Kes kuuluvad X-generatsiooni ja miks sa meid võiks puudutada? Douglas kuublandi romaanist räägime noore kirjaniku Jim Ashilevi iga. Riho Lauri Saar uurib Henryk luugilt, mis bändombopydijat kommentaari lisab Berk Vaher. Rait Avestik käis Rakvere teatris vaatamas lavastust Aaron juuni ja saate lõpus ulatame sümboolse teatepulga sporditoimetusele, küsides, kas Matti Nüganen on tänapäeva Mozart? Mina olen Janek Kraavi, mis muudkui head kuulamist. Muusika käib spiraali mööda ja selle vastu ei ürita vist enam keegi vaielda. Ei vaidle ka teadustöö kõrvalt. Muusikaga tegelevad Hendrik Luuk ja tema soomlasest mõttekaaslane Matti Beura kes on enda jaoks taaselustanud 80.-te alguse pungi, indi ja sündipopi. Mehed segavad kogu 80.-te esteetika moodsate vahenditega kokku uuesti rokivaks elamuseks ja katavad selle mõneti ootamatult nimega popidijat. Riho Lauri Saar uuris Hendrik Luugi käest, kuivõrd 80.-te alguses Kivimägi veel tänapäeval elujõuline on ning kas ja keda see üldse kõnetada võib. Muusika pop idiooti äsja ilmunud plaadilt üks üks üks üks. Kas bändil popp videot on tal oma ajalugu ka või on ta selline täiesti spontaanselt tekkinud projekt? No ütleme niimoodi, et popidieedi eelajalugu oli see, et mina mati tegelesime oma eelmiste projektidega, mis olid rohkem sellised elektroonilised, ütleme Eksperimentaalse elektrooniline muusika, mis järgi tavalise popmuusika formaati, kus on salmid, refräänide vahekohad, kus inimesed laulavad kitarrisoolod. Aga kui me hakkasime popidiooti tegema, siis mõtlesime, et võib-olla võtaks nagu traditsioonilisem pop vormimis. Tegelikult on nagu väga rikas selles mõttes, et seal on nagu sees näiteks vokaal, millega annab nagu väga palju asju teha, millega me ennem nii palju vähemalt mina ei olnud kokku puutunud. Seal on nagu omad samas ka mingeid reegleid paigas rohkem, et püüaksid nende kuidagi reeglite raames toimida, aga samas püüda neid väänata ja, ja see asi nagu selliseks, et oleks äge kuulalt. NIMI poppideot kõramates üsna pretensioonikalt, samas on selles mingi vägi irooniaga. Igal juhul on selles mõttes, et ta on hea nimi, et et ta on nagu keeruline oma sõnaliselt küljest on nagu väga lihtne, aga kui sa hakkad lahti mõtestama, siis väga paljud inimesed arvavadki, et okei, tegu mingi naljabändiga, esiteks, et sealt noh, et mis, mis idioodi teema siis niimoodi, kuidas ennast idioodiks nimetada või midagi sees. Ja et noh, et popp on sinna nüüd külge poogitud siis okei, et et ju siis on kuidagi mingi sihuke irooniline pilk popimaailmas, et no järelikult siis ikkagi nagu ei ole päris popp petioosis tüübid teevad mingi nihkega värki, et ju siis on ikkagi mingi natuke sihuke alternatiivne tegelikult võtsimegi selle nime sellepärast et nagu vormiliselt hästi lihtne, hästi suupärane, ta kõlab hästi ja temas on nagu teravus sees. Ja neid tähendusi, mis sa sinna külge võid panna, on ka hästi palju, et aga nagu osa meie muusikalisest ideest, et kellelgi õnnestuks meile ainult mingit ühte silti külge panna No armastatakse liigitada, liigitada lõõtsa hästi populaarne, mõni tahab teha näiteks sellist vahet, et tal olemas sõnu bändid ja siis on näiteks lihtsalt kuhugi sellised meelelahutuslikud popbändi nimi. Nagu sa siin natukene mainisid ka juba, et osaleda, selle peale mängiti, las murravad siis pead, aga ise ei ole ta endale mingisugust nagu