Räägitakse tihti kohvikutes, tuletab sulle meelde Talga Berg, Aedkopikutu. Saatejuhid Triin ja Jarek on sisse seadnud, et kohvikus maalingutega saadet No teine kõigile, eks ikka vana head kohvik-klubi saadet. Paraku ei ole Reine Jarek ennast sisse seadnud, Rein on ja mõned külalised on ka sisse seadnud. Täna on meil siin maru palju elevust maailma nimelises kõrtsis. Kõik eestlased on rõõmsad, sest kõik iseseisvad eestlased on saanud. On saanud jälle aastakese vanemaks üheskoos ja siis meil on külalised. Ain Mäeots Tartu, sest näitleja muidu tore multimees. Ja Ott Sepp näitleja. Tere. Tere, tere. Vot teiega hakkamegi rääkima. Peale peagi algab muusikapausi, aga, aga muidu on lood nõnda et jah, kõik inimesed on rõõmsad. Riik on rikas, üks ruutmeeter eesti kodu maksab üle 20 tonni, kõigile korruptantidele antakse susherdamine andeks, ministrid ei viitsi astuda edasi ega tagasi. Isegi kui linnud on pidise varsti gripis, läheb järjest paremini. Just hurra endised isamaalised dissidendid ja EKP Keskkomitee rahvas ühinevad ekstaasis riputavad üksusel eesti rinda põdrad, jänkud, hüppavad lõbusalt vabariigi sünnipäeval laval ringi koos suitsupääsukese Chaliisiga kellele rahvusrep osutus ikkagi väga pingutavaks tööks ja täna meie väikese häbistada puhkab oma savipesa säästal ja maailma kohvikulauda kogunenud hoopis siis lihtsamad eestlased kes pakuvad sel laupäeval, kuuled sa, aga need on teatrieestlased, nagu me juba kuulsime nüüd natukene muusikat ja siis kõneleme. Et siis aine ja Ott on meil täna külas, kus te, kust te mehed tulete? Me tuleme otse proovist präänikute maalt neli tundi proovi teinud, nagu näha rõõmsatest tõsiselt, läheb meil väga lõbusalt. Tegelikult kaas on nimelt 27. märtsil rahvusvahelise teatripäevasel päeval kohe andeks kätte Eesti teatri aastapreemiad. Esietendub enne seda aastapreemiate kätteandmist Andrus Kivirähu kirjutatud väga lõbus näitemäng nimega teatriparadiis ja mille põhimõte printsiip on see, et kokku kokku on kogutud kõik, mitte kõike, aga ütleme, väljapaistvam osa eesti teatri heerustest läbi aegade sõnam Paul pinnasel, Herman Oti muide mängibki Altermanni Kaarel Ird, Panso kõige kuulsamad naisnäitlejad, Erna Vilmerist. Ühesõnaga selline seltskond ja, ja siis nad kõik, nad on paradiisis nagunii ammu surnud, nad on legendid ja nad üritavad koos paradiisis tüki teha, aga sellest ei tule midagi välja, et kõik on nii suured egod, kes tahab teha selli, kellasid kestab, Hamleti kestab, kapp kestab kapsapead, kes tuulte pöörises ei suuda kokkuleppele jõuda, lisaks sellele on muud jama. Paradiisis nimelt ei ole. On ainult Ambroosijate nektarit joob aga raadia viina ei ole ja seda tuleb althõlma kuskilt võrgust hankida ja ja siis näiteks Stanislavski juurde saada, vaadatakse kõrval pilve peale Panso viina tooma, sest tema, tema ikka räägib Stanislav Stanislavski viina välja. Riina on neile neile toovad Vene kosmonaudid, laviin on selge ja nii edasi ja eilsem. Ühesõnaga ära lõpu ära räägi. Muide, ei ole huvitav, ega seal ei olegi lõputu lõppenata lugu, see tuleb siis nagu mängukavasse. Carley esineb, tõmbus ja lavastus, vabandust üteldes. Neli tundi proovi. Normaalteatas tehaksegi neli tundi. Nojah. Absoluutselt rohkem ja teinekord isegi rohkem