Lennukimootoritel möire valjenes ootamatult, see täitis kogu pilvepealse ruumi ja äratas mu üles suike taolisest seisundist, kuhu olin vahepeal vajunud. Ma nagu hakkasin taas kuulma seda muu maailma müra, mille juurest olin tegelikult põgenenud. Muidugi pääsesid mu kõrvad lihtsalt lukust lahti, mis võis olla omakorda märk, et me hakkame maanduma. Umbes sedasama andis teada ka pilk käekellale. Kaks tundi üle merelendu oli tõepoolest mööda saamas. Kuigi seal pood lennuväljal oli mulle hoiatavalt öeldud, et pooltel kordadel pöördub lennuk mete euroloogiliselt sobimatute ilmaolude tõttu tagasi. Et olgu ma selleks ikkagi valmis. Justkui tolle teate kinnituseks oligi meie hommikust väljalendu edasi lükatud, nii et see oli nihkunud varasele enne lõunale. Mõtlesin vist seepeale, et nad seal saarel ei suuda isegi endi jaoks sobivat ilma välja võluda. Aga see oli rohkem nalja korras, maalis neile ilma asjadele tavainimesest tunduvalt lähemal. Ja veel sain nii palju teada, et saarel pole mingit lennuväljateenistust. Et lennuühendus saarega ongi suhteliselt uuema aja nähtus, et varem toimus ainult laevadega, mis olnud sama ebakindel, sest mingit sadamatki saarel polevat. Nõnda siis pidid tublid piloodid iga kord lennuki maandama täielikult oma oskustele ja tähtavatele maamärkidele toetudes mis olevat isegi hea ilma korral seotud mõnesuguse riskiga. Ja kõike seda oli mulle räägitud ja seepärast olin kõikideks asjaoludeks justkui valmis. Seejuures ei olnud mingi vilunud lendaja pigem lennupelglik inimene ja pealegi polnud Hercules 340 mingi reisilennuk, vaid kõhukas nelja mootoriline transpordilennuk ning mina paraku selle ainus reisija nii-öelda Saarele vajaliku kaubasaadetise tasuta kaasaanne. Üksi minu pärast poleks keegi seda reisi ette võtnudki. Seda lasti, mida saar ehk isegi rohkem ootas oli mul vahepeal võimalik silmata läbi paksu klaasi akna, mida võis vist selle ümmarguse kuju tõttu kutsuda ka illuminaatoriks. Seal avara lastiruumi mõlema seina ääres oli ridamisi kogukaid, kaste aga lastiruumi keskel paljude trossidega põranda külge. Kinnitatult paistis üks tõmbi olekuga ookerkollane masin. Midagi buldooseri ja roomikauto vahepealset. Olin kogu reisi aja istunud ja tukkunud kitsukesest tagaruumis kus viieliikmeline meeskond käis üksteise alla ennast sirutamas ja ka kohvi rüüpama. Kohvimasin seisis sisse lülitatud minu ees kitsal lauakesel. Ma olin niisiis selle aparaadi valvur, mina, see tähendab ülikooli kolmanda kursuse järel teatud põhjusel stuudiumi pooleli jätnud meteoroloogiatudeng Swarra Sverra Hanssen. Ja ma olin nagu öeldud, teel saarele, kus oli hiljaaegu üks ametikoht ootamatult tühjaks jäänud täpsemalt meteojaama vaatleja oma. Kuid kohe justkui selle mõttekäigu peale avanes pilootide ruumi uks ja üks neist univormis härradest kutsus mind käeviipega lennuki kabiini sellesse erilisse kohta, kuhu reisijad tavalises lennukis kunagi ei satu. Teine piloot, kõrvaklapid peas, osutas ettepoole, lausus valjusti imetlege noormees. Niisugust pilti ei näe meiegi kuigi sageli. Ma arvasin kohe, et saar juba paistab. Kuid päriselt nii see siiski polnud. Mu pilgule avanes sealt kokpiti akendest suurepärane pilvepealne panoraam, mis oli täis loojuva päikese nõrka paistet. Kusjuures meist madalamal lebas üsna ühtlane helehall pilvekiht. Ent just sellest massist ja üsna meie kursil tõusis tollest pilvekihist kõrgemale mäe suursugune valge koonus. Mulle oli küll räägitud saarest, kuid ei sõnagi sellest mäest, mis tundus nii võimukas ja suveräänne esialgu siis