Praegu sombusel ja külmal ajal on võib-olla päris meeldiv meenutada Vahemere äärset atmosfääri nii vaimset kui füüsilist ja see peaks olema stuudiosse palunud kirjanikepaari. Viivi Luige ja Jaak Jõerüüdi. Ei ole vist meelde tuletada, et Jaak Jõerüüt oli neli aastat Helsingis suursaadik ja pärast seda Roomas ka samuti neli aastat. Ja nüüd küsimus mõlemale, kui astuda välja lennukist Helsingis, astuda välja lennukist Roomas selle atmosfääri erinevus, mis on see õhk, mis vastu lööb. Ma ütleksin enne, tähendab siin oli juttu külmast. Et me oleme praegu siin külmal ajal külmas põhjas. Et muidugi lööb lennukist välja astudes vastu nisugune leebe õhk, teisest küljest ma tahaks öelda, et mitte kuskil mujal, ma ei ole nii külmetanud, kui talvel roomas. Seal ei köeta, seal köetakse minimaalselt mingi paar tundi hommikul ja paar tundi õhtul. Kivipõrandad on suured kivipõrandad, mis külma sisse tõmbavad ja linnas pole seda kommedki, et kohvikuid, poode köetakse, eriti et sul on külm igal pool. Kas siis tõesti neid lõunamaalane tunneb siis seda külm, aga tal sellega leppinud või kuidas see suhtumine on? Ma olen sellega leppinud, nüüd elavad selle üle, nad mässavad ennast sisse. Talv on nagu piinlik asi ja väike vahejuhtum, et sellega eriti tegeleda, tegeldakse ainult päikesetõrjumisega. Ja kõik inimesed on harjunud sellega, et elugega soojal ajal ja külm tuleb üle elada. Aga mulje on sama, mis viibi, rääkis juba Helsingist tuled välja, lennukist tuled alt üles lennates. Siis on niisugune külm ja kõle ja jumala vaikne. Kõike keegi nagu välja surnud ja maailm määr. Kui tagurpidi siiski läbi Helsingi ülevalt alla lennata Rooma siis lihtsalt kõik dimensioonid on muutunud suuremaks, muidugi lennujaam on juba suurem ja kõik see, see sumin ja müdinat hakkab sealt kohe peale. See kõik on ju suhteline. Meil on meelesaladusliku Viivi, kes seal ükskord Pariisis Roomast siis oli niimoodi, et, et pärast rääkis tükk aega, et kui ta tuli Pariisis rongist maha rooma rongist, siis ta oli kohutavalt pettunud, sest tundus, et on põhjamaale sattunud. Ja mina olevat, ma ise ei mäleta, aga tema ütleb, et mina olevat siis, kui ma esimest korda Küproselt Rooma tagasi lendasid. Ma olin suursaadik ka Maltal ja Küprosel ja Küproselt lendasin tagasi. Esme olevat Roomas teinud umbes seda nägu, et püha jumal, kui, kui külm ja, ja põhjapoolne see elusin võrreldes aiaga. Jaak ütles siis, et oh, et see raam on nii kaugel põhjas ja nii kelm Ja see kõik on suhteline, aga kohe algul õiendaks ühe asja ära, mis mul on ammu südame peale olnud, et et kui me nüüd hakkame rääkima, et kuidas oli Soomes ja kuidas liita Itaalias ja siis mind alati Itaalia puhul häirib, kui itaalia pannakse teiega tükis ühte patta kõik Itaalia maakonnad, linnad, kõik tema kandid. Ja tegigi Huntington oma oma kuulsus raamatusse kultuuridest kohe Huntingtoni raamatu esimestel lehekülgedel on kaljukindel väide, et stiilis, et kui me räägime Itaalia külasta, siis see on üks mõista, et me teame hästi, missugune itaalia küla, et sa midagi muud kui no ma tea küla Venemaal Soomes ta eksib kõvasti Dahlia külast rääkida, siis seal on ikka väga suured vahed on lõunas või põhjas on ta lauskmaa peal või mägedes või on ta Sisemaal rannikul. Need vahed on inimeste käitumises, arhitektuuris tavades ja isegi loomulikult keeles itaalia erinevad. Nendes maakondades on siiamaani ikkagi väga tugevad keele erinevused mida nad ise ei nimeta mitte dialektideks dialektid erinevuseks, vaid poodides on ikka olemas sõnaraamatud itaalia keel ja oli keel ja nii edasi. Selles stiilis nii nagu itaalia keel ja leedu keel. Väga suured erinevused on, kui mina mõtlen rooma peale, siis on, on see nagu ühest maailmast mõtlemine ja kui ma mõtlen oma suure lemmiklinna peale Veneetse peale, siis, siis ma mõtlen nagu hoopis teistsugusest maailmast. Ja kindlasti on ka niimoodi, et need põhjatööstuslinnad on väga asjalikud ja niuksed kained. Milano näiteks. Milano on jah, kõige keskeuroopliku