Sellisena kõlab tänavuse armastas anarhiat, festivali treiler, raadioid Tris, õhtuses päikese viuh suure tammepuu all vehib väike poiss puust mõõgaga vastasteks teda piiravad päevalilled. Aasia võitlusfilmide stiilis tehtud ja väljapeetud klipp iseloomustate, mõnes mõttes ka kogu festivali. Selles oli niisiis puudutust, Kaug-Idast põhjamaist, päikest ja kujuteldavat võitlust kujuteldavate vaenlastega. Ehk siis mängija suhestamist ümbritseva maailmaga kujuteldavat filme kuulata ka kogu selle saate ajal Taustaks vahele kõlavadki heliread, armastust, anarhiat festivalil linastunud filmidest, sekka Siska usutlusi mõningate inimestega, kes neid filme ka näinud. Niisiis hiph 2005, Helsinki International film festival nagu seda ametlikult etuleeritakse. Ja HIV on juba jõudnud oma 18.-sse tegevusaastasse ehk siis vanemasse ikka kui osa publikust. Vananemise märke pole aga Hiifi palju näinud näol märgata. Jätkuvalt hoiab if tähelepanu all seda, mis maailma kino homset päeva kujundab. Sel aastal linastus taas üle 100 filmi, kaasatud oli viis kino, teatrit mitme kinosaaliga. Seansside arvu polegi siinjuures mõtet üles lugeda. Ja huvitav on see, et kui juba eelmine aasta tehti külastajate arvuline rekord, siis sel aastal isegi ületanud. Nimelt käis pooleteist nädala jooksul festivali filme vaatamas keskeltläbi 40000 inimest. Aga see pole aga üleüldse peamine. Peamine on see, et high toimuse tõi taas vaatajaid laia valiku maailma kinokunstist. Sel korral läks festival isegi sügavamaks. Kuna seoses esinduslik omanga näitusega teenis palad, siis toimus ka seminar animekunstist ja suur huvi asja vastu annab lootust, et seminaridega ka järgmisel aastal jätkatakse. Tänavu oli sihvil üle hulga aja ka ülevaade vene kinokunsti viimaste aastate toodangust. Ka see läks menukalt ja äratas eeldatavasti taas Soome filmi Lembit, et huvi vene filmi vastu nagu Hifi algusajal toimus Hongkongi ja jaapani filmiga. Helsingi filmifestivali peakorraldaja deka Lanerva kinnitabki. Et wifi taotlus on alati olnud, olla Oceani filmikunstist tõepoolest huvitatud inimestele. Ekalana Järvan räägib, et tahame näidata, mida on uut maailmas. Kas film on saanud siis auhindu, hoian äratama diskussiooni. Näiteks seljaagrizonovski film neli sai Rotterdamis oluliselt autasud ka Carlos Reiga Tase patrialin Heaven mis oli kani võistlussarjas, kuid jäi seal tähelepanuta. Meie arvates aga põnevaim film oligi kani võistlussarjas just seesama pataljoni even. Ja valisime ka neid, mis ehk kan festivalidel teenimatult tähelepanuta jäänud lõigata see film on raju, jagab arvamused pooleks ja sellesse pole kerge suhtuda, räägib Lanerva. Ehk seepärast ei saagi ta suuremate festivalide auhindu, kuid meie arvates peab just sellist filmi näinud. Mida ka öelda festivali kava kohta, kas filmide valik on aastate pikuga kuidagiviisi pehmendavad? Pekka Laner räägib, et meedia poolelt küsitakse igal aastal just sedasama küsimust, et kas valik on pehmendanud. Osad ajakirjanikud väga süüdistavad festivalist liigol rajudes filmides ehk siis on mõlemaid arvamusi. Festival on kasvanud, see on peamine muutus, ütleb Narva underground kultuuriga seotud film, eksperiment. Kõik on esindatud. Aga sellel aastal näiteks siis juba eelpool mainitud neli pataljoni häben ja samuti ka brittide uus šokeeriv film create ecstasy of Robert Carmichael. Ka