Esimesel vaatlushommikul kell pool kuus oli harjumatult raske ärgata. Džiip juba tukslas välistrepi vastas Aarne ise roolis. Kandsin sel hommikul esimest korda vaatleja helekollaseid hõbedaste ribadega TÖÖ Roobasid mille puhul oli eelkõige mõeldud turvalisusele. Säärast rõivastust kandsid kõik väliolukorras töötavad jaama inimesed. Et selle kandjat oleks ka hullemas hämus ja lumetuisus ikkagi näha, äärmisel juhul üles leida. Oleksin ise eeldanud oranži värvust, nagu mandril kombeks, aga selgus, et helekollane on samuti väga mõjus toon. Kuid oli ka kolmandaid nii-öelda elektrilisi välitööriideid. Veider saare pimedus varjas kogu ümbrust jaamneis lootusetult magavat, ehkki seal kusagil oli kindlasti ka meiega üheaegseid tõusjaid, näiteks köögirahvas. Erinevalt minusugusest koperdisest oli mu kolleeg üllatavalt reibas, ilmselt pikaajalise rutiini tulemus. Ta osutas auto roolile ja teatas. Kõigepealt olen siin sohvri ameti kah selgeks saanud. Juhieksamit pole saarel muidugi vaja teha. Siin on ju vaid kaks, kolm neljarattalist. Aga Metini on paras maa. Milleks jalgu raisata ja riskida, eriti halva ilmaga? Ilm ei olnud selgi hommikul kuigi kiita. Vastutuul ründas väikest autot üsna jõuliselt. Küll oli hea siseneda Meti sooja ja mõnusasse hoonesse, kus automaatika oli meie jaoks juba soodsa atmosfääri loonud. Jäi üle vaid kõik tuled põlema klõpsata seejärel kogu aparatuur, sealhulgas ka arvutid käima panna. Kuid mõnusat olemist polnud kauaks, sest täpselt kell kuus oli esimene vaatlusaeg ja me pidime väljuma siinsamas hoone kõrval oli vaatlusväljak oma traditsiooniliste atri Puttidega. Kuigi kõik see termomeetrite värkija, tuulemõõtja ja isegi sademete nõu olid rohkem sümboolsed eelmisest ajast paika jäänud sain kohe teada, et nüüdsel ajal käis pea kõigi näitajate fikseerimine elektroonika vahendusel. Üksnes pilveliikide määramisel ei suutnud elektroonika inimsilma asendada. Kuid pilvedega, nagu Aarne mulle selgeks tegi, oli siin see asi, et nende määramist ei tulnud kuigi sageli. Ettepäevade kaupa valitses saarel udu, eriti nüüd talvisel ajal. Ehkki udu on eraldi ilmastikunähtus, on see samal ajal ka ise pilv. Pilv, mis on laskunud vastu maad, nagu üks mu õpetaja piltlikult armastas väljenduda. Met osutus seestpoolt tõesti hästi korraldatud kohaks ja mitte ainult töö mõttes, vaid ka puhkepausideks vaatlusaegade vahepeal. Siin oli selleks diivaniga puhketuba. Meteoroloogiaamet on küll üldiselt justkui pingevaba ühest vaatlusajast teise liikumine, nii et vaheajal tegeled suuresti aja surnuks löömisega kas siis loed või kuulad kõrvaklappidega mingit muusikat. Aga peab ütlema, et just see vahepealne aeg kulub kiiresti palju kiiremini kui muus elus. Arne kutsus neid aja tühikuix ja ma võtsin talt selle termini meelsasti üle. Aga juba oli Aarne üks kaks kolm k meteotelegramm koostatud ning ta kutsus mind jälgima, kuidas ta selle mandri suunas teele läkitab. Varsti pidin kõike taolist juba iseseisvalt tegema. Ta koguni hakkas mulle seletama kogu selle numbri ja tähejada tagapõhja. Ja mul polnud kodanikujulgust, et teda katkestada ja öelda, et olen seda kõike ju instituudis õppinud. Mind valdas