natuke sihti seadnud. Siht on ikkagi nagu rääkida nendest asjadest, mis meile korda lähevad, pigem nagu me enda eesmärk on ikkagi edastada teatud sõnumit, teatud hoiakut, mingit esteetikat, et kui me läheme lavale esinema, siis kunagi ei mõtle seda, et teeme nüüd niimoodi, et kõigil inimestel oleks hästi hea oma morssi edasi juua, kringlit edasi süüa. Teeks niimoodi, et et noh, et see energia, mis meelt tuleb CO2 nendeni, et see tekitaks neis nagu mingit emotsiooni ja sõnumi poolest rohkem need lood on nagu, kus me näitame oma suhtumist mingitest asjadest, me võib-olla ei pea nii palju loengut. Ei räägi päris nii, otse ütleme kui teevad siukseid tõsised sõnameistrite virtuoosid, ma ei tea, nagu on olnud, noh Morris, ütleme, Johnny Cash, mingid tüübid, kes on tõesti nagu ikka kuidagi väga vahetu kontakti inimestega saanud või suhelnud nendega. Ma ei suutnud inimesed just tuua täiesti mingile oma tasemele, sead nendega kommunikeerida. See on kõrgem level, sinnapoole pürgida oleks päris hea, kui sa mainisid. Morris seid siis nägema vist väga ei eksi, kui ma ütlen, et teie selline noh, ma ei tea, kas kasutada sõna eeskujud, aga ütleme, niisugune teatav esteetika nagu tuleb ilmselt kuskilt sealt 80.-te algusest kuskilt sellise pungi ajastu lõpp ja siis selline indi ja selliste sündipopi bändide nagu. Ja, ja see on väga õige ja põhimõtteliselt peaks ütlema, et me ise oleme 90.-te inimesed nagu, aga eks see ongi see sündroom, et kui sa oled mingis aastasse üles kasvanud, siis nagu hakkad seda nagu kergelt vihkama mitte vihkama nagu kõrimisest. Seda kõike on nii palju ja kõik, mis on olnud olnud varem ja võib-olla tuleb hiljem, tundub nagu natuke põnevam, sest see on nagu värske ja 80.-te esteetika on meil ilmselgelt sees, et kui me isegi kui meilt on küsitud mingeid bände, mis meid mõjutavad, siis nad kõik on jäänud kuhugi sinna 80.-te 70.-te kanti, kui mitte 90.-tesse, sest samas ei saa ju öelda. Ühesõnaga me kuulame igasugust muusikat. Me oleme alati igasugust muusikat kuulanud ja see kõik on meid mõjutanud, aga noh, kui keegi käsib sul ütelda mingi nimena, siis valid midagi. Meie valikud on jah, kuskil 80.-test. Mulle tundub, et et kuna inimesed mõtlevad ikkagi enam-vähem ühtemoodi kogu aeg on ju, et ma tean, et inimesed Vana-Kreekas mõtlesid samamoodi kui meie list, maailm nende ümber oli teistmoodi, selles mõttes ma ka ei näe nüüd inimese mõtlemisest oleks mingi tohutu uus säde, mis võiks muusika kuhugi mujale, et ma arvan, et kogu kogu ühiskonda ja kaasa arvatud muusika tegemist juhivad mingid teised jõud, mis on siis pigem mingi tehnoloogilised arengud. Et noh, ma arvan, see, et kui tuli elektrikitarr siis aine, kui sihuke tõsisem rokkimine sai võimalikuks tulevikus, onju. Ja kui tulid süntesaatorid, siis sai igasugune selline kosmilisem teema nagu ja sünd peaarvuti muusika, noh, tänaseks on asi olnud, arvutimuusikasse sai see võimalikuks. Need tingisid uute stiilide teke ja ja seni, kuni meil ei ole mingeid siukseid imepäraseid, uusi vahendeid või süsteeme muusika tekitamiseks, siis me pigem lähtun sellest, mis on varem olnud või sellest lisamist ümber praegu on. Ma ise ka ei usu, et midagi metsikut oleks, aga noh, samas on näha kogu aeg seda, et minu arust tekivad järjest kitsamad allhoovused, et kui sul ei ole enam midagi suurt avastada, siis sa hakkad nagu