Milano Torino niisugused suured linnad, nende tänavavõrgud on juba niuksed, täisnurksed ja, ja kõik on seal loogiline, ratsionaalne. Milanos mu tuttavad ütlesid, teatada itaallastest tuttavad põlguse ja üleolekuga, et meie küll ei saa omale lubada niisugust elu, nagu need roomlased lubavad ja nad pidasid seal silmas seda, et Milanos vehitakse hommikust õhtuni tööd teha ja teenitakse meeletult raha. Aga Roomas ja ütlesin, kui lõuna pool on teine elustiile. See on kõrvaline nähtus, eks teda tule ju teha ka, aga aga noh, ju seda raha saab ka natuke teistmoodi kui usinalt tööd tehes. Ja põhiline on see, et tunda ennast hästi. Ja nad on täitsa tavaline, et Roomas lähevad ametnikud, see on ju suur valge kraadi. Linn lähevad kohvikusse ja joovad seal oma seda hommikukohvi. Kas venib tund või või poolteist tundi pikemaks kui plaanitud. See jumala ükskõik siis tuleb kohe püha lõunaaega, mis niikuinii peab üks korralik pikk paus olema. Kas pärast õhtul õhtupoolikult tööle tagasi tuleb minna või mitte, see on arutluse küsimus. Ja need on niisugused väga suured kultuurierinevused. Ma räägiksin veel sellest, missugune roomab praegu võib välja näha näiteks täna ma ei ole vaadanud meelega ilmateadet internetis, ma ei tea, kas seal päike paistab või on pilves. Muidugi võib ka päike paista, aga Rooma tänavad on sillutatud musta kiviga basaltkiviga. See annab juba sellised Tumeda veelgi sinna. Vanalinn on pime, talvel tuled põlevad küll, aga Rooma ei ole selline valgustatud linn, selline reklaamilinn nagu paljud muud uuemad linnad, kui palju seda jõulunominatsiooni on? Ei ole? Ei ole, ei ole. Vähesel määral uutes linnaosades ja suurte sõiduteede ääres võib olla lennuvälja tee ääres ja niimoodi, aga vanalinnas ei ole Lennon väga peenelt väga rafineeritult ehitud kallilt aga see ei ole mingisugune selline säravilluminatsioon seal niimoodi sameti ja kullaga ja natuke hõbedat siin sõjal pärleid punastamata, punast. Et ja, ja hakkan kirjutanud ka oma raamatus, et linn ei ole nagu inimeste jaoks seal inimeste jaoks seal ruumi, seal on väga kokku pressitud need kiviehitised. Domineerib Roomas on jah kivi, uuemal ajal on raskemetalli palju, see tähendab siis autosid ja mootorrollereid motorolleriga. Itaalia leiutis. Tema esimene nimi oli Vespa ehk herilane. Kõik kõnniteed on ka juba autosid täis pargitud ja mootorrattad ja mootorrollereid sõidavad sulle vaikselt seal selga, sest et sõiduteel pole parajasti ruumi sõita. Inimeste jaoks on natukene vähe ruumi. Ka itaallased on sellega harjunud ja mind kui ka mingis mõttes tüüpilist eestlast, kes, kes armastab enda ümber palju avarat ruumi. Häirinud see, mis, mis näiteks kusagil Soomes või Eestis häirib, et kui inimene istub sulle nagu nina alla kuskil kohvikus siis tahaks kohe eemale tõmbuda, me ju kõik armastame, et rongis või trammis või bussis või restoranis meie ümber oleks ruumi. Itaalias on kõik üksteise kukil, aga selleni elegantselt, et selgeks teinud, et mis privaatruum mentaalses mõttes tähendab, selles mõttes jälle oli ruumi. Aga kui sa oled praegu ütlesid, et ma olen väitnud, et Rooma ei ole inimeste jaoks, siis see on nii ja naa. See missugune on siis Rooma ja mitmete teiste Itaalia Kesk-Itaalia ja Lõuna-Itaalia linnade struktuur? See on minu arvates hirmus inimsõbralik või inimesele huvitav, vähemalt see on niisugune ebaloogiline labürint ja saladusi täis maailm. Et seal on väga huvitav elada, sul on kogu aeg midagi vaadata, seal on alati võimalik kusagile minna, teadis, et sa avastad mingi suurema või väiksema saladuse, jälle siseõued, nurgatagused majades, sisemused. Noh, ma ei hakka rähklemine, veed, keldrid, aega rääkima, muuseumi ja turismijutu, aga just kõikvõimalikud kohad, lõputu hulk igasuguseid kohti, suuri ja väikseid turge, istumise kohti, baare, kohvikuid, poode, muuseumid siis sinna juurde. Ma tahaksin veel öelda seda, et Roomas täiesti erinevalt Eestist on kõik maalapikese peaaegu kõik kohad inimese käega üle