teda kuulates hoopis teistsugune kujutlus. Kusagil seal trumms meteoinstituudis muutub see jada üheks osaks üldisest andmestikust mis saabub kõikjalt mujaltki ning saab lõpuks üldise ilmaprognoosi osaks ja satub nõnda ka Astridi arvutisse, ilma et ta teaks aimatagi, et see on justkui sõnatu tervitus minult ära põlatud. Kell 11 15 seisis meil ees midagi erisugust muidugi vaid minu jaoks nimelt sondpalli üleslaskmine. Seda toimetati saarel kaks korda ööpäevas. Ilm oli vahepeal veelgi ennast muutnud, meteoroloogid harilikult väldivad sõna halvenenud, mis kuulub tavainimese leksikoni. Puhus tugev hootine tuul, nord-ist. Lausalisest pilvkattest hoolimata oli siiski tunda valgenemist, mida ma ei söandanud küll nimetada päeva ajaks kuna valitses edasise poolhämarus millega olin juba tuttav siia saabumisest peale. Samas meenus mulle, et ka linnas truuses oli päev, viimati tundus, et nii ammu olnud juba üsna lühike kuigi linnatulede tõttu oli seal pilt natuke teine. Mul jäi üle vaid kujutleda, kui pime on siin saarel detsembri lõpus, jaanuari algul tõelise polaaröö südames. Sellest polnud nüüd küll pääsu. Minu roll oli sondpalli üles laskmisel täna ja küllap veel mõnelgi järgneval korral abistav sest seda protseduuri tegin ma elus tõesti esimest korda läbi. Sondpalli olemus ja funktsioon olid mulle muidugi hästi teada. Asi algas palli heeliumiga täitmisest. Heeliumi balloonide rivi asus eraldi majakeses Meti hoonest lahus, ehkki heeliumi, kui gaasi puhul pole midagi ohtlikku. Üsnagi hääletult voogas kaaspalli ja pall omandas minu hõlmas oma esialgse ovaalse kuju. Aarnel oli siingi vastutavam roll doseerida õige kogus gaasi. Pall Raplas mu käes päris kõvasti nagu elusolevus, kui me väljas künkal olime ja Aarne raadiosaatjat palli külge kinnitas järjekordset saatjat. Olgu asja kaugele lugejale öeldud, et neid meteosaatjaid ei saada eales tagasi. Udu oli vahepeal täielikult hajunud. Saar demonstreeris üht oma haruldasemad ilma justkui minu ametisse asumise sisse õnnistamiseks. Siis oligi õige hetk käes ja Aarne hüüatas, lase lahti ning kiirustas ise kohe samas kõrval oleva optilise instrumendi juurde. Sond pall oli juba minu käest vabanenud ja sööstis poolviltu taevaalusesse millegipärast algul mäe suunas. Mägi ise oli lühikese ajaga ennast nähtavaks ja aistitavaks teinud. Ta valitses nüüd tummalt meie ja meie tegemiste üle. Nii nagu ta näis valitsevat kogu saare üle. Kui kõrgele see jõuab tõusta? Küsisin maarnelt, kes oli vahepeal jõudnud palli selle Diodoliidi taolise instrumendi Okulaari tabada. Ma tahtsin, et ta võiks oma tähtsat loengut jätkata, sest juhendaja roll sobis talle, ehkki teadsin naguniisond pall jõuab umbes 30 kilomeetri piirimaile. Hõbedasse troposfääri kihti, kusjuures selleks ajaks on ta saavutanud umbes kümnemeetrise läbimõõdu, mida on raske ette kujutada ja mida keegi pole oma silmaga näinud. Jah, siis ta kest lõpuks lõhkeb, sest ta on oma töö teinud, meile kõik vajaliku edastanud ning langeb alla ookeani, kuhu siis mujale tehti mulle asjast lühike kokkuvõte. Minuga vesteldes ei kaotanud Aarne prožektorikiirega palli ennast, mis oli muutumas heledaks punktiks. Seegi