Kas teile meeldib see laul vist asjatu küsimus? Peaaegu 50 aastat on seda lauldud ning lauldakse ikka ja jälle. Kuidas aga loodi meie esimesed muusika filmid? Tänalysidzeme režissöör Grigori Aleksandrov poolt kirja pandud mälestusi, tema artikleid, sõna võtta, on laul tema minu käest muusika filmist lõbusad semud. Jutt ei tule liialt tõsine, sest tunneme Grigori Vassiljevi chi eelkõige naljafilmide loojana. Esimene meie loo peategelane ongi Grigori Vassiljevitsh Aleksandrov kodanikunimega mõrmunikko. Niisiis, Dunaevski meile süda, kerge on lõbusast laulust, meenutab Grigori Aleksandrov. Aga kas teate, et seesama film ja laul ise kutsusid sellised vaidlused esile, et neid võiks skandaaliks nimetada? Kes teab, kuidas oleks käinud lõbusate semude käsi, kui meil poleks olnud sõpru? Mihhail Ivanovitš Kalinin jälgis meie võitlust pingsa huviga. Kui film oli valmis, ütles Maksim Gorki. Andekas, väga andekas, julgelt tehtud film, seda on hea ja lõbus vaadata. Ja kust on pärit need toredad näitlejad, eriti too tütarlaps? Ja kes oli see tütarlaps? Kunstnik Pjotr Williams soovitas mul minna Nemirovitš Tantženko muusikateatrisse, kus pidi esinema väljapaistev operetilaulja endine pianist pealegi veel andekas, tõeline primadonna. Niipea kui teda nägin, sain aru, et parimat osatäitjat ei leia ma kunagi. Jäi ainult üks küsimus, kas ta nõustub? Arvan, et meil tuleb palju vaielda, ütles näitlejatar. Ja me vaidlesime palju ja tuliselt. Paar päeva vaidlesime seni, kuni ei saanud teineteisest aru. Ja kui saime, elasime 40 aastat kõige siirama sõpruses ja armastuses. Ljubov Orloovast sai minu naine. 1935. aastal kirjutas üks Moskva ajaleht. Paar tundi kõlas õpetlaste maja väärikas saalis kõige siiram naer. Täiskasvanud igati soliidsed, suurte teadmiste ja kunstikogemustega mehed naersid südamlikult ja ennastunustavalt, nagu lapsed. Kadunud, olid väärikus, auväärne, iga ununenud suured kogemused. Naerdi 15 muusiku seiklusi, vaimustati lausa erakordset leidlikkust välja mõistest filmitrikkidest, teravmeelsetest repliikidest. Siis naer vaikis. Ja mitte sellepärast, et lugu oleks muutunud igavaks. Polnud enam millegi üle naerda. Film lõbusad semud oli lõppenud. 1935. aastal kutsuti Grigori Aleksandrov kremlisse. Mihhail Ivanovitš Kalinin andis talle üle punatähe ordeni. Sõjaväelise autasu üleandmisel lisas naeratades. Vapruse ja julguse eest naljafilmi loomisel. Paraku oleme rutanud sündmustest ette. Kuulsime Isaac Dunaevski muusikat, kuid heliloojast endast pole veel sõnagi rääkinud. On aasta 1928. Üldiseks kõneaineks on Leningradi Music kooli avamine. Saalis pole ühtegi vaba kohta, orkester häälestab pille. Siis aplaus määratud dirigendile. Väheldast kasvu, tagasihoidlik, pisut nagu häbelik mees, tõstab taktikepi. Paljugi võib aastate möödudes ununeda, kui tema malbelt naeratust ja liigutavat südamlikkust mäletan alati. Selline ta oli Leningradi Music kooli esimene dirigent, isake Dunaevski. Kui mõtlen temale, meenub Nõukogude Liidu kaart. Jah, maakaart, sest Dunaevski kirjutas laule Moskvast, Leningradist, Kubanist, Krimmist, Kaukaasias, merest, mägedest ja taigast. Naljatasime, et see on nagu muusikaline geograafia õpik kui temale hulise looming, armastus, kurbus ja rõõm. Viimaks. Ja. Pärnus. Naljas taastada klaveri juures kirjutab noote, parandab kriipsutan maha. Siis