käidud. Ei ole selliseid tühermaid ja poriplatse, et igal pool on midagi vaadata, kus on mingi vaba platsikesel, kasvab mõni taimeke, mõni lillepott on vähemalt pandud, muidugi on tööstusrajoon ja kus on palju tühja maad, ma ei räägi sellest igasuguseid rämpsuhunnikuid. Aga ma räägin just Rooma vanalinnast, praegu Rooma linnast. Vaese riigi saadikuna algusest elasite keldrikorrusel ühes suures majas, missugune see maailm alt üles vaadatuna paistis ja mis seal majas ja õues oli tee. Kui soovite, need esimesed nädalad ma olin siis üksinda Roomas, kuma keldris elas ja see oli niisugune nimetatud residents, hotell, mis tähendas, et seal paar pisikest tuba üüritud lihtsalt alt üles vaadata, oli päris kummaline, niisugune ise Te ei tunne. Noh, aga ma olin seal ajutiselt, ma teadsin, et ma lähen ära. Akna taga oli siis mõnel päeval niuksed kõbus septembrikuu troopilisi torme ja mäletad krabisevat kuivanud palmilehti virutada tuul vastu keldriakent ja siis oli nii, et see oli loomaaia lähedal ja kust kõva loomasõnnikuhaisu tuli kogu aeg keldriaknasse. Ja õhtuti siis kui ma ei tea, kas oli siis söötmise aeg enne või pärast söötmist siis lõvid Mairgasid kogu aeg, et see käis ka igavesti juurde. Aga siis teine algusaja kord seal oli vanalinnas seal keldris oli, oli niisugusel poolteist korruse kõrgusel ühes vanalinna täiesti pimedas majas, kus akendesse kunagi päike enam ei paistnud, need on siis need vanalinna kitsad tänavad ja ja kitsad, siseõue ta seal. Me elasime mingisugused kolm kuud ja see oli ühe palverännutänava peale. Aga see kuulus tänav Roomas. Lippeeenn maja iseenesest tähendab rooma mõistes. Rahameestes näiteks sellepärast bee nüüd lagi oli puust. See on ju kivimaailm nagu juba ennem juttu oli, aga seal oli lagi, siis niuksed, suured palgid ja noh, nii nagu ta oli, Kesk-Põhjamaade põhjamaal on normaalne need laetalad ja siis nende vahel see niisugune eriti just ei olnud, aga mingisugune puumaterjal seal vahepeal ja seda pidasid roomlased niisuguseks eriliseks luksuseksa. Kõiki neid maju ja osa nendest oli muidugi hiilgavalt korda tehtud, noh, see, kus meie elasime, oli selline tagasihoidlik. Ta oli suhteliselt tagasihoidlik, aga ta oli ikkagi selles kõige-kõige magusamas vanalinna osas. Jah, ta oli Vatikanist umbes ühe kilomeetri kaugusel. Ja näiteks itaallasi see eriti ei sega, et kui majad on pimedad, meid segab see väga, sest nemad armastavad pimeduses elada, nad tõmbavad alati loogid ette, kui vähegi võimalik, on. Nii suvel kui talvel elavad lookide taga kunstliku valgusega Koguni nii ja see on väga õige, et see, see algul panime kõvasti imestama, esimesel talvel pärast harjusime sellega ära, hea, et meelde tuletasid. See kuulub selle kultuuri täpselt, imestasime kõvasti niukse pimedal detsembri jaanuari päevala. Mis seal ikkagi seal ka talvine ja, ja hämara vahetevahel seal luugid, niuksed, puuluugid, võreluugid akendel ees päevad läbi. Ja hiljem märkasime me ka seda, et suur hulk roomlasi, vähemalt linna, itaallasi käib ka talvel on päikeseprillidega väga tumedate päikeseprillidega. Et nad peavad neid ka siseruumide sees. Ja siis me pikkamööda hakkasin aru saama, et see pole lihtsalt ühe inimese elupikkune harjumus kaitsta ennast päikese eest, mis, mis võib hirmsasti nõelata. Et ilmselt see on niuke sajandit, et või aastatuhandete pikkune harjumus, et tuleb ennast päikese eest varjata. Ja see harjumus ulatub nii kaugele, et Kaubamaja keldrites ei viitsita päikesepill. Kellele on päikest liiga vähe, kes on saanud päikest liiga palju ja varjab ennast selle eest ja ja nii see on. Räägime veel kuumast ja külmast, millest me alustasime, kui ka suvel ikka väga võimsad kraadid ja öösel ei saa magada ja kuidas siis need eestlased niisuguse asjaga kohanesid ja kuidas olid teie enda kogemused, mis te siis ette võtsite? Eestlased kohanevad suhteliselt halvasti selle suure kuumusega, sest sel ajal Roomas veel konditsioneer eriti ei olnud. Ega seal neid praegugi palju ei ole, aga