asi oli mulle hästi teada. Palli kadumishetke järgi sai määrata pilvkatte alumise piiri. Tänasel hommikul oli see tavalisest kõrgemal ning need pilved olid ilmselt Altostraatused. Sinna nende sisse. Lõpuks sond hajuski ja Aarne kiirustas esimesena tagasi Meti soojusesse. Mina jäin millegipärast edasi vaatluskünkale, sest suur valge mägi hakkas end läbi hämu lõpuks ilmutama nõrgalt, aga samas oma jäises heleduses lausa lummavalt. See oli mul esimene kord näha mäge siit alt. Jah, ta tundus olevat siinsamas, ehkki sinna oli kilomeetreid ja kilomeetreid maad. Samas tundus see lähedus nii ebamaine nagu on ju ka tavaliste mägede puhul. Jäin selle vaate üle mõtisklema, unustanud külma ja kuulmata, et Aarne seisis madalal meteojaama uksel ning kutsus mind sisse teed jooma. Nõnda algas minu esimene valvekord. Kolon kin pliiani valvemeteuroloogina ja lõppesse päev umbes veerand üks öösel, seega uue päeva numbri sees. Kusjuures vahepeal käisime džiibiga jaamas nii lõuna- kui ka õhtusöögil, ehkki meie söögikorrad ei langenud kokku teiste jaamaliste omadega. Umbes kell üks öösel oli kõik tehtud töökohal kord loodud juhendid tagasi riiulitel ja teeklaasid pestud uksi ei pidanud sulgema Polnud säärast kommedki. Kustutasime vaid tuled ja sõitsime kolmat korda Hollonkin viienisse, teades, et uuel hommikul alustab kõike sedasama annete tema muidugi üksinda ja et veerand 11 aitab teda Sont palli üles laskmisel jaamaülem kuule ise. Seda juhul, kui ilmaolud tema abi tingivad. Tavaliselt saavad vilunud valvemeteoroloog sondi üleslaskmisega üksi hakkama, nagu Aarne mulle tähendusrikkalt märkis. Mis andis mõista, et sellega pean ka mina tulevikus arvestama. Ühtlasi sain teada, et selles jaamas pole öist kella kolmest valvekorda ette nähtud. See pani mind pisut imestama. Tagasiteel rooli tagant aeg-ajalt minu poole koogates, et ma mootori mürinast hoolimatult kuuleksin, pidas Aarne mulle veel ühe lühikese loengusaare tõelisest looduse mõistatusest, mille põhjuseks olevat seesama mägi, mis meile selja taha jäi. Sellele nähtusele on pandud nimeks karmani tuul. Eks ole, väga lähedane mõiste idamaisele karmale mõnes mõttes nõnda ongi ohtuda sisaldabki ja tead seda tuult on võimatu ette ennustada. Me oleme seda isegi mõnikord õhurõhu kiire muutuse aegu üritanud teha. Nii palju on siiski teada, et see on seotud vulkaani enda intensiivsuse kasvuga ja häiring sünnib kraatrist madalamal õhukeses inversioonikihis umbes 1800 meetri kõrgusel. Ja sealt laskub teatud õhumass suurte keeristena, mis moodustavad üksteisega nagu ahela. See näeb niimoodi välja nagu laskuks üks nähtamatu olevus mööda nõlva. Noh nagu need julged suusatajad suurtes lumemägedes, kellest jäävad järele võimsad lumekeerised. Seesugust nähtust esinevat mujalgi kuigi teiste nimede all, kuid meil siin on see ikkagi väga drastiline. Jajah, seepärast siis samas on seda nähtust hädavajalik teada ja just ette ennustada. Ütleksin, et vägagi tähtis ja mitte niivõrd meie endi, vaid meile aeg-ajalt saabuva lennuki pärast. Ühe korra täpsemalt 1991. aastal, kui teada tahad, oli katastroofijaamas olijatel lausa silme ees. Hercules paiskus maabumisrajalt kõrvale