Tere, siin toimetaja maris Johannes. Millal tundsite viimati keelest rõõmu? Või vastupidi, millal tekitas keel ei sängi? Kui tihti te üldse selle peale mõtlete? Tänased saatekülalised ei õpeta kedagi. Pigem räägivad meile oma elust, keele sees, kirgedest ja ängidest keele ümber. Kui soovite. Esimese jutu põhjus On kirjanik Helvi Jürisson kelle kaheksakümnendat sünnipäeva pidasime sel teisipäeval Tartus Kirjanduse Majas. Saate teises pooles juhatame sisse keele kõrva, uue järjejutu metsikust lingvistikas. Esseede sarja autor on Valdur Mikita. Rääkisin emakeele õpetajatega sel nädalal Eesti keele instituudis korraldatud kooli keele ja kirjandipäeval. Sealt ka meie järgmine keelekõrv. Järgmisel nädalal aga see, mis kõlama jäi kuluaarivestlustes oli õpetajate suur soov, et lapsed ometi rohkem loeksid. Sest see on ainus imeretsept mõtlemise ja kirjakultuuriharimise teel. Aga kuidas vanasti oli? Läheme ajas 60 70 aastat tagasi. Kooliaastad 1936 kuni 1947. Elfriede Lenderi tütarlaste gümnaasiumis. Aeg, kui Eesti asemele tuli vene vene asemele saksa Saksa asemele jälle vene. Kuidas sellises vaimuvahetuses lapsi koolitada ja oma keeleväärikust teadvustati. Kutsun teid kaheksakümneaastaste terameelsesse seltskonda. Juubilari toolis, kirjanik Helvi Jürisson mikrofoni ees, tema klassiõde Lenderi päevilt, pedagoogikaprofessor Inge Unt. Aga iseäranis suurt mõjuma raatsi kohe vähe rääkida, temast on meie emakeeleõpetaja Linda Randma, kellele väga iseäralik metoodika, vaat seal tutika oli tutiks pühitsemine oli nüüd niisugune lugu, et tema laskis iseseisvalt õppida. Neid autoreid, keda ta ei armastanud, ta pidas näiteks Majakovskit, üldistan huligaan, seda ma ei loe teile, lugege ise. Ja siis selguski, pea mäletanud seda. Helvita laskis anda teistele tunni teemal, kuidas karastus teraspoiss vapustava elamuse olla kogu klassile, mille küsinud, sureb ära. Ja siis oli veel niisugune komme, et tema ei alandanud neid inimesi, kellest ta teadis, et nad loevad kirjandust palju. Ja sellest tema vana materjali küsinud ainult uuteid. Mis te sellest arvate, pudelist sügavalt rabatud, et oli mõningad atestsid, muide mitte ainult teisi oli ka, kes oli ka ennesõjarahu käsitlemist kõik neli köidet läbi lugenud, meil tekkis jah, seal beat üheksanda klassiga väga suursugune vaimne ja hingeline kooskõla Helviga ja siis ta hakkas luuletama ka juba nii ja nüüd siis lõputa, rääkisime kirjandusest ja vene kirjandus oli eril, armastas veel Helvi armastessechavitaturgeenerite, mina arvasin, Dostojevski on eriline kirg. Nii keskkoolis 1000 teate, kõik noorest peast käis üks lõputu. Me kasutame terminit hingeviskamine, hinge riskimine tähendab siis niisugune oma igasuguste hingeliste, murede ja emotsioonide vastastikust sihukest läbi jahvatamist kusjuures teemad olid siis jah, niisugused kunstialased ja teiselt poolt muidugi võistab poisid igasugused armuasjad kaunist platoonilist tookord muide, aga veel olime poiste suhtes ka nõudlikud ka. Ma mäletan, et kui ma rääkisin sulle teadeteks reali poiss saatis kujukese, kujutad ette, täis vähe sellest, et ta lugenud ei ole, ta ei tea, kes on Adolf Raams. Helvi ütles seal aset nisukest ennast koju saata. Kas