siis hakkasid nad juba tekkima asutustesse vähemalt ja saatkonnas oli ka lõpuks konditsioneer, aga alguses ei olnud ja korterites ei olnud meil lõpuni konditsioneer. No me nägime paari inimest, kes absoluutsete kohanenud, kellele see oli väga raske. Mina ise kohanesin suhteliselt kergesti. See see, ma ütlen vahele sest see tähendab, et juba 30 kraadi oli, oli raske nendele inimestele, aga 30 kraadi pole Itaalias midagi. Ma mõtlen seda, et kui on 45 kraadi mitu nädalat järjest ja kui öösel on siis juba hea magada, kui on 28 või 30, siis tundub, et on juba jahe. Rikub ära teie kandi. Mina olen jälle niisugune isiklik mälestused nagu teistest rääkida, siis oli inimesi, kes üldse ei kohanenud ja siis oli eestlasi, kes ütleme siis meie saatkonna töötajad, nende sugulased, tuttavad, kes seal käisid, oli eestlasi, kes oli, oleks nagu lõunamaal sündinud olnud, kellele, kui 35 kraadi oli nuusata ja mäletan väga hästi ühte noort daami, kellele viisime äärde ja merevesi oli parajasti Türreeni meres mingi 26 kraadide katsustada jalaga ja ütles täiesti siiralt pettumused, kus see soe vesi teil on, inimestel on väga erinevad keemilised, koostised või või mis iganes. Ma iseendaga oli niimoodi, et mina registreerisin selle Enda muutumisel seal suhteliselt hästi. Kuid mingi muudatus toimus ja mõtlesin seda niukses keeles, mida, mida arstid või või bioloogid kindlasti peaksid tantlikuks, aga, aga see on niisugune kirjanduslik arusaamine asjast, et mulle tundus, et minu kere rakkuda kohanesid selle kliimaga sõltumata minust tegid midagi iseendast teisiti. Disainisin ennast. Aga no ühe näite võiks tuua niisuguse lehtla Igapäevase näite, et eks ma läksin linna kevadisel päeval. Päike paistis, paistis päris soe ilm ja inimestel on kevadel seal kaua paksud riided seljas, naised käivad tihti kasukatega maikuus, kui on 30 kraadi ja selline harjumus on, sest nad ei tunne eriti seda sooja. Ja minul oli seljas niisugune tavaline pintsak, suhteliselt paks pintsak, nagu ma olin iga päev käinud nagu teised käisid Rooma kesklinnas, mulle tundus, et ikkagi ilm on vist väga soe, aga palav mul ka ei olnud ja kui ma tagasi tulin, siis selgus, et oli mingi 28 raadioolnud. Et ta oli juba päris hästi ära kohanenud. Ja selles linnas käimisest elasime, seal olime juba päris korteri saanud. Sõitsime tihti bussiga bussiga number 52, väike kollane ja koliseb rooma buss kesklinna ja see poiss seal alati päris täis. Me elasime juba niukses päris heas saatkondade linnaosas ja selles bussis, et näha niukseid, rikkaid inimesi. Itaalia on muidugi kultuurierinevustest, keda siis Itaalia on Eestist? Selleski mõttes täiesti erinev, et Eestis on mingisugune niinimetatud noorte kultus. Ma loodan, et see hakkab tasakesi üle minema, sest see ei vasta absoluutselt meie rahvastiku tegelikule olukorrale. Mis rahvastik vananeb, aga vanad inimesed millegipärast ei ole Eestis saanud niisugust normaalset viisakat tähelepanu. Väljas on kõik vastupidi. Vanainimene on alati auväärne au sees, nendest peetakse lugu ja nad ise peavad endast lugu, mis on kõige olulisem ja, ja siis me selle bussi juurde. Ma mäletan seda. Vanad inimesed on Itaalias väga rikkad. Jah, aga mitte kõik ei saa ka, on kes, kes on keskmiselt rikkad või jõukada nad armastavad teda väärikalt käituda. Üks suur kultuuri erinevus ka muidugi, et õhtuti keskpäeval ja õhtul eriti siis inimesed tulevad välja ja liiguvad tänavatel ja lähevad välja sööma, see on nagu normaalne elu osa. Aga nad sõidavad bussis isegi need väga rikkad inimesed. Ja siis ühel järjekordsel siuksel kuumal suvel päeval mäletan ma hästi, et bussis number 52 rahvasumma seas, kus minulgi oli päris palav, ma ei tea, mitu kraadi oli tuli ühes peatuses peale niisugune tõeline vanadaam, umbes 70 aastane. Tal oli korralik soeng, tal peas kübara. Tal oli päris paks ja korralik Chanel kostüüm seljas. Tal olid kindad käes, sest ta ei lähe sellel kellaajal ilma kinnasteta välja, aga õues oli umbes 37 kraadi. Temale