ning vigastas delikut. Nad olid sunnitud terve päeva seda parandama. Muide, sa võiksid ise vaadata, kuidas tuul pildiliselt välja näeb. Sul on toas riiulil Meti suur pilveatlas. Nüüd siis taipasin, et üks neist köidetes seal riiulil kuulus nii-öelda põhivara hulka. Ma võtsin selle alla, sest ma ei olnud siiski Aarne jutust aru saanud, kuidas võiks üks tuul olla jäädvustatud. Pilveatlases. Aga oli, Sestast jäi järele lumine jälg. Ja atlas, nagu selgus, oli meie trump instituudi väljaanne. Jälle kord tõusis Silmet Astrid oma töökohal nagu oleks tema kogu instituudi mõte ja olemus. Pikali voodis pilveatlas rinnal jäingi lõpuks magama. Ent esimese täistööpäeva muljed jätkusid veel uneski. Sellisest rituaalist ei teadnud ma midagi ja seetõttu tabas mind täiesti ootamatult, mis oligi uustulnukate puhul nii mõeldud. Lisaks muidugi veel see asjaolu, et saarele saabumise ning järgnevate sekelduste tõttu olin tunnistan ausalt unustanud niivõrd olulise tärmini nagu oma sünnipäeva. Mu sünnipäev oli niisiis 20. novembril varasematel aegadel, eriti lapsepõlves, oli muidugi ema olnud see inimene, kes selle vara talvepäeva helgeks ja meeldejäävaks muutis. Hiljem eriti üksi jäädes polnud ma sellest tähtpäevast erilist rõõmu tundnud. Imestasin vaid, kuidas nemad seda päeva teadsid. Ma olin ju nii vähe aega jaamas viibinud. Rumal küsimus igatahes, see oli ju kirjas minu andmestikust, mis juba enne minu saabumist neile kättesaadavaks muutus. Ootamatu oli juba selle päeva algus. Mind ei äratanud mitte äratuskell Astridi foto kõrval, selle helin oli seekord koguni välja lülitatud sest olin sel päeval valvevaba. Niisiis olin vist isegi kavatsenud hommikusöögi rahulikult sisse magada või siis ilmuda söögiruumi pärast teisi. Hiljem sain aru, et seda vaba päeva ei pidanud mul graafiku järgi üldse olemagi. Niisiis oli seegi asi eelnevalt korraldatud. Ja ma ärkasin valjust koputusest uksele ja võõrast häälest igatahes meesterahva omast, mis lausus sama valjult ja aeglaselt ning selgesti. Söör, ärgake. Teid ootab ees suurepärane päev. Ma ei mäleta, millise une see just katkestas, kuid ehmatus oli parajalt tugev. Nõnda siis pidin magamisest ja voodis mõnulemisest seekord loobuma ja kiiresti tõusma, arvates, et mind ootab mingi ekstra töökohustus. Seda tuli Olonkil Viianis ju ikka ette. Kes ärataja just oli, jäigi mul hiljem teadmata. Nagu ma kuulsin, oli see lause lausa traditsiooniline ja ühesugune kõigi asjaosaliste puhul. Ning kui ma sisend kiirustades, sest kuidas muidu riidesse panin, oli mu pea Eelseisva suhtes ikka endiselt tühi. Õnneks taipasin siiski, küllap alateadvuse käsul panna selga oma kõige parema särgi ja ette siduda oma lemmiku punase lipsu. Siis olin valmis, avasin ukse. Kuid seal ukse taga ei oodanud mind mitte too äratanud hääl vaid keegi naissoost isik nimeliselt meie velsker Ingrid, keda kõik kutsusid mitte eesnime järgi, vaid lihtsalt arstiga tiks. Ehkki Ingrid polnud vanuse poolest tädi eale lähedalgi ja oli tegelikult meie naispere noorimaid minust vast aasta või kaks vanem. Mainin siinkohal, et juba Ibseni lugemisest saadik kooliaegadel olin Ingrid pidanud üheks ilusamaks naise