Mihhail mor täie mängis ühte oma kõige populaarsemat teost sõnatiini klaverile. Sa pead seal ei olegi, staapi sisenedes õppis Sonatiini Ma kirjutasin konservatooriumi neljandal kursusel Vissarion Jakovlevi dž Šebalini juures. Varem kirjutatud teostest võiks nimetada viiulisonaati esimest kvartetti ja Scertsat sümfooniaorkestrile. Viimase partituur on nüüd välja antud, aga esitatud seda teost veel ei ole. Aga selle loomise ajast on nüüd möödunud juba palju aega. Ligi 20 aastat. Seda aega meenutades kerkib Misha kõrvale tingimata teoreetik, juura balandini kuju. Nad olid lahutamatud sõbrad, nagu seda mõnikord on, vaid väga erinevad inimesed siis, kui neid seob ühine kirglik huvi mõne kunsti või teaduse vastu. Misha juure olid väliseltki lausa šarlikult kontrastsed, mis võiks kergelt pidada mustlaseks. Ta on väiksekasvuline ja väga tõmmu. Mustad kräsu juuksed jätavad ehtsalt Puustlaslike silmad ja kulmude kohale laupäästvaid kitsa riba, mille kulmud aeg-ajalt pingelist eks voltideks tõstavad. Seda eriti siis, kui Mischa midagi mängib, ise kaasa lauldes. Alati on Miša liikvel kärsitu, kergelt süttiv ekspantsiivne. Niigi rahulik ja tasakaalukas, värvitu juura, balandin näis tema kõrvallause. Akesegmaatilisena. Miischest oli ta peaaegu kaks korda pikem. Igati vertikaalne kootilik. Ta sisendas mõte, et nii võis noorukina välja nähe ongi hot. Temast sai hea pedagoog. Õppeaastail oli neil Michaga koos mitmeid kummalisi ettevõtmisi. Mõnda aega lõbustasid nad teisi ja iseendid lootusetu katsega luua muusikat kahas. Aga nad süvenesid ka suure tõsidusega muusikaga seotud probleemidesse otsides vastust 1948. aasta otsusega eriti teravaks muutunud küsimusele, kas ilule objektiivset kriteeriumi siis oli Michaga võimet juttu ajada, teda tuli lihtsalt kuulata ja ta võis tundide viisi rääkida Pavlovi teooriast ja sellest, kuivõrd paljud asjad muusikas põhjendatavad kõrgema närvisüsteemi talitluse seaduspärasusega. Nüüd me lihtsalt üle pika aja jälle Moskvas kohates sain kuulda, et otsib ikka veel ilu, objektiivset kriteeriumi ja näib, et on koguni midagi leidmas. Võib-olla on ta esteetilise ellipsi jälid, jopilis sütov. Ma arvutasin välja erinevate ajastute, mõningate kuulsate teoste vormiosade suhted Bachist, Šostakovitši ja Veeberneni ja avastasin, et teose vormiosade suhetes valitseb ühesugune arvude spekter vaatamata stiililistele erinevustele. Muide sama arvude spekter on ka päikesesüsteemi planeetide orbiitidel ja elementaarosakeste massisuhetes uraanijaotuses ja isegi inimeste ja loomade sündivuse soolistes suhetes ning veel paljudes muudes nähtustes. Siin etendab tähtsat osa mõistatuslik arv 137 mis füüsikas väljendab absoluutsete püsivate põhikonstantide suhet. Muusikas näib see arv olevat ebatäpse või häiritud sümmeetria mõõduks. Näib, et selle taga peitub mingisugune universaalne seadus. Ma arvan, et mõttega kunst väljendab universumi harmooniat on Einstein öelnud sügava tõe. Newton leidis kunagi killukese sellest tõest, kui ta päikese spektrit välja arvutades avastas selle vastavuse tooria helistikule. Arvatavasti on ilu seegaga muusika ilul objektiivne kriteerium kuid seda ei tohiks mõista dogmana. Ühe ja sama seaduse avaldusvormid. Ilmingut võivad olla lõputult erinevad. Loodetavasti saab teist küsimustest peagi lugeda trükisõnas. Nüüd aga kuuleksime Mischa Morutajevi muusikat. Poska konservatoorium, aspirantide kvartett esitab Morrutajevee esimese kvartetti, kes võiks selle muusika autorist arvata tegelemist teaduse kuivad. Eks oletatud küsimustega Tal on Teidajaidimine, sa jääd