Tere tänast kultuurikaja läbib täiesti kuuldavalt teatav eksootilisuse teema. Nimetagem seda siis elu laupäevaks, kus aeg ja ruum ei tähenda kuule aga enam seda, mis argipäeval Vanemuises esietenduvas loost 100 aastat räägib lavastaja Hendrik Toompere juunior. Mehis Heinsaar uitab oma uue romaani taustamaastikel ning Sven paar ja Margus Ott teevad tutvust filosoof Andrei Bergsooniga. Eesti kunstnikud John Smith minevikust ja tulevikust kõneleb Kaido Ole. Ja lõpuks uudiseid teiselt planeedilt ehk Kristel Nõlvaku kiri Jaapanist. Saates kõlab Andreas veemuusikalavastusest 100 aastat. Mina olen Janek Kraavi head kuulamist. Paljud inimesed üle maailma võivad ilmselt vaielda nii-öelda esimese vereni tõestamaks, et Gabriel kard siia markeesi raamat 100 aastat üksildust on kõigi aegade kõige mõjusam romaan. Selle raamatu ainetel on Toomas Hussar kirjutanud täna õhtul Vanemuise suures majas esietendama näidendi 100 aastat kahe esietenduse-eelse proovi. Vaheajal rääkisin Vanemuise kohvikus juttu lavastaja Hendrik Toomperega. Selle lavastuse aluseks olev materjal pärineb ladinaameerika kultuuriruumist ja selle on ikka kirjanduskriitikut kunagi ristinud maagiliseks realismiks. Mida see materjal teie jaoks tähendab, milline suhe teil sellega on või millise maailma teie sellest atmosfäärist olete leidnud? Selle romaaniga on selline lugu, et kui ma kunagi seda keskkooli päevil lugesin, siis ta jättis mulle täiesti vapustava elamuse minu sisse ja nüüd, kui ma näen head hiljem olen ennast hakanud kuidagi teadlikult analüüsima, kust mingid asjad tulevad, mingisugust psühhoterror topeltendaga tegema, siis ma olen aru saanud, et selle romaani mõju see, kuidas ta on kokku põimitud, need erinevad paralleelmaailmad need viirastuslikud ja ilmutuslikud avastused, nii-öelda praod maailma reaalsuse sees, mida me muidu tavaargikogemuseks nimetame. Et need on mind nii võimsalt mõjutanud, et ta on alateadlikult ma ei ütle, et väga teadlikult on ta kandunud edasi minu igapäevases tegevuses eksis nagu lavastamisse. Et minu jaoks üks ja 10 maailma parima romaani hulgas ja seetõttu ma tunnen tema suhtes noh, mingisugust ka seal nagu väga suurt respekti, et ta, minu õpetaja olnud see raamat iseenesest. Kas teie puhul ei tekkinud mingisugust tõrget näiteks euroopalise või siis mitteeuroopalise vahel, et seal on ju see hoopis teistmoodi konstrueeritud narratiiv selline elamise suur kirge, kohutavalt palju tegelasi ja detaile ja nii edasi ja ei tekkinud mingisugust võõrastust ei tekkinud. Esiteks noh, kui me räägime kunstiteosest, siis kunstiteose puhul on väga oluline kriteerium on see, et kas ta suudab mõjuda või ta ei suuda mõjuda. Tähendab, see mõjub ja seetõttu, kuna meil on, minu meelest ei ole üldse oluline, missuguses, nagu keeleruumis missuguses kultuurilises situatsioonist ta paikneb. Et kas ma tunnen sellega mingit sarnasust või mitte, mis puudutab aga need noh, selliste avaliku narratiivi, siis ma mõtlen hoopis niimoodi, et et ega eesti kultuur ei ole selles mõttes sugugi euroopa kultuuriga nüüd väga rohkem suguluses kui näiteks nagu Ladina-Ameerika kultuuriga. Sedasama Ladina-Ameerika kultuur on ka lõppkokkuvõttes ikkagi nagu üks osa hispaaniapärasest segust või siis sellest mingis Missungist kohaliku siis selle nii-öelda pärismaalaste kultuuriga ega eesti kultuuris on täpselt samamoodi vanades lugudes pärimustes elutunnetuses on tegelikult sees tunduvalt suurem hulk kirge ja selliseid sirgjoonelised lineaarsed narratiivid, et lugu hakkab ühest punktist pihta, jõuab kuskile välja ei ole eesti kultuurile tegelikult ei ole üldse mitte omaseks, vaatame ka meie muinasjutt veidraks, noh, rahvapärimust siis need on umbes samalaadse paljunemisjõuga, nad hargnevad, lood hargnevad kogu aeg eri suundades, ei jõuagi lõpuks mingisugustel hetkedel kuskile välja, nii et, et seetõttu. Ma võin öelda, et võib-olla ma ei pea ennast väga eurooplaseks. Iseenesest ei ole see tähtis, sest et ma ei kavatsegi ennast määratleda mingisuguse identiteediga, ma ütlen, see materjal oli mulle lihtsalt niivõrd tuttav. Ma tundsin selle ära selle tunde, kui