mõne parema leida nüüd edasi meie ees seisis siis see kutsevaliku küsimus meil oli, meil oli seal, et oh, Tartu, oh, missugune vaimuelu, millised inimesed, mina uurisin seda asja tagantjärele, miks sa läksid meditsiini õppima? Meie tutti ei olevat ta teret vastu tõtanud viha pärast eesti keele õpetaja tähendab just nimelt, et läheb inimene, meditsiin ja niisugune filoloogi, aga hakkasin pärast tagantjärele mõtlema, et võib-olla see ei olnudki nii halb, et see selle aasta seadusse astusid, sellepärast nimelt, et sinu maailmapilt kindlasti on tohutult avaram ja seal oli väga palju väga koloriitsed, aga huvitavaid protsessoreid, niukseid, eestiaegseid, muide filoloogilist oli rohkem räsitud, tuud ja kinni pandud, nii et ma oletan, et see võiks maailmapilti laiendada, seda enam, et sa käisid süstemaatiliselt teises ülikoolis. Vennal oli meie teine ülikool tegelikult ja meie lõputu kohvijoomise periood oli 47 kuni 53 Werneris seal selle Travima, mis selles tagumises oli, kõik tundsid kõiki, kõiki istusid köögi juurde, filoloogid põhiliselt muidugi ja õppejõud ja kunstnikud ja nii edasi lähiseks lõpud tõesti varjamine, mitte ainult igasugune vaimuelu väga oluliselt siseisvuna periood hakkas ilmuma väga head kirjandust, ma mäletan, Hemingway periood oli meil seal Werneris siis käis üks lõputu arutamine selle autori ümber, mis parajasti tulin, siis Loomingu Raamatukogu muidugi veel ei olnud, aga ilmus ühtteist, millest me olime seni eemal olnud. Ain Kaalep, ma mäletan, ütles ükskord niimoodi, et kui ta mingisuguse raamatu loeb ööse läbi, siis ta tuleb kohe hommikul Värnerisse ja räägib selle üle, et tabab mälust Kins, kuidas seda teost üldistada niimoodi, vot selline elu oli meil Werneris. Temperamentne jutuvestja hingehunt viis meid tegelikult elegantse kaarega aega millega kohtusin just äsja teatrilaval. See on Madis Kõivu lõputu kohvijoomise lugu Eesti Draamateatris kus vaimuka mõtte- ja luuletulevärki ei raatsi lõppeda ka kõige mornimal hädaööl. Järelhüüd sellele ajale ja lõputule kohvi joomisele, kui soovite. Kui kasutada seda kujundina, nagu tegi hingehunt järelhüüdasjaosaliselt endalt, Helvi Jürisson. Teksti loeb Merle Jääger. Külaskäik Tartusse mais 1987. Ühte hingesõõmu terve ürgoru parem kallas, peahoone, Toome sild ja Pallas südamepildis veel praegugi sibavad noolesabad. Me olime tookord arusaamatult vabad. Me kohalvel Ribevil oli katus ja tänavatel lehvis määramatus. Eno ja Valmen ja Ellen ja Lennart Kenne. Junts ja sinagi Ain. Kõik me olime Aabelid üleüldse teadmata et võib-olla ka Kain Selline tekstis Helvi Jürisson neilt oma emakeele kiindumusi jagab lastekirjanik Kerttu Soans. Just see, mis puudutas siin nüüd näiteks seda, mis rääkis hinge, hunte, teie omaaegsetest armumisest ja siis teineteise väljavalitute kohta märkuste tegemistest, siis mulje jättis tohutu sügava mulje see, kui sa lugesid oma päevikuid ise naersid valju häälega ja lugesid sealt mõned kohad ette ja üks oli niisugune, kus sa ise kirjeldasid, kestis oma austajad, kes siis ka saatis sind koju, võib-olla isegi käsite kohvikus. Aga siis oli sul tõmmatud päevikusse punase pliiatsiga kogu see lugu maha, sest mingis vestluses oli