Tere On ütlematagi selge, et kõige tähtsam teade on ilmateade. Aga nagu eesti rahvatraditsioonis on välja kujunenud, mahub spordiuudiste ja poliitika vahele natuke kultuuri. Täna saates Andreas vee saadab teele kirja kodukandist, kus sel nädalal avalikustati Eesti Rahva Muuseumi projektid. Helistame maakera kuklapoolele ja räägime praegu väliseesti kirjaniku staatuses oleva Urmas Vadiga. Tallinnas algab järgmisel nädalal Ameerika kultusfilmide festival ja seal linastuvate andi voor oli ja pool Morris sei filmide kohta käis uurimas Hepner. Märka märki on noorte Eesti moekunstnike loomingut esitav näitus ja sellest lähtub Kristina Paju kommentaar kultuuriga ja alustab. Mina olen Janek Olavi. Head kuulamist. Nädala teise poole külm ilm ja sündmused presidendilossis varjutasid mõneti nädalas alguse kuuma teema Eesti Rahva Muuseumi projektikonkursi tulemused. Mõne aja pärast jagab just see teema või ütleme, Raadi lennurada, eestlased kahte vastasleeri. Oma arvamuse paneb Huanida ja iseenda meeleheaks posti. Andreas v. Olaf, Anita, täna peaksin ma sulle rääkima vist majadest. Eestil on ikka majadega mingi probleem olnud, see on tõeline lähiajalooline taak. Kui talumees ehitas maja, siis ta eeldas, et selles majas elavad ka tema lapsed ja nende lapsed ja kõik järgnevad põlvkonnad kuni aegade lõpuni välja. See tähendab maja kui idee pidi olema igavene inimene, pidevalt oleme seotud selle koha külge, kuhu ta juhuslikult oli sattunud. Muidugi oli sellisel mõtteviisil palju erinevaid põhjuseid, päris mitmed neist eksisteerisid kaugel väljaspool ehitajast talumeest, SD need olid talle ette antud ilma tema käest küsimata. Aga mingi kummaline paigatruudus ja nomaadluse halvaks pidamine valitseb selles kultuuris siin siiamaani. Kui järele siis Euroopa kultuuris veel keskajal rändamine oli positiivne ja mõistetav eluviis aga hakkas rändajast saama hulkur. Keegi, keda tuleb sügavalt ebausaldada, halvaks panna ilma kindla töö- ja elukohata on ju praeguseni sotsiaalselt väga madalasse kihti asetab fraas. Aga sellest sisemisest ja välisest liikumatusest tuleneb ühtteist. Näiteks see, et ikka veel tundub olevat oluline mingi abstraktsete välja mõeldud juurte teema igasuguste mate asjade kultuurilises interpretatsioonis. Sellepärast, et isegi kui teatakse, et on olemas teistsuguseid traditsioone ja teistsuguseid esteetikaid kui kohapeal ainuvalitsev siis neid käsitletakse ikka ja jälle, kui võõraste vaenuliku minevik segmenteeritakse sobivaks sobimatuks ja ajas kestvat märgatavad asjad, segmenteerub, leitakse sobivateks, sobimatuteks on sobimatu ehitada mõisavaremetele juurde klaasis tiibhooned, öeldakse meil näiteks jah, nii ainult ühe juhusliku paikse ja alalhoidliku esteetilise kontseptsiooni järgi. On olemas väga mitmeid teistsuguseid kontseptsioone. Järgi need klaasist tiivad on vägagi sobilikud ja tekitavat hoopiski esteetiliselt äärmiselt nauditava terviku dominant, sest paiksusest tuleneb tunnetuslik ebateadlikkus paljude teistsuguste mõtlemistraditsioonide samaaegsest võimalikkusest. Kultuuriliselt ei tee see midagi head sest see põhjustab enese isolatsioonist reservaadi tekkimise. See on nagu mehitaks enda ümber loomaaia puuri ja ütleks, tulge meid vaatama. Me oleme väiksed haruldased, rõõmsalt maha jäänud vanida. Tegelikult ei olegi olukord nii halb, kui ma praegu räägin. Ma ütleks, et kohalik sootsium suutis mind just hiljaaegu päris meeldivalt