ma olin maal koolivaheaegadel lapsepõlves, kui ma tajusin Eesti nii-öelda päikest ja kuumust, eks ole, ja mis selle sees missis viirastama hakkab nii-öelda, nagu looduses inimestes ja, ja noh tsivilisatsioonis, milliseid võimalusi materjal pakub teatri tarvis, on see materjal tegelikult, pakub teatri tarbeks absoluutselt kõiki võimalusi, tähendab see, mida need meie teeme, see on üks sajandik võib-olla sellest, mida kui võimalik teha, tähendab ma arvan, et kui nüüd nagu ette võtta mõnesaja viimastel laevadel, hakanud mõtlema, et kui ettevõtted, siis selle materjali seljas võib põhimõtteliselt ma võiksin elu lõpuni lavastada, vähemalt 100 lavastust veel teha, et on niivõrd rikas, temas on palju lugusid, palju sündmusi ja see oivaline nagu tunnetus, kus me hakkame selgeks kujunenud maailmapildist äkin läbi nägema mingisugust pidulikult öeldes helki. Sellised materjalid on alati nagu väga viljastatud, väga jõulised. Nii et sellest saab teha igasuguseid teateid, sellest võid teha tantsu, sellest võib teha moodsat teatrit, mehe show'd ja nii edasi, et see on pööraselt rikas. Millised teemad te sellest eksootilisest paljususest välja noppisid selle lavastuse tarbeks? No ütleme, selliseid nagu puhtakujulisi teemasid on seal ikkagi jookseb õige mitu läbi, on üks asi, mis on minu jaoks nagu oluline on see üksinduse teema, et kui kogu see maailm meie ümber liigub ta pulbitseb, paljuneb siis tegelikult kogu selle kireva pildi sees, sellises džunglirikkuse sees on inimene suhteliselt nagu üksikuks jäänud. Väga raske on tajuda seda, et internetiaastal või ükskõik kuidas me seda nimetame et me saaksime nagu üksteisega juhuslikke puhtakujulist kontakti, et see oli minu jaoks nagu väga oluline teema. Ja teine asi, mis mind nagu huvitab, on see, et kui üks inimene soovib mingisuguse sisemise sunni ajel aru saada, mismoodi maailm on kokku pandud, essis leida mingisugust tõemaatriksit, et mis hakkab juhtuma selle inimesega, kes tuleb siis selliste tunnetega niux pool tsiviliseerimata külaelust nii täis tsiviliseeritud väga üleorganiseeritud ühiskonda, et missugusel kujul, kes nagu hulluks läheb ja milline on tema reaktsioon sellele, et see on nagu minu jaoks nagu teine oluline teema, sest mingis mõttes klapib ju meie eesti eluga kokku, et tahame me või ei taha. Me oleme viimased 15 aastat pidanud kohanema nüüd Venemaailmaga ja et see on toonud endaga kaasa teatud tagajärgi kõige olulisemaks ma pean tegelikult rääkida inimestele seda, et, et meie taju on meeletult nii-öelda võimas aparaat, näeme, võime näha ühel hetkel sündmusi, mis toimuvad Ameerikas Aafrikas, Okeaania-s, et me võime seda tegelikult tajuda. Ja minu meelest see ongi nagu markeesi raamatu üks suurimaid, nagu võlupunkte on see, et seal sündmused jooksevad üksteisest läbi, nii et nad ei puuduta teineteist aegruumiliselt. Aga inimeste Jakse mentaalselt nad tajuvad ära, see on umbes niimoodi, et seal pimedas ruumis tajud seda, et lendab hääletult sinust mööda reaktiivlennuk. Et mingi selline õhuvõngete maailm, et see on minu arust nagu kõige olulisem. Noh, sõnum võiks öelda, et mis selle lavastuse sõnum võiks olla, kui homme on esietendus, siis vaataja kohtub mingisuguse žanriga, tal on mingisugused žanri ootused, mis žanriga võiks tegu olla, on see mingi müstiline muinasjutt, eksootiline perekonnalugu, selle žanrimääratlusega ma olen alati kuidagi kimpu jäänud, et ma ei oska seda öelda, mis asi see on, see on eepiline välk. Et selles mõttes ma ei tea, žanriliselt on, ta on oma põhiloomult, on see lugu, on väga tõsiseltvõetav, aga on oma ootamatustes tõsiseltvõetavate ootamatutes on ta väga naljakas ka, nii et, et ta ei ole kindlasti mitte mingi pila. Ta ei ole minnes mingi draamadele tragöödia ta noh ma ei oska öelda, sõnuseletamatu asi, mida ma ei oska. Ma ei määratle, see oli väga hea Sandri naeratus. Kas lavastusel 100 aastat ja Eesti kutselise teatri esimese 100 täitumise vahel on ka mingisugune seos, kes 100 aastat sai sellele tükile pealkirjaks pandud lihtsalt sellepärast, et ei leidnud tol hetkel, kui nagu Tree nagu reklaami ja marketingi osakond