Konsevasti maalid nägid paremad välja talvel valgelt lumelt peegelduvas valguses kui suvel päikesest paistes. Nendes oli mingit kibedust, otsekui oleksid nad maalitud poolpimedas. Naeratused maalitud nägudel hajusid aprillis ja olid kadunud kuni esimese lumeni. Tere, mina olen Janek Kraavi. Need äsja kõlanud saate alguse laused pärinevad Miloratavitši romaanist Kasari sõnastik. Ilmselt võtavad nad omal moel kokku ka selle nädala vastandlikud meeleolud. Aga Kasari sõnastikust räägib tänases saates pikemalt Sven Vabar ja katkendeid raamatust esitab näitleja Alo Kurvits. Kuivõrd homme algab peaaegu neli nädalat vältav ürituste sari Tartu kunstikuu 2006 siis rääkisin sündmuse peakorraldaja Katrin roosiga. Ning tänase saate lõpuloos räägib Mikk Mikiver-ist ja kahest teatrimaskist Pille-Riin Purje. Nii et jääge meiega. Head kuulamist. Homme, 15. jaanuaril avatakse Tartu kunstikuu 2000 kuusk. Selle nime all toimub kuu aja jooksul kõikvõimalikke kunstiga seotud aktsioone. Mis on sellise maraton ürituse eesmärk? Uurisin ürituse peakorraldajalt Katrin roosilt. Selle maratoni eesmärk on lihtsalt elavdada siis kunsti ja kultuurielu ka talvekuudel Tartus ja kuna väga populaarne mainida viimasel ajal kultuuripealinnaks kandideerimist, siis eks see ole nagu maraton ka selles suunas ja seekordse kunstliku korraldaja lisaks on siis Tartu kõrgem Kunstikool ja sellega seoses loomulikult on eesmärk ka Tartu kõrgemal kunstikoolil ennast rohkem nähtavaks teha linnas kas. Sellel ürituste seerial on ka mingi kindel teema või stiil või esitletakse kunsti kõiges oma paljususes, nõnda et ühes äärmuses on selline ballaslik, klassikaline maalitraditsioon ja teises äärmuses on põrandal roomavad. Performance-kunstnikud meil on võtnud nagu keskseks teemaks sellele tall, kunstihariduse mis tähendab seda, et tegemistesse on haarata Tartu kõrgem kunstist kool, Tartu Ülikooli, Viljandi kultuuriakadeemia ja Eesti kunstiakadeemia samuti igal koolil on siis oma nädalavahetus terve selle kunstikuu jooksul me alguses mõtlesime küll, see võiks olla tõesti selline kõikehõlmav üritus, et oleks nii klassikalist või siukest ballasliku kunsti samas ka siukseid väga äärmuslikke perfomance, aga praeguseks on ta kujunenud pigem ikkagi noortepäraseks ürituste jadaks. Näiteks kunstihariduse konverents on mõeldud siis rohkem laiemalt kunstiringkondadele ja mitte ainult siis noortele kunstihuvilistele ja näitused näiteks Tartu Ülikooli raamatukogus ja vanas kaubamajas siis et seal on nagu enamus on ikkagi rohkem kaasaegsed, et ei ole võetud kuskilt muuseumist mingeid vanu maale välja ja netis eksponeeritud, kuigi ka see osa on kindlasti, oleks vajalik väita, aga seekord see kunstniku eesmärgiks ei ole seda, nagu pidanud. Toimuvate kultuuriürituste puhul räägitakse viimasel ajal tihti interdistsiplinaarses kunstis. Kuidas seda ära tunda, kui keegi sellist asja kohtab? Mina olen nagu aru saanud, et interdistsiplinaarne kunst on siis valdkondadevaheline kunst. Kuna kunstikuu endas ka hõlmab peale kujutava kunsti, Ni teatrit, muusikat moekunst ja kõike muud, siis võiks öelda ka kunstniku kohta, et ta on nagu