Katariina ja herned autor Kadri Hinrikus esitab Eva Koldits. Algab neljas osa järjeloost Katariina ja herned. Katariina isa kolis kodust ära ja tema ema tööga nii hõivatud, et tal pole tütre jaoks aega. Katariina on kurb ja arvab, et tal tuleb väga igav suvevaheaeg. Ühel päeval saab ta tuttavaks naabermajas elava vanamemme Alissiga, kellel on aega ja tahtmist Katariina ka juttu ajada. Hernepeenar. Ma ei tea, kuidas see nii läks aga juba ma jutustasin tädi ja Liisile emast-isast nende lahkuminekust sellest, kuidas ma hakkan kõigest aru saama, kui suureks kasvan oma klassikaaslastest ja poisist, kes redelil katuseni ronis. Ma polnud ammu nii palju korraga madistada saanud. Tädi muudkui kuulas, ahetas ja ohetas. Me ei pannud tähelegi, kuidas vihm järele jäi ja päike välja tuli. Nuh küll meil sinuga aeg lendab, ajas tädi ja Liis end lõpuks taburetilt püsti. Minusugune vanainimese kont peab ennast vahel sirutama, muidu jääbki krõnksu. Kui vana sa oled? Mu aasta vanem õde hüüab mind plikakeseks. Pihtime nahka, viimased koogitükid, purusaid varblased endale. Kuule, kata, mis oleks, kui teeksime siia aedale peenrapeenra? Jah. Hernepeenra. Mu õde kinkis kotitäie herneid ja käskis maha külvata. Ta teab, et ma armastan kohutavalt herneid. Kas sa aitaksid mind? Tädi viipas käega aiaäärsele platsile, kus kunagi oli olnud peenar, aga praegu laiutasid piimanõgesed ja paar võilille. See maa siin tuleks läbi kaevata ja herned mulda pista. Pealegi, kui meil hästi läheb, võib mõni hernevars nii pikaks kasvada, et saad seda mööda taevasse välja ronida. Hernevartel küll ronida ei saa. Ole nüüd ikka. Kas sa Jackist ja oavarrest oled kuulnud sellest, kuidas Jack ronis mööda oavart taevasse ja tassis sealt terve varanduse maa peale? See on ju muinasjutt-titekas. Mina küll ei arva, et muinasjutud, Untiitekad ja hernepeenar ei ole kohe kindlasti titekas. Kas aitad mul kaevata? Mis mul muud üle jäi? Tädi tõi labidad reha ja hernekausi ning asusime kaevama. Ega see kerge just ei olnud. Tädil tuli palju paremini välja kui minul. Seda tööd ma oskan, hästi. Kunagi, kui veel maal elasin, sai päevad läbi aiamaal toimetatud. Miks sa linna tulid? Abiellusin ja tulin linna tööle. Nüüd on mees ammu surnud. Aga mina ei ole julgenud maale tagasi minna. Mida sa kardad? Kardan, et seal on kõik nii muutunud et ma ei tunne oma vana kodu enam äragi. Küllap on maja lagunenud ja aed paksult rohtu kasvanud. Keda kardad, seda maa kardan üldse hirmus paljusid asju. Mehega koos vahel naersime mu hirmude üle. Mida sa veel kardad? Näiteks kardan ujuda. Autot ei õppinud juhtima, sest kardan liiklust. Siis ma kardan veel vargaid ja röövleid. Kõrgust kardan. Olime tööga sealmaal, et pistsin juba herneid mulda. Tädi vahetas labida, reha vastu. Mina küll ei julgeks puude otsas turnida nagu sina. Aga sina vist ei karda kohe mitte midagi. Panin viimase herneterapeenrasse. Ma pean nüüd koju minema, aitäh pirukate eest. Ühte asja kartsin nii väga et ei julgenud seda väljagi öelda. Raamatu Katariina ja herned kirjutas Kadri Hinrikus, luges Eva Koldits.