ette tulnud lause, kus ta oli öelnud niimoodi, et ma sooviksin tööda. Ta jäi mulle väga meelde ja mis parata, see keeleruum. Kui ikkagi õnnestub sündida sellisesse perekonda, kus ema on luuletaja ja kirjanik, siis tõepoolest olid äärmiselt andekas ema ja, ja seetõttu ma ka olen ilmselt väga õnnelik inimene, sest mul on alati ka igas päevas, igal hommikul, kui ma ärkan, on mul midagi kaasas lapsepõlvest ja ma saan sellele toetada. Nagu sa ise ütled, et hea meel, et hing sees, et see on esimene tunne, mida hommikul tõustes sina tunned. Siis Ma olin päris väike, kui sa mulle selle võtme andsid, hommikuusk niimoodi avada ja nüüd ma ise täpselt kontrollin ka, et kas minus on ikkagi seda elutahet ja elujõudu selle sedasama. Küll on hea, et hing sees sedasama tunnet tõesti ka tunda hommikuti. Ja Peeter Volkonski oma emast Emme on olnud alati väga huviline kõige uue suhtes, kuidas, mis maailmas sünnib kaasa arvatud ka keeleliselt ikka, kui mõni väljend tekib keelde, siis võib see tükk aega võtta, enne kui see kohale jõuab, et mida see tegelikult tähendab. Näiteks umbes 10 aastat oli ema kindel, et väljend kui räägitakse, tood. Ma olin täiesti sillas, et see on midagi väga halba. Ast. Silda on ju väga ebamugav. Aga nüüd talle selge ja seal on omaks võetud. Ja see keelelugu oli tõesti täiesti erakordne, sest isegi kui sa riidlesid meiega, siis see oli keeleliselt niivõrd huvitav et kui ma olin juba vanem, ma ei mõelnud sellele sisule, vaid ma isegi veel siin nagu tappa, et ma saaksin veel rohkem seda kuulata. Ma mäletan, ükskord mu isa sattus pealt vaatama seda või sul oli põhjust minuga riielda, kuigi häält ei tõstnud kunagi hääle tõstmine isa isa juures, rohkem puberteedi eas suhtuvad igasugused asjad ja siis sa proovisid seda kõike mulle seletada ja pahandust minuga ja isa pärast ütles mulle, et huvitav IMO riidleb sinuga ja sulle on see nagu hane selga vesi ja tegelikult tabas täpselt 10-sse, sest ma rohkem jälgisid seda täiesti erakordset keelt, millega sa võisid kõike teha, öeldakse niimoodi, et, et inimene oma kõige olulisematel hetkedel on sõnatu. Kui ma siia tulin, siis hetkeks tundsin seda ja siis panin tähele, kui ma olen tasa ja kui ma mõtlen, siis mu mõte on ka tänu sellele heale kodusele pidevale keelekontrollile kuidagi sõnaline. Ma mõtlen ja tunnen nagu oma mõtetes niisuguseid konkreetseid lauseid ja need mälestused on nendes lausetes ja nii et see on kõik niisugune tõeline, võrratu, võrratu, poeetiline keemia. Ja selle võrratu poeetilise keele keemia lõpuakordina meie saates kõlagu Helvi Jürisson tekst loeb. Kaie Mihkelson. Minu lastele. Enese kohal tiireldes, ma küsin. Kes te olete, mu lapsed? Ei, ma ei, jahigeene. Aga on äratuntavaid, vaimu, viipeid, õnnestavaid, suures ümbritsevas puuted tuses. Tegelikult on nii. Olen ütlemata rõõmus, et olen selle poisi ja selle tüdrukuga nende algusest peale tuttav olnud. Elamis õppe andmine neis isiksuse metsasihi raiumisena usus hinge pinnasesse püüdsin istutada teisse helesiniste õitega ideega higi ja hall ja hea meel, et hing sees. Ma ei tea. Kas oleme koos kerkinud ja näinud oma kaasõnneotsijate vilkuvaid laterna tulukesi süttimasi kustumas? Kas oleme olnud