Minu nimi on Silvia urgas ja ma loen luuletuse keta. Mu sõbrad on veendunud, et ajalugu lõppeb varsti ära. Et me ei näe kunagi pensionipõlve. Et meil pole vaja kinnisvara, sest droonid hävitavad kunagi kõik linnad. Et maakera põleb igavese suvekuumuses, kus lakkamatult sajab ja igast köögist saab akvaarium, milles ujuvad kalad peavad ise süüa otsima. Selles stsenaariumis oleksime keta Ida lähedest üks lahjemaid, aga siiski olemas lamamas nägurata päevade toidulaual mereveega täidetud köögis. Sest mu sõbrad on veendunud meil Pole mõtet pensiks raha koguda, sest varsti on käes kõige halvemad ajad. Ja ma kardan absoluutselt kõike. Olen tahtnud iseenda südamelöökidele politsei kutsuda. Aga selles stsenaariumis olema keeta idalõhedest üks lahjemaid, kes tasapisi muretseb, et kui ta vanaks saab, ei ole veel kinnisvara.