Turkmeenia rahvamuusika ei saa kiidelda erilise nüansirohkusega ja mitmekesisusega. Aga laulud on ühehäälsed ja põhinevad seitsme astmelistel Diatuunilistel heli laadidel. Rütmipille peaaegu ei kasutatud ka tantsulist elementi puhtas Turkmeenia rahvamuusikas minevikus, vähem rahvapillidest olid enam levinenud Vitžaku tükk. Tuttar. Notar pärsia keeles totaar too kaks ja tarkeel Isis kahekeelne instrument. Pilli kõla korpus meenutab pooleks lõigatud pirni. Kaela pikkusega võib ulatuda 75-st sentimeetrist kuni ühe meetri 21 meetri 30 sentimeetrini. Enamikus on keeled häälestatud kvardi vahekorras. Võib esineda ka kvindi häälestust. Intšokilon kaks, kolm keelt. Jah, kvart häälestus, diapasoon, poolteist oktaavi, kõla, korpus, kõrvitsakujuline mängitakse poognaga nagu tšellot. Tükk on aga puhkpill. Olenevalt pillipikkusest ja Augustustest võib esineda erineva kõlaya tämbriga instrumente, Freudist kuni vilepilli kõlani. Turkmeenia rahvamuusikas kohtab palju suuri programmilisi teoseid mis on keeruka vormiga. Traditsioonilised lõigud vahelduvad improvisatsiooni listega. See võte on omane ka mugamile, aserbaidžaani rahvamuusikas valitsevale helilaadile. Nii et Turkmeenia rahvamuusika instrumentaalne osa on oma olemuselt varjundirikkam. Meeli olukam mitmekesisem kui rahvalaul. 1924. aastal luudi Turkmeenia Nõukogude sotsialistlik vabariik. Paljude majanduslike probleemide kõrval asuti agaralt lahendama ka rahvusliku kultuuriküsimusi. Nii avati 1929. aastal Ashabadi muusikakool. Hiljem hakkasid tegutsema rahvuslik ooperiteater ja filharmoonia. Praeguseks on Turkmeenias ligemale 10 muusikakooli. On loomulik, et kõrvuti klassikalise muusikaga on õppeplaanis ka rahvapillide õpetus. Rahvamuusik, aluste tundmaõppimine. Suuresti on viimaste aastakümnete muusika arengut globaalses mõttes mõjutanud raadio ja televisioon. Iga uus stiili- ja moevool lahutatakse eetri kaudu vaiba üle maailma. Eriplaadid, kassetid tulevad pärast ning teevad oma tööinformatsioon levib kiiresti. Ehedat jääb järjest vähemaks, sest kui enne oli muusika iseloomulik ja omane ühele maa kohale või linnale, siis nüüd on see kohe teatavaks saanud kõigile. Paljud stiilid võtted segunevad kiiresti. Raske on vastu seista järjest suurenev valeinformatsiooni tulvale omanäolisus ja kurdumatus. See on põhiline probleem tänapäevases kerges muusikas. Samal ajal on meeldiv tõdeda, et paljud rahvad, kes veel aastakümneid tagasi hoidsid visalt kinni ainult nendele omasest rahvuslikust kõlast on tänaseks osanud kodu kootule juurde sulatada Tänapäevaste junud praegust taset. Ja seda mitte muganduste ja moevoolule lõivu maksmise arvel. Nõukogude maa paljurahvuselise kultuuri ammendamatutest rikkustest annab tunnistust Kesk-Aasia liiduvabariikide muusika esilekerkimine ja seda just oma näolisuse kordumatu koloriidi poolest. Usbeki ansambel ja lla on meie kuulajatele ammune tuttav. Täna tutvustame teile Turkmeenia ansamblit Firyusa. Oota ei saada võib-olla kodupaik nomeetmamiidovi, maali punased karakkumis põhjal. 40 kilomeetrid Ashabadest asub maaliline paik Firyusa. Selle koha võlu on tema meeldivas kliimas parkide ja purskkaevude rokkuses. Kesk-Pargi ujumisbasseini juures kasvavad Kesk-Aasia kõige suurem ja omapärasem Plotaan. Legend pajatab selle puu sünniloost, nõnda. Elas korda lähedal asuvates mägedes aednik Harley. Tal oli seitse poega. Lõpuks sündis pressiga kaheksas laps tütar. Tema ilu võrreldi türkisiga türgi keeles Bovris Firius, siit ka nimi Firyusa. Kui 14 aastaselt jõudis kätte mehelemineku aeg, olid jutud kaunist vilju saast jõudnud levida kaugele üle mägede ja orgude kosimis. Plaaniga tuli tüdruku juurde ka keegi võõrama tsaar, kuid Firyusa killustele naiseks minemast. Äristatud saar saatis maa kohta oma sõjasalga, et see väevõimuga tooks tüdruku tema russi. Kirjusa vennad varitsesid salka kitsas kaljulõhes. Kivide laviin sundis tsaarisõdalasi põgenema. Kuid saar saatis uued salgad teele ja kolmandal katsel õnnestus neil mäekuru vallutada. Naabrid jõudsid liiga hilja appi. Vennad langesid võitluses murest murtud kirjusa aga tappis end ise, et mitte vangipõlves elada. Seitse venda ja nende kaunis õde maeti sinna, kus nad olid langenud. Nende hauale kasvas suur kaheksaharuline puu. Lähedal asuvat kuristikku aga hakkas rahvas kutsuma kirjusa nime järgi. Selle kauni legendi kangelanna järgi nimetasid siis Turkmeenia noored muusikud oma ansambli sümboliseerimaks, lugupidamist ja austust oma rahvakultuuri ja traditsioonide vastu. Need, noored pillimehed on osanud oma rahvamuusika intonatsiooni telepõhinevat muusikat sobitada tänapäevasesse rüüsse kujundada seda nüüdisaegsete värvidega Turkmeenia rahvamuusikale omase Sheilisuse ning improvisatsiooni ja traditsioonilise helikeele läbi põimitud onnad kujundlikult sidunud praeguse sammudega. Kirjusa seon, Turkmeenia sulam folgist ja džässrokist. Ansambel Firyusa on alles verisulis, kollektiiv on sündinud paar aastat tagasi. Aga 1979. aastal kuuendal Üleliidulisel estraadiartistide konkursil Leningradis pälvis ansambel juba esimese preemia ja laureaaditiitli. Kakabay Annanebeeessov ja Charled, Nurmov, dialoog, au vis. Pala loomistõukeks on olnud mammed mammedowi maal. Palvus teele. Turkmeenia territooriumist on ju ligemale 80 protsenti karakkumi kõrv. Varajane hommik koidab. Sirtsud siristavad aruki ääres istuvad vana aksakall ja tema lapselaps. Jutuhoos olid märkamatult möödunud öö. Ja lõpetuseks ansamblilt Firyusa Cherry nurimovi pale. Chapaksuaar. Lõbus kolhoosi lõikuspidu. Selles palas on kõike ettevalmistusmeeleolu, ratsavõistlust, nalja ja naeru. Värvi ja omapära annavad palale krahva pillid.