Umbes kuu aega tagasi olid mikrofoni ees kirjanikud Viivi Luik ja Jaak Jõerüüt ning pealkirja all kodus kaks kirjanikku. Kõnelesid nad Vahemere-maantee atmosfäärist nii füüsilises kui vaimses mõttes. Täna on saates kodus kaks kirjanikku, külalisteks kirjanikud Liis Eppelil, Andres Ehin ja nemad panid oma esinemise pealkirjaks reisid ilm siia, Ulmsi. Hiljuti kohtasin mina ühte üheksaaastast tüdrukut kes käis koolivaheajal oma isaga Egiptuses. Mina küsin sellelt tüdrukult, et mis sa seal Egiptuses nägid, ka? Tüdruk kehitab õlgu ja teeb nägusid ja ei vasta. Mina küsin, et kas sa kaameleid nägid? Tüdruk mõtleb ja ütleb, et näi näinud. Mina küsin, et kas sa, kas sa püramiide nägid Egiptuses? Ta vaatab mulle arusaamatult otsa ja ütleb, ta ei, ei näinud pinget raamite ja ma ei tea, mis asjad need ongi. Kas sa lapsi nägidki silma järgmiseks? Ei näinud, Atwana inimesi nägin. Siis ma küsin lapselt, et mis sa tegid oma isaga 10 päeva seal Egiptuses. Ja laps ütleb, et. Me olime basseinis ja me olime basseini kaldal ja siis jälle basseinis ja siis jälle basseini kaldal sedasi ja see pani mind mõtlema, et et kuidas elu, elu ja olud on muutunud. Tänapäeva üheksaaastane laps saab valiitakas, kar sõidab 10 kilomeetri kaugusesse basseini siin Eestimaal või või Egiptusesse basseini. Panime veel mõtlema, et kuidas me omal ajal unistasime, kuidas me rändasime mõttes ja ettekujutuses ja võiks isegi öelda, et vaimusilmateed pidi nendesse maadesse, millesse me hiljem sattusime või ei sattunud. Või appikene, sattusime õigel ajal või, või liiga hilja. Mina ise olen pääsenud türgimaale 20 aastat hiljem, siis kui ma juba türgi keelt olin 20 aastat osanud. Aga see ei olnud mitte liiga hilja, siis ma veel jaksasin huvi tunda. Isegi Soomesse Soome keelt õpetanud soome keelega tegelenud ka oma 10 aastat enne kui aasta, enne kui sa ükskord soome said. Ülikoolist jäi mulle meelde 60.-te aastate alguses, et kuidas niimoodi üliõpilaste hulgas räägiti, et õpetaja Paula palmeos, meie soome keele õpetaja ei pääsenud ühte rühma, mis pidi Soome minema ja põhjus oli see, et ta oskas soome keelt. Nonii rännud ilmsi rännu Tulmsi, et äkki ja see on ka millekski hea, et me omal ajal ei, ei saanud kohe minna nendesse maadesse, kuhu me igatsesime ja mille keelime olime õppinud. Kuidas sulle tundub? Jah, ma arvan, et meie põlvkonnale on see maailma avanemine küll tõeline ime. Ja sellepärast on meil kahju tihtilugu vaadata nooremat põlvkonda, kes okei enam aru, et seeme on juba nii väga tavaline ja käin korra ja küllap lähen teist ja kolmandat korda veel ja ma ei püüagi, arvab tihtilugu noorem inimene, et ma ei püüagi seal ühekorraga nüüd nüüd kõigest aru saada ja viimast võtta. Aga ega meil on ikka niisugune tunne, et peaks viimast võtma, peaks mingisuguse hästi huvitava elamuse saama nendest kohtadest, kus kas mingi elamus ehk võimalik on. Ma tunnen, et ma pean kuidagi kaitsma või seletama seda last, et ta ei olnud ju rumal ja tegelikult laps, Egiptusse olemine oli seotud sellega, et isa ei elanud perekonnas ja laps sai sellel Egiptuse reisil mis küll oli muljete poolest vaene, ometigi koos olla oma isaga. Ma tunnen, et ma pean siin täpne olema, ei ole kuidagimoodi häbistamisele kohtumõistmises. Ja teine asi on ka see, et lihtsalt igapäevatööst väsinud ja tülpinud inimene tihtilugu ei sea endale suuremaid eesmärke kui see, et tahan minna niisugusesse kohta, kus soe päike ja, ja soe merevesi on garanteeritud. Nii aga läheme oma teema juurde tagasi, mis