avastame selliseid väiksemaid niši sealt väga sügavale minema. Et elektroonilise muusika maailmas on, on väga palju sellist natuke teistmoodi, klõbistad kuidagi natuke teistmoodi, teise rütmiga ja lihtsalt sinna mingeid teisi elemente tuppa tulla. Oma oma inimesed, kes jälgivad Veel üks kõrvalpilk samal teemal, millisest Poppest eetikast võiks rääkida pop idiooti muusika puhul. Muusikakriitik Berk Vaher. Ma ei mäleta, kas oli loahmicroachiku või kelle kohta eesti uuematest bändidest kasutati ühes arvustustes sõna metapopp. See ongi metafoop ühegi konkreetse kümnendi külge teda tegelikult siduda ei saa, kuigi siin on neid 80.-te momente, aga samas ka nendes bändiliikmete visuaalses ema koos on, ütleme, mingisugust vili, spiipli liini või mingid 70.-te rida ja ja samas mitmed kõlada on siin täiesti kaasajaliselt elektroonilised ja, ja võib-olla ta näitabki jälle seda, et ei ole võimalik enam rääkida mingisugusest line Moosest, muusika ajaloost või mingisugusest põhimõttelisest, pidevast ja plaanipärasest uuenduste tegema, sest pigem on see uus ja huvitav muusika, mis tuleb kõige vähesema miksimine. Et mitte ainult tuntud Krišeeliseks muutunud mähkida miksimine, vaid ka varasema vahetud muusikaajaloo taasavastamine. Kui me vaatame näiteks, mis toimub muusika meedias või intelligentsemad muusika ajakehades, siis see on suurel määral mingisuguste unustatud artistide unustatud plaatide üleskaevamine. Et see on popajaloo pigem ümberkirjutamine kui otsene jätkamine ja ma Poppy teotne osa sellest. Kaheksakümnendad ise oli esimene selline kümnend, kus popartistid muutused hulgakesi eneseirooniliseks. Nii et need mingisugused manerismid, meda, popeediot laval viljeleb. Need on õigupoolest juba mingisugune järgmise vindi iroonia selle hoone suhtes, mida kaheksakümnendatel hakati nende staažipooside suhtes akendama. Kui me nüüd mitte nii väga ei hakka kinni sellest külalisest küljest, vaid vaid pigem mentaliteedi küljest siis üks asi, mis mulle meelde tuleb, on on vanem õde ja kogu see päratrusti Eesti liin, mis ühelt poolt leks Singer Vinger ja võib-olla ka mõnel mehel Singer Vinger, sest et selliste erinevate stiilide miksimist ja iroonilisust Bobby kui, kui nähtuse suhtes oli ka nendel, kuigi võib-olla praegu Singer Vingeriga seostub rohkem Genialistid või ma ei kujuta ette, mis Suwem vändaga, aga, aga võib-olla Spoppideot esindab seda vanemõe poole. Möödunud 20.-st sajandist teame mitmeid kuulsaid põlvkonna määratlesid. Hemingway nimega seostub koheselt esimeses maailmasõjas oma ideaalid kaotanud kadunud põlvkond ja sajandi teisest poolest meenub Beach Generation. Aga kellega on tegu, kui räägitakse tarbimisparadiisis üles kasvanud yks põlvkonnast. Järgnev intervjuu noore kirjaniku Chimmashileviga Douglas kuuplandi romaanist X-generatsioon lood kiirenduskultuurile. Kultuurikaja soovitab järgnevat juttu kuulata nii lastel, nende vanematel kui vanavanematel. X-generatsiooni puhul ei ole ju tegemist mingisuguse sotsioloogilise määratlusega, et 91. aastal avaldas Kanada Kirjanik Douglas kauplanud raamatu pealkirjaga X-generatsioon ja, ja sealt sai üks põlvkond endale teatud mõttes nime kirjanik Jim Ashilevi. Millises ajavahemikus need yks põlvkonna liikmed on sündinud ja milliseid hoiakuid või ellusuhtumisi nad kannavad. X põlvkonda kuuluvate inimeste hulka loetakse neid, kes on sündinud 61.