koos venna, tundes üleilmses kasutuses? Koos Helvi Jürisson iga oleme järgmise nädala öises luuleruumis neljapäeval vastu reedet kui algab seitsmeteistkümnes oktoober ja kell saab null null null viis. Kolmapäevane traditsiooniline luuleruumis vaade peab taaskord loovutama koha spordile sest jalgpalli vastume oma kultuuriga lihtsalt ei küündi. Kultuur ja kultiveeritud sõna pageb ühe, kus asutame oma salaühingu. Aga arvata on, et olukord muutub. Esimene spordireporter on juba asunud õppima lavakunstikooli magistriõppesse ilulugemist. Asi tal siis jalgpalliülekandevaheajal meile pisut anna haavate esitada. See tähendab äsja ilmunud luulekogu tutvustada. Aga keele ja kultuurikirge ei lahusta ei arsti, töö ega loodusteadused. Nagu näeme põlvkonnakaaslaste Helvi Irissoni ja Madis Kõivu väärikast elust. Aga nüüd tutvustan teile meest, kes on samuti loodusteadlase taustaga, aga eelnimetatu on ta üle 40 aasta noorem. Tema nimi on Valdur Mikita. Luulekogude kõrval ilmutas ta kevadel raamatu metsik lingvistika. Muide meie tänase saate üks kõnelejatest, Kerttu Soans juhtis mind Mikita teksti rajale. Ja tekkiski ajapikku tahtmine neid mõtte käikega kuulajaga jagada. Nii kuulamegi, keele, kõrva, järjejutuna, metsiku lingvistika lugusid. Aga kõigepealt saame tuttavaks. Tere minu nimi on Valdur Mikita. Olen Tartu Ülikoolis õppinud bioloogiat ja semiootikut aga õieti vist ei julgeks ennast määratleda kummassegi valdkonda. Võib-olla see, mis mind nagu keele juurde on viinud, on ikkagi ehk selline kirjanduslik lähenemisviis. Üks kümmekond aastat tagasi pakkus mulle suurt huvi selline valdkond nagu eksperimentaalluule mille mõte iseenesest on selles, et ei pea oma mõtteid ütlema ära selles keeles, mis sul ette on antud, vaid võib astuda veelgi sammu kaugemale ja luua ise keel, millest siis võiks rääkida. Ja sellest eksperimentaalluulest, et mis on siis natukene segunenud selliste semiootilise ja lingvistiliste mõtisklustega keele üle. On siis jah saanud saanud siis kokku selline raamat nagu metsik lingvistika mille võiks võib-olla kokku võtta siis niimoodi, et. Ma olen üritanud välja pakkuda selliseid avastuslikke hüpoteese keele kohta, kui nii võiks öelda tehes seda võib-olla mitte nii väga teaduslikult, pigem kasutada rohkem oma fantaasiat. Aga mõte või tunne, et keel on huvitav, keel on salapärane. Mida aasta edasi, seda, seda rohkem ma mõistan, et see ongi võib-olla ainus õige mõte, mida keelest nagu mõelda. Et noh, ilmselt kunagi ei jõua läbi käia kõiki keele saladusi, mida rohkem avastad, seda rohkem on tunne, et, et veel rohkem on avastamata. Ja keele ülemõtlemine on küll üks üsna selline kurb tegevusetus, Sa mõistad, et sa ei jõua iialgi nagu lõpuni. See, et teil ei ole lingvistid tausta, see teeb selle mõtlemise kergemaks, keerulisemaks või vastupidi, annab mingi vabanda. Ma arvan, et see annab jah, pigem pigem vabaduse noh, alati, kui vaadata traditsioonilise lingvisti vaatepunktist, siis seda mõttelendu tuleb juba algusest peale üsna rangetes piirides hoida. Kindlasti on see väga vajalik. Samas mulle tundub, et mida erinevamaid teid pidi keele üle mõelda, seda, seda rikkam saab olla see pilt. Eriti põnev on mõelda