Kuulsin katkendi Doris naatoris sümfonietta teest. See muusika on võrsunud meil vähetuntud pinnasest. Nimelt kasutas Parrish napper selles kolmeosalises sümfondietis tšetšeeni jäin Kushi rahvaviise. Miks ja kuidas? Sellest jutustab autorise? See on, kui ma lõpetasin Knessini nimelise instituudi suunati mind tööle tšetšeenide jäingusside autonoomse vabariigi pealinna kroosmaisse. Ma sain raske ülesande aidata rajada nende rahvaste professionaalset muusikat. Taoline ülesanne oleks muidugi esmajoones jõukohane vastavast rahvusest heliloojad. Kuid tšetšeenide jäingusside maal oma professionaalseid heliloojaid veel ei ole. 1960. aastal sõitsime naisega koos kroosnaisse ja asusime elama ühiselamusse. Ma alustasin sellest, et läksin sealsesse raadiomajja ning kuulasin läbi kõik olemasolevad lindid tšetšeeni jäinguši rahvaviisidega, siis sõitsime ühe tšetšeeni lauljaga koos mööda aule ja kogusime viise otse rahvasuust. Nendest sai kogumik, mis seal ka trükis avaldati. Kas teostega, mis te siis kirjutasite, jäädi rahule? Teoste omandamise tingimused olid seal omapärased. Seal oli midagi zürii või ostukomisjoni taolist. See oli kolmeliikmeline. Sinna kuulus kultuuriminister, kes hariduselt oli pigem teatraal kui muusik ja kaks ašuubi. Üks neist oli pime laulja, teine pillimees. Need olid tugevad loodusliku andega rahvamuusikud kuid professionaalse muusika hindamiseks puudusid neil vajalikud teadmised ja muusikaline silmaring. Otsustati nii, kas on meie või ei ole. Kui teosel žürii arvates oli rahvuslik koloriit, siis öeldi, see on meie. Kui aga seda näis vähe olevat, siis see ei ole meie. Ma tundsin, et mul on võimatu nendes tingimustes oma isikupära leida või arendada. Pealegi tuli mul ju muusikat kirjutada küllaltki suure koormuse kõrval Groznõi muusikakeskkoolis kus ma õpetasin solfeedsut, harmooniat, polümfooniat ja teisel aastal ka kompositsiooni. Mis te jõudsite seal luua? Juba kirjeldasin seal sümfoonilise poeemi rahvuskangelasest Aslambek žüriid Bowist ja sümfonietta tšetšeeni, jäin kuusi rahvaviisidele. Mõlemad need teosed osteti Moskvas. Peale selle kirjutasin seal õige palju miniatuurne. Kas sa oled ise rahul teostega, mis te seal kirjutasite? Ma ei lülita neid oma teoste nimekirja ja mitte ainult neid, vaid ka mõningaid õppeaastail loodud instrumentaalteoseid. Nüüd tagasivaates, ma ise märkan, et nendes teostes ei ole mul veel kõik kaugeltki õnnestunud, ka ei ole õppeaastate teosed eriti iseseisvad. Ma kirjutasin siis Peiko klassis isegi oma esimese sümfoonia. See oli suur neljaosaline teos Šostakovitši stiilis. Õppeaastail oli seal Stakovitš minu ebajumalaks ja ma ei olnud selle poolest erand. See oli siis kõige kaasaegsem, kõige moodsam, millega, kui puutusime. Mäletan, et aastail, kui mitmed Šostakovitši teosed olid ametlikult peaaegu et keelatud, kuulasime me neid Salanna hiljem aga käisime kõikidel kontsertidel, kus need esitati. Avastasime uuesti kuuenda ja kaheksanda sümfoonia ja olime vaimustuses. Nõukogude heliloojate seas on muidugi üldse raske leida sellist, kes oleks oma loomingus täielikult vältinud Šostakovitši mõju. Selles mõttes võib vist seda heliloojat võrrelda küll Tšaikovski iga. Kumbki neist ei ole olnud pikemat aega pedagoogid ja ometi on enam-vähem kõik nende kaasaegseid heliloojad olnud nende õpilased. Kuid millega teie arvates seletatav see, et just nüüd, kus Šostakovitši muusika kõikjal kõlab ning kadunud igasugused takistused sellega tutvumiseks ja sellest õppimiseks just ees võib märgata sellest eemaldumist huvi langust? Kas teil seal Šostakovitši muusika jäänud ideaaliks? Viimastel aastatel on mu maitse veidi muutunud. Mõtlen, et see on osalt tingitud sellest, et minu põlvkonna muusikutel ei olnud õppeaastail võimalik põhjalikumalt tutvuda paljude kaasaegsete heliloojate loominguga. Seda lünka püüame menüüd tasa teha. Praegu ma ei saaks nimetada ühtegi lemmikheliloojat kui ainsat asendamatut Slowinskit. Ma seaksin eeskujuks kui muusikut, kes on alati püüdnud sammuda kaasaajaga ja on selleks ka alati olnud suuteline. Tema loomingust meeldib mulle keskmise ja hilisema perioodi muusika kuid üldiselt peab ütlema, et meie