nõudis, et peab nagu pealkiri olema, et siis ei leidnud lihtsalt minte mingit muud pealkirja ei tulnud ühtegi asja pähe. Nüüd ma olen mõelnud, et ma oleks pannud sellele loole pealkirjaks näiteks kuidas pildistada jumalat või midagi sellist. Saare värske teos Artur Sandmani lugu räägib loo mehest, kes kogemata satub seiklema oma elamata eluloos. Romaani tunnetuslikel maastikel uitame nüüd Artur Sandmani hingeelu parima tundja Mehis Heinsaare endaga. Muide. Raamatus on kirjas, et kui juua 25 tassi teed, siis peaks te oma elutoas lõpuks nägema seal kogu aeg elavat tohutu suurt tigu proosit. Ma alustaksin juttu sinu romaanist Artur Sandmani lugu viitega ühele sinu eelmisele raamatule nimelt härra Pauli kroonikates. On minu arvates üks väga tähelepanu väärne lõike. Seal oli mõte, mis kõlas umbes nii, kui ma oleks Christoph Kolumbus, siis ma laiutaksin kogu aeg käsi, sest kõik mered on läbi sõidetud ja kõik mandrid on juba avastatud. Kass Artur Sandmani lugu on sellest, kuidas üks mees tahab saada taas Christoph Kolumbus, eks Ta pigem satub kogemata olevat selleks Christoph Kolumbus, eks. Aga need eeldused on temas olemas küll, jah. Ta teadis, et temas on mingi energia või jõud olemas, aga ta ei osanud seda kuskile ellu rakendada. Tänu juhuste kokkusattumine, selle lõi tal selle nagu rännumehe soone lahti. Tegelikult see kolm aastat, kui ma seda kirjutasin, oli ka minu jaoks teatavas mõttes kaasa rännak Artur Sonmaniga. Ja et see kõik sai nii-öelda need maastikud tavaliselt ja tunnetuslikult sai üsnagi samamoodi läbi elatud. Seda avastab muidugi lugeja ise, aga millised on selle loo need visuaalselt ja tunnetuslikult maastikud? Üks väljakutse iseenesele oli visualiseerida või kirjeldada seda mida just nagu ei saaks visualiseerida, kirjeldada teatavat nihkes meeleolud ja tundmused, mis on aga mida on väga raske negatiivseks positiivseks nimetada siukseid, vahepealsed meeleolud, võib-olla isegi kasutud meeleolud luksusmeeleolud, närvisüsteemi teatavad liialdatud meeleolude kirjeldamine visualiseerimine selle võrra, et oleks tõesti Astitav ja ja kombatav sellise määrani, et ta ei tunduks lugedes ebareaalne, vaid midagi loomulikku, nagu tõesti võib rännata maadeavastaja kuskil Aafrikas. Ja võib-olla see keskne peatükk ongi selles mõttes Artur Sandmani võõrastemaja kus on siis äraspidise hinge järgi projekteeritud võõrastemajas, kus miski nagu ei klapi nagu peaks klappima, et uks on küll olemas, aga see luks aknad ei ole akendi funktsioonis ja nii edasi, et see võib-olla viitab ka sellele teatavale inimesele kui avatud või avatud liigi olemusele või kõrvale kaldunud kummalise liigi olemusele, kellel on palju funktsioone või seisundid, meeleseisundid, mis on justkui funktsionaalselt kasutada, aga mida saab ometi ka realiseerida. Minu arvates on see väga tänapäevane teemaasetus ka selle poolest, et inimene on sattunud, nagu sa seal raamatus väljendad elamise masinasse või siis, kui me selle ilukirjanduslikust keelest nii-öelda ära tõlgime, siis näeme, et meie elamise mustrid, mingisugused elamise trajektoorid on kirja pandud näiteks reklaamis ja naisteajakirjades, mida Arto Sandman nende määratud trajektooride vastu siis ette võtab, see paranoiline, teine mina siis see miski või keegi, kes seestpoolt kiusab peale siis kerget peapõrutust. Sa ütled, et kas sa ei saa siis aru, et seal on minu ise, kes kutsub sind elama oma elu elamata elu radadele, minu arust on siiski sind ennast 1000 korda rohkem kui sa julged arvata? Jah, kuidagi see tänapäeva maailm, kas see on siis seotud mugavuse või mingisuguse eelhirmuga nende sügavuste sees, mis ikkagi inimese hingepõhjas on, et ma arvan, et see kosmos mikrokosmos on ikkagi päris suur ja ikkagi palju suuremas osas läbi uurimata maale kui võib-olla väljaspool inimest siin maailmaruumis, et selles mõttes jah, need tundmatud mereloomad, mis olid siis mõtted, mida ta ei osanud muud moodi väljendada kõik see pinge, mida ta teatavast teismeeas siis nagu läbi elas, see ei olnud nagu jah, päris niisama. Nii et võib-olla ongi inimesel vaja teatavat nii-öelda õnnetust või šoki, mis viiks