Minu nimi on Silvia urgas ja ma loen luuletuse nimega Rimi. Ma ei leidnud sind enam kaubanduskeskuste alt üles. Viiendal päeval nägime Rimi Est põtra. Ta sarved mahtusid vaevalt kitsasse koridori. Jooksin paanikas tuldud teed tagasi allahinnatud sügismantlite taha peitu. Tol päeval ma ei söönud, vaid krõbistasin taskutest leitud silikke geeli pakikest, aga konsensus on, et oli kohutav aasta. Aga mul läks kõik hästi, kuni poed veel eemal olid. Ma kardan seda öelda. Sest kas sa juba kuulsed? See aasta olid kohutav? Keegi ei olnud õnnelik peale minu. Kas see on mu karistus? Kõik mu kangelased on kas surnud või vanad, igavad vingmokad. Aga sellest ei ole midagi. Ma ei leidnud sind enam kaubanduskeskuste alt üles, alt üles, alt üles võrasid eskalaatorid, tahaks teha ise iseenese samme. Igal hommikul olid poed sammukese lähemal. Aga kas see pidi kunagi lõppema? Pidi kunagi lõppema, nii et ma olen iseenda kodupood. Kuuendal päeval vaatasin mantlite tagant välja. Täna põtra ei näinud ja valju hääldist korrati sulle palvet oodata. Mind infopunktis.