see absoluutselt ei mõjunud. Jah, põhjamaalane pani seda tähele. No see oli võib-olla natukene parem rajoon, aga tavaline keskmine rooma elanik, kui palju ta topib oma nina naabriasjadesse, kui suur tuttav ta temaga on, kuidas ta suhtleb naabriga või on suhted väljaspool oma maja oma trepikoda? Aga seda peaks ütlema, see on ka üks suur kultuurierinevus, sest et Roomas ei ole keskmis droomlast, kõik oleneb sellest linnarajoonist, kus ta elab ja need on totaalselt ja täielikult erinevad. Ja siis oleneb kõik veel sellest, kust maakonnast linnast see inimene on rooma tulnud või kas ta nii-öelda vana roomlane ja mõned vanad roomlased ütlevad tõesti, et perekond on siin mitu 1000 aastat elanud ja mõned tuletavad meelde, et ma pole üldse niisugune nisuke uuemaaegne bana roomlevaid. Ma olen hobisid, truskide järeltulija, mis on veel, panen? Aga on linnaosi, kus elavad inimesed, kes ei käi eriti kesklinnas, kes elavad mingisugust oma elu. Tähendab ei saa öelda, et itaallased, need itaallased, keda meie nägime nendes kesklinnarajoonides, need ei ole kärarikkad, inimesed, need on väga distantseeritud inimesed, nendega on suhteliselt raske kontakti saada, nad on väga lahked, aga nad ei lange kellelegi kaela ja ei kutsu kedagi koju. Selles mõttes, et see on ikka niuke kestantseeritud elu. Aga teised inimesed, kes elavad uusrajoonides kusagil linna äärtes need on jällegi inimesed, kellega see Rooma kesklinnainimene naljalt kokku ei puutu kunagi. Ja me isegi ei julge ütelda, mis elu nad elavad või kuidas nad omavahel läbi käivad. Need on ilmselt palju kärarikkamad. Inimesed. Lõõmas tulnud tööd otsima ilmselt küll ja kui te praegu ette kujutate neid Pariisi ja teiste linnade rahutusi, mis nüüd on küll juba vaibunud kas niisugused asjad nendes kiiruga üleslöödud kvartalites oleksid ka võimalikud näiteks Itaalia linnades? See oleks muidugi ta kahte asja kohe selle teema puhul ütelda, esiteks Itaalia äärelinnadest rääkida ja, ja, ja ka väiksematest maakonnalinnadest uusrajoonides ta siis Itaalias on ehitatud ikka igasugust näidatud need kuulsaid ja võimsaid vanu teesid palatsasid, mis seisavad sajandeid ja ehitatud uuemal ajal. Jumal teab, kes ehitas ja, ja kuidas ehitada teeilma. Aga on ehitatud maju ilma projektide ja lubadeta, mis lihtsalt kokku kukuvad ja ikka igasuguseid õnnetusi, plahvatusi, varisemisi ikka vahetevahel juhtub. Aga nüüd sellest kultuurierinevusest ja sellest, kas inimesed suhtlevad omavahel rääkides, oleks äärmiselt ebaõiglane mainiks ühte suurt dimensiooni ja see on siis usk. Nii Itaalia kui siis, no minu teiste riikide puhul siis Malta ja Küpros, kus ma, kus ma kogu aeg veel käisin, see on ka väga suurt dimensiooni erinevus, noh, Põhjamaade lõunamaade või Eesti ja Itaalia vahele kirikud ja kõik, mis kirikute ümber toimub, see on kindlasti üks koht, kus inimesed suhtlevad hoopis teistmoodi, mitte nii kihtide või pisikeste seltskondade kaupa kaitsvaid. Noh, see on niisugune ühendus, ühendus ala nii vaimses kui füüsilises mõttes. Sa tahad öelda, et koguduses inimesed nagu segunevad vaimulikest Aga loomulikult sellepärast, et usk ja elu kiriku ümber, noh, katoliiklikus põhiliselt katoliiklikus Itaalias on midagi, mida niukses väga järelsovjetlikus ateistlikus Eestis on aga raske inimestele kirjeldada, seda mitu korda märganud ja ma isegi ei ürita väga, ma lihtsalt mainin ära, et see on täiesti teine suhtumine. Kusjuures see on loomulik elu osa. See ei ole isegi tähtis targutada, et kas keegi on rohkem vähem usklik, sest kõik need on omadussõnad ja usk on isiklik asi. Aga mäletan näiteks ühtainsat kujundlikku lauset, mida, mida üks itaallane mulle ütles, et et üks keskmine valgekrae tähendab siis ametnik paneb üks kord päevas ikka põlve maha, see tähendab, et ta käib kas või lõuna ajal enne või pärast lõunat kirikus kõige lähemas, mis talle tee peale jääb altari eest läbi ja korraks või, või isegi sealt tagaukse juures paneb korraks põlve maha, see on roomlast üks