Räägitakse, et maailmasse olevat raske leida paika, kus ei kohtaks eestlast. On Siberisse ja Kaug-Idast ühtekokku ligi 300 eesti küla. Kibe nälg maa järele oli see, mis möödunud sajandi teisel poolel ja selle sajandi alguses sundis eestlasi Siberisse rändama. Sest olgu muuga, kuidas oli, maad jätkusi tõepoolest kõigile. Novosibirskis sadakond kilomeetrit eemal asub paravuska küla. Umbes 30 eesti perekonna uus kodupaik. Raudteejaamast jäi meil sinna minna mõni kilomeeter jalgsi. Kuhu just täpselt minna, seda pidime ise umbkaudu lihtsalt aimama, sest aeg oli hiline ja teed küsida polnud kelleltki. Ei oska ennustada, mis tunne oleks olnud olla Siberis, kui oleksime siia saabunud otse Eestist. Meil oli selja taga aga kahe ja poole kuu pikkune reis läbi Kaukaasia mägede ja karakkumi kõrbe läbi tulitava ja tolmuse Kesk-Aasia ja Kasahstani. Ning seepärast oli tollel õhtul jaamast küla poole astudes pagana mõnus tunne. Praegu oleks seda võib-olla ehk raske kirjeldadagi ja vahetuid muljeid suudab edasi anda ikkagi ainult helilint. Kell on pool 12, ei ole südaööd und. Ja kodus on kell alles pool kaheksa. Nii mõnusalt soe paras valged, imelised kased ümber rindheinamaalapp keset metsa ja ometi mitte mingisugune ürgmets, vaid kõige toredamad Kasedukad, kõige lõhnavamad Kaseduk. Ja nii väga kodune tunne siin. Praegu on kohe täpselt selline tunne, et me nüüd astume, astume, astume, astume ära selle kolm-neli kilomeetrit ja me oleme kodus ja me oleme peaaegu et tõepoolest siis kodus. Sellepärast et meie tee viib tükikese Eestimaale. Meil on muidugi võimalus nüüd näiteks teed küsida, sest keegi sõidab seal kaugemalt motorolleriga mööda metsa ja säält tule atrist vastu. Meile ka inimesed? Ei, need on siiski kasetüved. Välguvad selleni, rollerid tuledes ja praegu ausalt öeldes on kahju, et see vaikuse häirija sõitis mööda, sest siin tahaks olla, jah, ma oleks nõus olema siin lihtsalt hommikuni mõtisklema, mõtisklema kõige üle, mida kuuldud, mida loetud, mida nähtud ja mida praegu tunned. Vaikus. Kased sahisevad kergelt kergelt tuules. Imelik just esimeste kaskede nägemine Siberima tõi kõige kodusemad Unt. Ja need on meil Isegi juba enne, kui me oleme kohtunud siinsete eestlastega. Minu meelest on juba nagu üsna selge see, miks nad on siia nii pidama jäänud, nii ilusti siia juurdunud. Just ikka ilmselt see ääretult kodune tunne siin. Aga kaua meil ei ole siin siiski aega juttu ajada, pajatada Siberi esimestest muljetest, esimesest õhtust siberi laanes, seda võib isegi laheneks öelda. Jah, sest meil on veel ees tee tee Siberi eestlaste juurde tee Eesti külla. Ja kuna meil ei ole isegi õiget ettekujutust sellest, kus see küla võib asuda, on öö, Neetme, lihtsalt hakkame mööda seda teed astuma, mis meil praegu siin ees on heas lootuses. Ta viib meid sinna õigesse kohta ja me lubame, et kui karud tee peal vastu tulevad, siis enne igal juhul mikrofoni sisse lülitame. Karu me teel siiski kohanud ja nii jõudsimegi igati ilma viperusteta sihtkohta. Kell näitas südaöötundi ja seepärast polnud öömaja valimisel vaja pikalt kaaluda. Poputasime ainsal aknale, mis veel valgustatud oli. Nii Me sattusimegi Bergmani depresse. Pererahvas ise oli juba pooliti puhkamas. Pereema magas, pereisa külitas televiisorit vaadates