja poja vahel. Henry ette välispoja, kes aga vastas talle Santaažiga. Ühel õhtul koju jõudnud, leidis Strauss naise surnult. Käes poja. Kiri täis ähvardusi. Vapustatud Strauss, kes kogu elu tundis painavat hirmu surma ees sõitis kahe tunni pärast Itaaliasse, jättes matused ühe sõbra hooleks. Pärast mõnda aega kestnud välismaal viibimist saabus ta tagasi Viini. Tutvus siin noore, ent andetu lauljatari Angeelika tiitrichiga armus ja abiellus. Kuid intriigitsemise himuline daam hülgas Straussi peagi ja sõitis ära koos tema sõbra Ander viin teatri direktoriga. Pärast paljusid ebameeldivusi isiklikus elus saabus uus triumf operetilaval. See oli 25. novembril 1881, kui lavale tuli tema uus operett. Lõbus sõda. Üsna varsti pärast lõbusa sõja esietendust tabas Viini suur õnnetus. Puhkes tulekahju, mis nõudis palju ohvreid. Linn oli vapustatud, linlased unustasid tükiks ajaks oma lahutamatu kaaslase naeru. Üheks väheseks erandiks oli ainult Anderwin teater, kus mängiti Straussi lõbusat sõda. Ühel õhtul tulid Straussile külla libretistil valdsel Jevgeni. Neil oli välja pakkuda kaks Libretat öö Veneetsias ja kerjus, üliõpilane. Straussi-le meeldis, viimane libretistil kurvastas see aga väga. Nad teadsid hästi, et ükski teine helilooja peale Straussi ei oleks nõus võtma niisugust ebaõnnestunud Libretot, nagu seda on öö Veneetsias. Osavuse need teatas, et ta on imestunud Straussi sellisest valikust sest nii palju, kui ta kuulnud on, unistavad milleker muusika kirjutamisest Ööveneetsijale. Sellest oli küllalt, et muuta Straussi otsust. Esietendus pidi toimuma 1883. aasta oktoobris Berliinis, kus oli juba varem Straussi operette suure eduga mängitud. Öö Veneetsias aga kukkus täielikult läbi. Kui esimese vaatuse lõpus veel aplodeeriti, siis pärast teist vaatust vilistati kolmandas vaatuses kupeele. Öösel on kõik kassid hallid, nende mälu on väga õrn vastasega saal üksmeelse Maugumisega. Ei. Ta. On siin? Ammid. 1883. aasta hilissügisel sõitis Strauss Budapesti, kus ta pidi dirigeerima üht oma operetti esietendust. Seal tekkis tal jutuajamisest tuntud Ungari revolutsioonilise kirjaniku Moorjok käiga elast 1825 kuni 1904. Idee luua operett viimase novelli safi ainetel. Strauss oli juba korduvalt pöördunud Ungari teema poole, luues eraldi tantsu ja kukli numbreid. Nüüd tahtis ta käsile võtta terve operetti. Sellest sai mustlasparun libretistil Knašnitser olin vaimustuses Straussi andest. Ta ütles juba peale esimest pilku tekstile, leidis helilooja sellele meloodia. Teater Anderwin valmistas Mustlasparuni pette ilma erilise entusiasmita. Peaproov läks loiult ja paljud ennustasid läbikukkumist. Direktsioon püüdis asja päästa. Mustlaslaagrist hangiti hobune, sellel pidi Shandar esimese vaatuse alguses lavale sõitma. Ka kostüümid olid ehtsad kaubeldud mustlaste endi käes. Kas tänu neile rekvisiitidele, aga esietendus kulges? Kaua aega oli Strauss kaalunud balletikirjutamist kõikidest seedest, veetes teda kõige enam Tuhkatriinu lugu. Tal ei õnnestunud aga oma kavatsusi lõpule viia. Vahele astus surm. 1899. aasta varakevadel dirigeeris Strauss nahkhiireavamängu ühel õukonnaooperiteatri hommikukontserdil. Seal ta külmetas, haigestus kopsupõletikku ja surigi. Kaks asja on siin maa peal väga rasked. Esiteks saavutada kuulsus ja teiseks hoida teda. On öelnud kunagi Robert Schumanni. Ainult tõelistel kunstnikel on need mõlemad õnnestunud. Nende hulka kuulub vaidlematult ka Johann Strauss.