üllatada. Meil oli siin arhitektuurikonkurss, näed mäng jälle majade juurde tagasi ja sellel valiti hoonet Eesti Rahva muuseumile, mis juba nimega järgi on see koht, kus salvestuvad kõik need põlistamisele säilitamisele häälestatud väärtused mis muidugi iseenesest veel ei muuda seda struktuuri hangunukse konservatiivseks. Õnneks. Ja valiti Eesti Rahva muuseumi jaoks välja maja, mis integreeris endasse kõrval asuva lennuraja teate, see suudab vastu võtta isegi raskepommitajaid, nii et see on üks mastaabiga ja võimas ehitus tegelikult. Arhitektid olid Liibanonist, Itaaliast, Jaapanist. Nad joonistasid hoone maha nagu lendur pooleteistkilomeetri pikkuse klaasist pikenduse ja panid sellele nimeks menorefiild. See tähendab mäluväli. Ma ei ole tükk aega näinud, et siinkandis võiks tekkida midagi, millel on keele tunnetusliku süvakihti libisev haare. Aga sellel asjal tõepoolest on, see projekt puudutab mind kuidagi väga sügavalt. Ja ma ütleks, et enne kõiki teisi asju on ta lihtsalt ilus. Muidugi sa tead, kuidas ma olen sõltuvuses lennukitest ja lendamise ideest ja tõusvatest, õhuvooludest ja läbipaistvuse eest. Ja see projekt seob kõik need asjad korraga endasse. Üks osa kohalikust rahvast läks muidugi klassikaliselt pöördesse ja hüüdis, et see projekt on eesti rahva mõnitamine. Tsüklorrifitseerib Nõukogude okupantide tehtud sõjalennuvälja ja noh, ühesõnaga see traditsiooniline hoiak, et ega eestlane ei tohiks kartulivarrest kõrgemale tõusta. Ja minevikust tuleks ebameeldivad asjad välja lõigata ja teha nägu, et neid pole kunagi olnud seisukoht, umbes sama, kui keegi väidaks, et holokausti muuseum klassifitseerib holokausti nagu üks netikommentaator leidlikult paralleeli tõmbas. Aga üllatus tuli sellest, et seekord ei ühinenudki Eesti avalikus suureks mudas püsimist ja rohukõrre kõrgusel ringi hiilimist kiitvaks ühendkooriks. Nagu mingi värske õhk oleks sisse pääsenud, sellesse harilikult küllaltki umbsesse kultuuriruumi. Palju suurem osa avalikust, kui oleks osanud oodata, leidis hoopis, et memo refildil on sellist haaret. Muidugi paljud arvajad jäid oma hinnangutes ka üpris ettevaatlikuks, aga see on ka arusaadav. Mitte kuigi paljud inimesed ei suuda lugeda negatiivi ja samamoodi kui paljudel siis on oskus lugeda arhitektuurilist tegelikkust välja joonistest temaketist. Aga igatahes ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati siin Eestis mingi ühiskonda suuremal määral puudutava asja juures nii tugevaid tõusvaid õhuvoole tundsin. Aga samas Nazca tasandikel seal sinu juures Huanita joonistasid sinu rahvad juba pea kaks ja pool 1000 aastat tagasi maapinnale, joonistusi, mida saab ainult õhust vaadata. Need siis, kui palju meie inimestel aega läks, et sinu inimestele järele jõuda. Adjas selleks korraks. Möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel kirjutas Vladimir Beekman oma raamatus maakera kuklapoolel muuhulgas ka nii. Peaks ju olema hoopis iseäralik maa, see kauge manner, mida Inglismaal ja emamaa eeskujul koguja Koopas tunti kui pärapõrgut kus kõik maastik, loomad, ilm ja inimesed pidid olema täiesti isesugused. Maastik, ürgne ja karm loomad, kukruga ja kummalised ilm eurooplasele peaaegu talumatu ja inimesed endised, aga võib-olla natuke ka veel tegevad kurjategijad. Kas see kõik paika? Peab uurima järele. Telefonil on praegune eksiilkirjanik. Urmas Vadi. Hallo Sidney. Hallo, Urmas Vadi. Mul on ainulaadne