diivanil. Ajavahe on siin viis tundi, nii et paremad saated Moskvast alles algamas. Eks meie eestikeelsele perele järgnenud ikka tükk maad üllatust küll, südaööl võõrad mehed, aga ometi oma keel. Peremehe esimesed sõnad olid pärast tutvumist kae kos, nüüd oleksid Sputel ära kulunud. Pereemal oli muidugi oma arvamine selles asjas ja paraku langesse meie omaga päris kokku pudeli jagu pudeliks. Aga teelt tulnud meestele on ikkagi kõigepealt midagi hamba alla vaja. Kodusahvri paks hapupiim, äsja ahjust võetud sai paras tihke seapekk, värske või, ja mulgikapsad seda head kodukandi söömaaega. Ei kaalu küll üles Eizašlõkkega mõni muu hõrgutis. Kodus ja südamlikus, millega seda kõike meile pakuti. Tegid päris endastmõistetavaks, et kaheks päevaks saigi meie koduks Bergmanni pere. Mismoodi selle küla algus siis oli üldse mis aastal ja mis seal üldse selle küla ajaloos? Karjääre üheksal seal kaheksal aastal Eestist tulnud kõik see oli vaba maa siin. Siis oli see keisri kabineti Maat, need anti rahvale välja kes lõigati muidugi, krundi Maat lõigati ja siis kruntidele asuvat inimest. Kas siis oli siin metsa rohkem või juurde oli, metsamaa oligi täiesti metsana ülel liin, emale heideti vana kirjeldavalt välja. Vetika kroonumaad muidugi metsamaa rohkem litsasin kui kull tünima, sünnimaad ei olnudki igavesed vanad Gazett, tean. Ja suured männid. Niisugune harv müts paljudes nüüd siin praegu on, et need on siis kõik, kõik metsa metsad. Me oleme selle maa peal umbes 1500 kaskevad, see oli kallisonimaal nomaali vaja vabas teha. Siis nad viisid välja kase kannutajad, muidugi, need ei ole nii mõni aasta ja ta on madaldatud või leedulased tegid nii. Kõlbavad, maksid kinnistatavaks kähkulter. Takistatud koledad aasta põllu almist, vanad männid, kaks-kolmsada aastat vanad. Seal olid juba siis tead lati külad, lätlased olite väljasõit juba asutatud sinna. Nende lätlaste poolundat elasid nädalad kaks käisid taigas Kaju jahistamises, vaatas need kohad seal millegi pöördtalle ei meeldinud. Asus siia elama, kas isa on rääkinud sellest sõidust ka siia, mismoodi tol ajal siia sõitmine oli, sõitmine kestis umbes Eestist üle kahe nädala, siis raudtee oli olemas, siis juba sõit oli väga vilets ja tagalat. Ja muidugi selle ajaga peab, mis võrreldes muidugi ta võis lugeda Li kihiga sõit, millest salatasin seda liikva, mis seal nii üheski tuua. Liigid seal teine klient jäigi kaasas, oli nende moni pada ja minu isa oli tulnud pliiats. Aga ma vist oli olnud 50 kopikat ka taskust, siis oli ikka, kui siin metsa kõvasti leksis, oli metsloomi ka rohkem. Isa oli ka kõva jahimees ja Isablid jahimeest täitsa kõvad. Eestimaal oli olnud salakütt. Siis selliseid ikka jahti pidada, kergem, kui praegu. Jahipidamine, siis oli vabatmine, lase nii palju, kui tahad, oli, keda lasta? Rabasooroos järve arva. Tuttavaid katuseid. Armsas. Ja äike, valge ma ja. See on päiksesära, selge ta, see. Kohal taeva. Ja kõrval saab. Järgmisel päeval tegime tutvust külaga ja käisime heinal õhtul, siis proovisime aga ehtsat Siberi sauna. Üteldakse, et üks õige saun käib vihaga ja head vihametsa on siin kohe maja seina taga algamas nii palju, kui süda lustib. Ise mõtlesime, et asuta siin aga kas või üleliiduline tsentraliseeritud vihavabrik siberi viht ja sõlmi, aga