Katariina ja herned autor Kadri Hinrikus esitab Eva Koldits. Kuule, kolmandat osa järjeloost Katariina ja herned. Katariina on üheksaaastane tüdruk, kelle isa kolis kevadel kodust ära ja tema ema on tööga väga hõivatud. Katariina on kurb ja arvab, et tal tuleb väga igav suvevaheaeg. Eelmises osas märkas ta poissi, kes oli osav nagu ämblikmees ja ronis tuletõrjeredelil viiekorruselise maja katusele. Ronimine meeldib kakatariinale. Tädi Aliis. Järgnevad päevad veetsin aias turnides. Selleks, et saada tõeliselt heaks ronijaks, peavad käed olema tugevad ja seega tuli harjutada. Õnneks kasvab meil maja taga üks suur vana õunapuu, vägevate harraliste okstega tamm ja kaks korralikku kastanit. Need kõik sobivad ronimiseks imehästi. Kuna kool oli läbi, ema käis iga päev tööl ja isa polnud endast ammu märku andnud. Sain nagu tavaliselt omapäi tegutseda. Vahelduseks kujutasin ette, et põgenen hirmsate röövlite eest ja krabistasin mööda oksi, nii et koorepuru lendas. Või siis mõtlesin ennast tsirkuseartistiks, kes esineb pööraste trikkidega publikule. Kui kõht läks tühjaks, tegin toas mõned võileivad ja sõin neid õunapuuoksal. Kolmandal päeval 100. vihma, puhus kõva tuul ja kuigi ma läksin aeda, siis ronimiseks küllust ei olnud. Õigupoolest oli üldse raske välja mõelda, mida sellise ilmaga peale hakata. Kõik mu lähemad klassikaaslased olid linnast minema sõitnud, kes Soome, kes kuhugi lõunamaale. Olin juba tuppa tagasi minemast, kui naabermaja aken lahti löödi ja hallipäine vana naine pea välja pistis. Täna ronimiseks lihtliige märg, päriti aknalt. Keevitasin õlgu. Olin seda memme vahel poes näinud, aga rääkinud ei olnud kunagi. Ma ei jõua ära imestada, kui julge ja tragi sa oled, jätkas memm. Olen sind kaks päev aknast vaadanud. Kas puid mööda traavimine sind ära ei tüüta? Ei tüüta. Pomisesin vastuseks. Kui sa samamoodi jätkad, võiksid varsti olümpiamängudel võistelda. Olümpiamängudel ei ronita. Tõsi või? Siis nad peaksid küll kiiremas korras sile kavva võtma, et sinusugust talenti suurele rahvale näidata. Mul on viimased päevad sind jälgides nii põnev olnud. Ma ei saanud päris hästi aru, kas memm naerab mu üle, räägib tõsiselt. Olin igaks juhuks vaik. Ega sa ei pahanda, kui ma ka korraks aeda tulen? Päris naine? Raputasin pead, mis minul siin pahandada oli? Ei läinud kolme minutitki, kui memm astus aeda, kaasas suur korv, hiiglaslik vihmavari ja kaks taburetti. Mis sa arvad, kui teeksime õige pikniku? Päris askeldama asudes? Tule ja aita need taburetid siia seina äärde katuse alla sättida. Olin üllatunud, kuid aitasin toolid paika panna. Memm sidus lahtise varju vihmaveetoru külge, okste ja katuse vahele. Teeme oma olemise nii mugavaks, kuningad ka kadestavad, kas tead? Mul peaks kõik vajalik korvis kaasas olema. Vaata, kas seal on üks suur sinine pleed. Piilusin korvi tõepoolest mingi pleedi moodi asi, sealt paistis istuda purjetile ja mässi endale pleed ümber, siis on hea soe. Minu jaoks seal kollane. Tegin nagu kästud. Memm võttis kollase palaka, tõmbas selle ümber õlgade ja potsatas kõrvaltoolile. Ja nüüd algab piknik. Hädakuja tormaku, nii palju, kui kulub. Neil siin vihmavarjus on mõnus, kas pole? Paistis, et memm vastuseid ei oodanudki, sest pajatas üha edasi. Kui ma sind viimastel päevadel aknast vaatasin tuli mulle pähe selline mõte, et see tüdruk armastab vist küll kangesti viineripirukaid. Kohupiimakooki ja õunateed. Sa võid julgesti öelda, kui sa sellist kraami sugugi ei talumemm, tuhnis oma korvis. Ma talun sellist kraami päris hästi, kiirustasin ütlema. Tundsin, kuidas suu hakkab jooksma. Nuss, siis ma panin küll täpp b just selline kraam mul korvis ongi. Hakkame aga pihta. Memm ulatas mulle karbi soojade viineri pirukatega. Mu idee, minu nimi on Elizabeth, võid mulle Aliis öelda? Mind kutsutakse, kataks päriselt olen Katariina. Väga rõõmustav. Lase aga hea maitsta. Ainuüksi viineripirukate lõhn oli suurepärane, maitsest rääkimata. Rüüpasime termosest, sooja õunateed kõrvale. Kui kõht hakkas pirukatest täis saama, oli järk kohupiimakoogi käes. Siili rosinate ja vanniljega Matsutasime ja maiustasime. Vihma tibutas tuul satsis puude oksi. Aga meil oli soe ja mõnus selga sai toetada vastu majaseina ja kui jalgu pikalt välja sirutanud, võis püsida täiesti kuivas. Tükk aega ei vahetanud sõnagi. Siiski jälis. Sul õde ega venda ei ole. Ei vastasin täis suuga. Aga mõnda kodulooma? Raputasin pead. Kas sul on mõni koduloom? Enam ei ole, aga kunagi oli hiir kass, valge hiir. Ei, täiesti tavaline hall hiireke. See oli siis veel kontoris, töötasin. Siir, elas töötoas põranda all ja piilus mind praost selline geene. Tädi Liis näitas viineripiruka peal, kui väike hiir täpselt oli. Kas ta käis sealt praost väljas ka? Käis küll. Ma hakkasin teda juustutükkidega toitma ja hiir harjus minuga täitsa raha. Tuli mu lauale ja võttis juustupeo pealt. Äkki, eks ole. Ma panin talle nimeks Karl. Mulget klattis, Karl. Loodetavasti läheb Sinugarlil elus paremini. Sest minugarlile ei vedanud. Mismoodi vedanud? Minu üle selle Karl ei meeldinud. Ühel õhtul, kui olin koju läinud, sättis ülemus lõksu üles. Hommikuks oli kiir üksus. Kas ta sai surma? Kahjuks küll. Su ülemuse nõme. Mul sai hing ülemuse peale täiega täis. Kas see juhtus alles nüüd? Kuidas võtta umbes neli mänd? Kolm aastat tagasi paistis Nembayus mõttesse. Kas teated ja liit? Ma arvan, et see sinu l ikkagi päris koduloomi ei olnud. Ta elas suli tööl, ta oli rohkem nagu tööloom. Memm hakkas naerma, ta silmad olid sama hallid kui juuksed. Pidasin väheke aru. Tegelikult on mul ka oma tööloom, õigemini lausa kaks tuhow, kes küll ema ja isa vähemalt nad ise nimetavad ennast niimoodi. Raamatu Katariina ja herned kirjutas Kadri Hinrikus, luges Eva Koldits.