võimalus esitada selline tagurpidi Antsla küsimus külmast Eesti talvehommikuste. Kuidas suveõhtu edeneb, kas kuumus on juba järgi andnud? Meil siin enam väga kuum ei ole, praegu sajab vihma, aga nädal tagasi oli küll siin jällegi peaaegu 40 kraadi, nii et surm oli silme ees ja tiivik lihtsalt käis täiesti abitult ringi ja ajas kuuma õhku ringi. Tagurpidi asjaga on, on tõesti see, et mingid asjad, mida nagu ei oskagi vaadata, et nad on tagurpidi, näiteks, et kuu ja tähed on siin tagurpidi, seda ma avastasin alles mõni aeg tagasi. Näiteks kui kuu kahaneb, siis kahaneb teiselt poolt ja kõik need täheldanud. Vastupidi. Ja muidugi, mis on siin võimas, ongi see loodus, noh, kui ma vaatan aknast välja, siis mul on siin akna all on, eks betoonsein sellest seinast betooni seest kasvab välja üks eksootiline taim, et siin nagu kõik vohab ja näiteks üks õhtul istusime, väljas, läks pimedaks ja siis hakkasid eksamit ringi sebima umbes kassisuurused topossameid, kellest onu Reemus juba rääkis ja, ja siis nad sebisid ringi ja kuidagi väga üllatav oli see kõik. Mul on tunne, et, et ma olen ja mul on ikkagi tunne, et see austraalia nagu ta alguses oli Triti provints, kuhu saadeti ära siis kurjategijad ja muidu teisitimõtlejad ja, ja kui nad tulid 200 aastat tagasi 1788, muuseas, 26. jaanuaril tähendab tähistavat Austraalia päeva ja see Austraalia päev on siis just nimelt sellest päevast, nad loevad seda, kui nad tõid siia briti lippu. Nende ajaarvamine algab just sellest, kui nemad siia saabusid nende jaoks justkui aborigeenide või nende pärismaalaste tuhanded aastad, mis nad elanud enda asju ajanud, järsku nagu lõigati ära selline tripi provintsi või koloonia tunne, on küll näiteks meil on korter, mis näeb välja nagu väga vana, et maja on justkui nagu hästi vanast ajast tehtud ja siis tähendab välja nagu brittidel Inglismaal, Londonis need keset tellisest on ja siis ma mõtlesin ka, et no see peab ikka väga vana vaja olema, et kuskil 100 aastat või noh, natuke vähem, aga selgus, et nad on selle maja ehitanud seitsmekümnendatel. Aga nad ongi esitanud nii-öelda vanana, et nii nagu ta brittidel on olnud, et noh, vannitoas on kaks krooni vanni ühes nurgas on kuum ja teises on külm. Kõik küsivad minu käest ka, et, et noh, et mis seal siis nagunii väga erilist on see loodus ja see kõik on muidugi väga võimas, aga elu-olu on üsna selle Euroopa asja lõikalisti saarlane. Ma jutu jätkuks, küsin, et oled sa juba välja uurinud, kus on tulnud see linna nimi Sidney. Selle nime pani esimene vangidega maabunud laeva kapten ja see Sidney oli toona inglise koloniaalasjade minister, sellise nimega mees. Noh, väga tabav, minu meelest läheb väga hästi kokku, muidu nad on säilitanud nii tänavatel kui ka mingitel piirkondadel ja oma kohtadel ka nende aborigeenide vanasid nimesid, mis on tõesti suurepärased nimed. Näiteks minu lemmik on voolo voolo. Kas on siis 2000 2002 saad ja veel kord Kaksavad jah, neli korda kaks sood ja siis on sellised kohanimed nagu turra murra ja v jaajaa voi voi noh, tõesti nagu muinasjutunimed. Mina lihtsa inimesena tean Austraaliast ennekõike kahte asja või märki, nagu tänapäeval väga moekas on öelda. Üks on Australian Open tennises, mis praegu Melbourne'is toimub ja teine on siis need aastakümneid vältavad seebiseriaalide. Mis võiks austraalia märk olla Sydney ooperimaja või känguru või mis saab, hakkaksid? Kusjuures, mida nad ise need