eesti keele üle. Mingi hetk ikka tekib see tunne, et, et see arusaam, et mis see keel on või kuhu see piir nagu tõmmata see muutub väga ähmaseks, kui keele üle mõelda, et keel tundub, et hakkab peale kehast lõpeb muusikaga, kuskil piirneb keel matemaatikaga. Ja eriti huvitav on selles mõttes kiri. Kui kõnekeelest me saame aru enam-vähem, mis on siis kiri tegelikult pole sugugi nii iseenesest mõistetav. Aga see mõte, et kõne ja kiri langevad kokku tegelikult ka keele või siis kirja ajaloos, pole sugugi iseenesest mõistetav. Alguses olid nad üsna erinevad süsteemid, mis siis hiljem teineteisele lähenesid. Mulle meeldib mõelda pigem niiviisi, et kiri ei pruugi väljendada niivõrd mitt sellist inimese kõnet, kuivõrd pigem inimese mõtlemist. Ja selge see, et inimene võib mõelda väga erinevates keeltes väga erinevatesse imiootilistes keeltes. Ja selles mõttes ka kiri võib tegelikult olla selline, mis üldse ei pruugi olla foneetiline. Kui rääkida keele ja kultuurisuhetest, siis mis oli ennem keel või kultuur? Jah, kui ma oskaks sellele vastata, siis oleks väga õnnelik inimene. Ma siiski arvame, et enne oli kultuur. Aga kuidas seda põhjendada, noh, see on pigem selline usk, et see nii võis olla. Ma arvan, et ma ei oska seda kuidagi. Põhjendada, kui te olete neid oma keelemõtteid kirja pannud, siis milles teie ise olete lähtunud hoogu saanud? Noh, minu jaoks võib-olla hakkab see ikkagi kuskilt kuskilt sügavast lapsepõlvest ma mäletan, et ma ei käinud veel koolis, kui ma üritasin välja mõelda oma tähestikku sest mulle tundus, et see tähestik, mis mul on etteantud, kuidagi ahistab mind ja ei ole nagu päris see kiri, mis ma tahaksin tegelikult, et omada. Ja siis ma võtsin, tollal olid sellised toredad siniste ja roheliste kaantega vihikud ja kirjutasin siis igale lehele nii-öelda iseenda leiutatud tähe ja ma olin väga noh, kuidas öelda, õnnelik, et ma suutsin nagu leiutada oma kirja. Või noh, ütleme siis pigem niimoodi, et juba väiksest peale on mul selline tunne, et keel kuidagi ahistab mind, et, et see keel Ütleme, see tunne on paljudel koolilastel väga Võõras, aga, aga ma arvan, et, et see näitabki, et tegelikult siin ongi mingisugune sügav probleem, mille üle võiks nagu mõelda. Kui me vaatame kirja ajalugu siis tegelikult, et kiri ongi juba algusest peale pandud nagu inimeste ahistama kiri sageli on olnud Ta ikkagi selline kiriku või siis riigivõimu tööriist ja, ja selle kaudu siis inimesele piitsa, antud, kogutud makse ja nii edasi. Ja noh, kunagi tegelikult, et pole ajaloos olnud sellist momenti, et inimesed oleksid saanud õieti tee ise oma kirja leiutada või alati on olnud mingisugune suur takistus. Ja võib-olla praegu ongi kätte jõudnud see aeg, kui, kui äkki inimesed saavad, et kasutada oma loovust keele kallale, et see on see ajastu, mida siis arvuti meile on andnud. See näitab väga selgelt, et, et siin tegelikult on mingi sügav sügav mõte ja sügav selline lahendamata probleem. Sedasama ladina alfa beeta, et mis meil on antud tegelikult ei võiks siis öelda ei rahulda neid vajadusi, mis meil tegelikult tarvis on. Ja mis siis inimesed teevad, nad ongi hakanud oma kirja leiutama. Ja ma usun, et mida aeg edasi, seda