kogu saart kehastav. Võimalik siiski, et mäe nimi ja iseloom oli ka saare tutvustajal korraks jutust läbi lipsanud, aga ma polnud sellele absoluutselt tähelepanu pööranud. Nii oli see mu esimene kohtumine temaga. Igal juhul jättis roosakas päeva lõpu paistuses mägi mulle unustamatu mulje ja seda vist oligi esimene piloot silmas pidanud, kui mind kabiini kutsus. Saar ise ja maandumine kusagil seal all oli hetkel justkui teisejärguline asi. Olin vaatest nii lummatud, et unustasin piloote isegi tänavast. Kuid kohe kaldus Hercules ühele tiivale. Senine horisont vajus kuhugi olematusse ja mägi oli järsku vaateväljalt kadunud. Sain aru, et Me oleme sooritamas kohustusliku maandumiseelset viraaži. Edasi polnud enam kellelgi minu jaoks mahti. Aga ma jäin paika ja leidsin endale koha väikesel klapptoolil lennuki meeskonna selja taga. Minuti või paari pärast sisenesime haruldaselt julgelt, olles pilvekihti, millest olime kogu aeg kõrgemal lennanud. Seosutus tõeliselt halliks Vatiks kabiinis läks ootamatult hämaraks ning minu meelest ka tükk maad jahedamaks. Tundsin nüüd selgesti maandumiseelset ärevust või pinget kogu kabiini täitmas. Või oli see vaid minu kujutlus? See kõik vältas õnneks lühikest aega, siis olime sellest pilvekihist läbi. Samas mingis värvitus ja hoopis teistsuguses maailmas. Ning meile kihutas imekiiresti vastu midagi hästi tumedat ning kohe läbis õhuhiiglast tugev põnts AK, mis teatas, et lennuki rattad olidki juba maas ja lend ise on õnnelikult möödas kõigi kartuste kiuste ning et kogu see last, mida saarel oli oodatud ja ühtlasi ka mina keda küllap samuti omamoodi oodati, oli õnnelikult kohal. Istusin kannatlikult edasi oodates nelja mootori vaibumist ja vaatasin külgaknast välja. Nüüd siis nägin esimest korda merd, mille kohal olime kaks tundi lennanud seda kordagi nägemata. Meri tegelikult ookean, pekstes vahu joomsena vastu ranna järsakut vaid mõnisada meetrit lennurajast eemal. Kaks stiisiat vahetult teineteise vastas. Toosama teine piloot, kes oli mind kabiini kutsunud pööras alles nüüd ümber ja pilgutas mulle silma. See oli nagu julgustus mulle ja tunnustus neile endile, et nad said järjekordselt ettevõetu-ga hakkama. Ühtlasi oli see pilk mulle hüvastijätuks, et mul läheks saarel hästi nii hästi kui vaid võimalik. Täna siin alles nüüd neid kõiki hakkasin liikuma väljapääsu suunas. Esimene mulje, kui trapile astusin, oli tunne millestki metsikust seni kogematust. Kõikjal mu ümber valitses lumega kaetud suursugune kaljustik. Õigemini oli tegu justkui hiiglasliku kaljuse amfiteatriga, mis jättis enda ja mere vahele selle üsnagi kitsa tasase riba mida suures osas kasutaski ära lennurada, kust oli lumi vaaludena kõrvale lükatud. Nii et paljastus tumepruun aluspind. See pruun oli, nagu ma hiljem korduvalt veendusin. Saare põhitoon. Aga esmane kogu mulje saarest oli justkui maa mingil oma algsel sünnietapil. Äsja ürgkaosest väljunud. Kõik oli kuidagi hämar. Ja ma saingi aru, et saarepäev pole nüüd novembri algul kuigi pikk nii nagu see polnud olnud kuigi pika mandril. Aga linna ja saareolusid ei olnud mul praegu sobiv võrrelda. Igatahes oli too imeline roosakas järel valgus jäänud sinna pilve mere kohale ja ilmselt oli päike vajunud sedapuhku tollest pilvehorisondist madalamale. Ning mägi oli kaotanud oma lummalise hõõguse. Ja polnud teada, millal seda siit alt üldse näen. Mägi oli peitunud kuhugi sellesse pil vähemusse ja samas ka tihenevasse hämarusse. Samas peaks ta mõjumasid talt palju kõrgemana, kui oli paistnud mulle seal üleval