ta sellest elamise masinast välja. Muidugi elamise masinast, väljaminek või sellisele oma elamata elu radadele minek või seiklus võib-olla ka üks ring, lihtsalt suurem ring, mis, mis toob sinna alguspunkti tagasi, Sandmani puhul see mõnes mõttes nii oligi nagu tänapäeva meid ümbritsev elu ja siis seda ühel või teisel moel kujutav kunst peegeldab erinevaid mingisuguseid tarbimisreaaliaide, selliseid urbanistlike rituaale, siis sinu romaan pillab külluslikult kõikvõimalikke olemasolevaid või siis tuletatud kala, taime loomanimetusi ja jälgib nende harjumusi. Ja mulle tundub see nagu väga oluline selline ökoloogia teema, millega see Artur Sandmani teekond tervikuna on seotud, et ta alustab kõrbest, kus peaaegu et mingit elu pole ja püüdleb roheluse või teatud looduse kõige suurema, kõige võimsama jõue ookeani või mere poole. Inimene on ikkagi looduslik olend ja selles mõttes, no mulle meeldib just see mänge seostuda ikkagi erinevate kalade, taimede, maastikuvormide omadusi, siis inimlike aistingute, inimlike omadustega, tema meeleoludega, see teekond mere poole viisi kaugused, onu igatses seal võib-olla isegi seal mitmeti nagu laiali, et Sandmani seal mingi ängi tung jõuda. Selle tunnetasin välja, mis ta võib-olla lapsepõlves tundis siis kui temas nende tantsis, noor jumal, ehk elu elu ise hiljem see elu temasse selle tantsu pilli ära peitis. Et seal see mäng või võitlus tegelikult ei lakka elamata jäänud elumaastikel, see meri on see ülesanne, teatav samonistlik, teekond punktist A punkti B. Seal lugu hargneb see vaatepunktidele laiali, isegi kuidas keegi seda lööb. Olgem ausad, filosoofiast on tänapäeval saanud üksikute kummaliste friikide eralõbu ning tarbetu tarkuse etalon. Kes meist oskaks näiteks öelda, kes on Eesti kõige kuulsam filosoof või maailma kõige kuulsam filosoof? Kuid veel umbes sajand tagasi tegelesid kõik haritud inimesed filosoofiaga ja kuulsad filosoofid olid tõelised staarid, nagu näiteks prantslane, anriibergsoon. Tänapäeval teatakse kunagist Nobeli preemia laureaati, persooni natuke tema kodumaal. Kuid näiteks Eestis vist üldse mitte. Ometi on kirjastus Ilmamaa võtnud kätte ja Antnud eesti keeles välja persooni tuntuma teose loov evolutsioon. Sven vaba uuris lähemalt, mis mees see persoon oli? Anariiberg son sündis 19. Nende keskpaiku mis oli teadusmaailmas rangelt ratsionalistliku ilma käsitluse kõrgajaks. Kui Aga persoon ise filosoofiaga tegelema hakkas, kujunes temast üks mõjukamaid vastaseid tolleaegsele mehhanitsistlikule eluvaatele. Nõnda nimetataksegi persoonid laevani mitmetes sissejuhatustes filosoofiasse Ir ratsionalistiks intuitivistiks ja muude taoliste nimedega, mis just nagu lubaksid arvata, nagu oleks tegu mingi hämara müstikuga. Võttes aga ette äsja eesti keeles ilmunud persooni ühe põhiteose loov evolutsioon, selgub, et tegemist on loogilise arutluse mõttes küll piisavalt range ja põhjalikku mõttearendusega. Loba evolutsiooni eesti keelde. Tõlkija ja toimetaja Margus rõhutabki ET persooni vastandumine 19. sajandi nii-öelda tervemõistusliku maailma pildile ei tähenda, nagu oleks prantslane igasuguse loogilisuse vastu. Noh, kui lugeda mingisuguseid filosoofia, mingeid õpikuid, teatmeteoseid, ma ei soovita seda kellelegi teha, aga või vähemalt seda mitte nii liiga tõsiselt võtta. Aga sealt võib jääda persoonist sinna väga lahja mulje, ebatäpne ja noh, kuidagi selline tundlev. Aga kui persooni ennast lugeda, siis see ei ole üldse tõsi, vaid just nimelt kõik tema teosed põhinevate poolest aastatepikkusel põhjalikul, uurimist tööl, nii et ta oli oma teadusega väga hästi kursis, nii et see kriitika ei ole sugugi selline kerglane. Ta tundis väga hästi oma ajastuse, psühholoogiat, bioloogiat, ta peab 18 kahekõnet teadusega tühista teadust, vaid noh, tema idee järgi filosoofia, teadus võiksid teineteist aidata. Noh, tõepoolest, kui lugeda kohe neid lõppjäreldusi, siis need võivad tunduda võib-olla tõesti müstilised, aga see, kuidas selleni jõutakse, need eristused kestuse ruumi vahel ja kõik, mis sellest johtub, see on filosoofiliselt rangem, aga oluline tema, see vastandamine