viis suhtuda kirikus altari sisse või kirikus tulles minnes aitäh ja ei, see on erineval kohal palvetada ja see niisugune, kas ütleme, et eesti keelde võiks seda tõlkida tervitusena või lugupidamisavaldusena võib palvetada, kummardada või mida tahes teha, kas on niisugune põlv maha seal üksinda roomama? Kerge põlvitus niimoodi elegantne, põlvitas. Aga Itaalia pole üldse kõige katoliikliku Euroopa maa, nagu tihti tundub inimestele sellepärast et katoliku maailmakeskus Vatikan asub Toomas, kõige katoliikliku Euroopa riik on Malta, kus katoliiklasi, kui ma nüüd õieti mäletan, on suurusjärgus 95 protsenti rahvastikust. Väike-Malta, kus on allapoole miljoni inimesi. Samas statistiline näitaja, aga kas elu on usustaga läbi imbunud? Ma arvan, et väga ei ole või on mulle vale ettekujutus? Aga see tähendabki seda, et see on loomulik elu osa, et noh, selle üle ei vaielda. Ei ole, eks kirglikku ajalehtede vaidlused nagu Eestis Aga ta on nii palju elu osa, just, et inimesed lähevad niimoodi hommikul või õhtul kust läbi või siis näiteks tuleb mõni püha, siis hangitakse suurel hulgal roosi kroon Lehti kirikute kaunistamiseks ja siis on näha tänaval, kuidas kärudega vanamehed veavad roosi, õielehti ringi. See kõik on nagu noh, täiesti elu osa. Nii nagu meil on kuskil jaanipäevaks ettevalmistused, nii on usu pühadeks ettevalmistused. Aga ta on veel teistpidi, ta on ka ajaloo ja kultuuri osana, näiteks Roomas. Ma soovitasin tuttavatel alati, kellele ma linna näitasin. Alati ma soovitasin vanalinnas tõsta pilk teise korruse või kolmanda korruse kõrgusele, kui tänavatel ringi käia. Sest kõik tänavanurgad, maja seinad on täis pühapilte. Need on ehitatud. Majad on ehitatud niimoodi, see on elu osa. Kas Malta erineb Itaaliast palju ja milles? Juba kliima on teine, keel on teine, noh, kõik on teine Sitsiiliast natuke lõuna pool ja ja see, see vahemaa ei ole kuigi suur üle mere. Nii et malta keeles on itaaliakeelseid sõnu ja kuna Malta kuulus Suurbritannia alla brittidele tüka, aga siis on ka inglise keele mõju seal sees, aga, aga mattalased ise väidavad kaljukindlalt, et nende keel on semiidi keel. Ja nende kuuldes ei tohiks öelda õieti seda, mis ma nüüd ütlen, et kui põhjamaalane võõra kõrvaga kuulab, siis ta meenutab kõige rohkem araabia keelt, võimatalased omavahel räägivad. Kas ka maja on tunda ja näha. Ja muidugi ta on seal vahemaastikus nagu mandri-Euroopa ja Aafrika vahel. Ja juba see kolme väikese saare malta koos oja, Komino. Nende reaalne pilt on midagi täiesti teistsugust kui, kui isegi Lõuna-Itaalias rohelust seal praktiliselt enam ei ole anda, niuksed, suculente kaktus, Jaal ajasid näha, aga üldiselt on see kõik niisugune helekollane ja kõrbevärvi, see kivimaterjale, mida nad ise sealt on oma maast hankinud, on ka niisugune hästi hele valkjaskollane ja majad on niuksed, lameda katuselised ja kõik on teine, karmid kivised saared, aga niisuguse väga sooja päikese all. Kui te läksite veel ühte ladina kultuuririiki Hispaaniasse näiteks mis oli see, mis te ütlesite, et oi, see ei ole Itaalias? Paania Hispaanias olen mina ükskord käinud ja keeles on väga palju sarnasusi ja nüüd selle ma niukseid keskpärase itaalia keele põhjal sain hispaania keeles ka mingil määral aru. Aga see, mis sa küsid, et oi, see ei ole itaalia mõl Madridis olnud, ainult kõige rohkem lööb ette see, et kõigest hoolimata on palju noorem kultuur. Ikkagi jah, niisugune tunne tuleb. Ma ei oska tervest Hispaaniast rääkida, ma ei ole. Ja seal on ka suured erinevused, riik on väga suur muidugi tema, tahaksin rääkida sellest, et üks väike vaene tundmatu Eesti riik on seal, nüüd siis eks ole sinu näol ja teie näol seal esindatud. Missuguseid reaktsioone, kogesite võõristust, ükskõiksust ja kogesitiimset, mitut asja. Jagage oma tähelepanekuid, niisugusi, konkreetseid, Mis mulle pähe lööb, on muidugi need vahvamad hetked ja täiesti konkreetsed, kuna ma otsisin seal Eestile aukonsulid ja sest et 60 aastat oli eelmisest Eesti