välisriikidega leping uue ekspordiartikli kohta. Vihad tegime tõesti tublid, sest saunan Bernhard Türkmanil väga vägev. Vesi läheb küll soojaks elektriga, aga seest kerisson täitsa ehtne. Maakividest ja leil hästi kange. Suveõhtu Siberis on niisama soe nagu südasuvel Eestiski. Seepärast ei raatsigi pärast sauna kohe tuppa minna, vaid istusime siiasamasse sauna trepile. Meiega seltsis veel onu Julius ehk Julius Raag. Perenaisel seni Berkmanil oli veel lehm lüpsta ja siga sööta, aga hiljem tuli siis temagi meiega videviku pidama. Saunale veel oli mõnus suitsulõhn, pea kohal kohisesid Kased oli südasuvi ja kraadiklaas näitas õhtulgi üle 20 kraadi sooja. Mitu paari vilte aasta peale perele läheb nii palju, kui inimesi vilk õiguste tagasi kinni peaaegu ei olegi. Vilt peab olema ikatelt. Selle töö eest nagu tead kauge teekäigu pealt ja viimasel ajal kuidagi vihtleb moodust välja kaugeltki Õisusid kannagudelt ennevanast, olite 1000 hobustega see sõitja, siis pidi just olemad. Väga palju siin, talvel nii kõige rohkem külma võid olla. Ja minu meelest ta oli, läks 56-ni. Kui on külm, aga see ei näita, et ta nii külmunud. Vot 30 Kübaadi teda ei tunnegi ja vaatad vahel Kübaadi klaasi peale ja ei usu iseennast, mõttetud Kübadigmas. Valetad. Tuisku tagant tuiskusid suuri ootusi. Hästi kõvas suure külma vastu on kaks rohtuseks on piiritus ja teine on kõva saun. Saunaga puutusime kokku. Ega ei oskagi ütelda, kas nüüd ehtne eesti saun või ehtne siberi seal igal juhul ta. Meile oli nüüd ääretult mõnus, ei ta ikka Sibeli omale. Saun aitab alati talvel ja suvel. Aga mis nüüd siin kõige rohkem muret teeb tänav, külastajad? Niisugust rahulikku elu ei ole tähelt, kui ta oli kunagi, mis te välja selguvad, põldheinamaad? Nende astel säädus ei ole veel. Aga üks kahmata ja keri selle sahmaka pahisedes leili saab Allacel. Vihaga kännu ikka koore. Ikka ülespoole. Pärad leili tuurida hoolega agentuuri vähe Martin päridelt keppu. Käsi peseb jalga ja sõber petersell saunas ta tuleb välja hoopis. Käed ilvese jalga jätavad härrade Taura välja noppida. Saunas nägime, et peremehe seljal on kolm sügavat armi. Ei karu, käppade kaisutuse jälg, see polevat. Bernhard Bergmann tegi läbi Eesti laskurkorpuse sõjatee ja selle radadele jutt jooksiski. Me saime just sakslasena kalkude juhtud sa aegade kõik veel üles tõusta, juba miinipilduja tuli oli peal pikali maha, siia nuia tagurdada, seda tulevahetus tegid väikene vaheaeg niisugune, et kui ta võtab selle uue sihiku jälle kuskohalt, hakkab ta laskmata. Kobastmendal võis olla püstol või oli nuga ja kohe toimumas mulle kallale. Aga ma nagu üles tõusid automaatiliseni venna. Minul tähendab aega sihtidega midagi Toivo otsa käentsi tema poole vastud Alt hajutaside. Aga see asi oli nii kiiludelt maha kukkuda, nii palju, ainult õlid, kaks kuuli oli edasi, aga need kaks asja seal selja peal. Mis ele kalu küünte jäljed sees oli juba tagas olmeküljelt udune oomika maalindajate vasakul tiival kõige viimane, paks paju põõsas keset seda põõsastulitesse kuulipildujapesad, aga kuulipilduja oli otsetabamusele põguslas, nuia maa jäi sinna midagi ette näha, siis oled ehk kus kohalse sakslane võis olla ta nii paks udu oli üks ütleb äkki oota kaks sakslast jooksid minema. Ja selle sõna peale, mis ta ütles, kaks