lähedal, mida lähemale esitamisele, seda rohkem püütakse, just siis lähevad ööd katse. Aga täna oli esimene kraavia? Ei, minul oli esimene proov, sest et minul tuli tegelikult välja Tallinnas Draamateatris tükk Müügimehe surm üleeile ja siis mul ei õnnestunud siin proovida käia, niisiis täna oli, aga see on esimene oti esimene rikku Vanemuises. Sellest sügisest ka meie ridades ongi sa hakkadki nüüd Vanemuises olema täitsa Niia. Palju õnne, aitäh, Tartu on hea, valik on ise ise olen ka sama meelt, mida tehakse esimeses proovis. Peamiselt loetakse. No minuga oli selline kurb lugu, et mina ühtlasi sain ka esimest korda üldse selle tekstiraamatu täna kätte, nii et ma ei teadnudki, tegelikult ma niimoodi laias laastus teadsin, mis, mis seal toimub, aga põhjalikult mitte. Et siis ma lihtsalt avastasin enda jaoks seda, seda asja teksti mõttemaastiku. Mäletad, Ain rääkis hiljuti, kuidas mingi näitleja kuskil tükis langes ära ja siis Jan Uuspõllule ütlesid sina ainet. Jan, pead need tulema ja selle osa nagu üle võtma, see oli mingi lastetükk vist. Suur kuri hunt ja siis siis vist juhtus niisugune lugu, et Jan oli, õppis hooga selgelt vale Osada sai, sinust olete ja sellepärast, et seal tükis johtuvalt sellest, et kaks näitlejat, üks näitleja läks Inglismaale õppima, noh, tuli asendada, et ja Jan valesti aru võtavad ots teksti raamatutes etenduse video ja nädal aega kodus tegid ööd vale osa ja siis pidi ühe päevaga siis õppisin, vot selle õige rolli sai suurepäraselt hakkama. Anna andeks, poiss, küllap ta sai. Kuulame siiani terviseks ühe loo ja siis lähme jutuga edasi. Kohvik-klubi jätkab oma koosviibimist kuulajate ja maailmakülastajatega ja Tartu üldsusega ja kogu Eesti üldsusega ja meil on täna külas Ain Mäeots, kes on vanem paljud, kes on meil varemgi külastanud ja Ott Sepp, kes on näitleja. Igaks juhuks ma ütlen, kuigi see otile tundus uskumatu, et äkki mõni, kes ei tea oti, olgu öeldud, et tema on see poiss, kes mängis maleva filmis väikest vihaseks peategelast. Seda Urut just nimelt. Vot see see mees on, kuulge, öelge mulle mõlemad, sina otjaid, vaatasite eile seda presidendi vastuvõtu lauas ka? Absoluutselt otsast. Kahjuks mul ei õnnestunud. Ma vaatasin niimoodi. Spuraadiliselt jah, ütleme nii, midagi sa nägid selles midagi ma nägin ja kuidas teile tundus kõik see oliinikad tekitanud? Otse praegu oleks palunud, kelle karmilt mulle väga meeldis. Selles mõttes, et ta oli hästi-hästi puhtalt tehtud. Kõik oli balansis, et ei olnud üle pinguta tatud ühest küljest selle humoorika poolega teisest küljest kõik seal nägi väga ilus välja, tõeliselt ilus ja põhiline. Ta tekitas hästi hea tunde. Et puhas, ilus asi, võttis muhelema ja südamesõnaline, rõõmsam on asi. Nii et mina, Ma annan 12 punkti kõige paremini, kõige parem kontsert kontsertlavastus üldse selles sarjas väruma, duell, points, ot, mis haarab nii palju, kui sa nägid, no ma nägin niimoodi ilma helitaja niimoodi detaile, aga no need detailid seal lavakujundus ja, ja ja kõik muu tore. Et mulle tundus, et see asi on päris vahvalt välja mõeldud ja ka päris hästi teostatud. Ja mis põhiline, noh, vaadates seda, mõtlesin, et no nüüd on küll, et ütleme, et nagu lihtsam vaataja või kes on vägagi väga trots traditsiooniliste