selles mõttes interdistsiplinaarne. Kui eriti peenelt väljenduda, siis tardu mütoloogiasse või Tartu diskursuses on möödunud aastal kinnistunud selline kaubamajatasand ja kunstikuu ürituste keskus on samuti kaubamajaga seotud, mis toimub selles vanas nüüdseks maha jäetud nostalgiliseks. Hoones kaubamaja siis on seekordse kunstnikukeskuseks ja loomulikult me oleme mõelnud ka selle peale, et kui vana kaubamaja vastas on kohe uus kaubamaja, et siis me oleks nagu vastandaks ennast igasugusele kaubandusele, aga samas oleks nagu jällegi see nimi nagunii on kehtiv, et kõik nimetavad seda ikkagi vanaks kaubamajaks. Vaevalt et selle kunstikuu aja jooksul seda hakkab nimetama kohe kunstikeskuseks, aga ma arvan, et need näitused ja üritused, mis seal toimuma hakkad, võiksid nagu endast märku anda sellest, et Tartus võiks olla üks korralik linnagalerii. Mis näiteks siis seda funktsiooni, et kõik näitused ja peaks olema linna pidi laiali. Ma arvan, et seoses selle kaubamajaga, meil on tulemas sinna vaateakendele üsna intrigeeriv fotonäitus Udjumbaid mis arvatavasti kõneleb ise enda eest, mis on meie kaubamaja suhe igasuguse kaubandusega. Homme avatakse kunstikuu. Raekoja platsil ja üritusega sadamateatris. Mis juhtub avaüritusel, lavalised manifest, statsioonid? Mina ütlen kunst ja milleks peaks tartlane valmis oleva järgmisel nädalal? Jooksul avaüritus toimub siis homme õhtul kell kaheksa sadamateatris ja ürituse korraldaja on Tartu kõrgema kunstikooli fotoosakonna tudeng Merilyn Püss, kes on siis kokku pannud selle programmi ja seal saab näha siis erinevaid bände, tiitši. Siis igast koolist on oodata Ta etteasteid nii Eesti kunstiakadeemiast siis Viljandi kultuuriakadeemiast, kui ta kõrgemast kunstikoolist ja, ja kuna kunstikuu tunnuslauseks on mina ütlen kunst, siis kõigil, kes seal sõna võtavad, taastuvad, oleks võimalus siis väljendada, mida nemad mõtlevad kunsti all. Kui nad ütlevad, mõtlen kunst järgneva nädala jooksul. Esmaspäeval, 16. jaanuaril kell viis avataksegi, siis vanas kaubamajas kunstnikukeskus. Pärast seda pidulikku avamist on võimalus kahega vaadata näituseid, mis on kaubamajja siis üles pandud. Alumisel korrusel tuleb Tartu kõrgema kunstikooli meedia- osakonna plakatite näit. Plakat kunstikuul. Ja siis teisel korrusel on 16 kuni 29 jaanuar. Enamasti ongi Tartu kõrgema kunstikooli näitused. Skulptuuri osakond, fotoosakonnast on Anna-Stiina Treumund. Näitusega peet taimstaaris, siis on Kadri Toome maalinäitus mälu müra teistest peale kunstikooli on näiteks lauritsa ja Katsi näitus voolav labürint ja tahes terve see ala nagu täidetud erinevate näitustega ja vahetavad nad siis esimesel veebruaril, kui tuleb Viljandi kultuuriakadeemia ja täidab selle ruumi nagu oma näitustega. 