nimeks. Kui sinna kõrvale panna Sigrid, mis oli mu kadunud ema nimi ja lõpuks astrid, siis oligi see nimekiri minu jaoks üsna täielik. Lisan veel nii palju, et ma polnud meie arstitädiga üldsegi tuttav. Olin teda kohanud vaid mõne korra lõunalauas ja mul lihtsalt polnud olnud vajadus tema ametituba külastada, kus uksel oli punane rist ning sellest allpool helevalge pelikani pildike. Mul polnud olnud millegi üle kaevata. Esialgu teatud koduigatsuse hood ei läinud ju arvesse. Ütlen kiirkorras veel sedagi, et Ingrid nägi seal sumedas koridori valguses vapustavalt kaunis välja. Tal olid seljas ilmselt soomlane, maakonna rahvarõivad ja seda riietust kaunistas koketne pitsiga põll. Mäletan, et enne, kui ta jõudis mulle midagi öelda, läbis mind imelik mõte, kuidas kli Ingrid nii ilus noor naine on sattunud siia meesterohkesse seltskonda või kas see on ikka tema jaoks kõige sobivam koht? Ausõna, just selline mõttekene läbis mind, kui ta avalalt naeratades nagu oleksime ammused tuttavad, mulle otsa vaatas. Aga ma vist ei jõudnudki oma kummalisevõitu mõtet lõpetada ja tegin seda millalgi hiljem. Sest Ingrid lausus kah iga sõna eraldi, rõhutades, mis kuulus nähtavasti samuti temale usaldatud riituse juurde. Tere hommikust, sfäär, ma olen määratud sinu sünnipäeva saatjaks. See on meil siin selline omapärane komme. Lause lõpp läks mul kõrvus peaaegu mööda, sest ma nautisin üksnes Ingridi häält. Justkui esimest korda elus sain teadlikuks, et naisterahva hääl võib-olla nii lummav. Jah. Ingridi kõne hääl oli üllatavalt madal, aga tämber pehme kõrva kuidagi kudistav. Ja ta võttis mul toibuda, laskmata kohe usalduslikult käe alt kinni mis oli samuti just nõnda ette nähtud. Ja me hakkasime astumas suurima ruumi poole, mida meie pool laevaliku olukorda silmas pidades kutsuti messiruumiks. Teel vaatasin teist korda oma kaaslanna poole avastades, et ta on minust peajagu lühem ja märkasin, et ta põsed ühetasid. Või olid need ikkagi rush'i laigud. Ning just see tema erutus suurendas veelgi minu oma. Igal juhul sain aru, et eelseisev oli temagi jaoks sündmus võib-olla koguni esmakordne. Nagu hiljem selgus, oligi seni, sest ta oli saarele saabunud vaid napp kuu aega minust varem. Messiruumi lävel tabas meid aplaus, sest kõik ülejäänud Hollonkin viieni asukad olid juba kohal. Lumivalge linaga laud oli seekord kaetud harilikust pidulikumalt. Välja oli pandud meie sinivalge portselan. Iga istuja ees oli rahvusvärvides salvrätik ja laua keskel väike risti lipuke. Ma muidugi kohmetu siin sellest pildist veelgi enam. Vist isegi seisatasin, sest tundsin Ingridi käe kerget tõmmet. Nüüd kõlasid juba läbisegi hüüded, hei, hei. Seejärel justkui kellelegi nähtamatu liigutuse peale, tõusid kõik püsti ning skandeerisid. Palju õnne. Palju õnne, armas virra. Colin, tumm ei taibanud isegi tänada. Seejärel juhtis Ingrid mind laua keskele. Tema koht oli muidugi minu kõrval. Laua otsas istus iseenesest mõista meie jaamaülem, kuule, kes kohe tõusiski püsti ja pidas lühikese tunnustava kõne. Siis ilmus ta käte kaunilt pakitud neljanurgeline sünnipäevakink, mis näis olevat raamat. Ja seda see siis hiljem avades oligi Susanna barri