lahendustega harjunud. Et huvitav, kuidas nemad suhtuvad, täna käisin turul perega ja tuttav turumüüja, kellega ikka muust maast ja ilmast saab ka rääkida. Võitsid ja see eilne asi, seal see eilne asi seal Estonias see oli, see oli nii tore, see oli, et kaal, mis enam paremat tahta saab, kuniks ta teab ka, et sa oled ise ka teatriinimene nagunii mingid sinu sõbrad tegid ja võib-olla sa joosta tarte lihatüki ära, kui ta ei, ei, ei, ei, ei ole silmakirjalik inimene ei ole, ei ole valisel. Seni Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavale toodud asi, et nemad on meil siis Eesti vist kõige noorema teatri. NO99 juhid on ju? Mis seal ma käisin, no esimesel juubelil, kui võib ühe aastast tähistamist niimoodi nimetada, raamat Ta oli kõik tehtud ja tükki mängiti ja et nad on jube edukad Eesti kiiresti ennast nagu kehtestanud ja toonud Eesti teatrimaastikule teiste kõrvale. Mis te arvate, on teil on teil mingi arvamus selle kohta, milles, milles nende edu võiks seisneda, miks? Miks on nende teater nii hoogsalt jõuliselt? Sellepärast, et et Eestis on liiga palju traditsioonilist teatrit, mida on väga vaja, mida inimene? Traditsiooniline teater? Me mõtlesime üldse selles mõttes midagi halvustavat või ma ei mõtle seda irooniliselt. Aga aga selleks, et see traditsiooniline teater kuhugi areneks, ka areneks, on vaja selliseid nähtusi heas mõttes on nähtav siin nagu seda on kõigepealt Von Krahli ja siis nüüd see lugu võiks nende üheksa, et see on hädavajalik. Et veri käiks ja, ja selles mõttes on no tulek Eesti teatrimaastikul on põhjustanud ju väga suurt liikumist teatrite vahel. Et noh, paratamatu Nad teevad, endale moodustavad noh, see trupp on ikkagi praegu ka moodustamisele arenemas, et Vanemuises on sinna mindud teistes teatrites. Samas on siis sellest johtuvalt vanemasse tuldud, et selline verevahetus, kuigi see võib teatritele väga tülikas ja raske olla, on lõppkokkuvõttes äärmiselt kasulik. Et minu suhe noos ja on ikkagi põhimõtteliselt väga hea, mul ei, mul ei pruugi üldse meeldida, võib-olla mõned lavastused või või noh, mingid asjad seal, noh ma ei pruugi kõigega nõus olla, aga iseenesest nähtuse ja eesmärk, Regina väga hea. Põhimõtteliselt Ain võttis sõnad suust, vaatan, et tänases saates Heldsain kipub seda tegema. Siin otiga, istume, ta võtab sõnad suust edelamees ka lavastajakompleksi, mis kogu aeg rääki osa räägib. Ei lase teistel teha. Ärge muretsege, ma teen selle töö ära. No kuulame jälle ühe laulu ja siis räägi veel Line Me kuule, Mattiga de kuulajatega. Nüüd hakkab ott rääkima just. Nõndaks see oli siis vana muusik. Te ei soovi oma ansambliga mitte. Mustonen faktorsmoosikusega, mõtlesime siin laulu ajal niisuguse vaimukas välja. Ütleme aga tõsi ta on, et proovid oli. Ennist rääkisime siin, no teatest minule tundub et üks asi, mida nad kindlasti väga hästi oskavad, on enesereklaam ja turustamine. Võib kõlada nagu küüniliselt halvasti, aga päriselt on. Et see sõnum, mis nad endast välja annad või mulje, mis nad endast jätavad, on hästi sihuke terviklikud, nad kasutavad seda nihukest mustvalget imago, loogiat ja kõik on neil hästi sihukene, ühtne ja sina ott oled vist siis töötanud rändega koos, eks ole. Jah, ma mängisin ühes lavastuses kaasas