austraallased siin kõige rohkem välja pakuvad, ongi tõeliselt naljakas, topelt Maal on need aborigeenid, aborigeeni kunst, igast poes võib need suveniiriks pitseri tõusid ja bumerangi osta ja neid täpitatud aborigeenide maale, mis muuseumites on muuseas väga võimsaid ja mõjusad. Aga noh, muidugi selle questi või kultuuriga Tartus nendel on muidugi sama suur kui vastav jaamast muhu kuues nukukese. Ja seda nad peavadki selleks iseärasused, mida nad on ise siis noh, ma mõtlen, et uued asukad võimalikult hästi välja ei uurinud. See on nagunii ja naa. Et mulle tundubki, et Ühelt poolt on selline hästi võimas küll, nagu suurtes linnades ikka on, et võib minna vaatama ükskõik kui uusi filme kohe vaadata mingeid kolme dimensiooni, filmi võid vaadata, väärtfilme käia kõik muuseumites ja minu üks viimaseid muuseumi elamusi või üldse elamusi oli, kui ma käisin vaatamas Sydney uue kunsti Muuseumis Ervin vormi näitest, mis kandis. Tõeliselt suurepärased fotod, skulptuurid näiteks oli seal üks võimas voolujooneline pesu tehtud hästi paksuks, et tõeliselt lihab nagu poldid ja, ja siis seal õliga ja üks maja, kes oli tõeliselt paks ja siis ta äkki umbes sellist juttu, et huvitav, kas malemaja. Aga et kui ma olen maja, siis kas keegi on mind loonud, kui keegi on meid loonud, et kas ma olen siis kunsti teha ja nii edasi ja nii edasi, et oli pööraselt naljakas. Selliseid võimsaid kunsti, asju või suudline asju, mis siin olemas on, on nagu hästi palju aga seda isikuga ja, või seda, et mis on ainult nagu siin sellele kultuurile omast, et seda mulle tundub, et on nagu hästi vähe või et noh, kui sa käid muuseumites ringi, leiad kõik need suundumused ja ajastada üles, mis mingid tüübid on teinud, et jah, et see on nagu Dalyya nagu Picasso ja nii edasi ja nii edasi. Aga et kuidagi mõnes mõttes jätab see kõik ükskõikseks. Ma lõpuks küsiks ära ka selle valusa küsimuse, mis nii-öelda kaasmaalaste survel lihtsalt tuleb ära küsida. Siinmail nimelt räägitakse, et mingid tumedad jõud on Urmas Vadilt tellinud stsenaariumi seriaalile, mis räägib Paul Kerese elust ja tegemistest, kusjuures naiskõrvalosa hakkab mängima praegune maleliidu president Karmen kasse. Ütle eestlastele rahustuseks, et see ei ole tõsi. See uudis on umbes selline, nagu ma ise oleks selle välja mõelnud, selle kirjutanud. Ma mäletan, et kui oli Georgi üks läbimänge, mis olid ajakirjanike liidu liikmed, seal oli ja siis korraga tuli üks naine ja rahvas mikrofoni peale etendust ja hakkas terve saalile rääkima, et kui tore, et selliseid asju tehakse ja kõik on tore. Aga et vaata, see kirjanik on üks poksija, et tema ikka osta ja ei tea ja tema jaoks ei ole nagu midagi. Ja see jutt oli nagu niivõrd jabur ja naljakas, et siis lõpult. Üks mu sõber ütles, et kuule, tead, et see oli umbes selline jutt, nagu sa ise oleks selle kirjutanud ja ma arvan, et Kerese jutt Itaalia Carmen kass on umbes samasugune jutt mida hoopiski teen. Ma olen võtnud kaaslasi ja portsu raamatuid, mis puudutab teatriuuendusest ja aastaid 60 ja 70. See on küll täiesti kuidagi võimalusena, samas kui sa võtad ühes kuumal suvepäeval kätte vahingu artikli joogist või tongiste stiilist ja loed seda ookeani rannal. Tihti tundub see täiesti võõristav, hästi kummaline. Kahe nagu tunda, et siis, kui Vahing neid tekste kirjutanud, on tal jalad külmetavad ja ka siin nagu istet ookeanirannas tundub see kõik nagu väga kauge ja imelik, aga samas on