Üleliidulise heliloojate liidu kongressi avapäeval oli meile kõigile suureks rõõmustavad teataksid, üleri intervjueerinud liit oli autasustatud Lenini ordeniga. Seda teadet võtsid kõik delegaadid vasta suurte emotsioonidega. Pärast seda järgnes kaks ettekannet, nimelt Tihhon freenikovi ettekanne heliloojate liidu tööst ajavahemikul eelnevast kongressist kuni käesoleva. Nii ta puudutas nii loomingulisi organisatsioonilisi küsimusi ning teiseks põhiettekandeks Demiitriga paljuski ettekanne laste- ja noorsooeetilisest kasvatusest. Selle viimase ettekande peale reageeriti saalis eriti teravalt, kuna esteetilise kasvatuse küsimused on praegu meil Nõukogude liidus tõstetud tulipunkti. Ja eks see oli ka enamuse sõnavõtjate teemaks nii sellest aspektist, et esteetiline kasvatus viia regulaarselt koolidesse. Selles osas toodi eeskujuks Baltimaid Eestit, Lätit ja Leedut, kus juba nii mõndagi on selles osas saavutatud. Kuigi meie arvates ka see ei ole veel niipalju kui tegema peaks. Ja nagunii Kabalevski ettekandest kui ka sellele järgnenud sõnavõttudest eriti haridusministri asetäitja sõnavõtust võis välja lugeda kavatsetakse ka üle Nõukogude Liidu rakendada neid samu kogemusi. Peale selle jäi kõlama nii Kabalevski kui ka Reinikoviate kandest. Üks suur probleem, nimelt muusika massiline levik kaasajal ja sellega kaasnevad üsna paljud niisugused väärnähtud nagu selle muusika kvaliteedi mittevastavus tema kvantiteedi-ile. Ja selles osas oli üsna palju etteheiteid kõigile, kes seda muusikat nii massiliselt levitavad, kuigi mainitud iseenesest see fakt, et muusika levik nii lai on, on hea, aga siiski see, mida antakse, sellele peaks, vastaks suuremat tähelepanu pöörama. Meie kuulajaid huvitaks kindlasti see, millest siis rääkis kongressil meie delegatsiooni juht sellesamas kõrver, millised probleemid olid Eesti delegatsioonil esitada üleliidulisele auditooriumile, kuna ajakirjandusse tuli see ainult paarirealise materjalina? Eelkõige kõnelesin sellest, kuidas meie heliloojad võtavad lasta Lenini sajandat sünniaastapäeva. Loetlesin seal rida teoseid, mis meil juba ette olid kantud, kui ka neid, mille ettekanne toimub lähemal ajal, siis rääkisin nendest kogemustest, mis meie üldhariduslike koolide muusikalise kasvatuse osas on olemas ja mida vääriks ka üleliiduliselt propageerida. Eriti tõstsin esine seal muusikakallakuga klasside tööd mis viie aasta möödudes on näidanud väga häid töö tulemusi. On teada, et muusikalise kallakuga klassides muusikat õpetatakse üks tund päevas seal läheb siis emakeele ja matemaatika arvel. Kuid viie aasta möödudes on selgunud, et tulemused nendes ainetes tähendab matemaatikas emakeeles on muusikalise kallakuga koolides paremad kui õppetulemused tavalistes koolides ja see oli muidugi niukseks toredaks üllatuseks, mille kohta mul paljud delegaadid hiljem veel küsisid, kuidas te niisuguste asja olete saavutanud. Tõstsime ülesse muusika propaganda probleeme, nimelt heliplaatide aeglast valmistamist, mis kahtlemata ei ole veel nõuetekohaselt tasemel ja samuti ka seda, et kaubandusorganid siiski tellivad kerget muusikat rohkem kui tõsist muusikat ja sõltuvat iraažidest. Ei saa neid tellimusi lihtsalt täita, kui need on vähem tellitud, kui ütelda miinimumtiraaž ette, näeb. Ühesõnaga, tõsise muusika plaate ei saa välja lasta, kuna need ei ole kaubandusorganisatsioonide poolt lihtsalt piisavalt. Tallinn tellib täpselt jah niiviisi ja sama küsimus on ka muidugi nootidega. Leningradis trikitavad partituurid, nende maksimaaleksemplaride arv on 300 aga 300-st jagada kogu liidu peale, et isegi meie oma autorid saavad siin võib-olla kümmekond eksemplari, aga vennasvabariikide autorite teoseid meie kauplustes tuleb veelgi vähem ja see kahtlemata ei rahulda meie nõudeid. Samuti on halb informatsioon üleliidulises heliloojate liidu propagandaosakonnast Nende teoste kohta, mis valmivad vennasvabariikides. Tuleb päris kahetsusega märkida, et meie saame sotsialismimaadest jaga tähendab kapitalistlikes maades informatsiooni uusloomingu kohta palju rohkem, kui me seda saan oma vennasvabariikidest. Ja meie sooviks oleks, et üleliiduline erinevate niit hakkaks regulaarselt välja andma ühte büljeteni, kus oleks väiksed Annotatsioonid paremate teoste kohta ning oleks võimaldatud saada ka nende teoste helilinte ja võimaluse korral noote. Ja selles osas muidugi me ise oleksime valmis ka kaasa