Mu esimeseks olulisemaks tutvuseks Holon kin viienis saiaga. Manfred Ta oli tegelikult võõramaalane austerlane. Kuid ta rääkis norra keelt peaaegu veatult, nii et petis peaaegu kõik ära. Ütleksin, koguni man. Fredi välimuses oli midagi norraliku. Ta oli pikka kasvu heledapoolne ja väga rahulik ning eesmärgikindel, see tähendab omaalas ja tegutsemises kinni. Viimast omadust pean isiklikult igati mehelikuks põhjamaiseks. Pean siinkohal veelgi saare asjaolusid täpsustama. Meil oli saarel kõrvuti kaks lähedast lausa kokku kasvanud asutust ja seega ka kaht liiki spetse, kes elasid üksmeelselt ühise katuse all. Manfred töötas loranis, mille kohta polnud mul esialgu muud teavet, kui et luuran oli pooleldi sõjaväeline objekt alludes kaitsejõududele ja seeläbi ka NATOle. Ja neile kuulus ka see tohutu kõrge metallmast jaamast edelas. See süsteem, nagu mõnevõrra hiljem teada sain, tegeles laeva- ja lennuliikluse jälgimise ja reguleerimisega kogu Põhja-Atlandil ning võttis muidugi vastu ka hädakutsungit. Ja veel oli Aarne, kes mind järjekindlalt kõigega kurssi püüdis viia, lisanud, et seoses uute oludega on päevakorral lorani likvideerimine. Aga et siiani on kõik veel paigas. Ülejäänu sain teada juba man Fredilt endalt esialgu tema isiku kohta. Ta oli sündinud kratsis ja ka sealses ülikoolis hariduse saanud. Siia põhja oli ta tulnud täiesti omal soovil ja juba aastate eest ning nõnda ka meie keele selgeks õppinud. Nagu ta tunnistas, oli ta tundnud teatud laadi kutsumisest, et mitte öelda Põhjala romantikast. Minu tutvus temaga sündis poolkogemata, aga küllap see oleks toimunud nagunii. Meie ühendajaks sai üks austria nüüdiskirjanik, kellele ma olin raamatukogus nii-öelda. Kirjanikunimi on Christoph Rans Mayer. Ehkki ta polnud vist kunagi siin põhjakandis viibinud, oli ta ühe oma raamatu näol vägagi siinne. Selle raamatu oli tõlkija, pealkirjastanud jää ja pimeduse õud. Tegelikult olin meie sisukas raamatukogust avastanud ka teise tema raamatu mis oli paraku saksakeelne ja selle pealkiri oli dilets velt viimane maailm. Need kaks romaani olid muidugi erinevad. Sellest teisest sain nii palju aru, et see on kuulsast Rooma poeedist Oviidiusest, kes saadeti omamoodi pagendusse Musta mere rannikul asuvasse väikesesse toomisi asulasse. Kusjuures põhjusel, mis ongi jäänud ajaloo jaoks hämaraks. Teos tundus huvitav, selles segunes kujutluslik ja tänane justkui üheks tüdinenud saksa keele alal kõvasti pingutama ja sageli sõnastikku vaatama. Mind aitasid internetis leiduvad ülevaated ja intervjuud. Miks see raamat mind esimesena mainitu võrdväärselt huvitas? Kas polnud minulgi midagi ühist pagulusse sattunuga? Kuigi ma olin siin täiesti vabatahtlikult nii-öelda sisemiste olude sunnil? Just nimelt selle Oviidisest rääkiva raamatu tagant Manfred wind tabaski ja kõnetas seetõttu saksa keeles Sprechensiin Deutsch. Nain vastasin automaatselt, sest isegi lihtviisilist vestlust ma saksa keeles välja ei oleks vedanud. Ma olen temaga, see tähendab kirjanikuga isiklikult tuttav, teatas Manfred kohe norra keelele üle minnes. Ja osutas