Neile, kes käisid vaatamas filmi, sõda ja rahu Peaksid, atšeslatvov džinnikovi nimi, tuttavalena temaandusele film, mammuti muusika autor. Ohczynikovi nime peaks tundma ka need, kellel on olnud õnn näha filme Ivani lapsepõlv, poiss ja tuvi, uisutee ja viiul, mis on võitnud preemiaid rahvusvahelistel filmifestivalidel. Petsüklarfczynikov põlvneb doni kasakate, sest seda võib muide temast ka ta välimuse ja oleku järgi arvata. 1955. aastal sooritest hiilgavalt sisseastumiseksamid Moskva konservatooriumi ja sai professor Semjon Bogaaterjofi õpilaseks. Pärast viimase surma Onofczynnikovi õpetajaks olnud Tihhon Frennikov. Filmi tõttu Isofczynikovilt röövis kuus aastat on ta senini Moskva konservatooriumi aspirant. Praegu on Vjatšeslav Tšinikovi elus suur inventuuri aeg. Kõige vähem ma tahan rääkida oma muusikast, sest praegu ma rohkem hävitan oma teoseid, kui kirjutan uusi. Minu muusika äratab minus praegu kahtlusi. Mul mõned sümfooniad. Kaks neist, ma pärast läbikuulamist hävitasin hiljuti ühe jagasin kaheks väiksemaks teoseks sest ta ei olnud terviklik. Viiest sümfooniast jääb nüüd vist kaks, esimene, mille ma kirjutasin veel muusikakeskkoolis ja millest ma nüüd tahan teha uue redaktsiooni. Ja sümfoonia, mille ma hiljuti lõpetasin ja üheksast kvartetis, mis ma oma elu vältel olen jõudnud luua, meeldivad mulle endale ainult kaks viimast. Lähemal ajal otsustatakse nende saatus võib-olla et mitte nende kasuks. Seal ma kasutasin Todecafooniat. Aga see on tee, mille ma nüüd olen hüljanud. Tõdeka foonilises muusikas prevaleerib mõistus kuid muusika jääb ikkagi esmajoones inimeste tunnete väljendamise kunstiks. Mulle näib, et minevikumeistrid on seda sajandite vältel tõestanud. Viimasel ajal on muusikas palju huvitavat. Ma ütleksin, et muusika on viimased aastakümned arenenud kahes liinis. Ühelt poolt koloriidi otsingud, teisalt dünaamiline suund. Koloriidi osas on näiteks Penderetski või siis selle suuna isa Stravinski palju saavutanud. Ja huvitavaid resultaate on andnud ka otsingut dünaamikas kuid see on vaid muusika üheks küljeks, pigem väliseks kui sisuliseks. Omal ajal ma raiskasin palju aega Todecafoonia uurimisele ja tegin palju katseid. Osczynikov ei olnud üksi talleri mõttekaaslasi kellest esmajoones tuleks nimetada konski sidelnikory. Nad olid kõik silmapaistvalt andekad ja liiga silmapaistvalt huvitatud moodsatest vooludest. Nad olid esimesed, kes Nõukogude mäel hakkasid uurima etodekafooniat. Neile kõigile sai see mõningal määral saatuslikuks. Volkonski tehnikovi muusikat tuntakse seni vaid peamiselt võrdlemisi kitsas ringis. Osczynikovi rohkearvulistest teostest leidub lindis väid süütuid palakesi, näiteks eleegia. Õnneks on olemas kina stuudiad nende ammendamatu muusikajäänuga ainulaadsete võimalustega ja suurte rahadega. Seal saab end kohe kontrollida, helilooja käsutuses on kõik teose esitamiseks vajalikud vahendid. Kino on heliloojale väga heaks kooliks. Kas te ei tahaks veidi jutustada sellest, kuidas te lõite filmi, sõda ja rahumuusika? On teada, et ma tegelesin sellega kuus