-st aastast 81. aastani, aga see on selline läänepoolne määratlus, et tegelikult, et kui hakata omistame seda põlvkonna nimetust näiteks meie kultuuriruumi inimestele, siis ma arvan, et see kas üldse ei kehti või hakkab kehtima ka noh, 80.-te lõpu poole sündinud inimeste puhul, sellepärast et meil saabuisuse heaoluühiskonna periood hiljem põhilised hoiakud olekski võib-olla need, et, et kui varasemad põlvkonnad said määratletud mingisuguste väliste rõhu asetajate poolt nagu majanduslik ja, ja muidu sotsioloogiline repressioon ja sõjad, siis need heaoluühiskonna noored inimesed, kes said enese teadlikeks inimesteks, siis kui enam selliseid suuri väliskonflikte enam ei olnud. Et nende probleem on ilmselt see, et kui miski väline neid enam ei määratle, siis miks nad ikad veel tunnevad mingisugust ängistust nagu miski hoiaks neid kinni tegemast midagi eksistentsiaalselt olulist või noh, miski nagu piirab nende seda vabadust olla ise see, kes nad tahavad olla ja nad näevad seda vabaduse piirajat just nimelt sellises mõtet tööorjuses ja mõttetus tarbimises. Kas te võiksite? Mõnevõrra avada ka selle raamatu alapealkirja lood, kiirendust. Tuurile see iseloomustab meie ajastu vaimsust, et kõik käib märksa kiiremini kui varem ja see on ilmselgelt avaldanud mõju ka inimeste elurütmile ja sealt läbi inimeste psüühikale. Iseenesest selle Taklasgoplandi raamatu. Puhul on tegemist suhteliselt lihtsa sellise tekstiga, seal ei ole väga palju sündmustikku, seal ei ole väga palju seiklusi ega isegi tegelasi. Oskate oletada, miks see raamat niivõrd populaarseks sai? See tabas ilmselt mingisugust närvi, mingisugust ajastu vaimsust. Tegelikult jah, see ei ole selline traditsiooniline romaan, mis areneks niimoodi tõusvas joones kuni mingisuguse kulminatsioonini ja siis ja nii edasi, et see on nagu rohkem ma ütleks, mingisugune entsüklopp, Pedja, kaldkriips, juturaamat, need on nagu fotod mingisugusest vaimsusest just lisaks tekstile on siin kuuplandi enda sketšid, võib olla, või kuidas koomiksikatked ja lehekülgede ääristel on siis sellised märksõnad ka, mis, mis käiksid nagu justkui selle x põlvkonna kohta, nii et see on nagu selline pisikene entsüklopeedia tegelikult. Sellel tekstil on tõesti selline sotsioloogiline mõõde ka läbi nende märksõnadega, see on selline mänguline ja ütleme nii irooniline sotsioloogiline määrata. Kas ja missuguseid selliseid vaimukamaid rai huvitavamaid mõiste selgitusest meelde tuleb, näiteks siin päris raamatu alguspoolel on, on joonistatud selline väga steriilne, igav, kontori kuubik, pisikene selle alla on kirjutatud nuumaedik. Kool on väiksed ja kitsad kontorikuubikud, mis koosnevad lahti võetavatest vaheseintest ning on mõeldud noorematele töötajatele. Nimi tuleneb sarnasusest aedikutega, kus tapamajades veiseid nuumatakse. Just nimelt selline irooniline küüniline. Määratluste ahel on siin nagu jookseb mööda neid lehekülgede servi. Üks termin, mis mulle veel meelde jäi, oli muuseas moos. Ja see on siis TÖÖ suutmatus vastata inimese kujutlusele iseendast. See on ka üks nendest läbivatest probleemidest võib-olla mida need yks põlvkonna tööde hulk ka kuuluvad teosed siis käsitlevad, ehk siis, et inimesed pühendavad ennast pärast kooli mingisugustele kohustustele, mis ahendavad neid paigale pikaks ajaks ja siis mingil hetkel nad nagu