ei olnud mitte lihtsalt selline umbropsu või selline tundlev või nagu nii mõnedki ju üritasid, vaid tema vastandamine tõepoolest sellisele mehhanismile või sellisele vulgaarmaterialismi läheb on väga põhjalikult ja programmiliselt läbi töötatud kogu tema loomingu jooksul väga rangelt. Persooni üheks keskseks ideeks oligi ajamõõtme rõhutamine inimese maailmatajus. Lõpuks on ju aeg see, mis sunnib pidevasse muutumisse maailma meie ümber. Kui meie arusaama maailmast. Bergsarnit tühist loogikat otseselt vaid nii-öelda paigutab selle loogika või persooni sõnadega sellise arvulise mõtlemise või sellise haruline mõte, mis on ühtlasi selline ruumiline asetab sellisesse avaramusse tervikusse. Sellel on ka omad. Geneetilised põhjused, miks me mõtleme, peaks, oli suur probleem, miks me ruumistame aega või võib-olla kõikide filosoofide üks suurimaid probleeme, mõelda aega ja vastandada sellisele tavalisele aiaruumistamisele sellel samal aja ruumistamisel, sellel on ka omad põhjused kõige lihtsamalt öeldes selline igapäevase elu praktilised vajadused aga ütlevad igapäevases elus praktiline toimimine on ainult üks osa inimeksistentsist või ja siis filosoofia peaks siis nagu arvama seda tervikut. Filosoofia on mõtlemine kõigest ja selline praktiline toimimine on ainult üks eksistentsi moodus viis. Kuigi on Riibergsoon oli paljuski oma raamatutes sädeleva ja ladusa stiili tõttu eluajal äärmiselt populaarne võib hooti öelda, et tema ideed ei sarnanenud mitte tema kaasaegsele filosoofiale vaid sedasorti mõtlemisele, mis hakkas arenema pärast teist maailmasõda. Margus Ots siiski hoiatab paralleelide tõmbamise eest persooni ja tänapäevase, ütleme näiteks. Elektroonika on jällegi see oht sama põhimõtteliselt miks teda vahepeal ei hinnatud, väärtustatud samade siltide all võidakse teda nüüd hakata hindama, aga see võib tema mõtlemist ikkagi, noh, reetove. Siiski tuleb tõdeda, et persoon on nii Mandri-Euroopas kui angloameerika maailmas mõjutanud just sedalaadi filosoofiat mis Buddy vastandunud 20. sajandini valitsenud valgustus mõtteviisile. Eriti olnud rektsioon olnud südamelähedane prantsuse filosoofile sildulersile. Samuti ei saa mainimata jätta, et persoon oli sümpaatne Uku Masingule kes ei väsinud vihkamast 19. sajandi nii-öelda tervemõistusliku maailmapilti. Persooni tõlkija Margus Ott lubab oma eessõnas loovale evolutsioonile, et Ilmamaa kirjastusel on plaanis välja anda ka teised anriiberektsiooni põhilised tööd. Johns, mis on populaarne, kuid väljamõeldud kunstnik, kõik, kelle nahk on pugenud hoopis Marko Mäetamm ja Kaido Ole. Üleeile avati Tallinna linnagaleriis missi uus näitus. Kuluaarides kostus, et seegi väljapanek on üle prahi. Uued tööd on enneolematud ja mis ise on kaunim kui kunagi varem. Kaido Ole meenutab minevikku ning muutub siis korraga süngeks, küsis Eero Epner. Kaido Ole, kas sa mäletad, millal teie esimest korda mõtlesite Johnsmissi peale? Neli-viis aastat tagasi pakkunud 2000. aasta numbreid olid esimesed tööd ja ma mäletan, et ega palju enne selle peale ei mõelnud kaasa, tulin püks, paks kohe mingi nagu enne mõtlesime, hakkasime tegema ja noh, neli-viis aastat. Kas ta oli tegelane, kes kerkis aegajalt üles või oli ta selline pidevalt kestev projekt, mille peale te mõtlesite väga sageli? Ma üldse mõtlen niimoodi, et ma ei saa naguniimoodi hüplikud mingi asjaga tegeleda, et kui teil on korra tekkis, siis ma arvan, minul olid kogu aeg peas, ma arvestasin, et mingisugused osa töödest tuleb ambitsioon, Smišinud mitte tahma kogu jagu, mõtlesin uusi, tõid välja, et noh, see oli ka nagu ikkagi millegagi seoses mingi mingil põhjusel, või kui meil mõlemal tekkis soov, aga põhiliselt muu reserveeritud mingi hulk energiat, hulk mõtteruumi, pea John Smithi jaoks hooaeg noh, ma ei oska öelda selle fifty-fifty või noh, sellega kuidagi nii et noh, enda asju tehes olid nagu no ikka ütleb jah talle fifty-fifty nagu, et enda asja tehes kui hea peale tõukuda, nüüd ma ei, ma teen enda asja, teadsin, et varsti-varsti me teeme John Smithi ka, et noh umbes nagu pooleks siis oligi. Mis sa arvad, mis oli kõige meeldivam