see film on palju diskussioone tekitanud. Busher kaks Taani film on just seda tüüpi, mida varemgi Racaota anarhia festivalidel on näidatud ja palju teisi. Kui festivalil on üle 100 filmi, siis meie arust on oluline pakkuda midagi paljudele. Nii näiteks on tänavusel festivalil hispaania, prantsuse filmikunsti Fonaasia komöödiat mitte ainult naerule. Maailmas olulisi alasid on püütud haarata nii, et mitte ühekülgseks jääda. Festivali valiku põhimõtted pole muutunud, pigem on nad laienenud ja mitmekesistunud. Nii räägib pekalanerva. Henrik sellest, mis Helsingis pakutust silma siit eestist Helsingi filmi vaatamas käinud Veiko Rebane, hea asi on see, et Helsingis ikka ei ole võistlusprogrammi, nii et nad saavad julgelt linale tuua täiesti harjumatult kinorežissööre, kes ei ole läbi löönud ning kinotööstuses. Nii et nad saavad julgelt katsetada nii stiilidega kui ka täiesti andeka ground kinoga, see on suur pluss Helsingi puhul ja mis näitab väga hästi selle Helsingi filmifestivali julgustanud, tõid kohale neli jaapani animatsiooni ja mina olen täiesti silmipimestavalt vaimustatud. Kohe alustuseks on hea öelda, et kaustide tšellistan nüüd Mamorosii teinud teise osa. Esimene osa sai valmis 10 aastat tagasi ja juba aastal 95. See oli esimene osa, muutis animatsiooni väga põhjalikult Mamoroshi lahkabki teemat, et mis neist tulevikus saab, kas maailma jäävad valitsema inimesed või astuvad robotid aina rohkem meie sekka ja hakkavad meie eest ka mõtlema tulevikus? Vot me seda ei tea, niiet Momorosii mängib meiega sellel teemal. Ta on pessimist, aga, ja see tema tulevikuvisioon on ikka päris tume. Nii et kui tegelikult vaatajale see meeldib ja laseb ennast ka sellel mõnusal animatsioonistiilil edasi viia, sisse, on fantastiline elamus. Momoroshi pani oma filmi kokku paraadi kõikvõimalikust praeguse jaapani animatsiooni nii-öelda tippsaavutustest, et seal võis näha arvutigraafikat taustasid ja ka puhast joonist, mis oli siis vastavalt töödeldud. Ja kogu see tulevärk jättis pehmelt öeldes nagu vaatajal suu lahti. Aga teine külg, mida esindas Sis äpelsiid, lähenes samale ainele, ütleme siis tulevikule rohkem vormilise poole pealt ja püüdis luua silmipimestavad vaatemängulist linna või tulevikukeskkonda kus siis toimub samamoodi veic suguste, robotite ja muude tulevikutegelaste võitluse maadejagamine. Äpelsiidis jäi just puudu sisulisest sügavusest, häbelsii tuli minu meelest tee jura, andke andeks, aga ma ei ole elu seeski näinud nii sisutühje, animatsiooni, sisutühja juurest väga täidetud narratiivi ja läbima, et maailma juurde nimelt siis Howli liikuv kindlusajami Assaki ja Gibli stuudio. Ma ei ole küll näinud minast saki kõiki filme, kahjuks ei ole neid siin Eestis nii lihtsalt saada. Aga see film oli teistest nägu. Millegipärast paistab, et parem või? Kas võib öelda tõesti, et mina saki küpseb nagu iga filmiga üha rohkem ja rohkem või sõltub ainult sellest, et millist Myazake filmi sa viimati vaatasid ja see jätab sellesamasuguse kustumatu mulje, kuidas sulle tundub nii, et sinu jutt on õige? Kui sa lähed kinno Myazaki uut täispikka animatsiooni vaatama, siis sa juba tead ette, et sa saad ülihea elamuse. Seekord oli ka film väga naturalistlik muinasjutt, väga huvitav stoori, väga orgaaniliselt joonistatud. Silmad lausa sulasid ära, kui ilus sai, saab olla üks