avastavad, et aga see ei ole ju absoluutselt see mida mina peaksin esindama, mida mina peaksin tegema ja mul on elada veel nii vähe, et, et mida ma siis peaksin tegema, et kas nagu nälgima surnuks olema tööori või on ka mingisugune vahepealne kuldne kesktee, kus ma saan nagu ühendatud oma need sisemised ideaalid. Aktiivsete voorustega. Kui kaheksakümnendad olid või noh, ütleme, seitsmekümnendad kaheksakümnendad lõpuks kogu Ameerika selline uuem ajalugu on olnud ikkagi selline jooksmine raha järele ja selline rats reisse siis siin justkui selle raha või majanduslikud staatuse märgid vaikselt hakkavad asenduma selliste intellektuaalse staatuse märkidega. Kas see on kuidagi tõsiseltvõetav või on see iseenesest kaob selline paroodia. Need X-põlvkonna nagu kirjutised, mida ma olen lugenud, nad kõik kuidagi rõhutavad seda, et see, mida sa omad, ei ole absoluutselt tähtis. Tähtis on see, et mis sul sees toimub, nii et jah, tegelikult väärtustatakse seda sellist intellektuaalset taset rohkem kui esemelisi ainelisi väärtuseid, aga jah, seal on samamoodi selline oht, et tekib nagu poosetamine, samamoodi nagu asjadega on tekkinud poosetamine. Ma ei ole küll leidnud mingisugust otsest sellist irooniat nagu selle pihta, aga, aga noh, see on näiteks üks asi, mis mind ennast häirib. Jah, tõepoolest selline mingitest intellektuaalidest rääkimine ja mõistuslik poosetamine, see on tegelikult võrdväärne üsnagi asjadega poosetamisega. Mõtted loomulikult ka populaarsele alale nagu matemaatika ikka, ehk see on võrranditest nii-öelda tundmatu ja, ja see on kõigile ju arusaadav, et vanemad ega vanavanemad ei saa noortest mitte kunagi aru, pole kunagi saanud. Aga kas seal x põlvkonna puhul on ka niimoodi, et need noored ise ei saa ka ei oma noorusest ega iseendast aru? Jah, täpselt nii ongi. Kogu see paine, nagu seisnebki selles popkultuur söödab ette oma selliseid koone siis igasugune selline trendimaailm nagu paneb oma kõige kaunimates inimestest pilte suurelt majade seintele, ajakirjade lehekülgedele, söödetakse ette mingisuguseid selliseid ideaal inimesi, aga kõik see jääb naguniivõrd pinnapealseks, et kui nagu sellest hakati eeskuju võtma siis ongi täpselt nii, et seal võib olla omandad või teisendada endale mingisuguse välise kesta nende ettesöödetud inimeste eeskujul. Aga see sisu jääb mingisuguseks tohutuks, vaakum küsimärgiks, nagu et see on ka selline tendents, mille vastu siin yks generatsiooni raamatus näiteks võideldakse. Aga millised teosed või näiteks filmid, bändid, seriaalide, veel yks põlvkonda Analüüsivad kujutavatusele x-generatsiooni hoiakuid, kui rääkida muusikast, siis X-põlvkond seda nagu noh, esialgu seostati grunge liikumise populariseerimisega. Ehk siis, et kui tuli välja Generation, eks taglasgruuplandilt 91. aastal, siis samal aastal tuli välja ka näiteks Nirvana murranguline album Never maininud, aga kindlasti ei saa nagu piirduda siis nagu muusikas ainult ainult krungega. Et ma arvan, et need mõjud on kaugemale ulatuvad. Kui rääkida kirjandusteostest, mis on võib-olla sama meelsusega või mingisuguse sama sama probleemiga esile kerkinud, siis näiteks Bret, Easton Ellis on üks minu arust selle liikumise esindajatest, tema küll jah, kirjutab eelkõige nendest japidest just ja ja sellisest Hollywoodi koorekihi järeltulijatest ja siis on veel näiteks tšak poolani noh