pilvegi pooleks lõigatuna. Need olid mu esimesed mõtted saarest ja mäest Paistis, et Hercules tuli tõesti oodatud. Lennukil oli vastaslaadur ja lühikese kastiga veoauto. Veidi kaugemal seisis džiip, uks kutsuvalt valla, lähituled justkui tervituseks süüdatud. See oli ilmselt minule vastu saadetud transport. Seadsin sammud sinnapoole, kohver käes ja seljakott seljas. Pikka kasvu juht, kelle nime Ainar sain alles mõni aeg hiljem teada, tervitas mind napi noogutusega, aga kätte ulatanud. Kogu sõidu kestel ei lausunud sõnagi. Nii et ma mõtlesin tahtmatult. Kui nad kõik siin saarel on sama sõna vaesed, siis saab mul küll raske olema. Ja korraks tekkis tunne, et ma polegi nii soovitu oodatu, nagu seal instituudis oli kinnitatud. Kohe sõidu algul möödusime mingist madalast rohelisest majast, milles tundsin tuttavate atribuutide vaatlusväljaku järgi ära meteojaama. Autojuht vist korra viipaski ebamääraselt sinnapoole või see üksnes tundus mulle nii. Sõita ei tulnudki kaua, umbes kahe kolme kilomeetri pärast. Ehkki tavalised kauguse mõistjad ei näinud saare puhul sobivat hakkas läbi hämaruse paistma madal ja hele hoonestik, millele oli isegi raske nime anda. See oli justkui üksainus Haraline hoone ja samas nagu erinevatest osadest justkui mänguklotsidest kokku pandud. Milline mulje sai tekkida vaid kauguse tõttu? Hiljem sain selgeks, et see üsnagi maalähedane hoonestik moodustas justkui suure E-tähe ja et see kõik oli samas väga funktsionaalne ja looduslikke olusid arvestav. Suletud süsteem. Peahoone ümbruses paistsid veel mõned väiksemad ehitised. Ja eemal künkal oli näha kaht helehalli maakad hiigeltsisterni. Nõnda võikski edasi anda mu esimest muljet Olonkin viienist mida kutsuti hellitavalt linnakeseks. Muid elulaid saarel polnudki. Auto peatus ühe ees, kahest sissekäigust, mõlema kohal põlesid juba piimjad tuled. Aga veel enne, kui džiibis trepile jõudsin astuda, avanes Kofreeritud metalluks ja mind tervitas selle kompleksi hetkel kõige olulisem mees. Jaamaülem isiklikult. Tema temperamenti andnud küll autojuhi omaga võrreldagi. Uule tutvustas Tandjoviaalselt naerma puhkedes ja ulatas käe. See sundimatu naer oligi mehenatuuri kõige silmapaistvam tunnus. Millalgi hiljem taipasin, et ta nimi uule ja Ulonkin viien kõlavad lausa kokku. Tal olid seljas oranžid tunked ja tema habemes nägu oli täis teesklematut heatahtlikkust. Ta võis olla nii kolmekümneviiene. Sverra, vastasin talle, hääl lennust, kähe ja ebamäärane tunne ikka veel kehas. Tore, tore. Jätkas trolli moodi uule, aga ei küsinud traditsioonilist küsimust, kuidas lend kulges, sest see oli enam-vähem selge vaid asus kohe asja kallale. Me oleme teinud terve nädala oodanud ja vahepeal polnud lennuilma. Ilmselt teate, et meil kukkus üks valvemeteoroloog ära. Tavaliselt toimub meil sügisene personalivahetus oktoobri alguspäevil. Nii et teie olete igas mõttes ekstra juhus, mis siis ikka, tuleb kohe ametisse asuda. Küllap ametiga harjumine võtab ka pisut aega. Õnneks olete seda ala õppinud. Oot, kui kaua? Kolm kursust. Aha Bergeni Ülikoolis ja viimati olite Tromse metis bakalaureusetöö asjus. Täpselt nii. Minu kohta oli siin siis kõik teada. Peaaegu kõik, lausa ime oleks muidugi olnud, kui uule teadnuks ka Astridi lugu ehk teisisõnu seda, miks ma tegelikult siia sattusin. Õnneks aga võimalik, et delikaatsusest ei küsinud huule, miks ma oma õpingud pooleli jätnud? Mul oli selleks muidugi valve vastus valmis pandud. Et perekondlikel põhjustel. Selge ei suutnud õpingute jätkamiseks raha leida, oleks ilmselt olnud temapoolne vastus. Mu öeldu olnuks osalt õigegi, vanemaid ja muidki aitajaid mul ju polnud. Aga paistis, tuule oli pragmaatik. Peaasi, et mees kohal ja tema saab oma probleemist lahti. Ja ta asus kohe järgmise teema juurde sest tema puhul, nagu hiljem veendusin, oli elu optimistlikum pool alati esikohal. Ärge arvake, meil on siin küllaltki komportne elu, soe ja mõnus sisekliima. 