täispikk animatsioon. Mina saki puhul tundsin ka seda, et kuivõrd lähedane on Myazaki jutustamisviis lihtsale ja maailmanägemisele, nagu see võib olla lapsel tuli meelde tõepoolest lapsepõlv ja sellised aeguma tud teosed, nagu kasvõi Astrid Lindgreni lasteraamatud või siis vendade Grimmide muinasjutud, miks mitte ka Eesti ennemuistsed jutud kus samamoodi toimis vägagi lihtne tegutsemisskeem. Kui rääkida muinasjuttudest, siis oli ka Miina sakil väljaspool olevad kummalised jõud, mis aeg-ajalt asjasse puutusid ja näitasid seda, et mitte kõik ei ole selle väikese tegelase, selle lapse või selle inimese enda teha selles suures maailmas, vaid tal tuleb ka orienteeruda. Ja arvestada kõikvõimalike teguritega, olgu need siis võlurid, tänaval sõitev tramm või vanemad lisaks animatsioonile, mis olid veel sinu jaoks? Helsingi festivali tipphetked ta kas viige üks viimaseid filme, iso sai Helsingis ära nähtud, et ma olen paar päeva selle peale mõelnud ja mõelnud ja mõelnud ja ikka veel mõtlen, et mida kuradit ma nüüd siis ikkagi ära nägin. Siukest virvarri maa ei ole juba ammugi näinud, mige tegi tantsuparoodia filmi õudusfilmidest ja komöödiast. Ta on 128 minutit pikk ja tema plussid on samas ka kõik tema miinused, sellepärast et ta oma paroodia likkuses muutub korduvaks ja suhteliselt enese hävitavaks, nii et ta on kurnav ja raske film. Ja jätad vahepeal ikka väga muusikavideo mulje, et seal ei olegi nagu sisu peale üldse midagi mõeldudki, et on lihtsalt ainult kaader kaadriga kokku kuhjatud. Ja et lihtsalt oleks huvitav ja Entertainment, et oleks lõbus vaadata filmi peakangelane ja samurai 19.-st sajandist, kes teeb ära väga palju musta tööd. Ja lõppude lõpuks tema kättemaksuviha on nii suur, et ta ei suuda isegi ära surra. No vot, ja siis ta seal kangelasena seiklekki ajas edasi-tagasi, edasi-tagasi, mitte midagi, sai sa vaatajana loogiliselt aru, et nagu loogikaga mitte mingit pistmist? Täielik virvarr, seljanka kõik asjad on omavahel, kõik stiilid on omavahel kokku pandud ja see mulle just jäigi mulje, et Mihkel on väga oluline stiil. Kui ta suudab stiiliga midagi huvitavat ära teha, siis ta ongi niige. Sellepärast et ei olnud see film nii nagu need vanemad filmid, mis on Helsingis väga hästi soomlastele peale läinud nagu audiition way agitaator, ta oli ka kindlasti väga paljudele inimestele pettumuseks, et sa ei saanud aru mitte midagi filmist. Väga paljud inimesed läksid kinosaalist ukse paugutades minema, nagu kindlasti kroonen värgiga juhtunud sealsamas Helsingis. Jah, Niki ei teinud ja tõepoolest Isoga mitte mingisuguste ühese tõlgendusega filmi, vaid nagu sa siin juba ära märkisid, oli see üles ehitatud sellise korduvuse peale, seesama tegelane sattus erinevate sajastutas erinevatesse seltskondades ja kõik, mis ta selle seltskonda sattumisega peale oskas, tahan, on see, et kõik ümbritsevad ära tappa. See on see, milleks ta on koolitatud ja kuidas ta kõige paremini olukorraga kohaneda oskab. Ja tema kurbus tema traagilises oligi selles, et tõepoolest teda ennast ei saadud mitte kuidagi ära tappa. Mina lugesin sealt väga selgelt allegooriat välja kogu maailma kurjusele, sinna vahele oli pikitud dokumentaalkaadreid siis maailma sõdadest, poliitikutest, inimese, sellisest mõttetust kurjusest ja argusest, sealsamas, lisaks ka tihedusest ja auahnusest. Kõik sen