väga kodune. Ja ausalt öeldes ju selles on ka mingisugune maailmavaade, et kui kui siin ikka minu korteris üldse mingit küttekehasid, ei ole ei ahju ega radiaatoreid. Et see on ikkagi midagi mõjutab ka, et inimesed on kuidagi hoopis nagu teistmoodi nad ei pea ahju kütma. Kirjanik Velleril on novell, kus muuseumi läinud noormees satub hopsti maali sisse. Muidugi algab tohuvabohu, vaene noormees kaotab pea ja lugeja tunneb end masendunud. Ometi siirduvad mõned kunstnikud ikka ja jälle kaamera juurde ning püüavad liikuma panna seda, mis maalil on jäänud. Tasapinnalised räpigeenius. Andy Warhol oli üks neist ning tema filme pinnib Marko Laimre. Marko Mäetamm aga räägib sellest, miks veri tema töödel ei pritsi, vaid voolab. Asja käis uurimas Eero Epner. Mis tuleb nagu arvesse võtta sele filmidega seoses on nagu ilmselt minu jaoks on nagu ma arvan, et sellega on paljud nõus, et on, on kõige tähtsam on see, et Warholi võrdlusi humalatrikki leiutas oma filmide tegemiseks vähemalt noh, need, mis ta faktoriks tegijaks põhimõtteliselt lõi lõi pahanson vormeli puhul täiesti vale sõna. Ühesõnaga organiseeris keskkonna, kus inimesed iseenesest käitusid põhimõtteliselt filmilikult ja mis tegelikult oli, sisuliselt oli mingisugune Steits või võtteplats keset tead, aga kui ma loen, loen mingisuguseid mälestusi või portfelli päevikuid, et siis nagu ta on põhimõtteliselt selline totaalselt teatri nagu tunne, noh seoses selle faktoriga ikkagi tekib küll, eks ole, teine asi on see, et probleem on nagu selles, et need kõik on nagu teatud määral nagu tagantjärgi kirjeldused, eks ole, et kirjeldusele võib ükskõik mis asja võrdlemisi nagu Enivei stoori või lavastuspõhiseks kirjeldada põhimõtteliselt, et nüüd kui palju see kui palju sa seal siis need tegelikult vastasega midagi pidi olemas, et noh, minu arust ta võrdles osavalt kasutas seda ära, et on üks koht, kus käivad väga imelikud inimesed, võivad väga imelik, kasvõi elavad ennast väga teistmoodi välja. Mis ilmselgelt noh, ma kardan, et ei oleks nagunii õnnestunud ütlema, et mingis suvalises McDonald sis ja vot siin on nüüd huvitav koht, et kui nüüd Warholi loogikast lähtuda, siis ta oleks pidanud tegelikult täiesti suvalisest McDonald sist oma filme tegema, et, et siin on nüüd vastuolu, et ta ikkagi otsustas oma friike kasutada ühesõnaga. Või siis sõpru, tuttavaid sõber, kes, kes siis sattusid sinna faktorisse mingis mõttes noh, teadet for oli siuke kontrollifriik ja kergelt Lailiste kalletega, et eks, eks sa tead, selline omandiruumi kontrollimise värk. Raju lahe, eks teadagi klassikaline värk, et anda nagu peotäis mingit keemiat inimestele ja siis vaadata, mis toimub, et noh, eks ta oli väikest viisi nagu piiluja või selline tegelane. Kui lugedagi Warholi päevikuid, nad on küll väga eriilmelised, aga vähemalt üks osa päevikutes tegeletud kõige armsama aluspesu kirjeldamisega peatükkide kaupa ja päevikud iseenesest samuti ju kirjelda sellist. Noh, nad ei ole dokumentaalselt, nad ei kirjelda otseselt seda faktori elu kas ühesõnaga faktori filmide puhul võibki öelda, et seal tuleb eriti hästi välja see, et dokumente, rism on lihtsalt üks lavastusliku filmi eri meetodeid, et on võimatu teha täiesti kiretut ja objektiivset faktori filmi. Sõna objektiivne on iseenesest juba natukene kahtlane ja andi isa ise öelnud muideks seda, et võtame sellised filmid nagu viit või võiks liita, eks ole ta ütelda, et