sakslast ja see käis nii momentaalselt, nagu ma püsti tõusin, Liisaid plaksti, kuulipilduja, valang. Vinni. Meestes riski. Siis kui rohikat rass, kes sõi ära ja kui kord rinde sõpri ohtrad rännuteel mõttes võidumarsi eest Ukrainaga ja. Mägi koos meenub. Meeru. Tookord pärast haavata saamist ja sõja lõppu kaalus Bernhard kaua, kas jääda Eestisse või sõita tagasi Siberisse kodukülla. Kumbki keskus omamoodi jumala poole. Ei pruugiks ütelda, et võitis koduküla külgetõmbejõud. Muidu me ei oleks istunud siberi Spirkmanide sauna ees. Milline ta siis on see küla siin? Ja mis on siin siis nii tõmbavat? Pikkust mööda küla umbes kaks, kolm kilomeetrit, majade järgi 30 40 elamist. Peaaegu kõik pered on omavahel mingit liini mööda suguluses või kui ei, siis ollakse ometi nii head naabrit, et see asendab juba sugulust. Iga maja ümber on suur juurvilja ja puuviljaaed. Majad ise on tugevatest siberi seedritüvedest. Läksime mööda koolimajast. Paraus kas on ainult algkool? Keskkool asub siit mõne kilomeetri kaugusel. Õppimine on vene keeles, emakeelse lugemise ja kirjutamise saab aga kodus selgeks. Käisime külapoes ja ajasime juttu noore poepreili Elviraga, kes kaupleb siidi Sitsiga ning heeringa ja eesti räimed tomatis. Pluss muidugi kõik muu, mis sinna vahepeale mahub. Poe juurest alla on väike paisjärv. Kala pidavat seal väga vähe olema, siberi kange külm võttis kolme meetri paksuse järve peaaegu põhjani läbi. Teisel pool järve on suur sigala. Bernhard Bergmann keedab seal guessadele suupoolist ja Semm Bergmann toimetab selle neile ette. Rõngassabad ise on oma eluga ülimalt rahul. Muide, ka nemad on ümberasujate. Nimelt on siin seatõug otsapidi Eestist pärit. Pidid nii mõnusalt kasvama, et paravuska seafarm annab tõuloomi teistelegi. Jõuame kolhoosiaeda, kus kasvavat maadligi Siberi õunapuud. Sõstra ja vaarikapõõsad. Õunaaedu ei kohta Siberis just tihti. Seepärast läksime külla mehele, kes selle rajas Bernhard Bergmanni onule Julius raagile. Lauale tekkisid meepott ja kollane kodu sai. Peremees tõi sahvrist jahedat mõdu. Sõime rusikatega mett ja kiitsime selle lõhna ning maitset. Onu Julius aga rääkis meile põhjalikult mesilaste pidamisest. Tõusis kambrist oma mesiniku märkmikku ja luges arvusid. 1966. aastal oli keskmine saak 130 kilogrammi metarult parim taru andis 168 kilogrammi. Ei saanu Julius nüüd õhtulgi mesilindudest rääkimata jätta. Hitler on meie maa. Sellepärast siin on päiksid rohkem aga siis mõis puudub nii mõnus. Noh, see on ka Eestis muidugi olemas ennem poolt. Ja need mesinikud kõik teavad seda mõdu meelis ja ta on ikka hea asi ka omast. Aga mismoodi üldse üks korralik muidugi valmis saab, mismoodi muidu tehakse? Sellepärast et ega Eestis teda praegu nüüd küll ei tehta, ma võin selle peale kohe täitsa kindel olla, vähemalt meie kahekesi jälle seda juhtunud kunagi enne jaama Siberis seal esimene kord. Pannakse seisma ja mida ta kaugel seisab, seda kõvadust tuleb rohkem. Selle pärmi osatun selle lilletolmu sees ja läheb ise ka. Päris ei ole vaeva. Kui ta kirjeldas asja, siis pani pärmi juures rutem kasti valmis. Aga kui sa üldse mesilased üle talvepidamine, siin on see päris raske mõlema kõvasti, kui meil seda raskem ei ole, sellepärast teil on ka peaaegu niisamasugune asi nagu, nagu