raamatu tagakaanel olevale autori fotole. Ta otsis mind kratsi süles, tahtis kuulda Karl vaip risti kohta. Kes on selle raamatu üks peategelasi, ma ütleksin meie austerlaste üks kõige kuulsamaid nimesid. Kahju, et tast laiemalt vähe teatakse. Seda vist kirjanik silmas pidaski, kui selle raamatu kallale asus. See pole päriselt romaan ja on ka minu, otsis ta üles, kuna oli lugenud üht mu artiklit populaarteaduslikus ajakirjas. Teisisõnu, ma olin talle meie kuulsaima polaaruurija alal. Noh, ütleme asjatundja. Arvan, et tal oli siis just selle raamatu idee peas või koguni kirjutamine pooleli. Võimalik, et ta oli põrkunud mingit laadi raskustele. Loodan, et oled seda raamatut juba lugenud. Ei, ma alles leidsin selle. No siis on õige aeg teha mõningane sissejuhatus. Mida ma peaksin kõigepealt ütlema? Karl vaipleht oli Austria-Ungari põhjapooluse ekspeditsiooni juht. Tähtsuselt teiseks meheks oli laeva admiral Teiget How kapten Julius Bayer. Me nimetame neid alati koos. Poolus jäi neil kahjuks saavutamata, polnud saabunud veel õige aeg, nii nagu see polnud saabunud ka Nanseni jaoks paarkümmend aastat hiljem. Kuid nad avastasid midagi muud ja koguni tähtsamat nimelt Franz Josephi maa saarestikku. Muidugi pärast Austria-Ungari riigi loojumist kaaperdasid venelased saarestiku endale ja on tänaseks muutnud selle oma militaar ja üheks tugipunktiks põhjalas. Olgu-olgu ajaloos valitseb tihti tugevama õigus. Ime, et me üldse kunagi mereriik olime. Ja ta tegi väikese pausi ning istus minu kõrvale laua äärde ning vestlus läks edasi. Aga meie keisri nime on nad siiski alles jätnud. Ime, et nii paljugi respekti, et nad ei söandanud omalajal saarestikku ümber nimetada millekski idiootlik kommunistlikuks, nagu see juhtus Severnaja zemljanka saartega, millele Wilkitski andis ju tsaar Nikolai teise nime. Manfred ei kavatsenud mulle oma kaasmaalaste raskest hetkest pikemalt rääkida, sest eeldas, et saan selle kõik kirjanikult üksikasjalikumalt ja palju dramaatilisemalt teada. Aga ta jätkas ilmselt oma lemmiku teemal. Mis vaip rehti puutub, siis tall jäi pärast seda retke kõik justkui pooleli, ehkki eelnev oli olnud kordaminekute ahel. Ja elu lõppeski vaikselt ära. Aga enne seda retke oli ta jõudnud tõesti piisavalt ringi seilata. Jah, just nimelt seilata. Ütlen sulle selgituseks, et too tegelikult How, kelle nimi laevale anti, oli reaalne isik vaip, Bresti endine ülemus Admiral Vahemerel. Laev ise, nagu Sarans Mairilt lugeda võid, sattus jää ohvriks, läks põhja, mida olen uurimiste ja meresõitude ajaloos juhtunud varemgi, juhtub kahtlemata ka edaspidi. Ühel vabal õhtul, mis oli juhuslikult pühapäev, ehkki nädalapäevad kippusid Hollonkin viieni kaotama oma tavalist tähendust ja nädal oma rütmi, nii et kujunes välja üksainus pidev ajakett. Kusjuures seda süvendas ka hämara aeg oma ebamäärasusega. Ühel taolisel õhtul kutsus Manfred mu endale külla. Tema tuba jäi Holonkin viieni, teise poolde, täpsemalt kolmandasse pikka koridori. Sisse astudes hämmastas mind, et ta tuba oli hoopis teiste mõõtmetega oma paarkümmend ruutu kindlasti ja