intensiivsemaks kreatiivsust ka kirja kallal läheb. See lihtne mõte, et kunagi meie tähestik on ju sündinud piltkirjast siis tõenäoliselt on see areng ringikujuline. Nüüd on siis see aeg, kus, kus me läheme nagu sinna piltkirja poole tagasi ja kuhu saab kaasa väga huvitavaid arenguid. Olen millegipärast nagu sügavalt veendunud, et loomulikult alfa, beeta ladina alfa, peet jääb alles, see on see, mis, mis ikkagi ühendab juba liiga palju inimesi, et see võiks kunagi ära kaduda. Aga selle kõrvale tekib väga palju teisi selliseid põnevaid registreid. On nad siis rohkem piltkirja moodi, rohkem mõtte, kirja moodi. Aga võib olla ka hõimukirja moodi ja need segunevad, tekib uusi kirjavahemärke ja nii edasi ja nii edasi, et elame. Samal ajal tegelikult need teemad on kõik ka meie tulevastes Esseedes olemas, see on isegi hea, et me täna sissejuhatuses nendest pisut kuulsime, et millest meil, kelle kõrva järjejutus juttu tuleb, aga üks asi veel, palusin teil kaasa võtta ka mõne oma luulenäit, aitäh. Kas on kaasas? On ka väga, vaatame ehk ehk palun siis ka midagi ette lugeda, mis võib-olla ei ole niivõrd visuaalne või pildiline või millel on ka sellist kõla lõbu, mida raadios saab mõista ja mõtestada. Ma loen siis ette ja oleks tore kuulda. Jumala juurde saamise test. Esiteks kas te olete laulnud karjade vaikuses, põrnika Kumedat laulu kaks punkti. Teiseks, kas te olete sügava vaikuse kohal anunud jumala armuneli punkti? Kolmandaks, kas te olete silmitu koopasu ees varisenud Halinal põrmu? Üks punkt? Neljandaks. Kas te olete heidelnud maailma veerel, jalas katkise põlvega püksid? Viis punkti? Viiendaks, kas te olete hingeldanud katuste kohal, kui näljaste tuvide kari? Neli punkti? Kuuendaks kas te olete jahedal purskkaevul kisanud janust hingede eest kaks punkti? Seitsmendaks. Kas te olete pilvede hallitanud, vangis uskunud päikese metsikut valgust kuus punkti? Kaheksandaks kas te olete tuulte viludas kambris kastnud leiba pühitseb veega kolm punkti. Üheksandaks. Kas te olete kuulanud sikaadide laulus kuradi tumedat häält? Nullpunkti? 10.-ks, kas te olete vaigistama vaevatud südameid, taamal otsatu meri? Neli punkti. Puudu jääb veel see, et mitu punkti ma kogun, seda lähemal ma nii-öelda jumala juurde saamisel olen jah, ütleme nii, et seda kõrgemale redelipulgale. Me oleme roninud vertikaalis. Kas on veel mõni näide? Koos. Kaplinski hoiab kinni Rummo käest ja rummu haarab kinni alliksaare käest. Alliksaarse hoidku kinni Merilaiu käest ning Merilaid veel omakorda Anne Veski käest. Veski haarakuga Sinijärve käest Sinijärv, see võtku kinni käest. Ja omakorda Indrek Hirve käest. Indrek Hirv veel võtku Juhan Rossi käest. Ross hoidku kinni Tulvistest ja Tulviste ka Arvo Pärdi käest. Ning Arvo Pärt, see hoidku kinni kaika nõia käest. Kaika nõid las hoiab Lennart Mere käest. Ja Lennart Meri Peeter Simmi käest, Peeter Simm veel Anna Haava käest ning Anna Haava Kalju Kruusa käest. Ja Kalju Kruusa Aare Pilve käest. Ja pilv see võtku kinni iseenda käest. Ja nõnda tormakunad karjakesi alla munamäest ja laulgu isandast ning tema imelisest väest. Aitäh kogu kultuurikontekst läks paika, ainult et, kes. Peame seda teadma ei pea. Ütleme