ei olnudki ojasoo lavastus, selle lavastuse Anne Türnpu ja see ei olnud ka niimoodi nii-öelda traditsiooniline lavastas. See oli nagu pigem selline pärimuslike vaadetega aks lava oli selles lavastuses ka samamoodi nagu neil kogu aeg on, et lava on keskel ja publik on kahel pool niisugune triibukujuline musta kasti lava? Ei, sedapuhku oli mõnes mõttes klassikaline näitlejad olid ikka seina ääres ja publik istus ja vaatas, mida näitlejad seal seina ääres teevad. Aga oled sa, oled sa sellises blackboxi laval mänginud, kogus public kahel pool on või? Ei ole veel sellist kogemust tegelikult, sellist kogemust otseselt ei ole. Kooliajal üks diplomilavastus, mida Ain muuseas lavastas siinsamas Vanemuise, see oli peaaegu niimoodi. Seal istus publik, eelis utoopia, utoopia. Selge, kas seal on nagu raskem mängida, kui kui raskem mängida, raskem lavastada sellisel laval kui siis traditsioonilisel laval, no ta pakub kõvasti rohkem võimalusi kindlasti ja on nagu selles mõttes huvitavam ja raske või mitte, see oleneb olukorrast, mis võimalused, ma olen kogu aeg mõelnud, ma ei ole kunagi ei mänginud ega lavastanud kummalgi laval õieti, aga ma olen mõelnud, öeldakse, et öeldakse, et see pakub rohkem võimalusi, et mis, mis võimalused on. Askeldab üks, üks kõige suuremaid võlusid nii-öelda black box tüüpi teatris ja teatri Joonase teatrisaalis on see, et publik on siinsamas, taon sul nina all, sa ei ole kuskil meetreid eemal kõrgemal noh tavaliselt ei ole boksis sellist traditsioonilist lahendust, mis mõttega Blacuxe minna, kui sa ehitad sinna tavalise lava või noh, see on ikkagi selleks, et et panna etenduse nii-öelda publiku keskele või vähemalt mina alla, et see on pigem nagu selline viimne teater ja see eeldab hoopis teistmoodi lähenemist ja ja näitleja näitlejatehniliselt hoopis näitleja ei tohi enam valetada. Tähendab, valetada on raskem, seal just ei tähendab, on võimalik, ega võltsi mängu kohtab igal pool, ka black box is võib näha võltsasju noh, ütleme pseudoteatrit saab igal pool. Aga lihtsalt seda piinlikum seal on, tähendab, kui näitleja ikka halvasti mängib või kui lavastus on ikkagi halb, siis piinlik, kus on suurem, et ta kontsentreeritum rohkem võimalusi, aga et siis tegelikult on ka nagu vastutus suurem või raskem raskem lavastada, kõmistada, seal mängida, teksti, anda kätega vehkida neljandale rõdule muidugi võimalik võltsilt. No vot, ma tahtsin küsida sinult ott, kes sa oled näitleja näitleja olnud? No tehniliselt võttes kaks aastat seda see siis saime oma paberi kätte, et ma olen näitleja. Eks ma veel arenen, aga sul on kogu aeg olnud tööd peale kooli, läheb jah, on ma olin pool aastat peale kooli lõpetamist vabakutseline ja siis ma läksin draamateatrisse, et olen kuni siiamaani olnud draamateatri palgal ja siis sügisest tulen olemas ja siis ma ei saagi seda sinu käest küsida, sest sa oled nii vähe aega, on neil, olen mõelnud äkki nii, nii hüpoteetiliselt, et ma olen kogu aeg mõelnud, näitlejad räägivad, et, et õudne jama on kui tööd. Et kui sul mõnel hooajal on ainult mingi üks või kaks kõrvalosa, mõnel ei ole mitte midagi, aga mis, mis juhtub näitlejaga, kui tal ei ole tööd? Kui ta näiteks ei saa mingi üks või kaks hooaega järjest üldse mingit osa või mingi