ja mis oli kõige ebameeldivam rahandusministri juures? Kõige meeldivam oli see, et, Tore teha koos, sest paljud kunstnikud on üldse kunstid ja mina olen veel ekstra egoist, tegelikult meil on kogu aeg harjunud üksinda tegema, mulle meeldib väga teha kõiki asju üksinda, mitte ainult kunsti valdavalt, aga noh, võib-olla siis nagu eriti teravalt tuleb mõnikord välja, et see oli nagu sõpruse vajadused, on mingid asjad koos teha, kaifida koos tegemiseks kõike, kas see on siis koos matkama minek või midagi muud, aga noh, selline asi, et, et sa saad sellega kunstis teha, et äkki selline koostegemise kogemused koos kõige selle lõbu ja paljuräägitud jagatud vastutus ja kõige sellega on situatsioon, oli hoopis teistsugune ja see oli tore ja nad ei pidanud kõik ise välja mõtlema, sai kõigest ka ise vastutama ja kuidagi pall käis käest kätte kogu aeg, asi sai kuidagi märkamatult valmis ja siis selleks rõõmsa näoga seal all istuda ja et see oli, oli parim osa. Halvim osa võib-olla on sellest, mis sellest eelmisest jutust kohe nagu need lähtub jälle, et kuna ta ei ole päris minu enda laps, kui niimoodi eriti pateetiliselt väljenduda, siis ta võib kuidagi nagu ripakile jääda. Et noh, ta ei ole nagu päris kumbagi oma, et jääbki nagu niimoodi, et noh, väga tore ja kena, aga kestahes nagu hoolitseb siis. Ladu konkreetsest hoolitsemisest rääkida, need tööd on seal aga, aga noh, ikkagi niimoodi ladu põlema läheb, kes neid töid hakkas esimesena välja? Lehmad annavad oma tööd välja ja siis põlevad sisse sinna. Et see mingisugune oht on nagu, et et tema üle rõõmus tulu on ära tarvitatud, mis ta siis saab? Milliste Smifi töödega see ise kõige rohkem rahul oled või või millele kõige õnnelikum? Linnas on mingi vastuolu, et vaieldamatult kõige olulisem töö on Veneetsia projekt mitte ainult üksi, sellepärast et ta Veneetsias väljas oli ikkagi sellepärast ka, et noh, võib öelda, et see on siis mingisugune eksam läbi selle kadalipu sinna saada. Et juudas midagi pidi olema altariga kõige kaugemale arendatud, kõige komplitseeritum ja kõige mitmekihilise ja teised olid sellised juba mahult väiksemad, igatepidi pisemad, et üks selline pisikene täpne repliik, aga see oli selline noh, kas just romaani mõõtav, igal juhul pikem, mahukam kui teised. Et see igal juhul aga. No ma ei tahtnud väiksemaid asju nagu halvustada, eriti need esimesed, mis seal kõige nagu lollima, siiruse rõõmuga tehtud, et see energia kindlasti on seal väga hea, sest Veneetsia projektis oli jälle seda rõõmu oli mõneti nagu vähe, tähtajad pigistasid ja mõned asjad olid nagu väga ülepeakaela ära teha, seal olid paljud asjad ikka nagu kohe tehtud, lihtsalt tegemise hetkel lihtsalt tehtud lihtsalt jõuga, mis tegelikult kunsti juures ei tule kunagi kasuks, aga seal ta nagu läks, õnneks veel, aga esimesed asjad, need olid 100 protsenti lihtsalt rõõmuga tehtud, et see on alati üks väga haruldane võimas mootorit. Mis juhtus enne seda näitust, miks John Smithi enam ei ole? No vot juhtuski vist see, kui sa enne küsisid, et mis on nagu halvim asi, mis, mis John Smithiga seoses meelde tuleb, võib-olla nüüd juhtuski see asi, et. Et see asi, mis me välja mõtlesime, mis me tahtsime algul teha, see projekt, mis oli täiesti tüüpiline, heas mõttes idee ja millest oleks saanud teha täiesti heas mõttes tüüpilise Seasons Messi näitused. Et võib-olla ühel hetkel äkki mõlemad tundsid, et Ma tahan, kahe vahepeal ripub kummalegi ei läinud enam nagunii väga korda. Ja siis ta kukkuski Barcel sinna vahepeale maha lihtsalt. Noh, algul oli lihtsalt huvitav teha, sellepärast et vaadata, et mis nagu välja tuleb, koos on tore teha, vaatame, mis välja tuleb, et kui need koos neid asju teeme kuidas füüsiline kehand välja tuleb ja mis tähendusi oma pea ja kuidas ta paistab ja seda asja ma nüüd kõike teame. Ja kuna ta päris isiklikult ei ütleme, ei puuduta või noh, pole kunagi puudutanud kumbagi meist 100 protsenti. Nüüd oligi nii, et kuule, me resultaati teadsime enam-vähem ette, aga mis siis, et oleks hea resultaat, võib olla olnud siis ja kuna ta oli isikliku katet täiesti ei ole, et siis nagu