Siberiski pea see aeg on nad ikka midagi isasel, kel põhjamaa siin on ka pea ühel ajal läheb nendele. Julius raag oli üks neid mehi, kes aastakümneid tagasi siinkandis kolhoosi rajasid. Edasi oli selle kolhoosi nimi. See oli üks esimesi kolhoose rajoonis ja tubli tükk maad hiljemgi oli ta teistest märgatavalt ees. Suuri sissetulekuid andis seakasvatusse, viljapõllud, mesipuud ja juurviljaaed. Tookord raietiga puuviljaaed. Umbes viis hektarit seal seda aeda seal on, marjapõõsad on olemas ja siis õunapuud suure õuna, siis oli üks 500 tükki. Huvitav seal olid hästi madalad õunapuud, hästi korda nägi Vilma tüved õunapuud nagu. Maad mad arvamus, Siberi kliimas ainult saab kasvatada niimoodi neid õunapuid. Ta kasvatakse, istutakse maha, niimoodi keeratakse üks 20 sentimeetrit juur painutatakse maha, kui teda istutatakse ja siis neile kasvab sattunud oksad ümberringi ja need jällegi ja kui rajatakse jällegi need alg algoksad ja niimoodi kasvatades kroon ja õunapuutüvi jääb seal umbes no wax way paar korda rohkem või ei vaata. Ja selle sügise pannakse nii, ta kasvab suvi aega, sügisega kaevatakse maa, loobitakse niide osted oksad, Dali, peenikesed oksad, kin seilastel üles minna ja esined, kui nad noored on veel siis kartulilaat võet ehk midagi seal männioksa sinna peale, et lumekinnid ja, ja nii ta on, see aed talvitab niimodi. No tema juures on rohkem tööd, ta peab tuhas Al toitma, muidu Hain võtab tena üle, võtab lehma nagu ta Ihasta puhas ja kõik niisugune asi. Siis on ta õunakorjamine on parim, läheb korviga juuruvad nagu kartulit põhiliseks alaks sellel kolhoosil on loomaga. Ei aeta partei küll oli? Ei ole, ei ole enda, üleüldse ei ole. Ja mesipuutel. Nägime nii, nii Belkuniku nägime seda lehte käädvus, deegoli, käsutajaid. Jää. Bristiks. Ja õhtu. Irele muu söödame tantsule päevas. Sa ära viivita kui päike, elu ju. Need ja ta on. Eks ta oli seal, aga olen valge. Ei. Lill otsida. Sõnajalasoo ja Austrias päevas sind ootama jään siis, kui päike loojub. Ja. Te olete juba peaaegu et kõik siin sündinud ja, aga kas need vanad rahvakombed ja kas need On ikka elavad siin külas veel edasi? Vaata rahva komme, see on niisugune asi, töötajat, aga see elab väga kaua nii kaua, peaaegu kui rahvas ja niisama kaua elab komme ka hoitakse kinni nagu Eestiski olid jaanituli, oli vägev, jaanituli on iga aasta olnud meie isadest ja vot meie peame sellest asjast kiviaiani saadetes lõbusast läbi. Vot nii, me elame kamalutäiest, kui väike eestide. Mida veel ütelda selle väikese tükikese Eestimaa kohta Siberi südames? Maad on siin viljakad, kolhoos ise, jõukas farm ja farmitööd on samasugused nagu meilgi. Bergmanni pere keskmine kuutasu on ligi 400 rubla. Head sissetulekud võimaldavad ka laiemalt ringi liikuda. Talvel käis pere oma Kaug-Idas sanatooriumis. Juubelilaulupeo ajaks aga lubati kindlasti Tallinna sõita. Suure Eesti eluga ollakse hästi kursis. Siia käivad Eesti ajalehed ja tulevad raamatud. Õhtuti pidi Eesti Raadio saatehetki päris hästi kuulda olema, eriti sügisel ja talvel. Sügisõhtud on pikad ja ma olen kindel, et praegugi istub Bergmanni debere raadio ees. Seepärast kasutatakse ülejäänud perekonnatoega. Nende palve rahuldamiseks. Laseme kõlada kandle jämedsa lugudel pererahvale aga ütleme nägemiseni, Tallinnas.