aastat. Kogu selle aja pidin ma jälgima ka filmi enda loomist. Ma pidin püüdma süveneda Tolstoi huvide ringi lugema raamatuid, mis teda huvitasid tutvuma tema õpetusega, mida romaan puudutab. Püüdsin võimalikult paremini tundma õppida ajastut. Korduvalt lugesin romaani ennast. Aga kui ma asusin muusikat kirjutama, puutusin ikkagi kokku väga suurte raskustega. Juba stiili küsimus on sellise teose puhul keeruline. Muusika peab kajastamata ta kaugelt ajastut ja ühtlasi peab ta olema ikkagi 20. sajandi muusika. Tolstoi romaan annab tegelikult võimaluse luua väga erinevat muusikat. On ju selles episoode, mis lausa nõuavad nii-öelda mitterealistlikku muusikat. Ma mõtlen esmajoones Andrei haiguse stseeni, tema palavikusoni. Sellistes episoodides, ma kasutasin ära kogemused, mis ma olin varem omandanud, eksperimenteerida Todeka foonilise muusika alal. Katsetasin Alejatooriliste vahenditega, kuid mul tuli samuti luua ka minu ette ja valsse vanas stiilis. Pliiatsid jõutud Shesseed radisneks stiili, sõja ja rahumuusikast kavatsen ma nüüd koostada kuus süüti erinevas stiilis. Aga milline neist kuuest stiilist on siis õieti nii päris teie stiil? Uurijad käsi, Andrejev, vaes keerutad, laula ta eriti iseloomulikuks. Mulle on lahingumuusika Nataša esimese palli Andrei sonimise tulekahju muusikat. Tegelikult ei või kunagi öelda, et helilooja stiil on lõplikult välja kujunenud see tähendab surma. Mulle näib, et helilooja stiil muutub sõltuvalt sellest, kuivõrd rikas on tema elu, millest ta huvitab. Kui ta peab kinni samadest võtetest, siis seda peaks lugema tema stiiliks. Kuid see tähendaks ju, et ta on muutunud viljatuks. Sellele seisukohale tahaks küll vastu vaielda on ju nii, et kuulsaid meistreid me tunneme just stiili järgi ära isegi nende õpilastöödes Stiili põhijooned püsivad, muutuvad detailid ja aastate jooksul kästiili viimistletakse. Aga see on muidugi keeruline ja tõepoolest vaieldav küsimus. Öelge parem, mis teil on veel kavas peale süütide koostamise? Praegu ma tahan lihtsalt kuulata teiste loodud muusikat. Ma kuulan uuesti teoseid, mida ma ammu ei ole kuulnud lääne ja nõukogude muusikat, klassikat ja kaasaegset. Kuulan Beethovenit ja messiajani oma lemmikheliloojaid. Kuulan huviga Pärtja trünteretskit. Samost sära. Kadõrov andis, seeder võiks Today ilmselt. Kõik nad on meistrit, kellelt ma võin midagi õppida. Edaspidi ma tahan teha veel süüdi muusikast filmile Andrei rubloovist. Tahan lõpetada juba alustatud viiulisonaadi ja Dewise klaveri süüdi. Praegu valmistavad kõik looma midagi olulist Lenini 70.-ks sünnipäevaks. Ka mina tahaksin midagi pühendada sellele sündmusele. Ja siis kisub mind ammu looma midagi muusikalitaolist. Midagi persevest saidi loo vaimus. Kui vaid ei tule jälle mõni kiire tellimus kinostuudialt. Paar päeva enne Moskvast lahkumist näginov džinnikovi heliloojate majas. Dali reisivalmis sõitis Jugoslaavias sealt edasi Itaaliasse, looma muusikat mingisugusele Jugoslaavia Itaalia filmile. Mingipärast ma mõtlesin. Vaevalt et sel mehel kunagi veel leidub aega sümfooniat loomiseks.