tegelikult ei ole need filmid absoluutselt huvitavad ja need on põhimõtteliselt väga igavad asjad, et kümneid kordi on huvitav, on see, kuidas keegi neid kirjeldab mõistad sa, ühesõnaga kustutad värv muutub nagu huvitavaks selles, et nagu selle asja nagu ümberpööramine või väljaviimine mingisugusest ütleme siis vabasemalt kujundi loogikast, eks ole, hoopis mingisse teise kategooriasse, nagu kellegi kolmanda neljanda viienda kuuenda kirjeldas, eks ole, et see on nagu palju huvitavam siis kui me nüüd mõtleme nagu korraks hetkeks maha istuma ja mõtlema, et kui me lubame endale seda arvamust, et tegemist on dokumentalistika, aga siis parasjagu plindris selgub, et see dokumentalistika sisaldabki, mitte midagi iseenesest aidaa dokumentalistika, siis ütleme, kolmanda, neljanda Korne tõlgendus on hoopis see, mis on dokumente, mis nagu siis garanteerib mingisugused väärtuse või siis võimupositsiooni, eks ole, sest dokumentalistika ei ole lihtsalt iseenesest õhus rippuv asi ja tema objektiivsus on tagatud erinevate tehnikatega tegelikult küsimus on alati, mis on tegelikult mõnevõrra sekundis, saareküsimus on lavastusastmes, eks ole, et mingit sorti lavastusega on alati tegemist, tegemist vahendatud meedia, eks ole, kuivõrd sulle isiklikult lähedalt kordonites filmide kogu sektori lugu põhimõtteliselt lähevad korda teoreetiliselt ja on teisi suurepäraseid näiteid, mis mulle nagu sümpatiseerivad natuke rohkem, eks ole, kuulus filmi nagu 24 tunniks venitamine, eks ole, ja sellised noh, videokunstimetoodikad või siis kulus Markvalingeri, mis ta siis on kahe ja poole tunni pikkune film, mingist armumist? Hirmul ei tule, selle nimi oli kas Pealkiri helis liitmist, kui ma ei eksi. Et noh, need on sellised asjad, mis, mis on põhimõtteliselt huvid on mingist teoreetilisest aspektist, et nad iseenesest ei sisalda midagi, eriti et nii ka mina olen täpselt samamoodi sealsamas lõksus, kus siis Andy Warhol ise oli, eks ole, et kirjeldus huvitav. Marko Mäetamm, sina oled aja jooksul hakanud Maale liigutama, neist filme tegema. Miks sa teed seda kõige selline? Lihtsam oleks öelda, et vahvanaata, kui maanil liiguvad, aga see on selline. Võib-olla ei ole kõige parem põhjendus, ma isegi ei oska seda nii täpselt võib-olla nagu selgitada, miks või, või millest ma idee tulide tuli kusagil kolm neli aastat gaasi, kui ma tegin ühe kõige esimese niisuguguse lamenukk animatsiooni ühest oma tööst ja see oli puhas niisugune katsetus. Ma olin laenanud kaamera hoopis teiseks eesmärgiks, et oma imikut filmida kodus. Kaarel sattus minu valdusesse ja proovisin sellega niisugused hästi, lihtsalt primitiivne meetodit, kuidas asjad liiguvad. Siis tundus, et selles nagu on midagi ja nagu ma sain enesele nagu kinnitust ka selles, et noh, paljud inimesed olid mul on varem öelnud, et seal on tööd, on natuke nagu multifilmilikud natuke nagu animatsiooni Likud, et et need on tõepoolest, võib-olla nad on mingisugused kaadreid mingisugusest situatsioonist, mis võiks väga hästi alluda aja mõõtmele, et noh, need on nagu mingisugune stoppkaader või mingi hetk. Ja teda on siis nagu, kui sa teda animeeritud, siis sa saad nagu selle mineviku ja tuleviku sinna sinna nagu laiali tõmmata, et tekib siin mingisugune pikem kaader natukene, ma ei oska öelda, võtad ta mulle kuidagi meeldib, mulle meeldib selline just nimelt ajamõõde, et mul on tööd hästi palju mõjutatud muusikast tihtilugu, et võib-olla