20. jaanuaril on sadama Tris MTÜde salongi üritus nelja linnakultuur. Mis on siis hõlmab ennast Võru, Pärnu, Viljandi ja Tartu kultuuri. Näiteid näiteks esinevad seal siis võrust on ansambel analai, siis Viljandist on Viljandi kultuuriakadeemia tudengite tantsuetendus pluss siis tuleskulptuur, mille nad siis seovad oma tantsuetendusega ja see on ta väljas. Samuti on Tartust veel Hando Tamme performans nonstop. Kirjastus Varrak on välja andnud Serbia kirjaniku Milo Ratpavitši raamatu Kasari sõnastik. Selle raamatu ilmumine on meie tillukese eesti kirjandusmaastiku jaoks igatahes väga oluline sündmus. Küllatut vaielda, Kaspavitš kannatab välja võrdluse näiteks James Joyce'i või Gabriela siia markeesiga. Kuid näiteks Umberto Eco ka võib toavičilt mõjukuselt võrrelda küll. Sven Vabar kõneleb nüüd Vilo Ratpavitši Kasari sõnastikust. Lähemalt. Katkendeid raamatust loed näitleja Alo Kurvits. Roheline raamat ka. Kasarid uskusid, et Kaspia meretintmustas pimeduses elab silmitu kala, kes tiksub maailma kõige täpsemat aega nagu Kell. Kasaaride pärimus ütleb, et alguse sujus kõik loodu minevik ja tulevik, kõik sündmused ja esemed sulanud kujul aia leegitsevas jões. Kõik endised ja tulevased olendid läbisegi nagu vesi ja seep. Sel ajal võis iga elusolend teiste õuduseks luua mis tahes teise elusolendi ja alles Kasaaride soola. Jumal tegi nii, et iga olend võis sünnitada ainult endasuguseid ja lõi korra majja. Ta lahutas mineviku ja tuleviku teineteisest, pani oma trooni oleviku. Ta rändab läbi tulevikku ja lendab üle minevikku, hoidis neil silma peal. Ta loob maailma iseendast, kuid õgib kõik vana ja neelab alla ning sülitab siis suust uuenenud maailma. Kõikide inimeste saatus, rahvaste raamatud on kirjutatud kõiksusesse, kus iga taevatäht märgib pesa ning iga rahva või keele juba väljakujunenud elu. Nõnda on maailmaruum nähtav ja kokkusurutud igavik, kus inimsuguvõsade ajalugu vilgub nagu taevatähed. Kasari sõnastik kõneleb kuuendal sajandil Musta ja Kaspia mere vahele tulnud rahvast Kasaaridest. Tänapäevani pole kindlust selles, kuidas rahvas tekkis ja kust nad tulid. Valdavalt peetakse neid idast tulnud türgi hõimude järeltulija iks. Kuid on ka arvatud, et tegu oli põlise Põhja-Kaukaasia rahvaga või isegi ühe vanast testamendist tuntud kadunud juudi hõimuga. Samas võisid kasahhid olla sündinud paljude rahvaste segunemise tulemusena. Tulid need Kosoorikus tulid, kuid igatahes moodustasid nad riigi ning kujutasid paari järgneva sajandi vältel oma areaalis endast väga suurt võimutegurit. Ning siis peamiselt venelaste tugevnemise tagajärjel. Kasari riik lagunes 10. sajandil ning pikkamööda kadusid ajaloo areenilt täielikult kasarid rahvana. Kollane raamat ka Kasari keel on laulev ja nende luuletused, mida ma olen kuulnud, kõlavad väga kaunilt. Kuid ma ei mäleta neid. Räägitakse, et need on kirjutanud Kasari printsess. Kasari keeles on seitse sugu. Neid on meessugu naissugu ja kesksugu. Peale selle neil õunuhhide sugu. Soota naiste sugu, kellele araabia šaitaan on kahju teinud ja nende soo ära võtnud. Nende sugu, kes muudavad oma sugumeeste kohta, kes eelistavad olla naised või vastupidi ja pidalitõbiste sugu, kes saavad koos oma haigusega uue keele vormi mis näitab igaühele, kes nendega vestlusse astub. Kellega on tegemist? Tüdrukutel on poistest erinev hääldus, nagu ka meestel naistest. Poisid õpivad araabia, heebrea või kreeka keelt, sõltuvalt sellest, kas nad elavad kreeklastega asustatud piirkonnas või kohas, kus juudid on segunenud Kasaaridega