on kirjanduse tõlkijate rännakud iseendas ja ettekujutluses ja tegelikult me oleme aastat 15 tagasi Andresega tõlkinud soome luuletaja musta päev ja teadlase nimega marti haabjo luule kokku linnupüüdja. Ja see ilmus huma kirjastuse marti Haavio ehk musta käe luuletaja ja nimega on sündinud 1873. Ja tema arendas muuseas, Eestis kirjutas näiteks väga ilusalt luuletused Haapsalu valge daam mille kaks esimest salmi ma loen ette. Ja mina tunnen küll Läänemaahõngu ja Läänemaaõhustikku. Me tuleme risti rabast ja läbime-Läänemaal. Me istume lossimüüril ja pimedaks õhtu ei saa. Me kuuleme ööeelseid hääli, kuus kõrges on kinni pilk, öö, hirm vanas Haapsalus valgeks teeb Kuu sarve laterna pilk. Ja mööda hilise suve lopsakaid puiesteid liigub lossi vareme poole, nii mõnigi habras neid tuulelipu peal kummalist lindu. Me uurime innuga. Tunnen eneses rüütlivaimuhing, mul samastub linnuga. Aga see oli musta päästandhakas, kas selles Haapsalus ja eesti matkal ta käis tõepoolest. Ja ma loen Mustapäev teisse luuletuse algusse veel ette Fatima surm, et seda meie teemat edasi arendada. Selle Me oleme kaadressega kahe peale tõlkinud. Siin rif püülide majas. Me piibuta olla ei saa. Ja kangastub tubakasuitsus meile kauge kodumaa hing, haige meil neiust kallist, kes koju maha on jäänud, see mälestusmeeli painab. Me piibuta olla ei saa. Ja puude poolt pöördub me poole öö kummastav varju. Käänd on Q, selles süüdi me teame, kuid piibuta olla ei saa. Ja kangastub tubakasuitsus meile kauge kodumaa. Edasi läheb sedamoodi Tripolis leinata taks ühte tüdrukut, kes on surnud ja see on Fatima ja seal on väga mõjus luuletus lõpuni välja. Ja kui see raamat oli juba ilmunud ja Tartu kirjandusmuuseum, mis oli Soome kirjandusteadlaste kohal viibides selle raamatu esitlus ja, ja jutu musta pääst, siis mina sain aru. Appike Mustamäe ei ole kunagi käinud seal Tripolis, millest ta nii ilusasti kirjutab ja nii usutavalt kirjutab. Ja sellega seoses räägiti seal ühest tähtsast asjast, mida mina kuulsin siis esimest korda, et kunstnikel on ei, teetiline, võime kandress, sina tead paremini, kas sa tahaksid seletada, mis asi anteetiline võime? Teetiline võime tähendab niisugust meelelist mälu. Et kui sa näed mingit kaunist sammaldunud kivi või või mingit väga ilusat mereranda või väga kaunist neidu või, või väga kaunist taevast ilusate pilvede mais itkulaul on selles Fatima luuletuses, siis ütleme kunstniku või kirjaniku kokkulaadiga inimestele jäävad nad meelelised muljed väga teravalt meelde ja nad on suutelised neid justkui esile manama. Igal võimalikul ja võimatul hetkel oma silme Ja ma tahaksin öelda, et nad on võimelised neid esile manama ka oma ettekujutusest. Kui see meile mulje lapsepõlves või see ettekujutuse tõelisus on olnud nii tugev, siis nad suudavad seda esile manada ka. Ja mis puutub mustabasse, Sestaja ei olnud Tripolitaanias ehk praeguse nimega Liibüas käinud, aga ta oli kusagil maailmanäitusel käinud Tripolitaania paviljonis, seal istunud küllalt kaua. No ma tundsin, et meid aitas natuke seda ilusat Fatima surma luuletus tõlkida seet. Et me oleme ka unistanud pidamast ja ühtteist läbi elanud mõnel Idamaal ja ja ette kujutanud idamaad. Eriti sina, Andressolek, pärit niisugusest kodust, et kui ma nüüd natukene liialdan ja natukene lihtsustan, siis ma siis ma tahan küsida, missuguseid teatmeteoseid sa juba võrevoodis olles väikese poisina niimoodi sirvissid ja uurisid. Mina nimelt panime ka imeks, et et sinul on ettekujutus