see ei paista välja, aga ma töötan siis ma päris tugevasti ise tunnen, et mõjustun sellest, mida ma kuulan ja üritan muusikaga enda nagu ideid teinekord ka suunata ja ja neid niimoodi vormida. Ja muusika on samuti liinil kulge, et võib-olla sellest kusagil on mul mingisugune ambitsioon, mis ei ole staatilise pildi puhul võib-olla veel rahuldatud ja otsin seda, seda, kui kuidas minu puhul kõige valutumalt tuleks. Mul on nagu muidugi see momente, mis mind takistab ja mis samal ajal mind võibolla mind võib-olla aitab hoopis, et ma tehniliselt olen küllaltki küündimatu, et ma ei ole õppinud animatsiooni ja ma tõenäoliselt ka ei võta ette niisugust asja, et ma hakkan nihukest ortodokssed animatsiooniõpet läbima. Ja samuti videos ma olen küllaltki amatöörlik, ma üritangi nagu minna niiviisi otseselt jäidet katsuda just see oma idee realiseerida, ükskõik mismoodi ta siis tehniliselt võimalikuks osutub ja kuna me sellest kõigest diad niivõrd vähe, siis minu jaoks on see äärmiselt huvitav. See moment nagu hoiab selle energia seal sees. Riietus ja mood on alati lugenud. Samas tänapäeval teab iga lapski, et ei loe ainult riietust, vaid ennekõike märk Tallinnas kohvikus Moskva eksponeeritakse 31. jaanuarini keskuses esimesest 15. veebruarini. Moefotonäitust. Märka märkid, kommenteerib Eesti kunstiakadeemia moe eriala magistrant Kristina Paju. Märka märki on moeaktivistidest õdede Liisi ja Kadri laugast järjelt teine samanimeline näitus. Vaatluse alla on võetud nähtus, mida üldistavalt nimetada nooreks eestimaiseks moeloominguks. Seekord pakutakse vaatamiseks 18 noore moetegija kratsioone, mille on üles jäädvustanud fotograafid Yana nõu ning Villuga on. Osavõtjaid on palju, valik mitmekesine. Taoline üle külases tingib olukorra, kus vastastikku on sattunud väga erinevad asjad. Massilise autorikangastest moedisain ning Marta kisandi nii-öelda pandav pitsi, pesu, kalamari, ettevõtmisi, promomehe ning Evelin toomist kindad. Kui tuua välja vaid mõningaid võimalikke paare. Korraldajad näituse pealkirja märka märki, formoreinud üleskutse kujul. Antud juhul nõuab selgitamist see, missugust märki tuleks vaatajal silmas pidada. Märgil kultuuris alati väga lai tähendus. Meie tegevust ja olekut võib vaadelda märgilisena. Üks võimalus on nimetada olulist, kui senini vähe tähelepanu pälvinud kultuurifenomeni märgiks, millele kogu näitusetegevusega üritatakse piisavat kõlapinda luua. Teise võimalusena võiks juttu olla märkidest ehk moebrändidest. Sellisel juhul saaks kokku koondada nende inimeste tööd, kes on keskendunud turundusvõimelise sõnumi tekitamisele. Tegelikult aga ei suuda kõnelda, olen väljapanek täita mitte kummagi eelpool mainitu ootusi. Moebrändile kohast sirge joone suhtlemist on näha vaid mõnede üksikute tööde puhul ning ka kontseptuaalselt mõistetavaks tervikuks köitvat elementi ei näi väljapanekust võrsuvat. Millist märkinud siis silmas peavad üritatud sisse tuua liiklusmärgi funktsioneerimise viitavat analoogi. Noorte moeloomingut soovitatakse lugeda kui käitumisjuhendit. Nii nagu erinevad viidad linnaruumis inimeste liikumist mõjutavad. Tegelikult oleks oodanud palju otse kohesemaid valikuid. Kui juba liiklusmärgid on mängu toodud, miks siis mitte teha fotod võimalikult selge tähenduslikuks ning üritada saadud tulemust eksponeerida linnatänavail. Liiklusmärgile viitavast valgest raamist jääb kahjuks liiga väheseks. Nii siis tähendab märka