härra, teile on kiri, osa. Võimud alustamas, alustada lavastajaga ikkagi näitusele olnud ja praegu ka vahel. Et rooste läheb täiesti rooste. Päriselt nagu Ford Sierra. Hullem veel, et minu Ma ei ole aastaid teatris mänginud ja nüüd seoses ühe näitleja poole hoo pealt minema kukuga õppima otsustasin. No kes minu lavastuses Salemi nõiad mängis? Rolli ei ole küll väga suur, aga ikkagi. Et olgu, et ma ise mängin, asendan teda noh, tekstidena, õppisin teksti pähe kõik ja see on nagu tõmbaks tõmbaks mitu aastat seisnud autol käima või Družba mootorsaagiõnn on krattaliiam vaeva näkikütus, no et et see on nagu tohutu noh, et selleks, et hästi näitlejatööd teha, et kogu selle töö sees olema ja aina kogu aeg värsket tööd peale saan. Täitsa kindel, aga samas on see ka, et kui ikka tööd saab väga palju, et kõige raskem ongi seda balanssi hoida, et see teatrijuhtide pea, lavastajate vastutus, selle selles mõttes on ikka väga suur ja, ja mitte kunagi ei ole nii, et kõigil on hea, et kõigil on võrdne, sest seda, seda olukorda saagi ühes üheski teatris tekkida naljad. Et noh, aga oluline on see, et laias laastus on see et kui, kui sinul ei ole see hooaeg suuremat rolli, siis järgmine hooaeg ikka võiks ja peaks olema, et need tööd oleksid erinevad, et mitte noh, et näiteks ott ei siis mängima eluaeg. No ütleme, poisikesi hõõrusid jah, vaid, et, et ta saaks ka, no ma ei tea algatooni rolli näitega, mis ta siis näed? Ei nunnu välja. Ei, aga ma võin olla ka mitte nunnu nunnud, aga muide on see asi, et alati on kihvt, kui mingisugune näitleja mängib mingit osa, mis talle pealtnäha päriselt ei sobi. Vot siukese armsa armsa nunnu ühena kott võiks panna mängija mingist väga ohtliku maniaki või midagi, see on, see on nagu plaanis meetod, mida, mis on Tarantino režissööriks, tugevamaid külgi, et ta teeb täiesti ootamatuid valikuid sõlmedest täiesti ootamatu, et sa hakkad seda meest hoopis teise riigi Roada seda naist, aga tehke siis jumal hoidku, otiga ootamatu valik, järgmine hooaeg. Nõus või? Absoluutselt töötame selle kallal muusikapala jooksul. Niiviisi kohvik-klubi Rein töötab, Jarek puhkab. Aini ott on külas. Ennist siin rääkisime roostes näitlejast. Kirjeldage paari sõnaga, milline näeb laval välja roostes näitlejat, Mathura, tunneksin ott, räägi. Ma hakkasin kohe mõtlema, et milline näeb välja näitleja rooste. Noh, näitleja, kes on siis nii-öelda roostes kirjeldus, võiks olla selline et ta mõjub laval padu igavalt, tal ei ole mitte midagi näidata, isegi kui kui tema tegelane on nagu vahva ja hästi kirjutatud, siis ta ei suuda nagu seda elustada, et ühesõnaga, ma lähen lavale, seda lihtsalt, seda inimest näiteks Ott Seppa, kes siis ütleb lihtsalt seda teksti välja näiteks nii ja muu meluga ei haaku. Noh, see on niimoodi sihuke naiivne, kirjeldas, ütleme nii, sotssepp on meile lavalt midagi niisugust kunagi näidanud. Muidugi ei ole, mis sa nalja teed? Ma olen, kannan, anna andeks, ma ei teadnud, ma tean sa geeniuse aspekti, sinust aga, aga ütle ott, kas sinu jaoks on, sa töötad lavastajaga, kes kelle, kelle tükisse hakkad siis mängivad proove, nii olete dialoogis omavahel või kui sa näiteks siis teise näitlejaga oled laval dialoogist, et selleks, et sa siis oma nagu partnereid, kellega