seal oli ka rohkem mööblit, nii et jäi tõelise korteri mulje. Teise üllatusena kaunistas Manfred elamist maast laeni raamaturiiul. Nagu ei usaldaks doktor meie raamatukogu, nagu oleks kogu vajaliku kirjanduse mandrilt kaasa toonud kuidasmoodi, see tal oli õnnestunud, polnud võimalik öelda. Küllap ikka mõne Hercules 34 kõhus. Märkasin, et man Fredi toas oli lisaks laiale kirju vaibaga kaetud voodile ka nahkdiivan ja aknal, nagu ma vilksamisi fikseerisid, seisis väike pabereid täis kuhjatud kirjutuslaud ning selle nurgal nagu väike majakas oli suursugune, rohelise kupliga lamp. Aga me polnud toas kahekesi. Selle elamise tõeliseks ehteks oli naine, kes istus selsamal nahkdiivanil jalad mugavalt enda alla tõmmatud, põrandal diivani ees maas, tema varvaste otsast pudenenud roosad toasussid. Olin seda naist küll mõne korra söögisaalis kohanud, aga polnud seostanud teda ühegi konkreetse ametiga ei mäletanud tema nimekirjaga muud personaalset, rääkimata tema seostumisest man Frediga. Naine oli kuidagi pidulikult riides, värske olekuga jumekas. Oli selge, et ta polnud Manfred Vigvamis juhuslikult. Et minu külla kutsumine oli osaliselt seotud ka tema juuresolekuga. Manfred kiirustas meid kohe omavahel tutvustama. Elina öeldi mulle. Käepigistus oli naiselik, aga mitte lõtva nagu mõnedel tema sookaaslastel on harjumuseks. Igatahes aimu sellinast, enesekindlust ja kohe algusest peale huvi minu vastu, kes ma olin ju uus nägu ja viimasena saabunud. Kohe selgus ka, et tema ja Manfred olid otsesed kolleegid looranis. Neil olevat veel kolmaski kaaslane Ivar, kelle kohta ei leitud muud juttuväärselt, kui et ta on vasakukäeline ja peaaegu kaks meetrit pikk. Mulle meenus, et ma olin kirjeldusele vastavat pikakasvulise nooremapoolset meest messiruumis kohanud. Nemad kaks näisid igatahes moodustavad omaette tandemi ja tundus, et Iivar nende sõpruskonda ei kuulu. On kõigest tööalane kolleeg. Muidu oleks ta antud hetkel kohal viibinud. Pärast seda, kui mind oli istuma sätitud ja ma lasin silmadel Manfred elamises ringkäiku jätkata sattus mu pilk avatud uksega kapile. Seal rippusid kõrvuti kaks sinihalli ohvitseri mundrit. Manfred, kes oli jälginud mu pilku, tõttas mulle kohe appi. Ära imesta. Meie kaks, jaga Iivar, oleme siin saarel natuke teistsuguses staatuses. Kuna me allume oma tegevuses ka NATO-le, siis on meile kõigile omistatud ohvitserikraad ja Kai Liinale ütles ta naisele, osutades. Mundrit muidugi igapäevaselt ei kanna. Vast mõnel pidulikumal puhul. Näiteks siis, kui meid mõni kõrge ülemus inspekteerib nõndaks sfäära, tunne end hästi, ma pakuksin sulle nüüd väikese tutvumisnapsi. Seda kutsutakse jäiseks eksamiks. Vaatame, kas pead vastu. Naps lõimul igatahes hinge kinni. Endale ja Elinale oli Manfred kallanud midagi muud. Kahtlustasin, et selle jäise eksami aluskomponendiks oli piiritus. Aga seal oli tunda ka mingeid taimemaitseid. Hiljem Manfred reitiski napsu koosseisu. Selgus, et mul oli õigus. Jah, piiritus pärines meie arstitädi puutumatutest varudest, kuid taimelisandid olid Manfred nii kodumaalt Austria mägedest