äkki osutus, kas seda on mõtet teha noh, lihtsalt sellepärast, et tuleb hästi välja, ta on kena vaadata, mis me edasi teeme. Algul tulid väiksed, sellised praktilised küsimused ka, esimene versioon oli küllaltki materjalimahukas ja selline kolm tee, et, et kuhu ta paneme pärast ladu on juba täis enda asju, solfi asja, mis ma sellega peale hakkama ja ja noh, sealt kõige sihukese tarvisemalt Ahanite aastakese järgmine küsimus, mis mõttes üldse teeme, on ta meil nagu eluliselt vajalik tavaliselt tõesti väga teha ja mispärast me tahame seda väga teha? Niimoodi norida siis need vastused pidama. Kui Eesti talv on oma võimu näidanud, siis Eesti suusakoondis olles peab ennast tõestama kultuuriga ja ilma analüüsi ja spordinurka saabus võrdlusmaterjal Jaapanist. Vanemuise näitleja Karin Tammaru annab raadiopärase vormi Christian nõlvaku Tokyost saabunud kirjale. Tervitused talvisest Tokyost. Ilmselt pole eriti üllatav, et kirjutan sulle seekord lumest. Maju ja inimesi matvat hanged, mõnisada kilomeetrit Tokyost põhja pool ja mitmed taevane püsiv lumekiht Tokyos, kus lumes muidugi on tegelikult harv nähtus on hoidnud rahva meeli ärevil kogu uue aasta alguse. Selleks ajaks, kui sa mu kirja loed, on ilmselt suurem hulk sellest lumest küll juba merre tagasi jõudnud kuid olles ise mõne aja eest põhja poolt tagasi pealinna jõudnud, tahan sinuga jagada selle eripärase kogemuse võlu, mida pakub jaapani talv. Lumi tundub siinmail teistsugune kui Eestis. Kuna ilm pole külm, vaid kõigub pluss kolme ja miinus kolme vahel välja arvatud Hokkaido, kus oluliselt pikem ja püsivam talvekülm siis lumi ongi raskem ja majesteetlik kum. Niiske kliima tõttu sajab seda ka hulgaliselt rohkem. Jaapani traditsioonilised õrna konstruktsiooniga tõmmud puitelamud ja iseloomulikult kõverad madalat männid loovad mitmekümnesentimeetrise lumega kaetult ebamaiselt kauni kontrasti. Mäkke ronides. Nii umbes 800 meetri kõrguselt alates omandab lumi veelgi müstilisema jõu. Lume alla mattunud puud kaotavad oma identiteedi pea täielikult ning neist tekkivaid tontlike jäätunud moodustisi kutsutakse rahvasuus lume monstrumiteks. Kogu maastik mäe tipus on seega silmipimestavalt valge. Raske on uskuda selles ilus peituvat ohtu. Ometi võib liigne lumekiht katusel selle purustada ja tihe lumesadu rongiliikluse seisatada. Jaapanlased kasutavad muuseas lumesaju korral samuti vihmavarje. Nende hirm märjaks saamise ees tundub võõramaalasele kummaline. Kuid seal on omad põhjused. Üheks nendest ilmselt see, et maju Jaapanis ei köeta. Nii et ega toaski riided kuigivõrd kuiva. Elutoas on küll laual jalgade soojenduseks elektriline küttekeha, mida nimetatakse kotatsuks ja vahel veetakse ka magamistuppa mõneks hetkeks soojapuhur. Kuid sisuliselt on väljaspool elutuba maja soojakraadid, nii umbes kümneligija. Öösel langeb seegi oluliselt. Sellele vaatamata jooksevad jaapanlased meie mõistes poolpaljalt ringi, joovad külma teed ja kannavad salli rohkem värvi pärast kui üldse. Gripipuhangutest pole siinmail aga midagi kuuldud. Kindlasti huvitab sind, kas kena lumekuhi tähendab jaapanlaste jaoks ka suusatamist? Sellele saab ilmselt kahtemoodi vastata. Mägedesse suusakuurortisse minnes on seal inimliiklus tihe ja nii väike, kui suur, kihutavad suuskadel võidu ning otseloodis mäest alla põhja prefekt uurides on tõenäoliselt raske leida mistahes vanuses kohaliku, kes taolise kunstiga hakkama ei saaks. Kuid sellest töömõnust, mille eestlane tundide kaupa murdmaad mööda rühkides saab, ei tea siinsed inimesed küll midagi. Ega siin pole muidugi kuigi palju ka tasast maad, mida murda igal juhul teemal klassikaline või vabastiil Pole jaapanlasega vestlust arendada. Võimalik. Vastukaaluks lumerohkusele põhja pool on Tokio kõrval prefektuuri Yamanaši elanikud mures hoopis väidetava lume vähesuse pärast putši mäe tipus. Jaapani kõrgeim mägi putsis on, nagu seda siinmail kutsutakse, pole mitte ainult selle maa au ja uhkus ning kõigi asjade mõõt vaid siiski vulkaan mis küll hetke seismiliselt passiivne, ent ometi mitte igaveseks kustunud. Täpsemalt öeldes ajaloolised andmed tõestavad, et