Intervjuud fiktorsust liiniga plaanis ei olnud, ei saanudki olla, sest seda nime ma kuulsin esimest korda oma elus vaid mõni päev enne ärasõitu Moskvast. Süüdi on selles mu vana koolivend, kostja diktorienko igatepidi tõsiseltvõetav muusikateadlane, kes juba aastaid töötab toimetajana kirjastuses, mille nimi alalõpmata muutub. Juhtus nii, et ühel päeval lõunale minnes leidsin ta heliloojate maja söökla seest. Ja sa kavatsed ära sõita intervjueerimata Victorsus liini? Imestas ta kooli, kuulnud, millega ma Moskvas olin ametis olnud. Ma olin siis intervjuudest juba väsinud ja tüdinud ja igatsesin koju. Sellepärast püüdsin koolivennal selgeks teha, et Victor, sust liin võib ka jääda intervjueerima, et keegi temast niikuinii veel midagi ei tea. Aga kuste Titorinud koole on mõttetu püüda midagi teistpidi selgeks teha, kui tal selles küsimuses juba ühtpidi seisukoht on olemas. Ta oli meie kursuse kõige vaiksem üliõpilane. Ma ei hakanud kontrollimaks, ta rääkis mulle tõtt. Igatahes ütles ta, et Lictorsus liinile lähedžatuur jään ise riigieksamil kolm, viis plussi pannud. Lõpuks selgus veel, et sus lint töötab teist aastat koostitarenkoga, selles samas muutuva nimega kirjastuses ja samuti toimetajana ja toimetus asub siinsamas heliloojate majas. Siis me läksime muidugi toimetusse. Eva panin plaani veel ühe intervjuu Kuueteistkümnenda Kessel Victorsust liin. Kena erksa käitumisega ja tagasihoidliku jutuga noormees sündis 1942. aastal Miassis. 13 aastat õppis Harkovis, 1962. aastal jõudis Moskva ja neli aastat hiljem lõpetas Knesseni nimelise instituudi kahel alal pianisti ja heliloojana. Möödunud aastal võeti ta vastu heliloojate liitu. Edasi jutustab täis. Ma lõpetasin instituudil Veiko ja Põdernikovi õpilasena, diplomitööks oli klaverikontsert, see on lindistatud, aga orkestrit ta lihtsalt kahe klaveriga. Kuulame sellest siiski katkendi. Peale klaverikontserdi tuulus, eksami programmi, rida kammerteoseid, keelpillikvartett, mõned palad elektriinstrumentidele ja vokaaltsükkel jaapani luuletekstidega. Kas te ikka huvitab jaapani luule see on küll kummaline huvide ühtelangemine Eesti sandil ja kaaslane Kuldar Sink, tema oli meil esimene haikude viisistaja. Ma armastan ammu jaapani kunsti mitte ainult luulet selle traditsiooniliste kujunditega, vaid ka kujutavat kunsti. Mulle näib, et võib-olla ühegi rahvaluule ei ole nii tihedalt põimunud maalikunstiga ega ärata selliseid visuaalseid assotsiatsioone nagu jaapanlaste oma. Seetõttu ta saigi mulle lähedaseks. Olin 15 16 aastane, kui mu kätte esmakordselt sattusid mõned jaapani luuletõlked. Nad olid mulle tõeliseks avastuseks. Nad äratasid huvi idamaade kunsti vastu üldse. Tsükkel jaapani luuletekstidega on mu ainus vokaalteos. Õieti ei olegi päris õige seda tsükliks nimetada, sest neid romanss ühendavaks faktoriks on pigem nende luuletuste ühtne emotsionaalne värving. Ma tahtsin rõhutada jaapani luule traditsioone uute ja vanade luuletajate lähedust. Nende seost traditsioonilistel, looduse meremägede kujundite kaudu. Nii et mitte kõik tekstid ei ole vanad. Aga osa neist on haikud. Kuna need on väga lühikesed luuletused, siis ühel juhul ma ühendasin kaks luuletust, üheksa romansiks. Nad sobivad hästi kokku. Otsustage ise. Suur nukrus on elutus liivas kahinat kahinat kaob sõrmede vahelt on märkamatult pisar liivaku, kui nad kui raskeks on muutunud pisar. Ja need luulekujundid on nagu kokku loodud. Kas need laule lindistatud ei ole? Võtet ei ole aga paar korda, seda tsüklit esitati. Te ütlete, et see on teie ainus vokaalteos, kas te jälle neid rohkem jõudnud luua või kirjutati üldse meelsamini