18 persooni kokku, nüüd siis koos teiega neist neli, kui ka mind arvestada, meteoroloogid, see on ju meie põhiala. Aga muu rahvas on ka igapidi asjalikke tubli nii-öelda põhjaliku valiku läbi teinud. Tema kannul ma siis sellesse naljakas majja sisenesingi. Väljastpoolt jätisse kummaline ehitis, igatahes metalse ja madala mulje. Kuid väline mulje osutus petlikuks oli nagu looduse karmi näo ära petmiseks. Seestpoolt oli hoone nagu huule ennustas üllatavalt värvuse, rohke vaheldusrikas ja tõepoolest hubane või lausa kodune esimestest sammudest peale. Nii et mul oli kuidagi ebamugav välisjalanõudes mööda selle rohelist vaipkatet astuda. Kõige selle soojuse ja hubasuse taga ei jätnud uule mainimata. Oli muidugi elekter Jaama väsimatu diislid millettiminat ma tõesti ise ka kuulda võisin ja mida jaamaülem lubas mulle esimesel võimalusel tutvustada. Nii nagu paljud muudki eluolusse puutuvat. Me kõndisime tõesti üsna tükk aega mööda pikka koridori, ilma et oleks kohanud ühtki selle suure maja asukat. Ühel järjekordsel koridori käänakul silmasin avatud suuremat ruumi, mille kaugemas seinas paistis hiiglaslik akvaarium, kust vilksatas kalade hõbedat. Sealsamas kõrval paistis pirakas televiisori ekraan ja kolmandana jäi sellest esimesest korrast meelde roheline piljardilaud. Meie Messi ruum, nagu me seda kutsume, see on küll rohkem laevakeeles, aga eks me asumegi justkui uppumatul laeval, kommenteeris huule. Märganud mu kõrvalpilku ja imestust. Siis korraga seisime ühe ukse taga, mille peal number 22 justkui minu vanust teatav kuule avas ukse lasi mul esimesena sisse astuda. Kajut laususin ma mõttes ja parajalt ruumikas. Igal juhul mitte taoline askeetlik kong, nagu minu eelmine, see tähendab ülikooli campus, tuba, mida mul oli tulnud pealegi kamraadidega jagada. Aga see siin oli ilmselt mõeldud ühele ainsale inimesele. Kuule seisis mu selja taga ja jälgis minul reageerimist siis pidas vajalikuks lisada. See oli tegelikult teie eelkäija tuba, ta oli väga tubli noor spetsialist, kahju, et tervistada nii hullusti alt, vedas. Ja vaikis seejärel. Nii ma siis kuulsin esimest korda ood Johanssonist. Ehkki tema nime sain teada tükk maad hiljem. Hoidsin end tagasi. Mul tegelikult polegi väga arenenud uudishimu meelt ja ma tõesti ei tahtnud teada saada, mis temaga täpsemalt juhtus. Küll see edaspidi selgub, tema oli tema ja mina olen mina. Olgu, puhake nüüd ja seadke sisse. Järgnes soovitus ja siis korraga olingi üksi. Kõik pinged olid korraga möödas, ainult kõrvus kumises kergelt. Räntsatasin voodile, mis oli nii mugav, et uinusin peaaegu silmapilkselt. Unes nägin taas valget mäge. Ja et lennuk pääses sellest vaevu-vaevu mööda, seda peaaegu tiivaga riivates. Mõni tund hiljem virgusin toas oli nüüd täiesti pime. Mõtlesin, et ehk peaksin ikkagi tõusma ja aja mõiste paika saama. Kellaajast polnud mul mingit kujutlust. Kuid mõnus roidumus kehas vaidles raugelt vastu. Korraga kandus üle hoone lennuki möire. Võisin vaid kujutleda, et Hercules oli oma lasti sealhulgas tolle uue masina maha pannud. Ja mulle tuttav lennuki meeskond oli juba tagasiteel. Niisiis kestis veel eelmine päev ja