sa töötad teatris, et sa neid mõistaksid. Kas sinu jaoks on vaja, et nad et meil oleks sarnased kogemused, et nad oleksid lugenud neid samu raamatuid, kuulanud sedasama muusikat, näinud neid samu filme, et kas nihukeste asjade kaudu oled ka dialoog, lase võib-olla niimoodi kaudselt, aga tegelikult kõige paremini saab ikkagi läbi siis kui ma lihtsalt tunnen seda inimest, noh, tal võivad olla need maitsed erinevad ja üldse lugeda teisi raamatuid, vaadata teisi filme, aga kui me noh, me nagu. Meil on, ütleme, ühesugune huumorimeel, noh, sellest piisab täitsa minu jaoks. Ühesugune huumorimeel ei tekigi mitte sellest, et vaadatakse samu filme, loetakse, saavad, võib-olla ei lähe sealt jah, siis võib tulla see välja. Aga mida, mida on sul vaja selleks, et milline on hea partner näitlejana laval? Mida ta peab suutma, mis omadus peaks tal olema kui omadused? Oskad selle kohta midagi öelda? Tal võiks olla selline omadus, et ta ei pressi ennast peale igal tingimusel, ta ei ürita stseenis ennast kogu aeg võitjaks jätta. Kõige parem näitleja ongi see, kes suudab just ennast alla mängida, teha ennast nähtamatuks, väikseks, et ei oleks niisugune ärapanija. Aga sina, ei, mis sa sellest arvad? Mu küsimus nagu nähtamatuks? Pigem küsimuse toetus selles mõttes, et ma tõin, ma mängin niimoodi, et sinul oleks huvitav ja hea selles toru kinni võtta partnerina ja, ja siis ongi, et noh, vastastikku selline toetav asi. Et me, ma söödan sulle midagi, et sina seda mulle, et kui tehnika dialoog, siis oleks ikka dialoog, mitte analooge. Et kui teine lavale või noh, tõesti tekst ei tule meelde, mis iganes siis on Termets päästma ära. Noh, et näiteks ei tule. Noh, on küllatad selliseid olukord, et, et ta läks, tükk peaks edasi minema, aga see oluline tegelane, kes sisse tuleb, mingi ootamatu uudisega. Et teda ei tule ja ei tulegi ja mitu minutit ei tule ma ise näinud ja olnud nagu sellise lehtedel võimatut nalja hakka siis. Kõige parem näide on, kunagi oli linnateatris siis tuli sel hetkel isegi noorsooteatris etendus starti ei hakka, me olime sel ajal lavaka tudengid ja nägin seda etendust ise. Ja üks näitlejad. Ma ei arva, et ta nime nimetama jäi, lavale olemata ja kuidas siis keegi reageeris? Kõik kes püüdis mängida nagu sama liini edasi, mis ta enne oli, aga tartistumal jäär värsis näidanud, see ei ole nii, et sa niisama hämar nagu midagi kokku värsis intro't püüdsin ja üks näitleja üks päris naljakas näitleja, võtke see lugu praktiliselt esimeses stseenis, terve tükk on veel ees. Võttis kätte, rääkis kõikuma tekstid ära, mis tal tüki jooksul järjest muudkui lasi, lasi värsiga. Kuni see õige lõpus lavale tuli. Viga, ah, see vist oli viga. Ta pole nii kiiresti ja elegantset. Korda kordas. Aga nii edasi anovski muusika. Mina olen häälel hääle. Näed Lui. Mineraale. Niimoodi et räägime siin aine otiga saabuval teatrikuu puhul ja käima tead käiva teatriaasta puhul. Teatrist. Vaat nüüd ma küsin filmi ott ütles vahepeal, et et paari tunni pärast hakkavad tutt kardlased Stuttgardis vaatama malevafilmiteost kus ott tagune tuust peas ringi jookseb ja ain. Oi andke andeks, Ain ka muidugi rahvuskangelasena. Ja loomulikult ain mängis neil ju Lembitut katsuti kõvad mehed mõlemad. Ma tahtsin küsida