instrumentaalteoseid? Mind on rohkem köitnud instrumentaalmuusika eriti kammermuusika. Peale ülalnimetatud teost on mul veel viiulisonaat kaks klaverisonaati veel üks keelpillikvartett ja mõned klaveripaladetsüklid. Kuuleme autori esituses tema viie klaveripala esiettekannet. Muu pianistlik päritolu jutumärkides muidugi on vist jätnud märgatava jälje kõigele, mis ma olen teinud. Mis seal imestada? Klaver oli meil kodus mõõde, laulja õppis parajasti konservatooriumis, kui ma veel väike poiss olin. Ja mul tekkis väga vara isu klaveril ise midagi leida. Disnelja aastaselt hakkas mulle klaveritunde andma eraõpetaja. Nii see läks. Mul oli kaua oma kujutluses raske klaviatuurist vabaneda. Mis te siis sellest vabanemiseks ette võtsid? Mulle näib, et parimaks vahendiks klaviatuurist vabanemiseks on kirjutamine keelpillikvartetile. Siin ei aita juba mitte mingisugune klaviatuur, kui tahad, et kvartett tõesti kvartett oleks et iga hääle faktuuris oleks arvestatud antud pildi spetsiifikat. Muidugi, oluline on siin polüfoonia toetumine. Mina vabanesin klaviatuurist esmakordselt just kvarteti luues. Ma kavandasin selle sihilikult ilma klaverite ja klaveril on seda võimatu mängida. Ta vestles Victorsus liiniga, kaldus lõpeks muidugi kaasaegsele muusikale üldse. Ja mul oli võimalik jälle kord veenduda selles, kuivõrd põhjalikud nihked on viimaste aastate jooksul toimunud maitsesfääris. 30 eriti 40 aastaste ja veidi vanemate vene heliloojate põlvkonnad on põhiliselt üles kasvanud Prokofjevi ja Šostakovitši muusika mõjusfääris. Nüüd on niisama hiline huvi uue Viini koolkonna vastu. Päris noorukeste põlvkond aga orienteerub juba koguni Stockaoseni järgi ja seda juba õppeaastail. Seeriatehnika hakkas mind huvitama juba 61. aastal, kui ma veel õppisin muusikakeskkoolis siis ma tegin oma esimesed naeruväärsed ja kohmakad katsed selles valdkonnas, ma tutvusin selle tehnikaga tõtt-öelda puht empiiriliselt lihtsalt muusikat analüüsides. Mulle jättis siis kõige eredama mulje Weberni looming. Muuseas tema klaverivariatsioonid. Kõik see andis palju toitu mõistusele ja südamele ja loomulikult ei ole huvi selle vastu tänase raugenud. Ma pean seda kaasaegse muusika üheks tähtsamaks teeks, mille juurde muusika jõudis täiesti loomulikult ja millest ta niipea ära ei pöördu. Kas suve Viini koolkonna klassikuid te peate kõige silmapaistvamad läks 20. sajandi heliloojateks. Ma sõdin Tirootsapa tammustobast vahed tingu koel agromnega liistu informaatsi, Trudna võetati liid. Selles küsimuses on väga raske orienteeruda sest iga päev tuleb vastu võtta tohutu hulk informatsiooni. On raske eraldada väärtuslikku väärtusetust, kuid mulle näib, et praegu Olüheks vaieldamatult kõige kaaluvamaks kujuks kaasaegses muusikas. Hans Ants stock hausen, kes vast kõige julgemalt eksperimenteerib elektronmuusika valdkonnas teleselle, äratab minus suurt sümpaatiat lõõtschinono. See helilooja on suutnud anda seeriatehnika leiaga hilisematele maneeridele spetsiifilise Itaalia rahvusliku vaimu. See on väga väärtuslik. See räägib sellest, et muusika rajaneb väga tervele alusele. Kas teil ei ole olnud kiusatust proovida, missugust muusikat saab luua Anssi abil? Elektronmuusika äratab minus praegu väga suurt huvi ja soovi selles valdkonnas eksperimenteerida. Seni aga olen orkestri kõla valdkonnas katsetanud vaid elektriinstrumentidega. Need huvitavad mind väga. Raadius isegi lindistati kunagi minu lastesõit, mis on orkestreerinud elektriinstrumentidele. See on korduvalt ka saates olnud. Kõige värskemaks teoseks Viktors liini loomingus on klaverisõna. Lõpetame saate, sa näed esimese osa esiettekandega tõrjeesiteses.