otse otse hääldades palahnjuk, kes kirjutas 96. aastal Fait klubi, millest tehti ka film. Et need on nagu need kolm Lääne autorid, kes on võib-olla hetkel noh, kõige rohkem tunnustatud selle liikumise eestvedajad täna eestlastel on tuntud. Selline menukas Ameerika seriaal nagu Friends ehk sõbrad. Kas sõbrad? Kujutab ka x-generatsiooni hoiakuid ja inimesi. Vaat see on huvitav seos. Ma ei ole selle peale üldse mõelnud kunagi varem, aga vanuseliselt justkui nad peaksid sinna sobima, eks ole. Ja tegelikult ei olegi ju mingisugune rusikareegel, et kõik teosed ükskõik kas siis audiovisuaalsed või, või kirjanduslikud või lihtsalt helilised, et nad peaksid olema mingi sellised rusikaga näkku tüüpi teosed, et tõepoolest, ma ei näe põhjust, miks, miks ei võiks teha ka sellist hea meelsemat laadi põlvkonna käsitlust, nagu näiteks friends? Rakvere teatris esietendus eelmisel nädalavahetusel lugu pealkirjaga Aaron juuni. Millised mõtted ja meeleolud tõi Rakverest kaasa teatrikriitik Rait adestik? Kuulame. Peeter Rästas debüütlavastust, Aaron juuni või paljude tunnuste kohaselt paigutada rahulikult postmodernistliku teatri mõiste alla. Eks taoline liigitus leiab tihtipeale kasutust ka siis, kui mingit kunsti idee eelkõige tänu vormile segaseks või täiesti arusaamatuks jääb. Vigu arvustaja ei oska nagu midagi öelda. Rastase teatritööst rääkides võin siiski kergendatult ohata, sest Hans Nordberg nime taha varjuv teatrimehe näidend on lavale seatud just selliste mõtetega mis on omased olnud juba aastakümneid postmodernistlikule teatrile. Muidugi mõningaste variatsioonidega. Selle Bosmodernismiga keerutan siin ka ainult sellepärast, et vähemalt nii-öelda stiilinäitena rästas lavastus eeskujulik. Postmodernistliku teatriga seoses räägitakse äppe ringidest, perfomandsitest, kaasaegsest tantsuteatrist ja teistest radikaalset uut väljenduskeelt viljelevat Estvormidest. Sellise teatripraktikud ja teoreetikud on loobunud traditsioonilise teatri ideest ja mõistest ning on üha enam sellelaadseid eksperimente tähistanud terminiga perfomance. Kui tavaliselt mõistame me teatrina jäljendust, psühholoogiat ja narratiivi siis perfomance kultuuris asendub see kolmikjaotus uuega. Interdistsiplinaarsus ajalis ruumiline sõltumatus ja keha. Ühesõnaga ka kõne all olev lavastus on kombineeritud tantsust, laulust, popmuusikast, luulest ja kujutava kunsti elementidest mida omakorda toetavad televiisorid või suured videoekraanid. Videomontaaž, digitaalne helitehnika, valgusefektid, filmi, arvutitehnoloogia ja muu selline. Teksti lähedusse hõredus on samuti iseloomulik. Taolise teatri puhul kerkib alati õigustatult üles ka lavastaja olemasolu küsimus kas rästas on Aaroni juuni puhul lavastaja või koordinaator, kohanäitaja või veel midagi muud. Vastuse leiame siis, kui hakkame tunnetama nelja videoekraani vahel toimuvad kui lavastaja kontseptsiooni ning kui adume selles sisalduvaid ideid. Jah, kuigi mööndustega võime siiski tunda noor lavastaja olemasolu. Küllap on paelunud lavastajat ja, ja tegelikult ka autorit, teksti autorid oma tehniliste võimaluste ja reaalsusega jamamise poolest kogu see televisiooni ja multimeediavärk. Samavõrra tunnevad nad muret telekaamera tungimisest inimeste vahele ja ellu, ehk siis tunnete muutmisest massimeelelahutuseks, nagu see meil juba kombeks on. Siiski jäävad lavastaja