On küll kunstniku töövahend, kuid sageli kohtame ka muusikateemalistes jutuajamistes väljendust, et selle või teise teose värvipalett on kirev, vaene või muud säärast. Aga eks muusikalegi erinevate kõlavärvidega maalitud teos, eriti orkestrimuusika, iga Linstrumendil, on temale kättesaadav ja omane värvide skaala. Mõnel avaram, mõnel kitsam, kuid põhise loomustuse võib leida kõigile pillidele. Ühes oma kirjas Jürgensonil kirjutas Tšaikovski järgmised read. Matutasin Pariisis uue orkestri pilliga, see on midagi pianiino ja kellamängu vahepealset. Sellel instrumendil on jumalikult kaunis hääl. Muusikariist, millest pajatas Tšaikovski, oli selle staap. Sellest ta ongi üks orkestri värvi balleti rikastavatest instrumentidest, särava heleda põhitämbriga, mis oluliselt ei muutu isegi erinevates registrites. Välimuselt meenutab ta tillukest pianinud, mille sees helisevad metall õiglaas, plaadikesed klaviatuur aga võimaldab küllalt paindliku tehnikalt. Sekkovski realiseeris oma vaimustuse selle pilli vastu Feduašee tantsuks balletis pähklipureja. Siin on sellest ta eksponeeritud sooloinstrumendina orkestri foonil. Ei ole imeks panna, et värvimeistri Timpressionistitsi lestale väga paljudesse teostesse paar partituuri rida reserveerisid aga sellest ta kuulub lausa orgaaniliselt ka igasuguste muinasjutumuusikapiltidesse. Olgu siis jutt tuhka, triinust, Prokofjevi loomingus või võlujärvest, mille maalis Ljadov Orkestris seostub selle seda hästi teiste heledakambriliste instrumentidega nagu flöödid, harf, keelpillid. Ent näiteks Ravelli poolerus on ta pandud värvima metsasarvesoolot. Sellestaat leiame ühe põhiinstrumendina ka kergemuusika ansamblist rokoko mille mäng käes saate muusikaliselt sissejuhatasid raamiku nüüdse ansambel saatelõiku pillist, mille prantsuskeelne nimetus tähendab tõlkes taevalik. Imeline ja mille ehitas ühe Jaava saarel kasutatud vana rahvapilli eeskuju järgi prantslane diktormistel. Instrumendile andis tänapäevase kuju ja ka nime 1886. aastal pillimeistri poeg August. Meestel. Üheks rokokoo ansambli täisõiguslikuks liikmeks on see lesta kõrval harf. Missuguseid helisid harfilt sealt välja võluda, annab kuulata meie estraadiorkestri liiget Amalie muhk. Niisugune on harfi ulatus kõige madalamates nootidest kõige kõrgemateni. Mitu keelt on harfil 46, ilma pooltoonid? Pooltoone võimaldavad siiski pedaalid ja neid on seitse iga tooni jaoks üks pedaal pedaali abil me reguleerime, kehtib. Kost iga pedaal tõstab siis vastavaid noote kõikides oktaalides. Kõik need kolm nooti kõlasid ühel keelel. See keel on punaseks värvitud Sando, mille pärast tal siis tarvilised keeled sinul. Kesksete orienteeruda faa lilla, ülejäänud on valged. Mis on siis harfi peal kõige harilikum võte, artid, akordid, see tähendab akordi kõik noodid ei kõla mitte korraga, vaid kordamööda. Väga sageli kasutatud võtteks on Harbilkatis Sandu. See võib anda kas omapärase fooni või siduda kaht eriilmelist muusikalist teemat või tempot olles nendevaheliseks ühendajaks nagu näiteks püssinukk turnides. Siin mängivad kaks harfi. Väga sageli me kohtame sümfooniaorkestrist kahte harfimängijat. Kuna harfon, teatooniline pill siis tema väga kiire ümberhäälestamine ei ole alati võimalik. Jaa, konki harfon võib-olla häälestatud erinevalt ja see võimaldab väga kiireid, tonaalsuse vahetusi. Peale selle ei saa vist kõrvale jätta ka seda momenti, et harfon