või saratseenide ja pärslaste territooriumil. Kasooride algseks religiooniks oli Vikipeedia väitel ilmselt mingit sorti šamanism. Teataval hetkel aga leidis aset niinimetatud Kasari poleemika, mille raames Kasari ülikond kaalus, kas võtta vastu kristlus, judaism või islam. Selle poleemika tulemus ei ole päris selge. Vikipeedia andmetel otsustasid Kasaaride juhid judaismi kasuks kuid ometi pooldas suur hulk mõjukaid ka saare ka islamit. Mõned kaldusid ka kristluse poole. Üldse iseloomustas ka saare suur usuline heterogeensest. Nii ja 1984. aastal võttis Serbia kirjandusprofessor Milorat pavitš kätte ja andis välja oma Kasari sõnastiku. See raamat on aga kõike muud kui ajalooline ülevaade Kasari rahvat tõusust ja langusest. Õigupoolest on see üldse üks väga imelik raamat. See pole isegi mitte alguse ja lõpuga lugu. Kasari sõnastik on jaotatud kolmeks osaks, punaseks, roheliseks ja kollaseks raamatuks mis just nagu tähistaksid vastavalt kristlaste, moslemite ja juutide allikaid Kasaaride kohta. Igaüks neist kolmest raamatust on üles ehitatud sõnaraamatu põhimõte sisaldades olulisi ihkas Aare puudutavaid märksõnu. Taoline ülesehitus on tinginud ka selle, et Kasari sõnastiku ohtrate tõlgete erinevatesse keeltesse on raamatustruktuur igas keeles erinev. Kuid see ei ole üldse halb. Vastupidi, see on igati kooskõlas bovitši eesmärkidega, mille kohaselt on täitsa ükskõik, millises järjekorras tema sõnastikku artikleid lugeda. Tähtis on, et lugeja teeks seda nii, nagu talle meeldib. Et lugeja paneks Kasari sõnaraamatu Kasaaride loo ise kokku. Ühest küljest vaadates pole sellel lugejale kerge ülesanne. Kasvõi juba sellepärast, et Kasari sõnaraamatu kristlik Muhameedlik Juudaistlik osa pakuvad erinevaid versioone Kasaaride ajaloo kohta kuni selleni välja, et iga osa väitel võtsid Kasaarid lõpuks omaks just nende usu. Kuid see on veel väike viga ajaloolaste väitest, et Kasari sõnastikus on reaalsed sündmused segi, väljamõeldis, aga võiks järeldada, nagu oleks pavitš liiga lennukalt spekulatsioone pakkunud. Nii see kahtlemata ei ole. See, mis Kasari sõnastikus faktidega seguneb, pole mitte spekulatsioonid vaid kõige peadpööritava fantaasialend mis sarnaneb näiteks indiaanlaste vanadele muistenitele võis realistlikule, kirjandusele. Punane Raamat ess lukk Isailo, 15. märts 1930 kuni teine oktoober 1982 arheoloog, Arabist Novi saadi Ülikooli professor, ärkas 1982. aasta aprilli hommikul, juuksed padjal ja kerge valutunne suus. Miski kõva ja sakiline segastada. Ta pistis suhu kaks sõrme, nagu võtaks taskust kammi ja tõmbas suust välja võtme. Päikese Kuldse peaga võtme. Inimeste mõtetel ja unenägudel on oma salvestunud läbitungimatu väliskiht, mis kaitseb pehmet sisemust kahjustuste eest. Nagu koorik, mõtles doktor sukk. Lamades voodis hoides võtit silmade ees. Kuid sõnadega kokku puutudes mõtted kaovad. Nagu kaovad ka sõnad, puutudes kokku mõtetega. Meile jääb vaid see, mis vastastikustest tapatalgutest eluga pääseb. Näiteks võib leida raamatust artikli kas aare uurinud arheoloogiaprofessori kohta? Selles artiklis on antud põhjalik ülevaade tuleb professori uurimisvaldkonnast