Katariina ja herned autor Kadri Hinrikus esitab Eva Koldits. Ta viiendat osa järjeloost Katariina ja herned. Katariinal on suvevaheaeg, tema isa kolis kevadel kodust ära ja ema on tööga nii hõivatud, et tal pole tütre jaoks aega. Kuna kõik sõbrad on suveks linnast ära sõitnud, veedab tüdruk aega koduaias, puudel turnides ja on ronimises juba päris wagedat. Poeskäik. Järgmisel hommikul avastas emme, et külmkapis ei ole peale hapukoore ja pooliku tomati mitte midagi. Kata sa pead täna poes käima, mul ei ole aega, hõikas ta vannituppa, kui seal parasjagu hambaid pesin. Jätan sulle raha ja nimekiri asjadest, mida oleks vaja. A ole siis tubli tüdruk, ma läksin. A- uks paugatas kinni. Kui pestud sain, leidsin köögilaualt 20 eurot. Aga nimekiri oli ema unustanud. Tühiasi, lõin käega külma, taipan isegi, mida vaja osta. Meie kodu lähedal oli hiiglama suur kaubanduskeskus, kus peale toidukauplusi oli palju põnevaid poode. Seal müüdi raamatuid, riideid, mänguasju, seepe sokke, kööginõusid televiisoreid ja igasuguseid muid asju. Jalutasin mõnuga ringi, kuni jäin ühe vaateakna ette seisma, nagu postkaupluse seinale oli riputatud köisredel. Täpselt selline, nagu ma juba ammu tahtsin endale saada. Olin hakanud isegi unes redeleid nägema. Ma ei kahelnud hetkegi. Palun mulle see köisredel. Hüppasin õhinal ühe müüja ette. Müüja ulatas riiulilt pappkarbi. Kas nii pisikeses pakis on nii pikk redel? On küll, võid mind uskuda. Ma ostaksin siis selle. Ole lahke, 19 eurot ja 99 senti, ütles müüa. Oh, ma polnud hinna peale üldse mõelnud. See tähendas, et toidu ostmiseks jääks alles üks sent. Selle eest lisaks pakki supigi. Müüja vaatas mind kahtlustavalt. Kas sul raha ikka on? Muidugi on. Kohmasin kähku, küünitasin 20 eurot letile. Nüüd oli redel, minu toidupoodi polnud mullaga enam mõtet minna. Tulin keskusest välja. Sain väga hästi aru, et kui laotaksin õhtul redeli köögilauale, siis enne minu rõõmu kindlasti ei jagaks. Ta eelistaks piima, mune, juustu, tujugis, kus vägisi sandiks. Kirusin ennast mõttes, et olin oma hoiukarbi raha möödunud nädalal kummikommidele raisanud. Oleksin võinud selle eest praegu süüa osta, jäime, ei peaks pahandama. Lonkisin pargis kodu poole. Aga mida edasi, seda raskemaks samm läks. Kuidas ma võisin küll nii tormakalt tegutseda, siunesin ennast. Istusin pargipingile kaks meetri kõrguste kontsakingadega, prouat olid seal juba ees. Naised vaatasid ja kommenteerisid suure elevusega pilte oma mobiilidest. Magus lõhnapilv, mis neid ümbritses, ajas mu aevastama. Kumbki ei teinud mind märkamagi. Tugev tuul, sassis ühe daami laia äärega kübarat. Et kübar minema ei lendaks, võttis naine selle peast panippingile. Minu mõtetes hakkas ilmet võtmeks mõnusalt hull plaan. Silmitsesid daame tähelepanelikumalt ja köhatasin igaks juhuks valjult. Naiste huvi püsis jätkuvalt vaid fotodel. Hingasin sügavalt sisse. Nüüd oli vaja kiiresti tegutseda. Naised vaidlesid parasjagu häälekalt, kas pildil olev mees on Marianne või Siiri abikaasa. Minu poolest oleks ta võinud mõlema oma olla, peaasi, et daamidel oleks, mille üle vaielda. Libistasin end neile lähemale. Napsasin kübara ja tõusin vaikselt püsti. Hiilisin läheduses kasvava kastani juurde, ronisin ahvikiirusel selle latva, riputasin kübara kõrge oksa külge, tulin kiiruga alla ja istusin pingile tagasi. Ohohoo. Oh saa. Kukkusin kisama. Naised võpatasid, vaadake, tuul viis teie kübarapuu otsa. Näitasin näpuga üles kastani suunas. Daamid kargasid püsti, Issver, Marju, minu kübar, appikene, kuidas see sinna sai? Minu uus kübar. Ma ütlesin sulle kohe, et nii suure tuulega on see ainult nuhtluseks. Ma pean selle kuidagi de saama. Hull oled või? Ega sa telepuu otsa järele ei lähe, kübar maksis 300 eurot, ma pean ta tagasi saama. Naised olid täiesti ära ja kübaraomanikul oli nutt kurgus. Mina oleksin hakanud nutma, kui oleksin pidanud 300 euro eest endale sellise mütsile takk üldse ostma. Kui sõgedad, võivad täiskasvanud inimesed olla? Praegu igatahes sujus kõik minu plaani järgi. Ma võin teid aidata ja mütsi alla tuua. Tegin daamidele abivalmilt ettepaneku. Nüüd läks naistel uus laul lahti. Appi, kui armas laps sa oled, kas sa tõesti suudaksid sinna üles ronida? Kullake, kui sa tagasi tood, kingin sulle midagi toredat. Oi, ma suren, siin on kindlasti hirmu suhtlik. Noogutasin tõsisel ilmel. Ohtlik jah, aga ma võin igatahes proovida. Küll sa oled armas laps, õhkas kübaraomanik silmi pühkides, kui sa tõesti sellega hakkama saad, Ma maksan sulle 30 eurot. See juba sobis. Asusin ronima ja tegin seda meelega hästi aeglaselt, et daamid veenduksid, kui riskantne see on? Naised puu all nuhkisid ja kiljusid. Mõtlesin, et on ikka kaval kaup küll. Kolmesajaeurose kübara eest maksab too piripill mulle 30 eurot. Siis aga tuli mulle meelde, et mina kauplen igal juhul kasuga. Emalt saadud 20 euro eest ostsin köisredeli ja naiste 30 euro eest hangin söögikraami. Krahmasin kübara oksalt ja laskusin alla. Daam haaras mu enda embusse, ta oli minu abivalmidusest nii liigutatud, et mul hakkas täitsa piinlik. See polnud ju kuigi ilus naisi niiviisi ninapidi vedada. Ent paremat plaani mul ka ei olnud. Emmele oli tarvis süüa osta. Sain oma 30 eurot, võtsin redelipakki ja lippasin poodi. Õhtul kodus oli meil väga vahva. Sõime grillkanakoibi ahjukartuleid ja minu tungival palvel kas pakette redeli kohta seletasin emale, et ostsin selle lihtsalt ülejäänud raha eest. Ta ei hakanud hinna kohta lähemalt uurima, sest oli liiga väsinud. Millal me redeli puu otsa paneme? Mul on selleks abi vaja. Küll me üks pähe paneme. Raamatu Katariina ja herned kirjutas Kadri Hinrikus, luges Eva Koldits.