sealsetelt, Alpiaasadelt. Vahepeal tõi Elina kusagilt eesriide tagant taldriku väikeste kalavõileibadega juustulõigud. Ja meie kolme koosistumine omandas üha rohkem sundimatult iseloomu, järjest südamliku maid, noote, Ning kui olime võtnud veel ühe pitsi seekord juba tavalist brändit ja mind täitis mõnus surin, pidas Manfred vajalikuks kommenteerida seda pilti, millesse ma olin sisenenud. Ühesõnaga ta ei teinud Elina ja enda suhtest mingit saladust. Ja Elina ise võttis asja omakorda seletada. Me oleme ammused tuttavad, oleme varemgi koos töötanud. Õigupoolest tulin manssodile siia järele. Siis läks jutt sujuvalt üle Austria mägedele ja sealt edasi taas Karl Vaik lehtile, nagu oleks tema mu küllakutsumise põhiajendiks. Kuigi polnud, nagu varsti selgus, kolivaid kohtumise kohatiseks ühenduslüliks. Järgnevast jutust sai mulle selgeks, et Manfred oli saarele sattunud justkui ühe minevikku sündmuse jälgedes või paremini öeldes kutsel. Ehkki tema eriala polnud ju meteoroloogia, pigem atmosfääri füüsika. Ma kuulasin ja jälgisin teda, kuidas ta paljas otsmik lausa säras, kui ta polaaruurimise teema uuesti üles võttis. Sest miski ei andnud talle rahu. Ja nagu ma juba ütlesin, maailm millegipärast Karl vaip lehti kuigi hästi ei tunne ja seepärast ei mäleta ikka need kuulsad nimed ja eriti siinmail Nansson Amonson, sfäär, trükk ja need teised. Teie norrakad, olete üsna suured egoistid või no uhkust täis. Aga te olete olnud Põhjala suhtes kogu aeg eelisasendis. Muide üks siinsest liustikest, see, mis jõuab mereni välja, kannab vaip ristinime. Ma pole küll päris kindel, kelle poolt see sai nimetatud. Arvan, et see sündis juba esimese geofüüsika aastaaegu mis leidis aset 1882 83. Sa vist ei teagi, et sel ajal töötas siin Austria-Ungari uurimisjaam. Sellest meie jaamast olevat kuuldavasti mingisugused jäänusedki, olles. Esimesel võimalusel tahan seal ära käia. Uuel kevadel, kas soovid kampa lüüa? Ja Manfred vilksas vaadata Elina poole, kes kohe noogutas. Ehk kedagi oleks mantredile seltsiks tõesti vaja. Vast saavat organiseerida nõnda, et meid viidaks džiibiga võimalikult lähedale. Minule tuli see pakkumine täiesti ootamatult. Vastasin, et olen nõus temasuguse mehe tähelepanu oli mulle meelitav. Kas mitte see asjaolu polnud minu küllakutsumise ettekäändeks? Ei, nagu kohe selgus. Nad tahtsid mulle selles õdusas koduses atmosfääris rääkida mu eelkäijast enne kui ma hakkan jama peal igasuguseid kuulujutte kuulma. Ta nimi oli, alustas jälle Elina, kellele Manfred usaldas põhirolli. Aga seda nime ma ju teadsin. Ta oli nii 20 viiene, üldsegi mitte enam poisike. Ma ei peaks muidugi kasutama minevikuvormi, loodetavasti on temaga seal mandril kõik hästi, kuhu medasid saatsime. Mis temaga siis siin juhtus? See polnud minu küsimus, vaid Eline oma isegi mitte küsimus, vaid mõtisklev pöördumine. Täpselt ei oskagi seda öelda. Mingi üldine ülepinge kõigepealt märgati ka keskendumishäireid. Ta hakkas vaatlustes eksima, mõnikord üsna hullusti. Aarne pidi teda pidevalt kontrollima, parandama mõnigi kord kaebasta, seda meiegi kuuldes, kes