oma dünaamilistelt võimsustelt siiski võrdlemisi tagasihoidlik ja kaks harfi annavad topelttugevusega heli jõulisemates kohtades. Teine Harssa mängib teises tonaalsuses Ravelli tahvlissija Kloes, siin on akordiline klisse Ando muide võib-olla EHTE lubaksite minul natukene seda akorde mängida. Proovige Emitte küünega. Ma tegin. Niisiis, kui need noodid on paika pandud siis võib iga laps täpselt samasuguse resultaadi kätte saada. See oli esimene harf ja takt hiljem teiselt harfilt. Orkestris mängivad koos esimese harfiga kaks flööti ja koos teise arfiga. Kaks klarnetit on esindatud ka keelpillide rühm. Kõlama lause, et kui noodid on paigas, siis pole harfimängijana mingi kunst. Nii see muidugi ei ole, sest järgmist paari takti Britney Mere interluudiumidest tuli kolleegil päris tükk aega enne harjutada. Õigemini tuli lausa pähe õppida, sest siin on vaja juba sõrmede tehnikat. Pala ise kannab pealkirja koidik algab flööti te ja riiulite meloodiaga kõrges registris. Meile juba tuttavat motiivi mängib harf koos klarnetit ja viooladega. Selle lõigu anname veidi pikemalt, et oleks võimalik võrrelda orkestrivärvide vaheldust. Harfi on Eestis ka üks sugulaspill kannel. Ülo Vinteri paunveres on kasutatud harfi kandle imiteeriana. Siin siis harf esines ka ühtlasi viisi pillina veel üks näide tõbissinocturnidest harf koos löötidega, kusjuures hart mängib Freudist oktav kõrgemalt. Kõrges registris ei ole harf nii kõlav, kui oma madalamates registrites. Kõlab natukene külmalt helikustada. Järgmises näites, mis samuti on jällegi depressilt võetud, mängib kaks harfi, teine harf mängib bassipartiid koos kontopasside petsikaatodega. Mängime alguses neli takti, teise harfipartiide, läheme sealt üle esimese harfi partiil. See on siis selle pala foon, mida toetavad kaks impanit ja keelpillid. Meloodia tuleb sisse sordiiniga trompetit esituses. Niisuguses kontekstis aga ei ole harfenam see ingellik pill, millena me tavaliselt oleme harjunud teda kuulma. Mõningaid puhkepausi kerge muusikaga. Et siin hardilgi üht-teist on kaasa öelda võib selle hetke vastavalt soovile siduda ka aktiivse puhkuse mõistega. Johnschours, kas naer on öelnud? Ei ole ühtki keelpilli, mille väliskuju tuntaks paremini kui harfil ja mille tekki loost teatakse vähem kui harfi omast. Ja see on tõepoolest õige juba harfi nime algupära on otsitud ja ka leitud õige erinevatest allikatest. Ka teine küsimus, kus harfon loodud, on niisamuti üsnagi lahtine õpetatud Jes õid. Kirhier väljendas seitsmeteistkümnendal sajandil kindlat veendumust, et pilliautoriks on vanakreeka jumal. Merkuuri Os. Umbes pool sajandit varem omistas hispaania munk don Beatoserone oma 20 kaheköitelise teaduslikus töös harfi loomise au Zeusi ja Antiookia pojale amfioonile. Mõnede autorite arvates on selle leiutise teinud hoopis Muinas-Egiptuse jumal toot. Ja kui soovite, siis on sellele võimalik leida ka teaduslikku kinnitust. Egiptuse hieroglüüfkirjas tähistab ilusa mõistet arfi kujutis. Idee harfi loomiseks pärineb nähtavasti helist, mille tekkides pingutatud vibunöör noole lendu. Laskumised primitiivsemad harfizzarnanevadki ühe või mitme keelega varustatud vibudega. Aastasadade ja tuhandete jooksul on väline kuju teinud läbi mitmesuguseid muutusi. Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul varustati Harks süsteemiga, mis lubas poole tooni võrra muuta iga keele helikõrgust. 