filmi- ja teatri kohta võrdlevaid küsimusi, mis mind on alati huvitanud. Et mis, kas on nõnda. Teatrietendus sünnib nagu proovide käigus. Aga film tuleb enne valmis mõelda ja proovi saab hästi vähe teha. Tegelikult on niimoodi, et ega, ega ka tegelikult on samamoodi teha, et ega hea etendus peab kanne sul peas, hea lavastus. Õige on see ikka tead, mis, mis sul peab sealt välja tulema, et mismoodi see töötab, mismoodi ta noh, nii-öelda, aga laval kokku monteerida, et noh, see lihtsalt tehniline vahe, et tegelikult ta peaks ka kinos filmi tehes. Ja küll sa võid saavutada selle, et et sa teed näitajatega nii kaua, et proove tublid, kui lõpuks kuvatav, tuleb välja. Kaasaegse tehnika puhul ei ole ka seda muret, et film filmilinti laugu läheb raisku, et kõik on niikuinii digipeale, tehakse. Aga ilma proovita ei saa, aga lihtsalt see vahe on see, et et filmis sul võib juhtuda kobatada tulla välja ja sellelt lindile ja see töötab. Igavesti töötab. Aga teatri puhul, kui näitlejad ikka ei saa aru selles mõttes, mida nad tegema peavad, siis laval see iga ohtudega. See vahe on, et kinos ei peanäitleja tingimata aru saama, mida ta teeb ja võib ikkagi hästi teha, aga teatas vist ikka peab aru saama nagu valitsema, eks ole. Aga sulle ott meeldib teatris või kinos mängida, mõlemad kogemused olemas? Noh, seda neil hirmus raske niimoodi öelda niimoodi, et ma ühte või teist ei reedaks, ütle midagi või 10 aasta pärast võid jälle teisiti öelda. Ma 10 aasta pärast ütlen teisiti. No ütleme nii, et ma olen teinud kino siiski märgatavalt vähem kui teatrit ja seetõttu on ta kuidagi põnevam, mitte teater ei oleks põlemine pojaks, aga ta on siiski kuidagi veel salapärasem või seal on veel nagu minu jaoks mingeid avastamise asju märgatavalt rohkem kui teatris. Aga missugusest reetmisest räägi ei, no ma mõtlesin lihtsalt, et sa oled Eesti Heather, võiks olla nii väiklane kur raadiot ütles, et kino mõnusam viskame välja, ärme võta tööle. Ei usu? Ei, ei. Mõtlesin nagu niimoodi iseenda südametunnistuse rahustamiseks olla iseendale juustust. Aga kinos meeldib sulle mängida, meeldib aga tunne, et sa mängid kinos ka teistmoodi või teiste vahenditega kui teatris. Mingil määral küll jah. Sest et kinos tuleb ikkagi, nagu siin Ain ka enne rääkis, et teatris on see proovisaali värk ja et kui siis ikka aru ei saa, siis ei tule sellest asjast välja, aga kino puhul tuleb seal siia endale paari sekundiga selgeks teha. Isegi kui ma lähen hommikul võtteplatsil, ma päris täpselt ei tea, mis seal toimuma hakkab, mulle antakse tekst kätte, siis peab ennast padu kiiresti viima, ennast sellesse lainesse, mõistma, tunnetama, läbi ja kütma. No mina olen ka nii aru saanud, et kinode disain rääkisid, et kinos tehakse ka proovi tehakse kinos, tehakse proovi selles mõttes, aga see ei ole nagu võrreldav teatriprooviga seal teistsugune, see on nagu teistsugune jah. Pigem tehniline kui sisuline proov. Võib-olla jah, võib-olla jah, ma jäin ise ka mõtlema, aga sa mõtle selle, erinevad režissööride, lavastajate igaüks teeb nagu omamoodi kah seda asja. Õige jah, ma seega veel režissööride lavastatud on ju ka veel erinevad. Kell on hullu keeruline ruleeri, aga ütle aim, vot sina tegid meil siin selle suure tarka lavastuse. Just