ja avastustest. Kuid märkamatult satub too ajaloo professor samas artiklis väga veidrate sündmuste keerisesse leiab oma suust kuldvõtmeid, kohtub mõistatusliku tšellomüüjaga ning tutvub munadega, mis mahutavad nädalapäevi. Nii et kui algav päev tundub munaomanikule sünge ja ebameeldiv, võib ta selle päevas sulgeda munasse ning ära süüa. Punane Raamat ei kuldmune, minu kana ei mune. Kuid ta muneb midagi niisugust, millega ei saa hakkama. Ei teie, härra ega mina. Ta muneb päevi, nädalaid ja kuid. Igal hommikul tuleb mõni reede või teisipäev. Tänasel munal on näiteks kollase asemel neljapäev. Homses on kolmapäev. Kanapoja asemel toob ta oma peremehele ühepäevaelust elust. Need ei ole kuldmunad. Need on ajamunad. Ma loovutan teile selle odavalt. Selles munas, härra on üks päev teie elust. Ta on peidus nagu kanapoeg ja teist sõltub, kas ta Koorb või ei kooru. Kui ma usuksin teie juttu, siis miks peaksin ma ostma päeva, mis niikuinii on minu oma? Kasutage oma pead, härra, mõelge natukenegi. Kas te mõtlete kõrvale ka kõik meie probleemid siin ilmas tulevad sellest, et me peame kasutama oma päevi sellistena, nagu nad on. On ju tõsi, et me ei saa oma kõige halvemates päevadest üle hüpata. Selles on asi minu muna taskus. Olete õnnetuse vastu kaitstud. Kui te märkate, et algav päev on liiga sünge siis võite muna puruks lüüa ja olete ebameeldivuste eest pääsenud. Muidugi lõpuks on teie elu ühe päeva võrra lühem. Kuid seest võite sellest kehvast päevast teha suurepärase munaroa. Sellise küllusliku fantaasia pärast, millest Kasari sõnastik on tulvil pavitšit võrreldud üpris tihti Ladina-Ameerika maagilise realisti Gaabriel karsija markeesiga. Aga siin on üks oluline vahesajas aastas üksinduses leiduvad marksistlikult väljendudes objektiivses reaalsuses võimatut sündmused nagu seasabadega, laste sünd või midagi taolist on ikkagi osa ühest suurest loost ühe inimgrupi saatusest. Need fantastilised elemendid on käsitletavad metafoorina. Nad aitavad meil toda inimgruppi paremini mõista. Kuid pavičicasaari sõnastikus ei aita fantaasia meil mitte raasugi Kasaare paremini mõista vaid teeb asja kõvasti segasemaks. Nii et raamatu lõpul võib südamerahuga öelda. Me ei saa tegelikult Kasaaride kohta Kasari sõnastikust üldse kuigi palju teada. Kui üldse midagi, siis seda, et kõik, mida me nende kohta teame, on, pole. Miks seda raamatut siis üldse lugeda? Muidugi mitte Kasaaride pärast. Intervjuus New York Timesile ütles milord pavitš otsesõnu, et Kasaare tuleks võtta kõigi väikeste rahvaste metafoorina, kes elavad ja püüavad kas edukalt või edutult püsima jääda suurte rahvaste vahel. Olgu selleks rahvaks siis Kasaarid, Sloveenid, serblased, ungarlased, tšehhid või kes tahes. Pavidžaga viitas ka ühele prantsuse kriitikule, kelle sõnul me kõik oleme Saarid. Seistes silmitsi tuumaohu ja keskkonnakatastroofiga. Roheline raamat ka Kasari pealinnas Itiilis oli koht, kus kaks inimest, olgu või võhivõõrad, võisid teineteisest mööda minnes vahetada omavahel nime ja saatuse otsekui oleks tegemist mütsiga ning kumbki elas oma edasise elu teise rollis. Seal kohal ootajate seas, kes