1815. aastal täiendas Sebastian eral arfi pedaalidega, mis võimaldasid helikõrguse muutmist, jättes samal ajal mängija käed vabaks. Ja nüüd taas killukesi meie stuudio lindistusest arsti juures. Väga omapärase tämbriga on flosolet. Kuidas tekitatakse. Mängin pöidlaga, ühtlasi lühendan keelte käeküljega ja tekib oktaklaselett. Ravelli hispaania rapsod ja katkend, kus mängivad kaks harfi koos nendega. Selles ta peamise meloodia leiame riiulitelt. Nocturnide lõpp. Siin on kasutatud laselete meloodiana. Võiks lisada veel, et see see on sumbutatud heli. Mängitakse pöidlaga. Järgmist keelt tõmmates sumbutatakse käega ilmine heli. Kasutatakse rohkem soola kalades, aga estraadimuusikas näiteks sõbra valas, läheme jalutama. On vist kasutatud sedasama võtet. Seal on jahe, sekka akordid. Kuigi me tunneme Valdur Rootsi meeskoori kontsertmeistri ja tegeva pianistina on ta üsna palju istunud oma musta läikiva pilli juures ka sümfooniaorkestris. Millistes funktsioonides üldse klaverit orkestrimuusikas kasutatakse? Üks oleks kõlavärvide rikastamine, sealjuures klaveripea tingimata üldse välja kostma klaveri, teine funktsioon orkestris ja mingisugune löökpillifunktsioon, kus ta annab dünaamilist jõudu veel juurde teatud niisustele Fordsaatodele, teravate laktsentidele. Klaver on üldiselt võimeline väga teravat häält tegema. Hindemit oma ise loomustuses süüdi 1922 kohta ütleb, et klaverit tuleb siin käsitleda kui väga huvitavat löökpilli. Ja võib-olla nimetaksime siis kõige viimasena tema klassikalist funktsiooni. See on mingi meloodia või meloodia, katkendi sooloorkestris. Tundub, et paljudele heliloojatele on peibutajateks olnud just kõigepealt klaveri äärmised, registrid mis vahest kõige enam kuuluvadki rubriiki klaver värvipill. Kui nüüd meenutada näiteks ostakovitsei viienda sümfooniakatkendit, mille me korra juba ette mängisime, metsasarve tutvustavas saates leiame oma sõnadele ka muusikalise kinnituse. Siin on klaverile abiks antud veel kolleegid tšellode ja kontrapasside rühmast. Klaver soolo pillina, glasunov idamaine variatsioon balletist Raimunda. Harmoonia ja rütm, aga siiski mitte veel kergemuusika, kus klaveril sageli samasuguseid ülesandeid tuleb täita. Katkendi noppisime välja Rahmaninovi sümfoonilistest tantsudest kus eespool nimetatud kaks funktsiooni on meeldivas ühenduses. Väga paljude muusikainstrumentide kodumaad oleme otsinud ja leidnud küll Aafrikast, Ameerika mandrilt Aasiast ja vahest üksnes Antarktika on seni jäänud kontinendiks, mis maailma palju näolist pillide galeriid ei ole rikastanud. Klaveri biograafiat on aga võimalik üpris lühidalt esitada. Lõvi 14 10. õukonnas oli suurmoeks mängida pilli, mida nimetati simpel kontalooniks. Selle oli 1705. aastal konstrueerinud fantaleon Hebenstajaid. Nagu muusikariista nimi töötlev oli aluseks võetud singel Firenze pillimeister Bartholomew Kristo foori ehitas peaaegu samal ajal klahvidega muusikainstrumendi, millel oli päris nupukas haamrikeste mehhanism. Oma instrumendi nimeks pani ta pianoforte markima, they andis sellest 1711. aastal ühes Itaalia ajakirjas täpse kirjelduse. Selle alusel ehitas tunnustatud orelimeister Gottfried Silbermann peagi veelgi täiuslikuma instrumendi ja kuid hiljem on mitmete maade meistrit klaverit omalt poolt parandanud ja täiendanud. Näide Rahmaninovi sümfoonilisi tantsudest, mis viib meid välja seekord kõige kõrgemate nootideni. Millised erivõtteid