ja. Aeg-ajalt hakkab mind teadus töötama, siis ma võtan jälle käsile muusika loomise. Peab ütlema, et need tegevused segavat teineteist aga annavad ka võimaluse ühest alast teise kaudu puhata. Viimase 10 aasta jooksul pärast aspirantuuri lõpetamist olen ma vähe muusikat kirjutanud. Tuli mul ju süveneda ka füüsikasse ja kõrgemasse matemaatikasse, rääkimata filosoofiast. Muusikat kirjutasin nende aastate jooksul peamiselt teatrile, raadiole, filmidele. Minu teosed, millel ei ole rakendusliku ülesannet, on kõik loodud enne 1950 kaheksandat aastat. Lindis on olemas mõlemat kvartetti. Noorte avamäng, kantaat, ema, sõnad šveitsi luuletaja Hasleri tekstiga kavatsetakse nüüd esitada oktoobrirevolutsiooni nimelises keskkoolis. Aga nad on selle ümber orkestreerinud rahvapillide koosseisule. Praegu ma tunnen pigem vajadust põhjalikumalt tundma õppida uuemaid voole kaasaegses muusikas, kui ise kirjutada. Tunnen, et olen teaduslikku tööd tehes elava kaasaegse muusikaga kontakti kaotamas. Ma olen küll kuulanud kaasaegsete kuulsuste muusikat, aga praktiliselt on see mul veel omandamata. Aga see muusika meeldib sulle. Ja jällegi see suhtumine on mul isesorti Veeberni Schönbergi Jabergi loomingut ma tunnen hästi. Väga meeldiv otsek, Vergi ooper. Üldiselt meeldib mulle moodne muusika isegi rohkem kui klassika. Kuid ma leian, et see stiil ei ole fundamentaalne. Sellest peaks välja kasvama, midagi ka suurte monumentaalsete vormide jaoks. Igav ei kisu, loome ainult miniatuurne. Õppeaastal oli Michal palju pahandusi huvi pärast kaasaegse muusika ja selle praktilise omandamise vastu. Kõiki tema teoseid peeti liiga keerulisteks ja läks päris palju aega, kuni mõnedki neist avalikkuse ette jõudsid. Praegu nur täieli teostest värskemaks ülesvõtteks aspirantuuri aastal loodud teine kvartett Kuulete Prokofjevi nimelise kvarteti esituses. Morrutajevi teise kvarteti kahte viimaste osa. Misha Morutajevil on selja taga küllaltki kirju elu. Eriti olid seda noorusaastad sõja-aastad, algas kõik nagu ikka, huvi muusika vastu. Janne ilmnesid väga vara, olgugi et vanemad ei olnud muusikud. Misha isanast arstiteaduse doktor ema velsker, kui tema mängis klaverit ja pojale, toodi varakult õpetaja koju. Sageli võeti Misha kaasa kontsertidele ja siis oli temaga tegemist käkippus ikka muusikale kaasa dirigeerima. Kodus aga seadis orkestrantidega toolidele kepid ja juhatas enda meelest sümfooniakontserti. Tal oli ise kehte dirigendi kepike, mille talle kinkis ei keegi muu kui tuntud dirigent. Rahvlin. Otsest sõja eel tuli Michal Donbassist Moskvasse ja astus konservatooriumi juurde kuuluvasse muusikakeskkooli. Ei saanudki õppida rohkem kui ühe aasta, siis läks niša sõtta. Ja siis 1943. aastal suri. Isa ja Misha, kes pärast rasket haigust sõjaväest vabastati, läks tööle tehasesse. Seal avastati ta kui muusikamees uuesti ja saadeti Moskva jätkama õpinguid sealt, kuhu need olid pooleli jäänud. Siis aga oli juba aasta 1945 erakordne aasta aeka Mischa isiklikus elus. Ta sai isaks. Ta oli siis kaheksateistaastane. Tema poeg õpib praegu Knesseni nimelises instituudis laulu. Praegu on Michal palju plaane valmistada uurimistööd trükis avaldamiseks ja kirjutada üle pika aja jälle mõni hea teos. Lavimi SIas vot. Nüüd ma tahaksin kirjutada tsükli prelüüd orkestrile kavatsusele ka ballett Majakovski teose pro eeto sellest ainel. Libreto on mul juba olemas. Siis on mul veel kogunenud teemasid, mis hästi sobiksid oratooriumi. Sõnaga Misha ruttajev elus on praegu algavas uus periood. Miks siis mitte kuulata saate lõpetamiseks tema noorte avamängu?