soovisid vahetada oma saatuse kellegagi, oli kõige rohkem ka saare. Kuid üks vähestest asjadest, mida Kasaaride kohta öelda saab, on see, et nad ju ei hävinud täielikult. Nad lihtsalt kadusid, segunesid nad elasid edasi, kuid teistes elupaikades, uute rahvaste seas teiste nimede all teisi keeli kõneldes teistest rahvustest lapsi sünnitades ka sina, hea raadiokuulaja võib tegelikult olla hoopis Kasar. Ja sellepärast võid sa ka saari sõnaraamatust leida tõe enda kohta. Boavitši lubab, et eksisteerib üks õige viis lugeda Kasari sõnastikku õiges järjekorras. Seni pole küll keegi kappavičizemite seda õiget lugemisjärjekorda avastanud. Aga paljude lugejate pingutused selle õige järjekorra leidmiseks kestavad. Nõnda, nagu Kasari algse religiooni parimad esindajad. Unenäokütid jätkavad pahaaimamatut magajate unedes ringi kolades oma jahimehe tööd et panna unenägudest kokku. Aadam Rohani kogu universumi keha. Roheline raamat emm, muusikaehitajad Kasaaridel olid erilised müürsepad, kes raiusid välja suuri soolaplokke ja seadsid need tuulteteedele Kasaaride 40 tuule igal teel. Pooled tuultes olid magedad, pooled soolased seisid virnas soolase marmorirahnud ja igal aastal, kui jõudis kätte tuulte uuenemise aeg, kogunesid inimesed nendesse kohtadesse kuulama, kes müürseppadest on kokku pannud kõige ilusama laulu. Asi oli selles, et soolarahnudega kokku puutudes nende vahelt läbi tungides silitades nende tippe mängisid tuuled alati uusi laule seniajani. Kuni marmor ja müürsepad olid kadunud. Vihmadest minema uhutud möödasõitjate pilkudest puruks taksitud ning lammaste ja härgadega keeltega ära lakutud. Eesti avalikkus ja teatriinimesed saadavad täna viimasele teekonnale eesti teatri palgejooni ja meie üldisemaidki arusaamu kultuurist. Kujundanud näitleja ja lavastaja Mikk Mikiver-ist mõtleb Pille-Riin Purje. On alanud Eesti teatri aasta Eesti teater 100. Meie kutselise teatri juubel mis kestab kogu aasta. Aga keegi ei osanud ette aimata, et teatriaasta tänane avapidu Viljandi Ugalas langeb samale päevale Mikk Mikiveri matustega Draamateatris. Ja ometi, kas pole seegi vastakas ühtsus? Kahte teatrimaski põlistatud meie teatri ja eluteadvusesse kummaliselt sisse kodeeritud eluteatris oli ühe Mikiveri lavastuse nimi. Meie kutselise teatri avalavastuseks anno 1906 oli August Kitzbergi tuulte pöörises. Mind ja küllap paljusid on see Kitzbergi jõuline näidend kõnetanud just Mikk Mikiveri lavastuses. Esietendus oli 1979 draamateatri väikses saalis. Meenub otse ilmsi Helle Pihlak ja Martin Veinmann mängimas Leena jaagu kirglikku meeletut armustseeni mängimas vastupandamatut külgetõmmet, tihedat füüsilistki kontakti, nõnda et teine on teises lava servas. Ja just distants loobki läheduse. See distantsi intensiivsus oli Mikk Mikiveri lavastaja käekirjale iseloomulik ainuline lavastaja raamatus on Mikiver ise tõdenud. Tsiteerin ka ahtakeses proovisaalis ei tahaks ma, et näitlejad oleksid naba kontaktis üksteise otsas kogu aeg ja käperdaksid 11 Jabatsutaksid. Lähedus on huvitav siis, kui ta mingil hetkel midagi tähendab. Vastastikune mõju ja pinge ka sõnaga mõjutamine on palju võimsam