putsi san purskub iga 300 aasta tagant. Viimane kord juhtus aastal 1707. Lihtne arvutus näitab, et mäe lähistel elavatel külaelanikel on tõepoolest aega hakata silmi lahti hoidma. Hiljuti ajalehtedesse jõudnud külaelanike kaebused kummalise nädalaid kestva peavalu ja seni koduaias silmarõõmu pakkunud varblaseparvede kahtlase kadumise üle on aga osade ekspertide sõnul siiski alusetuks tunnistatud. Tavapärasest väiksem lume hulk putsis Ani tipus on vaid ajutine klimaatiline nähtusega oma mingit seost mäe seismise olukorraga. Teine osa ekspertidest väidab siiski, et putsis on, võib plahvatada iga minut. Kui see peaks juhtuma, on korraliku tuhakihti ning ehk ka eeskujuliku maavärinat oodata. Tookyossegi loodetavasti ei, kiirustav, putsis on siiski ajast ette ja enne 2007. aasta saabumist Saarma sel suvel veel oma kohustusliku ronimise maailma ühe kauneima mäe tippu ära teha. Seniks aga head kevade ootust janek jõuludest juba kuu aega möödas, peane kirsid õitsema ei hakka. Kristel. Kultuuriministeeriumist saabus äsja teade, et teatrid, raamatukauplused, kinod ja näitusesaalid on avatud ka järgmisel nädalal toimetab ja Janek Kraavi ja helirežissöör Külli tüli tänavad tänase saate kuulajaid juba ette, täname ka klassikaraadios kell 18 15 kultuurikaja kuulanuid. Järgmisel nädalal jätkame. Seniks aga soovime loomingulisi suur võite nii elus kui kunstis kõike head. Kuulmiseni. Tere, mina olen Peeter Laurits. Sellega õieti lugu, see on tegelikult või noh, ütleme niimoodi, et indoeurooplase jaoks, kes on viimase 500 aasta jooksul hävitanud lugematul arvul tsivilisatsioone noh, need ongi nagu sellised lood või lookesed üks muinasjutt teiste reas. Aga tegelikult on tegemist ühe väga huvitavat tsivilisatsiooni, oli maailmamudeliga, need on Ameerika looderanniku indiaanlased, aidad akvakjuutlik põhiliselt, kes. Elasid põhimõtteliselt hästi soodsas olukorras ressursside mõttes. Ookeani pealt tulid head soojad tuuled. Teiselt poolt kaitsesid tihedad mäeahelikud, mis olid metsaga kaetud. Nad elavadki seal pikal hästi pikal noh, praktiliselt Alaskast kuni kuni California, nii peaaegu California ülikitsal maaribal ookeani ääres, noh see nende asuala ongi võib-olla ainult mõned kilomeetreid lai, mõnede kohtade pealt ja mägedes tulevad olla niuksed, toredad teed, mida mööda käivad kalad kudele. Ja siis kord aastas tuli põhiliselt mõne nädala jooksul aastas tõsta kahvaga nii palju lõhet välja sealt jõest kui palju aasta jooksul jõuti ära süüa. Ja siis võidi veel käia lõbu pärast mägedes, hirvejahil ja rituaalsetel põhjustel vaala püüdmas. Tal oli nendel püha loom ja aeg-ajalt tuli vaalalt võtta hing seal üks selline riitus, millest nad ei ole Strupid vait, mannile eriti midagi rääkinud. Need rahvad on muuseas needsamad, kes esinevad Charmoshri teed männifinaalis, kellede juurest mees läheb paadil ookeanile. Eks osa muuseas, sellest sellest vala hingeviimise mütoloogiast. Aga üks teine asi, millest nad on palju rohkem stuubid, vaid pannile rääkinud, on Potlazz. See on üks selline eriline riitus, vara hävitamise riitus, mis põhineb uskumusel või tõsiasjal. Et kui liiga palju varandust või hüve hakkab kuhjuma siis ajab inimestevahelised sidemed ja suhted rikki. Tekivad tülid, tekib kadedus, tekib jama, niukene nügimine, murelemile ja kogukond ei saa enam nii hästi hakkama kui varal. Ja nemad leidsid siis nagu sellele probleemile lahenduse niiviisi. Mitu korda aastas toimuvad suured pidustused, kus pidustuste osaks peab kindlasti olema baklatš, seal siis varateadlik hävitamine, võetakse kalu, kanuud, lüüakse põhjalaugud sisse, et teda enam kasutada ei saaks, tehakse sellest spirituaalne, tuli või, või, või midagi teisiti, riituslikult tuuakse neid kuivatatud lõhesid, kui neid on mõneks aastaks liiga palju püütud. Visatakse minema, pannakse lõkkesse, riided, mõistetakse, päevanäod määritakse ära, kõik lüüakse läbi, laristatakse nii, kus vähegi saab. Ja järgmisel päeval kohe kõigil palju parem olla. Ja cracki jutlitelekski pealit ja ei olnud nagu pealikega midagi, mida elu jooksul vähemalt neljanikest korraliku Patlatšee pidanud.