naeratab, tähendab, seekord läks korda. Kuid sageli ta tõusis ja läks nukralt kõrvaldada. Ära muretse, tuunia, nii kutsusid teda kõik. Laul on ju ilus? Ei, see oli nüüd kompliment. Tean, et see pole laule ka midagi, vastas Dunaevski vaikselt. Siis meil on mulle see ääretu nõudlikkus. Tema oskas nõuda iseendalt. Sageli on väidetud, et nii mõnegi tuna Jevski laulusõnade pole just esmaklassiline poeesia. Võib ju olla, kuid tema lauludes said sõnadki teise tähenduse. Muutusid otsekui elavaiks, jäid meelde? Ja veel üks mälestussõprade hulgas muutus ta tundmatuseni. Seal oli Dunaevski lõbus, teravmeelne polnud ühtegi ühiselt veedetud õhtut, mil tunniia poleks istunud klaveri taga improviseerinud, tutvustanud oma uusi laule. Leningradi Music hulist töötas ei tookord Nikolai Tšerkassova Leonitutioossov Claudia Ševtšenko, Dmitri Šostakovitši ja mu parim sõber Isaac Tulaiaski. Ka filmitsirkus süžee on pärit Music kooli lavastusest. Sealne etendus kandis pealkirja tsirkuse kupli all. Isaac Dunaevski oli äärmiselt tagasihoidlik inimene. Tema tagasihoidlikkus muutub sageli ebakindluseks. Dunaevski elas tookord Leningradis, mina Moskvas mind tuna Jevskit ja laulusõnade loojat. Leebeedeevkumatši hakati kutsuma Orlovi traavliteks. Polnud midagi parata, Ljubov Karlova oli meist populaarsem, teda tunti kõikjal. Ja ka Dunaevski oli populaarsem kui mina. Meie tutvumise ajal oli ta juba nimekas helilooja ning seegi koostöö kestis aastakümneid. Olen veendunud, et tuna Jevskita poleks film, tsirkus saavutanud, sellist menu. Leeveedevkumatš kirjutas sõnad Laul kodumaast. Kuid siis algasid vaidlused. Igal meist oli oma arvamus oma unistus. Kuid mida raskemaks ülesanne muutus, seda rohkem vaimustusime. Dunaevski oli kirjutanud juba 36 laulu kodumaast kuid rahul polnud neist keegi. Siis ühel keskööl kaugekõne Leningradist. Isaac Dunaevski asetas telefonitoru klaverile ning alustas laulu uut, 30 seitsmendat varianti. Mina kuulasin. Järgnes midagi kohutavat. Kuulsin esmalt kuiva kriginat, sellele järgnes täielik vaikus. Siis alustas klaver. Aga kuidas see oli mingi meeletu kakofoonia. Tabasin isegi mingeid meloodiakatkeid, kuid need olid veidrad ja isegi hirmuäratavad. Siis ühendus katkes lõplikult. Järgmisel päeval oli Dunaevski Moskvas. Mida te mulle eile mängisite, pärisin ettevaatlikult. Laulu kodumaast vastastena. Võimatu. Võib-olla mängite uuesti? Turovski mängis, see oli laulu lõplik variant. Öösel olin aga kuulnud nii tuna Jevskit kui ka balletietenduse ülekannet. Liini rike, õigemini valeühendus, elus juhtub mõndagi. Raadio vahendusel sai laul üleöö tuntuks. Filme ei jõudnud talle järele. 1935. aasta detsembris saime ühe kauge töölisasula kommunistlike noorte kirja. See kõlas järgmiselt. Kallid seltsimehed, te tegite väga hästi, et võtsite oma filmirahvaviisi Laul kodumaast. Võib-olla oli see isa aktuna Jevskile kõige suuremaks tunnustuseks. Nüüd tunneb laulu kogu maailm. Juba For loovad mängis viimast korda minu filmis kuldnokk ja lüüra. See oli 1974. aastal. Tema lauljavõime tuli avastanud Fjodor soli appi. Kuigi esimene oli alles tavaline tüdruk, teine maailmamaine, saavutanud laulja. Seda liigutavat sõprust, meenutas Ljubov For Love oma elu viimaste päevadeni. Isacetuna Jevskist meenub mulle üks ta viimaseid laule lennake tuvid. Niisugune lugu Orlovi traavlitest meie muusikafilmiloojatest.