me oleme Meti asjus kõrvalised, et nõiakatkestas Manfred teda delikaatselt. Sellega kaasnesid muudki veidrused. Ükskord tuli ta õuest lume vermest välja tirida ja sauna üles sulama viia. Värises seal ja teadlased olevat tahtnud end edaspidise elu jaoks karastada, et tundvat end sobimatuna ja nõnda edasi. Segase jutt igatahes möödus vaid mõni päev ja me nägime teda mööda Jaama koridore porgandpaljalt ringi silkamas. Seejärel tahtis Elina lisada veel midagi, kuid ma nägin, Manfred aimas seda ette ja pani käe kergelt Elina omale, sest nad istusid ligistikku, sobisid kokku ja Elina vakatas. Selge oli, et nad jätsid mulle midagi rääkimata. Võib-olla midagi olulist ei tahtnud vist mind üleliia erutada. Tundsin ka ise, ei taha rohkem sellest juhtumist ja üldse oma eelkäijast kuulda. Mul oli korraga tunne, et midagi sellest mehest on jäänud sinna mu toaseinte vahele ja see hakkab mulle aegamööda külge. Meenus ka Freudi raamat, sellelgi näis olevat suurem tähendus kui vaid lugemismaterjal. Nõnda siis otsisin uut teemat ning pöördusin Elina poole, küsisin tema eriala kohta. Elina muigas, vaid. Ei öelnudki, kus ta on õppinud ja kuidas lorani juurde sattunud. Tekkis soovimatu vaikus. Tahtsin juba tõusta ja tänada ja lahkuda, aga Elina sai olukorrast üle. Jätkas endisel teemal juba mind ennast silmas pidades. Siin peab 11 vastastikku väga toetama aga peab ka endale kõrvaltegevusi leidma. Igatahes sa võid meiega iga kell arvestada. Meie igatahes oleme teineteisele IGA PÄEV toeks. Teisiti poleks mõeldavgi. Ära arva, meie töö siin on ikka väga vastutusrikas. Ma küll ei kipuks seda teie omaga võrdlema, aga siiski. Ta vaikis lauset lõpetamata. Vaikisin minagi olin samas neile väga tänulik selle harukordselt avameelse õhtu eest. Nüüd oligi paras hetk tõusta ja tänada, mis peale Elina kaelustas mindi, soovis kõike, kõike head. Ning Manfred patsutas mulle õlale. Kui ma mööda koridori tagasi oma tuppa läksin valdasid mind mitmed segased mõtted nii siinsetest inimsuhetest kui ka siinse elu varjatud ohtudest. Näiteks oli mulle ikkagi selgusetuks jäänud, mis siis konkreetselt oli juhtunud mu eelkäija tolle oodiga? Jah, ta vaim polnud vastu pidanud, kuid põhjus ikkagi peitu. Või polnudki mingit ühte konkreetset põhjust. Holonkin viienile kui keskkonnale oli iseloomulik veel üks nähtus, millele oli raske nime anda. Ilmselt polnud selle peale keegi mõelnud ja seda oligi raske ette näha. Nimelt valitses jaamas tõesti igapidine komfort, nagu uule oli juba esimesel kohtumisel maininud. Me elasime soojas ja valgusrohkes keskkonnas justkui mingis kummalises hotellis. Kuid kui välja tööpostile läksime muidugi need, keda töökohustus viis väljapoole jaama siis sattusime kohe välisest stiihia meelevalda, mis oli suures kontrastis sisemise olukorraga. Me pidime mõne hetkega sellega kohastuma. Seal välise silmas oli kõik nagu aastasadu või aastatuhandeid tagasi. Seal olime korraga ammuste polaarrektlejatega Põhjala meredel, kipakate laevadel, seilajatega ühes olukorras. Seal kohtasime neidsamu olusid, mida loodusrahvad, innuiidid, laplased, pomoorid