maailma ajaloos nagu mingi eluslind ja orienteeruda selle ilusa lindi peal. Ja paljud minu põlvkonnakaaslased, kes Me sama samadest koolidest oleme tulnud meie ettekujutus Realo elususest on niisugune kaleidoskoopiline tükike siit ja tükike sealt ja need tükid ei sobi hästi kokku ja pole harjumust neid tükke kokku panna. Niisiis, mida sa uurisid võrevoodis, olles? Noh, kas nüüd võrevoodis olles aga, aga jah, kuskil juba esimestes klassides oli mul tihtilugu ees niisugused suured raamatut nagu maailma maad ja rahvad eesti ajal välja antud kolmes köites ja ja siis üldine ajalugu, maailma ajalugu, viies köites ja sallid huvitavat pildidki. Need jah, üldist ajalugu, seda ma vaatasin võib-olla tõesti peaaegu võrevoodist, et et väikesed titad, kui ma lugeda ei osanud, sest ma vaatasin pilte ja eriti tugeva mulje jättis mulle Abraham Lincolni vee. Ja ma seda Abraham välja öelda, ütles kraabram ja kujundasin endale sellesse vaate usundi, milles Secaraabrabeli peajumal selles umbes kolmeaastaselt vist aga jah, lai maailm ja selle kauged ja huvitavad nurgad ja need on mind alati huvitanud ja sellepärast ma ei suuda olla niivõrd kriitiline kogu selle globaliseerumise vastu, kui paljud meie arvamusliidrid on, et ma näen kas selle globaliseerumise häid külgi ja ma olen päris rõõmus, et emaili teel basal pidevalt olla, et siis mõne oma jaapani või india või või Paraguay või Uruguai sõbraga ja vahetada meile ja küsida, kuidas läheb ja lugeda uusi luuletusi, mida ta kirjutab, talud ja juhul kui neid on inglise keelde tõlgitud, sest hiina keelt ma näiteks ei oska. Ma küsin veel, et kust sul tuli see mõte mängida oma perekonnas, oma oma lastega minugacy pühapäeviti seda mängu, et ütelge mulle nüüd, mis on pangarahvaarv või et kes on Tansaania president või või kuidas Birma aus nimi. Minul on olnud raske kaasa mängida seda mängu, sest tean vähe ja ja unustan selle aeg-ajalt ära, mida ma teen. Aga lastele on see mõjunud. No ma arvan, et see on mulle jah, ikkagi ikkagi lõbu pakkunud ja ja ei, sest nii väga, aga natu-natukene küll ja ja kooliajal oli klassis seal mõnede poiste vahel moes niiviisi mängida. Kas õpetajad genereerisid? Ei, poisid ise, kes uudishimulikult tipp hiljem on mul ikka noh, eriti viimasel ajal on mul ju see hirm, et mälu pole enam võib-olla nii hea kui tali paarkümmend aastat tagasi ja ma teen seda ka enda mälu värskendamiseks, aga praegu ma olen igatahes palju halvem selle koha kui kunagi varem. Enne kui sina võid küsida minu türgi huvi kohta, mina küsin veel, et see 72. aastal välja Loomingu raamatukokku karske õhtupoolik, milles sina olid üks autoritest ja teine oli. Teised olid Vormsi nõid Enn mikker ja, ja siis oli see maalikunstnik ja karatee mees. Rein Siim oli. See mikker ja Rein Siim, selle tegevus toimub Eestis ja Birmas kuskohalt see Birma äkki tuli ja miks Birma äkki tuli? No ees tegelikult saanud seal firma olema, aga see oli, tegelikult oleks pidanud olema Hiina, sest ma kasutasin selles näidendis ühte vana hiina ennemuistset poeemi, hinge tagasitulekust. Aga siis nõukogude-Hiina suhted olid just selle raamatu ilmumise ajal niivõrd halvas seisus, et ma ei mäleta, kas ma ise kartusest või, või siis Loomingu raamatukogust toimetajad soovitasid, et vot kui hiina asemel midagi muud. Ja, ja siis firmaga olid suhted nii enam-vähem korralikud. Sest et noh, Armeenia raadio anekdoot. Seal oli siis firma peaminister tol ajal. Nii et jah, see hiina kuldse ajastu luule umbes aastatesse 200 ja, ja 300 enne Kristust on mind alati huvitanud. Aga ma olen küllalt laisk olnud, nii et ma ei ole viitsinud hiina keelt õppida. Ja sellepärast ma imestan sinu usinust, et sa oled nii palju mitte ainult türgi keelt, vaid ka teisi turgi keeli õppinud ja nendest nendest tõlkinud, milles pihta hakkas. Minu huvi türgi keele vastu, ma olen ka ise seda hiljem tagasi pidi mõtelnud ja ja püüdnud ette kujutada seda 50.