kõik oli korras. Head lendu neile ses pikas õhtus. Sosistasin vaid ja uinusin juba järgmisel hetkel. Ei, enne siiski nägin veel kord toda suurepärast pilvede tagust maailma ja mäe hõõguvad koonust. Nõnda lõppeski mu esimene päev saarel tegelikult siiski vaid poolik päev. Uuel hommikul ärkasin hilja. Hommik saarel oli üsna suhteline mõiste, seda võis rohkem öelda kella kui valguse põhjal kusjuures valgust ulatus mu elamisse vägagi napilt, sest mu aken avanes nagu kindlaks, tegin siseõue. Ja nõnda oli pigem tegemist lumepaistega. Ka seal õues, kui nii võis öelda, põlesid mingid tuhmid, lambid ja õue keskel kerkis peenike lipuvarras, mille tippu oli keegi juba heisanud meie puna-siniseristilippu, mida valgustas alt üles suunatud prožektorivihk. See vaade tegi muidugi südame soojaks. Iga norralane armastab oma lippu ja mina polnud mingi erand. Mu vastas asuva järgmise hooneploki akendes põlesid üksikud tuled, muu osa hoone plokist oli pime. Ja sellest vaatest Saimule korraga selgeks, et olin jõudnud justkui maailma äärele omamoodi üksinduse piirile. See oli niisugune hetkeline mälusähvatus. Kohese tunne taandus. Meid oli siin ikkagi 18, ehkki esialgu ei teadnud ma, millised just on need inimesed, kes saavad mu vägagi ligidasteks kaaslasteks ja ka seda mitte, kuidas nad mind vastu võtavad, mis laadi seltsi või sõprus nad mulle suudavad pakkuda. Ja mida mina neile olin kohanud esialgu vaid kahte neist. Kuna toas oli veel üsna pime, siis ütlesin lahedule. Muidugi aimasin, et eriti valgemaks nüüd ei lähegi. Et pimetunne edaspidi aina süveneb. Laelambi kollakas valgus ujutasime uue eluruumi üle ja laskis avastada siseukse mis märkis vistet. Minu kasutada on ka väike duširuum vannituba. Ning kohe meenus mulle uule lause siinsest comfordist. Oligi nii. Nõnda siis lasin sissejuhatuseks dushi veel üsna põhjalikult oma keha rõõmustada. Milline mõnu poleks oodanud, poleks oodanud. Ütlen siinkohal, et neid v asju ma kohe ära ei mõistatanudki. Need selgusid aegamööda. Detailid osutusid üsna huvitavaks. Saarel olevat nimelt kaks või kolm mageveekogu, mida kutsuti inertsist laguunideks. Küllap nad olidki kord olnud mere osa, aga siis eraldunud ja aegamööda magestunud. Jaamas vahetult kasutatav vesi pärinevad siiski ühest neist. Söörla Kunnast, mille mõõtmed olevat 10 korda poolteist kilomeetrit siis niisugune pikk soolikas. See laguun, nagu nimigi ütleb, asuvat lennuraja taga üsna mäe jalamil. Teine Nurd Laguna asuvad pisut kaugemal vana jaamaaseme vahetus naabruses. Olongin viienisse satuvad vesi kahe pumbajaama kaudu ning tegevad seejärel läbi soojenemis protsessi. Hea küll, vesi veeks, aga sellele pidi järgnema kolmas tsükkel, kuhu see vesi satub pärast ära kulutamist pärast seda, kui see minu jalge all ristiauku kaob. Ei olnud mõeldav, et see voolab niisama puhastamata merre. Ja dushiruumide oma polnud ilmselt ainuke jama reovesi. Põhiallikaks oli nagu varsti mõistsin, köök ehk kambüüsis. Järelikult pidi meil olema oma puhastussüsteem. Muus olukorras poleks sarnased küsimused mind üldse vaevanud, aga ma olin ju ikkagi hiljaaegne loodusteaduskonna tudeng kes oli läbi teinud täiemahulise keskkonnakaitsekursuse ja selles aines isegi eksami sooritanud. Mul oli põhjust kõike seda küsida ja vastuseid saada. Selgus, et me olime saarel tõesti vägagi edumeelne mikroühiskond. Me võtsime maksimumi sellest, mida võiks nimetada tsivilisatsiooni hüvedeks ja mida niisuguses karmis looduslikus olukorras sai üldse võtta. Ning samas ka tasandasime oma võimalikku negatiivset mõju.