Tervist minu nimi on Christian haljak ja ma loen ette luuletuse raamatust uus inimene. Advokaat näris pähkleid, raadios mängis Tyler klaasist majas vedelas vaid Maarja ja hažis rohesuline ronk tikutoosis taevas maa ja meri. Mina su häbemelabürindis tars Taurus sarvede vahel tikk kiilas inimese nahka, Maarjate nõtked põlves ja nii üle, sedasi on tihkelt häkitud advokaadi paljaste jalgade all pähklikoored. Raadios mängis dilem asfaldil, lamasin mina ja mõtlesin Maarjatele, kes tänavanurkadel keerasid suits ja eemaldusid ja tõid lähemale magusasuitsus. Ja riik tuli rahvale lähemale ja Eesti ja Euroopa tulid rahvale lähemale. Moskva lähemale Ameerikas Süüria Aleppo tühermaal lähemale, ikka lähemale. Me ihuajalehtede ja vaimu häbemelabürinti, kus serval huuled selge, sugu kuivad nagu papp. Nii advokaat nosis pähkleid, raadius, mängist, ülem, lähedus oli liiga suur, hirmus ihar, nahk naha vastas, ihu ihu, vastasiha, iha hõõrus ja hõõrus suure sygises vaimu ihuläheduse riigis. Riik rahvale, rahvas rahvale. Ligedam, Ligeda kui suur nikutav mätas inimeses sipelgapesa, kas mäletad päevi seal kommunaalkorteris Kunderi tänavas, kui hašišit oli ja olin veini advokaat näris pähkleid ja raadios mängis Tileni maa-aluse koduigatsuse muusika ja heledates rohelistes rindadeni juustes. Seal olid pikad sõrmed ja põhiharidus.