-te 60.-te aastate kinni olemist. Kas maailm oli ikka väga kinni meie ümber? Ja mulle tuleb meelde, et kuskil keskkoolis sattusin ma Rapla kultuurimajas nägema kohaliku näiteringi esituses näidendit Kunderi kroonu onu. Ja vot seal olid niisugused naljad. Hobusemuna oli veel teil. Pole näinud aga seal kraanuanus olid niisugused elurõõmsad ja siis on naljakad ja, ja koguni natuke veidrad humoorikad, vanad mehed, kes Lankasid või ei lonkavad ja igatahes olid nad käinud Vene-Türgi sõjas. Rääkisid seal imeasju kokku, nad nägu nautisid seda, et nad veel luiskasid poole juurde, see oli värvikas ja see oli, see oli noh, ütleme, et eksootiline ja see jättis mulle kuidagi keset seda hallust väga suguse elusa mulje ja see jäi mulle meelde või see jäi mulle meele mullieks. Ja hiljem juba ülikoolis ma sain Bent nurme konna juures hakata õppima türgi keelt ja varsti hakkasin veerima sõnaraamatus näpuga järge ajades nas õmblik Meti luulet alguses vene keeles ja siis türgi keeles ja ma mäletan oma imestust, et palju vaeva näinud ja türgi keeles Meti luuletuse lahti muukinud. Siis ma päriselt imestasin, et see oli täpselt sama, mis vene keeles õli ja senna Sõmblik Meti viis olla vaba sellest krampis, mis meie maal ehk luuletajatel, 50.-te lõpus ja veel 60.-te aastate alguses. See soli seik neti loomulik igatsus oma kodumaa järele ja see, millest oma luules kirjutas, oli ilus ja inimlik. Ühest küljest oli tuntud justkui suur kommunist, kes Türgis olles vanglates ja siis lõpuks leidis endale teise kodu Moskvas, aga kui mina teda kohtasin, siis oli ta niisugune isand, kellele üle kõige meeldis rääkida nõukogudevastaseid, anekdoote. No kindlasti tal ei olnud võõramaalasena tolleaegses Moskvas üldse mitte kerge elada. Aga minul oli veel see suur vajadus, et kui ma 61. aastal läksin ülikooli eesti filoloogiat õppima. Mul oli kohe suur igatsus ja ütleme, et lausa vajadus kuidagimoodi Eestit kõrvalt näha. Aga kuidasmoodi, sa saad 60.-te aastate algul Eestit kõrvalt näha. Ja siis selle türgi keelega oligi, et alguses ma sain ennast täiendama eriprogrammiga aserbaidžaani ülikooli üheks aastaks ja hiljem veel Moskva ülikooli kaheks aastaks. Jama. Ma arvan, et see igatsus ja selle täitumine oli see, et ma sain Eestit kõrvalt näha ja hakkasin paremini aru saama eestist. Jah, vot ma tahaks nüüd viia mõningad otsad kokku, eks ole, üks on rännakud ilmsi. Me oleme küllalt paljudes maadesse rännanud. Me oleme rännanud Ulmsi kitsastel aegadel, kus võimalusi oli vähe üldse kuhugi minna. Me oleme rännanud viimasel ajal ka internetipidi. Aga kuidas seda kõike siduda omavahel, kuidas tõlkida igasuguste maade luulet ilma iseennast ja oma kalduvusi, oma sisemist mina reetmata. Nii et mina olen mõelnud selle üle, et mina tasakaalustada sel viisil, et kui ma midagi tõlgin, siis ma tõlgin enamasti eri maailma otstest neid luuletajaid, kes ise kalduvad kas väga meeleliselt ekspressiivsele välja, näitusele või groteskini või absurdile või kõikkis nendesse kolme kanti korraga. Ja kuna ma ise enamasti olen ise ütles ka niisugusi luuletusi luuletanud, siis