kirjutatud ülevaateteos meie saarest. Seegi kink, nagu hiljem teada sain, oli traditsiooniline. Aga oli veel teinegi kingipakk, selle puhul nõuti, teeksin paki kohe lahti. Hakkasin siis seda üldiselt tunnustus hümnina saatel tegema. Kõigepealt ilmus sealt nähtavale valge nahaga ääristatud karvamüts ja seejärel samas laadis käpikud umbes nende moodi, nagu olid uulel käest tol mälestusväärsel esimesel päeval Hollonkin viieni välistrepil, kui ta mind vastu võttis. Sul on küll igapäevased tööriided ja kindad, aga need on nii-öelda pidupäeviks, kommenteeris huule. Samal ajal, kui mina olin juba mütsi pähe pannud ja käpikud kätte tõmmanud ning tundsin end mõlemate puhul väga mugavalt. Teisiti ei saanudki olla. Mille peale kõik jälle häälekalt lustisid. Siis elevus vaibus ja me asusime söögi kallale. Kuna tegu oli hommikusöögiga, siis polnud menüüd nii põhjalik. Alkoholi põhimõtteliselt laual polnud, kuid pudeleid seal siiski paistis. Itaalia mineraalvesi, mida neis olevat meie toidulaos ohtrasti. Magussöögiks serveeriti pannkooke Soome murakamoosiga. Pannkoogid olid väga maitsvad, lausa sulasid suus. Siis oli minu kord midagi öelda. Ma ei teadnud, mis just peaks olema. Otsustasin, et ilmselt paar sõna endast. Aga polnud ju midagi erilist rääkida. Introverdid nagu mina olen enda iseloomustamiseks pidevalt raskusi. Ma olen üldiselt pärilt trump linnast. Aga õppisin siiski Bergeni Ülikoolis neuroloogiat ja klimatoloog, et siis siis tuli väike tõrge ja nüüd olen siin. Mulle reageeriti sooja aplausiga, nagu oleks kuuldud midagi originaalset. Kujutasin ette, et nii mõnegi lauas istuja biograafia on mitmeid kordi sisukam, kui minu oma. Umbes pooletunnise istumise ja jutlemise järel see tseremoonia lõppeski. Märkasin, et arstitädi sõi vähe nagu linnuke. Ja kui tõusime, siis selgus, et Ingridi kohustuseks oli mind ka lauast ja messiruumist ära saata. See kukkus meil juba paremini ja väärikamalt välja. Ukse all andis Ingrid mulle põgusa suudluse põsele, mis mõjus nagu lõhnav tuuleõhk. Õnneks taipasin teda kättpidi tänada ning siis oli mu kõige ilusam sündmus ollonkimbiianis lõppenud sest teist korda ei saanukskise toimuda. Edasi järgnesid juba argipäevad, mida ilmestasid teiste kolleegide sünnipäevad, kus ma olin juba laua taga istuja ja kõrvalosaline. Ei mäleta, millega täitsin, ülejäänud päeva. Vist istusin tükk aega raamatukogus kuhu nii mõnigi meie inimene sisse astus ja mulle rõõmsalt noogutas. Ma ei tea, kus ja kuidas ma oleksin seda päeva muul ajal tähistanud. Või kas üldse minu tollases meeleolus. Võib-olla oleksin kooli aegade sõpradega kokku saanud, aga pärast tõusnud stuurs täinenile istunud seal üksinda kusagil kivil tuuleavaruse meelevallas silmitsenud meie ilusat põhja mõist linna all sügavuses ei tea. Selle tähelepanuväärse päeva hilisel õhtul mäletan, ootasin ma nagu midagi veel, see oli ebamäärane ja samas põhjuseta ootus. Võib-olla ootasin veel õnnitlust. Üht võimatut õnnitlast. Radiogrammi kujul olnuks muidugi loomulikum. Telefoni teel olnuks täielik üllatus. Kuid see oli võimatu, võimatu, võimatu. Mäletan, et keerasin lõpuks ta foto kapikesel kummuli ja uinusin üsna kiiresti.