põlvkonna pagas on juba suurem. Veel meeldib mulle raganono. Looming. Mulle meeldib tema huvi kaasaja akuutsete sündmuste ja probleemide vastu ja tema oskus neid oma loomingus kajastada. Näiteks võib olla kasvõi üks tema viimastest teostest, mis on pühendatud etnomil. Mulle meeldib kaasaegne muusika just sellepärast, et see peegeldab tõelist huvi kaasaja vastu. Kõik need uute vormide kõlade, kõlamaterjalide otsingud näivad mulle sellest tingituna, kuid seejuures tundub mulle, et see uus, mida otsitakse, ongi alles kujunemas. Ta ei ole veel lõplikult leitud. Ei ole veel loodud tema klassikaliselt täiusliku kuju. Kõik me püüame leida ihvakestki uut ja ma tahaksin rõhutada, et ilma nende otsinguteta ei ole täiusele jõudmine mõeldavgi. Mida te olete kirjutanud viimaste aastate jooksul millised on need teosed, mida te oma teoste nimekirjast välja ei viska? Oma viimastes teostes olen püüdnud ühendada erinevaid stiilielemente. Ma kuulun nende heliloojate hulka, kelle loomingus domineerib intuitsioon. Sellepärast kui ma ei ole midagi seesmiselt läbi tunnetanud, ei saa ma seda kasutada. Nii ei ole aga toodetafoonia, eriti minu jaoks, ta nõuab ratsionaalse domineerimist. Ma kasutan pigem selle süsteemi elemente kui süsteemi ennast. Mulle näib, et olen enda leidnud sellest ajast, kui hakkasin kirjutama les Martiisi kammerorkestrile. Neli aastat tagasi kirjutasin selle kollektiivi jaoks esimese teose seitse prelüüdi. Kuuleme neist kolmandat. Hiljuti ma lõpetasin, kolmanda sümfoonia, see ei ole veel esitatud, on aga olemas lin teisest sümfooniast, keelpillidele ja klaverile, mille ma kirjutasin kolm aastat tagasi. Hiljuti on Boris Nateril valminud tsükkel klaveripalu meeleolud ja kujundeid. Kas muusikaõpingute loomingu pedagoogilise ja kirjastuste kõrval on teil jäänud aega ka selleks, et muusikat mõnikord unustada sellest puhata? Kunagi kooli ajal ma tegelesin kergejõustikuga ja suusatamisega. Võtsin isegi osa võistlustest ja mäletan, et sain 100 meetri jooksus kolmanda järgu. Sain tuusiku Sordavalasse, kus praegu on loominguline puhkekodu. Üldiselt on aga alati olnud liiga vähe aega tegelemiseks millegi muuga peale muusika. Mäletan, kuidas ma muusikakoolis õppides kadestasin oma eakaaslasi, kellel polnud vaja muusikat õppida. Nad mängisid jalgpalli, jooksid niisama ringi minaga, pidin umbses toas klaverit harjutama. Ja siis juhtus nii, et neljandas klassis hakkas muusika mind tüütama. Ma ei tahtnud enam tundi minna ja hoolikas õpilasest, kes ma olin olnud, algklassides sai popitegija. Siis taheti mind muusikakoolist üldse välja visata. Mind päästis mu õpetaja, kes keelas direktsiooni mulle ühe aasta katseajaga. Ja tõeline isu tööd teha tuli tõesti tagasi. Instituudi, ma lõpetasin koguni kiitusega. Üheks alaliseks kiindumuseks muusika kõrval on mul ikka olnud lugemine. Armastan nii proosat kui luulet. Viimasel ajal eriti Lorgat. Kas teil ei ole olnud siis ka tahtmist luua romansse või muid teoseid, milles muusikale kaasneb sõna? Teisel kursusel ma kirjutasin romansi tsükli minevikupildid, milles kasutasin Armeenia luuletajate tekste. Järgmisel kursusel, kui ma olin esimest korda armunud, lisandus sellele tsükkel, lüürilised miniatuursed, armastuslaulud, erinevate poeetide luuleb. Nende seas oli ka mu tookordsete lemmikluuletajate longus, veloblokki ja Haine värsid siis Groznõis ma kirjutasin õige palju soololaule. Ja viimaste aastate jooksul olen loonud veel kaks romansitsüklit läbi sõja ja luule. Kuuleme viimast Kronanssi tsüklist luule. Viimased kaks aastat olen ma loomadel kinomuusikat kasinast, nukk ju muusika ühendusse teiste kunstidega. Peamiselt olen kirjutanud muusikat multija dokumentaalfilmidele. Alles hiljuti aga lõpetasin muusika loomseratskovi kunstilisele filmile ja Vernovsk teede Rossija. Tulen tagasi sinu juurde. Venemaa. See on film kontsentratsioonilaagritest. Peagi peaks jõudma ekraanil selle filmimuusika kallal. Ma töötasin erakordse huviga. Ja meie jääme huviga ootama selle filmi ekraanile jõudmist. Saate lõpuks aga kuuleme Boris naateri sümfoonilise siidi piinasta osa esitab üleliidulise raadio sümfooniaorkester Neeme Järvi juhatusel.