justkui see toetab minu oma luule. Ta vist, ja luuletamine on niisugune asi, et ega sa ei saa seda trenni ta kui sul endal vaim peal parajasti ei käi oma omaenda luulega, sa ei saa luulet väga trendida, aga, aga siis, et oleks piisav Perling ja piisav vormi suutlikkus pidevalt olemas, sest selleks oli just niisuguste mõttekaaslaste või Ma usun küll, mina tahaks samale küsimusele vastates meelde tuletada, et üks minu õdedest kes on maailmas hoopis rohkem ringi rännanud, kui mina, ütles kunagi, et maailm on ühtemoodi enamasti igal pool, mõnel pool natuke kuivem, mõnel pool natuke märjem, mõnel pool mägis, mõnel pool tasasem, mõnel poolrikkam, mõnel pool vaesem külmem, soojem, aga see kõik ei loe. See, mis loeb või see, mis maksab, on inimeste inimlikkus. Ja mida, mida kauem ma elan ja mida, mida rohkem ma teen neid rännakuid ilmsi ja Ulmsi rohkem ma leian, et mu õde ütles hästi ja ma olen sellest kunagi seitsme kümnen datel ka ühe luuletuse kirjutanud pisikese, ja ma loen selle ette. Kõrbe käes leiba Kemustades. Sibulapealseid võttes las täiutades silmi kaameli pilgu ette tõstes. Laotuses kaamel kõrbes mees, naine ja laps labrador-il karakoorumis on üks oma armetuses. Üksi oma armastuses. Et see inimeste nägema õppimine inimeste märkama õppimine ja inimplik osa inimestest, kes võivad olla ka teistmoodi kui meie või väga-väga veidrad esimesel pilgul Nende inimliku tuumakäte leidmine ja nendega suhelda suutmine on see, mis, mis pidi mina olen saanud kaugele maale lahti sellest eksootilisest õhinas, mis minu türgi huvi kunagi oli. See on maha koorunud või mahapudenenud ja mul ei ole, sellest ei olegi sellest väga kahjum, olen läinud kuhugi tasapisi sügavamale ja loomulikult on olnud omad pettumused ja on tulnud nii mõndagi alla neelata ja olla vähem isekas ja kükitada ja kummardada, kui sa räägid võõra kultuuri lapsega ja mõtelda, et mis ma temast tahan. Ja küsida, et mida tema minult tahab. Et see on olnud niisugune teekond kuidagi kõrgemast madalamale ja ikka veel madalamale. Et see on see kunagi seeks sootiline meele kujunti taga igatsema hakkamine, see on käivitanud selle protsessi. Aga sinna suunas on see minek. Jah, nii et noh, tavaliselt me ju võib-olla siis, kui oleme 10 päeva või kaks nädalat kusagil välismaal kusagil teises skulptuuris, siis me ei jõua nende inimesteni, aga tihtilugu seal isegi väike ime, kui me jõuaksime. Aga kui me oleme seal siiski juba mitmeid kordi käinud, siis me leiame ka selle, mis on inimliku olemise põhisellel või teisel Ja kui me saame enne mõttesära teretada need hingesugulased, keda me oleme lugenud või keda me oleme tõlkinud siis on meil võõrale maale minnes nagu juba tuttavad ja sõbrad ees. Linn on linn ja ei ole seal tohutu palju vahet, kui eriti, kui kesklinnaga piirduda Tallinn või või või Lõuna-Ameerikas mede Jill Wellington, Uus-Meremaal. Aga ometi satub. Just vanade traditsioonide tõttu satud mõningatele asjadele, mida ei oska uneski näha. Näiteks, et kui keegi tšansson, professor vallingtonis, tõlkis Sekspiri maoori keelde sessiga seen osutab mitu korda pikemaks, sest alata tuleb. Kui kolooniasse astub sisse astub lavale siis kõigepealt peab ta teisi veerand tundi teretama. Kõikide maoori tavade kohaselt muidu mao varitseda. Näidendit ei vaata kestabki eksperdil näidelda umbes kuus tundi. Kuuldud saates skaneerisid kirjanikud Liis Eppelil, Andres Ehin, mina olen saate toimetaja Martin piiranud ja me kardame seda saadet järgmisel reedel kell üks öösel.