ikkagi siis, kui distants on pikem. Isegi pikem, kui normaalne oleks või siis eluline, kuidas tahate. Aga teater ei ole ju elu kopeerimine. Tsitaadi lõpp. Tahaks osata seda distantsi hoida ka sõnades. Seda enam, et mälestuste selginemine võtab oma aja üks Jaan Kruusvalli näidendeid, mille Mikiver lavastanud ongi mälestused, ainult ei tea millest. Ja isegi kui tead, millest veel on vara sõnastada. Mikk Mikiver on olnud üks neid väheseid, kes on osanud ja julgenud lavastada väärikaid siiraid, tragöödiaid ja seda žanrit ka näitlejana vahendada. Ka selles meie ajas, mil me kõik justkui teame ja oleme enda sees kokku leppinud et tragöödia on juba võimatu ja ainult farss veel võimalik. Nagu seda nii veenvalt kinnitas Rooseki tango peategelane Artur. Nagu sed ava tragi farssi. Nii elegantselt ja vaimu küllaselt valdas eelmine mineja Mati Unt. Aga Mikk Mikiver oli see, kes söandas ja oskas lavastada tragöödiat ilma osatava farsi kaitse kihita. See ei tähenda elu huumori puudumist. Küll aga tähendab elu tõsiduse austamist Hamletist, tuulte pööriseni, libahundist, maske, raadini. Eks igaüks lisab lavastusi oma mälust. Ja see oli miski, mis andis eluusku ühes teises vääringus. Andis tugeva teadmised, aus traagika on puhastav, vabastab, sisendab lootust, kinnitab sügavikku, usaldust aitab olla elus. Vii pigem siis täna, enne kui algab ja kestab teatripidu viivuks vaikuse vallamajas. Võtame endale aja vaadata ja näha pilvede värve. Kui pikk päevatee kaob öösse. Need olid tänase saate kultuuri või eksistentsi puudutavad kajad ja emotsioonid. Kuuldud saade kordub klassikaraadios kell 18 15 ja taas viker raadiolainepikkusel. Kell üks öösel. Saate toimetaja Janek Kraavi ja helirežissöör Külliki Valdma tänavad järgmisel nädalal järgmine saade. Aga lõppu jääb järelemõtlemine ja mälestus. On kuu vanune. Heina magus lõhn hõljub õhus. Movile on una rule jäetult maas. Ja sul lillepärg on lõpetamata. See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul. See on andmise ja keelamise ilmutamise ja taas varjamise mäng. Mõned naeratused ja natuke argust ja pisut magusat kasutut põrkumist. See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul. Ei mingit Salanduteis, pool praegust. Ei võimatu püüdlemist. Evarri veetluse taga ei kobamist pimeduse põhjas. Piisab sellest, mida anname ja saame. Me pole pitsitanud rõõmu viimseni väänata välja temast valu, piim see armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul. Nagu ta võidab, versa see. Sealt korjaks said, istud seal sees? Disco eksis kartused. Tsenseeri. Soe suvi tuli mulle. Kingiks kord sünnipäevaks kutsika. Too muret. Ära suledate süda. Oh ei, su sõnad on häma. Ma ei suuda mõista. Seda vaid selleks, et ta ära siis ja laul. Mu sõber see sõnad on hämarad. Ma ei suuda mõista ning Rõõm on üürik, otsekui kastetilk. Naermise ajal ta sure. Aga mure on tugev ja põline. Las murelik armastus olla valvel, susi. Oh ei, mu sõber. See sõnad on hämarad. Ma ei suuda mõista. Peta siis viimne laul, see lahke armastus sulagu mälestuseks ja valu lauludeks. Lõppe tulen läbi taevatiibade kokkupanekus. Ja ütlema viimased sõnad. Vaikuses.