võiks klaveri puhul nimetada? Üks on mul siin kohe ees praegu seon klist Sando, kus klaveril ei kasutada sõrmetehnikat, vaid. Terve käega sõidetakse nii-öelda mööda klahve kas üles või alla, kõlab väga efektselt, aga teda ei ole eriti raske. Oma teises Jordaanias on näiteks blokov klissandad kasutanud, teeme siis panebki standard siin vastavalt tema noodinäidetele. Samal ajal ongi lisanduvad ka viiulirühmas. Muuseas, orkester on küllalt suurearvuline, palume natukene tähelepanu pingutada, et needki saldot välja kuulata. Mis veel treemalavast ja Treimolo võib anda väga tugevat dünaamilist effekti? Oleneb muidugi registrist, mõnikord alumises registris, treemalu mõjub lausa. Kõuemürinal ülevalpoolregistris ta võib jälle imiteerida vee mulinat. Midagi taolist. Ja kui ta on traditsioonilise harmoonia raamide, siis on ta väga ilus. Veel kord tuleme tagasi ka Ülo Vinteri paunvere juurde kus Tootsi Jekkimid võib-olla kõige hirmuäratava oma koju võtavad. Just sellesama klaveri Dremologa. Uuemas muusikas on hästi palju igasuguseid värve välja mõeldud. Ja siin tuletasime meelde meie jutu algust, me rääkisime, et klaver võib olla väga huvitav pill, nagu internet on öelnud. Ja tõepoolest ka selles funktsioonis leiab ta üha rohkem rohkem käsitlemist. Ühtlasi tuleksin tähelepanu juhtida selles näites, mida me kavatseme tuua. Tuleks juhtida tähelepanu äärmiselt tihedale harmoonia, kus nagu üksikuid noote võib-olla ei suudagi nagu eraldada kuuleme niisugust kobar harmooniat ja samal ajal hästi teravalt võetud akordi mõjub tõesti löökpildina. Näide oleks siis Jaan Räätsa viimasest kontserdist klaverile ja orkestrile klaveriosa. Selles teoses on nonii pisut lähedane ka orkestripillile, kuivõrd see partei ei ole eriti nõudlik kuid samal ajal on ta väga värvikas ja väga reljeefne, näitab ühtlasi ka täiesti orkestris klaveri uuema kasutamise võimalusi. Uuemas muusikas ei kasutata klaverit mitte üksnes klahvide kaudu vaid vahetevahel ka otsekeeltel mängides. Selles osas on ja viimasel ajal tehtud heliloomingus väga huvitavaid katsetusi ja võib isegi öelda, et neist ei ole sugugi mõned katsetused halvad. Muidugi sealjuures peab arvestama, et see muusika peab nii sisuliselt nimelt nõudma justada vahend. Et võib-olla teeksime improvisatsiooni korras veel ühe väikese katse, mida siin klaveri sees korda saata saab? Näiteks kli saldo klaverikeelte peal kõlaks umbes niimoodi. Õige huvitav kõla. Mängitakse ka mõnel puhul Timpani nuiadega ja samuti ka puukepikestega või pulkadega pliiatsitega, mida just parajasti partituur nõuab. Meil on kasutada siin praegu üks pastapliiats. Tundus, et ta praegu täiesti nagu imiteeris kandlehäält. See oli üsna väike osa erinevatest külalistest võimalustest mida pakub klaver siis, kui teda mängida mitte väljastpoolt, vaid seestpoolt. Ja kui lisada siia veel näiteid, nõndanimetatud ettevalmistatud klaverist ettevalmistamine aga seisneb kas või selles, et klaveri keeltele võib paigutada erisuguseid esemeid. Same instrumendi oma klassikalisest kõlast viia vahetevahel nii kaugele, et tekib raskusi selle pilli äratundmisega. Umbes nii nagu tõkust habe võib enda taha peita kõige lähedasema inimese. Kullake illustratsiooniks lõigukest ameeriklase John Gates'i klaverikontserdist. Järgmises selle sarja saates, mis on kavas 26. märtsil, uurime lähemalt, mida huvitavat võivad pakkuda orel. Klavessiin jälle kuulmiseni.