märki lihtsalt seda, et kusagil on olemas selline tore nähtus nagu noore eesti looming mis on iseenesest väga pretensioonid taotlus. Ometi oleks oodanud, et märgi all mõistetanuks just laiemat kultuurilist fenomeni. Märka märki näituse kui ka paljude teiste moeettevõtmiste puhul tekitab jätkuvalt hämmastust suhtumine Woody kui millessegi äärmiselt kerge kaalulisse. Muud on kui meeleolumuusika, millele esitatakse formaalseid nõudmisi eesmärgiga tekitada mõnus äraolemine. Ja peaasi, et jääritaksega nõuaks liiga palju. Moeüritused kipuvad ikka kõik taanduma seltskonnasündmusteks, kus mood saab eksisteerida vaid igavese teise staatuses. Laenata kõikvõimalikele autodele, tehnikavidinate pangakaartidele, toodetele ja teenustele osa enda üles ehitatud imidžist. Seetõttu on jätkuvalt oodatud isiklikumad ja mõtestatum suhestumised mis ei oleks enam kantud oi kui tore tegemisrõõmust. Moe madala staatuse rehabiliteerimisega oleks vaja rohkem ettevõtmisi, mis ei tegeleks ainult eneseimetluse muudne olemisega vaid jutustasid huvitavaid ja olulisi lugusid ning esitaksid julgeid küsimusi, millel oleks ka laiem kultuuriline kõlapind. Elu Eestis suurel suusamaal, mille elanikud unistavad Egiptusest, läheb omasoodu edasi. Toimetaja Janek Kraavi ja helirežissöör Külli tüli jäävad ootama järgmisel nädalal Vanemuises toimuvat esietendust ja lugema Mehis Heinsaare, but romaalid. Kui ilm ikka vähegi lubab, räägime sellest kõigest järgmisel laupäeval teilegi. Muide, tänaseid mõtteid saab kordusena üle kuulata veel klassikaraadios 18 15 ja viker raadios kell üks öösel. Pidage vastu, varsti on kevad, kuuleme jälle. Minu nimi on Enton Figi loa. Ma olen sündinud San Diegos. See asub Lõuna-Ameerikas. Tahaksin tänada rääkida ühes loos, mis on mulle juhtunud. Asi oli nii, et esimest korda, kui ma kuulsin, et oli võimalik töötada siin Eestis tuli kohe ehmatus, sest ma ei teadnud, kus üldse Eesti vabariiki asub. Ja siis hakkasin uurima. Eesti keel polnud indoeuroopakeeld, vaid soome-ugri keeld esimest korda elus kuulsin, et on olemas soome-ugri keeled ja siis uurimus läks edasi niimoodi, et saan aru, et mitte ainult eestlased, vaid soomlased ja neenetsi, kommid, udmurdid, marid ja palju muid rahvaid. Ka soome-ugri rahva alguses ma mõtlesin, et inglise keel, prantsuse keel, hispaania keel, itaalia keel ja mitte midagi muud. Aga siis sain aru, et kuskil siberis kuskil Josker taas või Kareli kohal on ka teised inimesed, kes räägivad midagi muud. Edasi hakkasin õppima siinkohal eesti keelt, sest Tšiilis näiteks polnud ühtegi õpetaja valmis seletama, kuidas üldse rääkida eesti keelt. Esimene, mida ma leidsin, oli siin Eestis pooleteist tunni jooksul iga päeviti kaks aastat ja natuke selgemaks, tulli võtab nii palju aega õppida uut keelt. Eliidi need käänded, meie taanlase nädi itaallased üldse ei, ei käsuda niisuguseid vahendeid selleks, et väljendada, mida meil on peas. Uued vormid, uued võimalused, et kuidas ennast väljendada, et kuidas üldse seletatud, mida tahaksime öelda teistele mitte ainult käänded. Ja ma hakkasin mõtlema, et kui magus on tervitada eesti keeles, sest inimesed ütlevad teineteisele tere. Miks magus, sest mu vanaema on, on igavene maiasmokk, lane. Ja näiteks. Ja hüüdnimi on teri ja siis tulin kohe pähe või, või mitte, et siin inimesed kõik magusad, siis on nagu minu ema, kes meeldib tordi ja šokolaadid ja kellel on, on alati nagu maiustusi kodus.