saadikust vahet olnud Johan Lepik lahkus Roomast 39. aastal ja mina alustasin 98. lõpus siis kogu see tuttavate võrgustik oli Eestil ju nüüd kadunud olnud. Asjul võt lausmaale küll alustanud seal 96. aastal ja mingid asjad olid juba tekkinud, aga ikkagi ja otsisin aukonsulid Eestile, kes peavad olema siis itaallased. Ja selle otsimise teel sattusin geenoas täiesti juhuslikult inimese peale. See oli ka tema aktiivsus, mis, mis meid kokku viis inimese peale, kelle vanaisa oli olnud Eesti aukonsul sealsamas geeno linnas ja kelle veri oli siis jagad tud, tema suguvõsal oli nii norralasi kui itaallasi. Selle igatepidi niisugune vahva ajaloo ja, ja pere ja kultuuride segu tema perekonnas. Kuidas kujutate ette, et ma tahan esimest korda geenvasse selle inimesega kohtuma ja siis sellel niisugune mere ääres rassina mäkke tõusvale linnal mis suvaliselt tänaval mingis suvalises korteris üks minule jumala võõras mees, võtab riiulist karbikese selle karbikese, eks sinisele natukene pleekinud kaane peale on kleebitud väikene silt Taska roosikrantsi vist roosikrantsi 10, sest see oli siis üks Eesti ordenitest, mille Eesti riik oli tema vanaisale andnud aukonsuli. Sest siis ta võtab sealtsamast riiulist ühe niukse, hästi kulunud vana menüü aastast 21 või 22 üks, mille siis tema vanaema oli teinud, kuid tema vanaema ja tema vanaisa ehk Eesti aukonsul ja tema abikaasa pakkusid lõunat Eesti delegatsioonile. Ja vanaema oli siis võtnud tal selle koduse lõunamenüü ääre peale autogramm kõigilt osavõtjatelt ja vaat siis mina loen kusagil aastal 1999 geeno linnas. Strandmann. Ettenägelikkus, missugune juhused ja need on need ilusamad hetked tegelikult muidugi äärmiselt lahked, sõbralikud itaallased, kes nad välise käitumisega alati on tihti too, kus te olete. Aak, Eesti, Eesti muidugi ma tean, see on Balkanil. Aga päris Balkanil, Balkanilt, Afganistan ligidal jah, midagi ütelda, see on sellest ka midagi, keegi oli kuskilt kuulnud. Aga ma tahaksin veel seda öelda, et Itaalias oli seda loomulik, et ega seal keegi ei tea midagi ka Soomest, Rootsist ja nendest on ikka ebaoluline tegija, aga see ei ole Itaalias mitte miski, kuna Itaalias Rooma riigipiir ulatus on Nofferini ulatub siia maali paljude inimeste mälus inimeste teadvuses. Kui ma tahaksin, et sa räägiksid, ära kirjeldaksid seda selles suures Mussolini vägevas lossis, mis on need välisministeerium, mille nime ma ei mäleta, see, kuidas sa istusid seal, kuidas mees välja kutsuti, et see näitab ju tegelikult ka asju. Aga sa mõtled seda üheksa, 11 päeva kirjeldada, Barnes, Hiina on selle maja nimi, Itaalia välisministeeriumi kutsuvad kõik Fannesiinaks. Mussolini ehitas oma partei peakorteriks kolmekümnendatel aastatel. Ta oli varem, oli ta seal Rooma kesklinnas, kus on see kuulus rõduvustava kõnesid alati pidas. Ja seal on siis Itaalia välisministeerium. See oli see päev, kui lennukid rammisid nii-öelda Manhattani kaksiktorni ja ma läksin sinna mingist täiesti tavalist asja ajama, välisministeeriumisse mingile kohtumisele. Seda võid pikalt kirjeldada ka lühidalt oli päris huvitav, et sa lähed lihtsalt ikkagi istikute vastu ollakse väga viisakad ja, ja see kõik oli rutiin. Aga sellel päeval nagu kõik segamini parajasti keegi on töölt lahkumas, keegi, kes lubas kohtuma tulla, seda ei ole, on mingisugune, mitte lennukist põhjustatud või sellest paugust suurest paugust põhjustatud segadus, vaid lihtsalt Itaalialt segadus. Keegi ei sa ise ka täpselt aru, mis toimub, oli päris imelik õhkkond, aga kusagil keset seda kohtumist ja juhtusse Ta hakkas rohkem inimesi uksest sisse-välja siblima, mis, mis oli ka selle, minu vestluskaaslase, Itaalia välisministeeriumi diplomaadi jaoks ebatavaline ja ja nii, et jah, seal, kus soliini kunagises peakorteris istudes sain ma kuulda, et et mingeid lennukid on New Yorki ja Pentagoni rünnanud. No ja olukord oli eriline päev oli eriline, aga seda, et sa esindad väga väikest ja mitteolulist riiki, kas sa pidid seda