taotlused mõnevõrra segaseks. Vaatajad on paigutatud näitlejatest meetreid kõrgemale, tekitades mingi salaja piiluja tunde või kohustuse. Tantsijad näitlejad Renate Valme juunina helgur Rosenthal, Aaroniga ja Üllar Saaremäe võõra, ehk telemehena kulgevad tõesti nagu mingis poksiringis või ahvi puuris ja see lahendus on iseenesest hea. Aga kui me tahame ikkagi publikut mõtlema panna tõsielutelevisiooni nõmeduse ja kahjulike tagajärgede üle, no siis ei ole teatris seda televisiooni enda vahenditega eriti otstarbekas teha. Seega jäigi ettevõtmine sotsiaalse teravuse poolest pisut nüridaks ning vaataja tähelepanu ja ka lavastaja auru pälvis pigem vilkuv häälitsev rabeleb vorm. Silma torkab see, et tehniliselt on nii-öelda lavakujundus üsna kirev. Loobuda ideedest pole kellelgi muidugi kerge, aga mingi küllasus kummitab küll. Siiski pole ei lavastaja ega näitlejad küllasuse mõttes vinti üle keeranud. Seda siis õnneks või kahjuks. Skeemi peamisi liikuvaid osakesi granaate Valmeti helkur roosantali tavapäraste näitlejatöid kirjeldavate sõnadega mõõta ei saa. Aga ega rolli loomisel polnudki eesmärgiks ning näitlejate tantsijate liikumine skeemis läbiti kadudeta. Rakvere teater loodab, et iseenesest julge ja tervitamist väärt ettevõtmine toob teatrisse noori. Vahest toobki. Aga arvan, et noortele peaks teater pakkuma just sellist teatrit, mis koondab, mitte ei lõhu selliseid postmodernistid katsetusi julgeksin ikkagi soovitada välja kujunenud inimestele. Aga see selleks. Veel tahan retooriliselt ohata, et oh, postmodernistid kotkad. Miks mängite laste mänge? Poliitikud paisuvad riigi rahast. Tallinna kesklinnas müristab ilutulestik uue hotelli ehituse algust. Samal ajal mereriigi linnud surevad. Kui olete nii karmid vennad, olge seda siis ka teatris. Minu poisipõlve kleebekate kollektsioonis oli aukohal Soome Kotka manti Nüganeni pilt. Aga aeg on edasi läinud ja Nüganeni instan tehtud terve silmmati põrgu kuulub kangelastele, pälvis suure publikumenu Soomes ja on nüüd jõudnud üle lahe Eesti kinodesse. Järgnev lugu on pühendatud Eesti Raadio sporditoimetusele ja kõigile neile, kes Nüganeni hüppemäelt mäletavad. Teispool Soome lahte hoiab telefonitoru Suusahüpete huviline soomlane jaanimees. Panen Soome noored näiteks tänapäeval üldse teavad, et Matti Nüganen on muuhulgas võitnud ka neli olümpiakulda ja olnud seitsmekordne maailmameister. Üldiselt puudutab see ka muidugi eesti noori, kuidas Soomes. No Soomes ongi just huvitav, et mõtlesin ikka, näol on 42 aastane, eks ju. Ja et sellest, kui ta lõpetas spordikarjääri ja üle 15 aastat, et praegused noored, ma arvan, et ei teagi, ta on ainult selline nagu õhtulehte ja ajakirjanduse meedia selline staar rohkem mingi imelik värdjas. Et ma, ma ei, ma ei usu, et eriti teevadki. Kas Nüganeni is on midagi sellist ürgsoomlasliku või on noh, kui ma nüüd hästi pulgaarselt ütlen, siis ka temast nagu igas teiseski inimeses peidus kaks sellist vastandlikku poolust, selline ülesehitav ja loov poolus ja, ja teiselt poolt siis selline ennasthävitav Poolas. Ja mul tuli meelde, et on veerand 1000 aastat Mozarti sünnist. Nõgene on siiski ka selline väga universaalne nähtus, et ta on vega geniaalne olnud oma alal suusahüpetes sportlasena aga sama sammas nagu täitsa õnnetu näiteks inimsuhetes või kohanemisega ühiskonda või midagi sellist, et ei, ta