kogesid oma igapäevases eksistentsiaalsest võitluses. Ja ma mõtlesin õigusega, et me sisemise elukorralduse mugavus ja turvalisus muudab meid paratamatult nõrgemaks. Nii imelikult, kui see ka ei kõlanud. Kas näiteks vene vaatlusjaamade Spartalikumad tingimused poleks olnud sobivam variant, ehkki ma polnud üheski nende jaamas käinud, olin vaid nende kohta lugenud. Kokkuvõtvalt ma tundsin, et oleme liiga palju kaasaegset tsivilisatsiooni saarele kaasa toonud ja et see võib meile teatud olukorras kahjulik olla. Nii või teisiti. Jaanuari keskpaiku algasid mul unetuse hood. Mõnikord oli nii üleväsinud, et kõigi eelduste kohaselt pidanuks kohe unesügavusse vajuma. Kuid loodetud und ei tulnud ega tulnud ja maadlesin tund-poolteist kõiksugu kasutute mõtete küüsis. Ja vahel ma kahetsesin, et mul pole ka kõige süütumat unerohtu võtta. Kuid sellegi kaebusega ei söandanud arstitädi poole pöörduda. Nõnda oleksin justkui oma nõrkust välja näidanud. Tahtsin iseendaga hakkama saada. Aga ma ikkagi ei saanud, mu ebakindlus aina süvenes. Ja kusagil varjuna saatis seda Astridi halvakspanu ning meiega juhtunu. Ma mõtlesin selle peale endiselt sageli. Liigagi sageli. Unetusega paralleelselt neil kordadel, kui ikkagi lõpuks magama jäin toimus midagi hoopis vastupidist. Kutsusin neid nägemusi, algul lihtsalt uneb aineteks. Jah, harva olid, need meeldivad. Arvan, et unes õnnelik olla saab osaks vaid vähestele. Niisiis mind asusid ründama teatud laadi unenäod, üsnagi imelikud, mille kohta mul tekkis aegamööda kummaline teooria, et need polegi niivõrd unenäod, kui just saarel selle õhustikus alles püsivat sündmuste jäljed, mis heiastuvad säärasele natuurile nagu mina sõnaga sellele, kel on tundlikus sellisteks asjadeks tabades teda harilikult pool unehetkel, mil me viibime veel pooleldi ühes, aga oleme juba sisenemas teise maailma. Niisugune imelik ja metafüüsiline seletus minult. Tegelikult oli ju täiesti võimatu, et minevik saaks meile midagi taolist parandada. Samaaegselt tekkis mul kahtlus kas just kõik seesama Polnud vaevanud minu eelkäiadki toda oodi nii et see ajas teda lõpuks arutult tegutsema või mõjus nõnda, et ta samastas end mõne minevikku tegelasega. See oli muidugi kõigest üks oletusi. Ood, mõtlesin ma siis, kui ma vaid saaksin teada, mis ikkagi sai sinu isikliku katastroofi põhjuseks. Miks sellest ei kirjutanud? Ei jätnud mulle selgitust mõlema raamatu vahele. Ma olin neid lehitsenud, aga polnud midagi leidnud. Mul oleks sinu läbielamistest suur kasu. Sa aitaksid mind tahtmatult. Tema oodi nimi oli mulle tõesti nagu hoiatuseks ja ükskord leidsin ka tema foto. Keegi oli pannud selle järjehoidjaks ingliskeelse meteoroloogia ajakirja vahele. Ta oli kahvatu ja ebakindla väljanägemisega. Üht eeskuju võisin temalt siiski üle võtta. Nüüd, kui olin arusaamas saare värvi vaesusest valge ja tumepruuni valdavusest hakkasin üha sagedamini istuma selle üleni rohelise Amazonase albumi seltsis. Hoolitsesin päranduseks jäetud kaktuse eest. Ehkki see taim erilist hoolt ei vajanudki. Muud rohelist polnud mul kusagilt võtta.