nii, et ma jätaksin sellele küsimusele vastamata. Nad kõik on tee võimudes. Nonii, aga mis muud nüüd võib-olla alustaksime siis seda lugemistundi. Kas keel piirab inimest? Keeles valitseb teatud tasakaalu printsiip. Inimese keel võtab sellise kuju. Milline on inimeste ümbritseva maailmalingvistiline nõudlus. Algul ka kogukond kõik, et inimest muuta kollektiivi liikmeks ja kui see on saavutatud, hoolitseb keelekollektiivi juba selle eest et inimese keel ei muutuks liialt erinevaks teiste omast. Inimese keelevõime areng üle hõimukeele piiride on kollektiivi mõttes kuritegu. Sestap pälvivad semiootiliselt üleastumised alati hõimkondliku hukkamõistu. Piiride ületamise eest kannavad hoolt juba selleks volitatud isikud, olgu siis šamaan teadmamees ravitseja või pühak. Nendel lubab ühiskond kõneleda teises keeles. Valitseb märgatav vastuolu inimese aju tegeliku võimekuse ja kollektiivi vajaduste vahel. Inimese semiootiline võimekus on oluliselt suurem, kui seda elus püsimiseks tegelikult tarvis läheb. Paradoks aga ongi selles, et kultuur ei luba inimesel saada liiga targaks. Varem või hiljem hakkab ikka tööle. Nivelleerimise mehhanism. Superkeele või superkultuuri tekkimiseks tuleks kuidagimoodi välja lülitada. Hoida inimest teatud mõttes kollektiivist eraldi. Eri kultuuride religioosne praktika on püüdnud seda isolatsiooniga teinekord ühel või teisel viisil ellu viia. Sellel on oma sügav mõte. Evolutsioonis on keelel üksikisiku jaoks ellujäämis funktsiooni tähendus. Keel sidus inimese kollektiiviga, tegi ta sotsiaalseks olendiks. Kes seda märgisüsteemi mõistnud. See oli määratud hukule. Märgi surm võrdus päris surmaga. Seega esmane lingvistiline reegel evolutsioonilises mõttes kõlab niiviisi kõnele niisamuti nagu teised. Algul kõnelesidki ühes rühmas koos elavad inimesed enam-vähem ühtemoodi. Olles kultuuri hilisemas faasis, tekkis nii-öelda lingvistiline tööjaotus. See märgib juba üsna suurt nihet inimteadvuses. Unele indiviidile omistati eriline lingvistiline staatus. Nad tohtisid rääkida teisiti. Teises keeles. Ka laul kui teistmoodi kõnelemise viis omandas juba väga ammu sakraalse tähenduse. Kollektiivi enamusele aga kehtis edasi kirjutamata reegel. Räägi niisamuti nagu teised. Mitte ükski kultuur ei ole läinud iseenda loomuliku keele kallale. Huvitav ongi see, et tänapäeva lingvistiline reaalsus on tegelikult hoopis teistsugune. See, kes kõneleb teises keeles ei ole enam määratud hukule. Kahtlemata on selline olukord ajaloos üsna ebatavaline. Kõnelda teistele arusaadavas keeles ei ole enam inimesele eksistentsiaalselt vajalik. Nii võib inimese keelt võrrelda õhupalliga mis paisub täpselt nii suureks kuni saabub tasakaal sisemise ja välimise rõhu vahel. Kui väline rõhk langeb, paisub pall suuremaks. Kui meil õnnestuks vältida välimist semiootiliselt vastupanu küüniks paljude inimeste loomulik, keelevõime ilmselt palju kaugemale. Iseküsimus on, mis me sellega peale hakkaksime. Vot sellise metsiku lingvistikaga mees on Valdur Mikita. Kui teil tekkis mõtteid, mida tahate meiega jagada, siis kirjutage minu meiliaadress on maris punkt Johannes ät r-r punkt e. Aga kuulmiseni järgmisel laupäeval ja aitäh kuulamast.