miskil lavastati ja toodi vaatajatega natuuris, mitte laval, vaid talu on, eks ole. Ja nüüd sellest filmi teha olen ma kuulnud ja plaanis ei kavatse, vaid me juba otsast teemegi. Nüüd lihtsalt koos Hardi Volmeriga. Oleme teinud valmis filmi stsenaariumi, tähendab vähemalt filmistsenaariumi kondikava ja see on hoopis midagi. Siit algab juba selles mõttes erinevus, et üks asi on, me ots on see, et me ei tee mitte mitte etendus filmi selles mõttes, vaid me teemegi päris filmi erinevate, mida teleteatrit mitu teleteatri filmilinal vaid, et ütleme, see eeldab tohutult võttekoht ja noh, kõik see, mis filmi juurde käib, et see lähenemine on hoopis teine ja kõik noh, üleminek, ütleme, üleminekud ühelt siinilt teise, seal tuleb hoopis otsast peale filmikandi pealt läbima ja välja mõelda, aga näitlejad on needsamad, kes osa küll, ainult, et selle vahega, et et kui etenduses paljud näitlejad mängisid mitut rolli, siis filmis me seda ei tee, vaid igalühel on ikkagi üks roll. Aga kogu võib öelda küll, et kogu trupp, kes, Huvitavam on see, mida rohkem siin näitlejad erinevaid tänab sisulist põhjendust, miks peale muidugi teatraalne film, aga, ja noh, meie filmi nagu lähtekoht on teine ja noh, mis seal ka väljastpoolt mis mulle alguses see märksõna isegi meeldinud, aga aga nüüd mul on hakanud meeldima, et, et ahaa, tal kui ma lähen, tutvustan seda asja, siis üks Eesti produtsent Smi filmiga tegeleb Anneli Ahven. Kuulge, aga see on ju eestikus tuuridža. Et mõtlesime, et miks mitte noh, mis meil selle võrdluse vastu jajajajaja, kultuurid ja selle Serbia ajad. Niipidi või aitäh, sina ots, aitäh, Rein, komplimendi võtajake, sina otsad ka seal osa või ei ole veel tulnud, ma ei tea, kas ma saan osa seal ainet. Räägime sellest väljaspool eetrit, jah, ma lähen selleks muusikapala kuulajatele ja teie hakkate siin karjuma oma osa. Ja niimoodi kohvik-klubi hakkab tänaseks siis lõpetama oma igalaupäevast ettevõtmist tartust tulevasest Euroopa kultuuripealinnast. Täna olid siis külas meil Ain Mäeots ja Ott Sepp. Vanemuises. Toredat teatriinimesed mõlemad. Mis teil poisid lõpetuseks öelda on? Noh, see on küsimus, on laate väga raske. Et mis, mis teemad mida me siin lõpetame. Aga teie lõpetan raadiosaadete või teleme kõik koos kolmekesi, mis eeldab nagu sellist a'la sellised tulevased, no tulge ikka teatrisse. Tobedad. Tohi rõõmsad ja olge sõbralikud. Minu meelest ka korrad, mida kiilus, näed, ott ütles näiteks väga hea, võtabki see ka ei ole. Tavaliselt on meil kombeks saate lõpus, niipea kui tuvada, lõpeb hakata sööma ja me soovitame seda ka seekord kuulajatele. Sööge sööge mingeid kvaliteetseid kohalikke Eestis kasvanud ja valmistatud toite. Soovitavalt mahedaid. Tallinlased, minge teinud reklaami, minge lausa uut, puutumatu hinge jalaka tehtud restorani aed sööma. Eriti hea on hea ja, aga meie kõik kolmekesi ain ja Ott ja mina lähme nüüd Jareki pool, lähme tema voodi serva äärde, kus ta magab rahulikult oma oma oma presidendi vastuvõtt und. Ja hõikan, et ta ärkab, saab šoki, hakkab kohe uusi laule looma. Vot sellega me täna lõpetame, aitäh külalistele tulemast. Kuulajatele kuulamast. Eesti riigil olemast juba 80 kaheksandat aastat järjest. Ja kõike head ja kohtumiseni järgmisel laupäeval.