töötama üleliidulisel areenil ja saata üleliidulise heliloojate liidu propagandaosakonnale oma vastavad materjalid, et neid levitataks üle liidu teistes heliloojate liitudes ja sealtkaudu jälle läheks edasi Se propagandaga vastavate vabariikide propagandakeskustesse muusika propagandakeskustesse. Selge, ja siis ei saa muidugi ka täiesti nii-ütelda rahul olla. Kontsertorganisatsioonide tegevusega. Üleliiduliselt tuntakse meie noori interpreet võimekad interpreet võrdlemisi vähe ja selle tõttu on nende kontsert, reisijad ka võrdlemisi väikesearvulisem ja küüni nende seisud ka välismaale, ehkki me teame, et meie noorema generatsiooni interpreetide season võimekaid esinejad, kelle kvalifikatsioon ei ole mitte halvem kui paljudel välismaa esinejatel, kes meil siin vabariigis esineb. Võiks ehk lisada siia, milline oli Eesti muusika osa heliloojate liidu kongressile, helinevat liidu kongressi kontsertidel. Eesti muusika kõlas nii mõnelgi kontserdil. Eelkõige sel päeval, kui me jõudsime Moskvasse. Siis päeval toimunud lastemuusikakontserdil kõlasid Ernesaksa Jaan koha, Tambergi teosed. Mõned teosed kanti ette ka koorikontserdil ning kahjuks jäi välja Arvo Pärdi Pro et contra mida pidi esitama Rostropovitš, kuid kahjuks haigestumise tõttu see esinemine jäi ära. Nii et kongressipäevil toimunud kontserdil kõlas kõige ulatuslikumalt meie muusika kammermuusika kontserdil, kus kuulsime Veljo Tormise kümmeminiatuuri häälele ja klaverile Jaan Kaplinski tekstidele. Nagu eelpool juba juttu oli, ei piirdunud kongress ainult nii-öelda sõnalise osaga. Igal õhtul oli võimalus minna kontsertidele või teatrietendustele. Sageli oli raske valida, sest oleks tahtnud olla korraga mitmes kohas. Huvitav oli sümfooniakontsert kongressi avapäeval. Seal kanti ette kaks verivärsket helitööd Andrei s Bay kantaat, Lenin on meiega ja Aram Hatšhaturjan kontsert rapsoodia klaverile orkestrile. Peale selle juba tuntud Boriss jätažinski neljas sümfoonia ja vähedunud tud Sergei Prokofjevi kantaat oktoobri 20.-ks aastapäevaks oopus 23. Erilist elevust tekitas viimane teos eelkõige haruldase muusika poolest ja ka selle poolest, et kantaadi tekstiks oli helilooja valinud üksikud laused Marxi, Engels'i ja Lenini teostest. Milline mõttetihedus ja milline teksti ning muusika seos, seda on sõnadega võimatu edasi anda. Kuna kongressi päevil andis Moskvas külalisetendusi Kiirovi nimeline Leningradi akadeemiline ooperi- ja balletiteater siis õnnestus selle kuulsa kollektiivi esituses näha kahte kaasaegset balletti. Schwartzi imedemaad ja kaslajevi mägede tütarlast. Dagestani rahvusest Murad kaslajev kuulub nende noorte heliloojate hulka, kes tegeleb nii tõsise kui kerge muusikaga. Tema esimeses balletis oli seda ka tugevasti tunda. Muusika oli väga huvitav ja lausa sundis end kuulama, nii et laval toimuv jäi mõnikord tagaplaanile. Võib-olla oli see tingitud ka sellest, et balletisüžeed on meile kauge ja võõras just nimelt meile. See jutustab Dagestani neiust, kes ei nõustu abielluma isa poolt valitud peigmehega ja läheb ülikooli õppima. Vana Dagestani tavaga nõuab sellise solvamise eest veretasu. Ja hüljatud peigmees on sunnitud neiu tapma. Uskumatu lugu, kuid seda juhtuvat Dagestanis praegugi. Vladimir Vlassov balletist Assell suures teatris käia ka vastupidine mulje muusika kõrvale midagi kunud. Kuid noore ballettmeistri ja lavastaja Oleg Vinogradov töö oli lihtsalt vaimustav. Tšingis aitmaatovi kuulsa jutustuse, minu paplikke, punase pearätiga, OLID Libretistid haljulov, Harritoonad jaotanud kolme vaata tusse. Iga vaatus kujutab endast ühe peategelase meenutusi. Esimene vaatus kuulub yli assile, teine Assellile, kolmas Paythemiirile. Nii rullub vaatajate ees lahti kolme inimese draama. Üks vapustava maid, stseene. Just lavalise lahenduse mõttes oli kolmanda vaatuse algus Vaitamiiri jutustus. Isamaasõda on lõppenud, sõdurid pöörduvad tagasi koju. Neile ruttavad vastu omaksed. Ainult Vaitamiiria püksi. Tema tulekust ei tunne keegi rõõmu. Kodu asemel leiab ta eest tuhaaseme. Ahastuses kõnnib ta ringi. Paitamiiri saadab laval vaid ühe prožektori kiirtevihk, ümberringi on pime. Siis ilmub teine kiirtevihk. Selles on ahastavassell. Ta lahkus oma kergemeelse mehe Ilyasi juurest ega suuda end taas leida. Kaks inimest kahes valgussõõris liiguvad erinevaid teid. Pikapeale kiirtevihud lähenevad, kuid väga aeglaselt, kuni satuvad kokku.