oma naha peal tihti tundma? Ma pidin seda tihti tundma ja veelahe läks päris selgelt siis, kui Nizza leping sõlmiti. Ja üldse see Euroopa Liidu protsess. Ma tuletan meelde, et ma olin seal 98 kuni 2002. Päris alguses oli üsna segane veel, et kes millal saab, kuidas saab aga täiesti selge oli see, et mida selgemaks läksid need enne otsust, need protsessid, et kulisside taga hakkas selgeks saama, et ahhaa Eesti pääseb või pääs rongi peale siis või siis see avaldas selget mõju Italia ametnikele keda siinsed muidugi nemad täidavad seda, aga see, see läks ka kaugemale, sellepärast et kui see eurorong liikus meile soodsas suunas ja peatus järgmistes järgmistes jaamades, siis hakkasid ka ajakirjanikud meie vastu rohkem huvi tundma, hakkasid ajalehed kirjutama televisioon ja nii edasi, et see läks niisuguste etapiliste lainetena lausa mäleta ja see on täiesti mõistetav. Euroopa liit, lesk lühidalt öeldes, Euroopa liit tõi meid ikka Eestit ja eestlasi itaallastele tunduvalt rohkem lähemale kui mis tahes muu asi oleks suutnud. Ma ei saa jätta küsimata v, kui naisterahva käest. Kuidas meeldis teile itaalia köök, kas pastaneti lemmiktoiduks saanud? Itaaliapärane köök meeldis mulle juba enne Itaaliat aga muidugi Itaalias peale pasta on seal veel salateid ja kõike sellist kerget toitu ja see toit mulle väga meeldis ja meeldib praegu. Ja see merekõik, mis merest tuleb, ka, Nii et jõulist liha ei sööda nii palju, kui siin No ma ise nüüd juba enne Itaaliat liha Süüakse küll, aga see sõltub jälle maakonnast, kus sa sisemaale lähed kuskile Firenzes Toscanasse, tähendab siis seal on ikka suured tursked liha tükkida, see on ka ka lausa itaalia köögiklassikas kirjasa. Aga mere ääres on kõik hoopis teistsugune. Küll on kahju, et me ei jõua rääkida pikemalt minu kolmandast nagu Vahemere maasta Küprose, seda, mis on ju hoopis teine mitmes mõttes, ta on seal lähis ida lähedal. Iisrael on kiviga visata vana finiik ja on veel vähem kui kiviga visata. Ta ise on islami ja, ja idakiriku õigeusu kirikusegu ja kultuuriliselt ka väga huvitav. Kreeka keel, aga samal ajal ka siis niisugune rahvaste ja uuemal ajal ka siis raha, ringlemise, riste. Küpros on väga huvitav koht. Huvitavam kui Malta või seal kõik isiklik, aga ma julgen küsida jah, jah, minule isiklikult tunnistan küll materjaliga väga huvitav. Küprose, veel üks kriips rohkem, pole sinna väga häid sõpru maha ja me peame siiamaani ühendust. Kas lõpuks sobib küsida, kumb on rohkem hinge jäänud, kas Soome või Itaalia? Küsimus on muidugi naiivne. Mulle mulle ja see on väga keeruline küsimus, mul on Soomes palju tuttavaid ja sõpru ja, ja Soomel nagu osa Eestist mingisugusel määral, nii et ma teda Eestist neeriti lahutada ei oskagi. Aga mulle on muidugi itaalia väga jäänud. Ma olen küll siin ja seal öelnud, et kõik need maad, kus ma olen elanud, on minu kodumaad. Nii et selles mõttes jällegi vahet ei ole, et nii nagu Eesti, nii nagu Soome on Itaalia lihtsalt üks minu kodumaa Ma ütleksin peaaegu et vahet ei ole, aga selles mõttes, et Soome oli professionaalselt mulle siis kui algajale diplomaadile erakordselt kasulik ja väga sõbralik maas oli professionaalselt. Väga hea, sa oled naabruses. Sul on väga palju teha, sinust hoolitakse just see, mida diplomaadid mõtlevad professionaalse töö tegemise Sootsuse all. Itaalia oli professionaalses mõttes palju raskem, aga ühes teises mõttes noh, inimeseks kasvamise mõttes oli vähemalt sama oluline kui kui Soome kitsalt ja tööalaselt ja kõik kokku summa summaarum, kui niisuguste euroop pooluste vahel ei kõigu. Kui elu on andnud selle võimaluse kõikuda niimoodi põhja ja lõuna Läänemere ja Vahemere vahel, siis sa näed tegelikult, et kaardi peal on see Euroopa ju noh, nii väike, aga vaimses mõttes on need kaks regiooni või kaks rahvast ja riiki nagu 12 eri planeeti. See on Euroopa ja eurooplaste rikkus, väike territoorium, palju erinevusi. Aitäh stuudiosse tulemast, Viivi Luik, Jaak Jõerüüt. Mina olen Martin piiranud.