ei üldse ei saa arugi, et mis, mis see nagu, mis need reeglid on ja nii edasi, kui tema ütlusi vaadata, et mis siin ma olen kuulnud, et siin filmis väga hästi. Et kõige parimad kommentaarid või ütlused või, või siin on ka sellised nagu sellest kuidagi imeliku poetilisust. Et kuidas sportlane ta on ka selline kunstnik, klassikaline kunstnik ja tema elu on ka selline nagu tervisesarnane nagu minu arvates. Kui jutuks tuleb Matti Nüganen, siis kuivõrd tundlik teema see soomlaste jaoks on? Ma ei tea, siin on teatud uhkus, tuntakse uhkust sellest, et disMartin meie pos sama ja Rex talgu vega vega talendne ja üle üle võimas oli oma sportlaskarjääri ajal. Aga samas nagu see, et ta ei saa üldse hakkama tavaelus või siin ongi just selline, et see on, ta on nagu selline vega selles mõttes asemele soomlane, mees et saab teed nagu oma töö hästi, eks ju, või ei ole millestki väga hea ka siis siiski nagu hakkama tavaliste asjadega ja tavaelus pole sellest probleemi ta nagu selline teatud viisil okei, kargab tüür sellest, aga. Temast saab samastuda ja siin on, ma ei tea, vähemalt mina näiteks olen uhke tema nagu karjääri üle, eksju. Ma ei, ma ei arva, et see nagu häirib soomlasi, vähemalt nagu peaks häbenema või midagi, vastupidi, ma arvan, et ollakse uhked tema üle. Siiski oma vis. Kui me jätame selle mitte sportlaselu kõrvale, milliseid emotsioone näiteks teise need omaaegsed olümpiavõidud esile kutsusid, mäletate? Ma mäletan küll väga hästi, see tekitas vega isegi eufooriat oli tõesti nii hea oma ala spets, et ma mäletan nagu enne olümpiavõitjaks, nagu ma esimese maailmameistritiitli, see oli vist Oslos ja Ma olen tema üle väga uhke, et teatud mõttes nagu mingi praegu praegustele inimestel võib-olla mingi Mika Häkkinen Tõi siis Kimi Räikkönen, aga siis oli varem olid sellised nagu suusatajad ja ja ola sportlased olid nagu suured tegijad. Te enne mainisite, et ema tehtud ütluste poeetilisuste, kas tuleb teil mõni selline ütlus meelde? Eks need palgad, no öeldakse, et elu on inimese parim aeg või, või elu on Lifi. Eks nad ei tähenda üldse midagi, aga samas siin ongi mingi selline poid üldiselt nagu see, selle, kuhu eluviis on selline nagu kuidagi selline poeetiline, et see on ikka nagu tavaline, eks, et kirjanik on näiteks joodik, lõi masenduses, kusagil teeb oma tööd ja siis on nagu see on nagu normaalne ja nagu kergpuutub, eks ju. Aga samas selline tänavatarkus, et omamoodi luuletaja, filosoof sellest on saanud saamas ka nagu selline Kercutur, aga no osa Soomekuutuvust kuutamine, nähtus, sõideti Marwan. Nüüd, kui see film Matti Nügasest Eesti kinodes linastub kas te oskaksite midagi eestlastele soovitada enne kui nad seda filmi vaatama lähevad, või kui nad selle filmi ära näinud? Sporti välisele elule. Aga tasuks ka tõesti, nagu vaadata seda konteksti, et kuidas suur sportlane ta on olnud, kui suur ta veelgi nagu näiteks Kesk-Euroopast, kui suur staar ta veelgi kodutööd. Kui parafraseerida Eesti televisiooni tuntud saatejuhte siis peaks nüüd küsima mida me sellest loost siis õppisime? Ja vastava ilmselt seda, et elu läheb edasi ka olümpiamängude ajal ja pärast olümpiamänge. Igal juhul on tänase saate toimetaja Janek Kraavi kui helirežissöör Külliki Valdma pärast olümpiat taas kultuurikaja tegemas. Seniks toredaid kultuuri ja spordielamusi. Eesti võidab kõike hääd kuulmiseni.