ringina maailmas ringi jäinud sõjad korduvad, tigedus kordub, auahnus kordub. Kõik see läheb ülemuselt ülemusele samat moodi, see iso siis kiireliski seal ajas ringi. Viha oli nii suur, et et miks tema on pidanud kannatama. Inimesed ei taha kannatada, inimesed on maailmas mõeldud armastuseks. Ungari, mu kui juba sai räägitud tagashimiigest, kes seekord oma uue filmiga põrutas stiiliga montaažilauale siis ka teine jaapani rezhissöör, vaata kuu on oma esimese filmiga leid bluumer teinud tõsise underground hiti. See nüüd videokaameratega filmitud mustvalge film mis võtab šnitti režissööridest nagu Jedorovski, Werner, Hertzogi Ženjat suga mooto. Ja väga palju, meenutab Tod Browning filmi friiks. Erkki julmaks teeb selle filmi see, et filmi peategelane on invaliid, kes ongi päriselt invalid. Minu meelest ka ebaeetiline lähenemine filmile. Tavaliselt ikka pannakse näitlejad mängima tegelast. Aga seekord on invaliid ise oma ideega lagedale tulnud, võttis ühendust režissööriga Schibato kuuga. Et tal on niisugune idee. Idee on siis selles, et mingil hetkel käib invaidilt klikk peas ära ja igasuguse armukadeduse ja enesesse spettumise ta elab välja, tõmmates vihmamantli selga ja võtta sealt kõige pikema noa köögis dealiselt minnes tänavale oma motoriseeritud invaliidikäruga ringi sõitma ja hakkima inimesi. Seal on stiiliga, on väga julgelt ümber käidud, vahepeal on montaaž nii tihedaks tehtud, et paratamatult jääbki mulje, et tegemist on muusikavideoga ja mitte mängufilmiga. Aga see on just jälle seesama asi, mille peale ma pean uuesti tagasi pöörduma. See on Helsingi filmifestival, armastus, anarhia, kes saabki endale lubada selliseid eksperimente muudele filmifestivalidele, keegi julge võtta seda, sest et ta on niivõrd teistmoodi kino nojah, kui võetakse, siis võetakse tõepoolest samasuguse stiiliga samasuguse suhtumisega filmifestivalidele, noh, ma arvan, et ka näiteks Rotterdamis võidakse suurematest filmifestivalidest see film kindlasti ära näidata. Iseasi, kui ja milliseid auhindu ta saab, aga sellised filmid ei ole kunagi tehtud auhindade jaoks. Ja see ei ole üldse nende filmide taotlus. Aga see film tõepoolest äratas ka sinus, kes sa oled väga palju filme näinud. Eetilise dilemma, et kuivõrd õige siis on panna invaliidi mängima tõepoolest teeviancet ühiskonna liiget, kes ei sobikski nagu oma puudega siia ühiskonda, kuna see puue annab tõuke selleks, et see tegelane muutub ühiskonnale ohtlikuks ja ta tuleks senisest veelgi enam isoleerida. Et siin võivad tõepoolest inimõiguslased ju häält tõsta, et see pole õige suhtumine. Kuid samas, kui on tegemist inimesega, kellel on tõepoolest selline sügav puue ja ta tahab teha sellist filmi tahab selles mängida miks mitte talle seda võimaldada ja lõpuks me ju ei tea, mis toimub selle inimese enda peas, kuidas tema seda maailma näeb. Äkki see on tema väljaelamisviis ja kui tavaliselt ütleme mingit mõrvafilmid või, või sõjafilmid räägivad Neist inimestest, kellel on kõik tervisega kõik korras ja Nende hulgast leiab ju selliseid sarimõrtsukaid ning tõepoolest nihestunud mõttemaailmaga tüüpe, ohtlikuid, tüüpe, hoopis enam, siis ehk see film ongi juba sellega oma ülesande täitnud, ta paneb nende asjade peale mõtlema. Helsingi filmifestivali geograafiline haare läheb aina laiemaks, sel aastal näiteks oli kaasatud sinna hulgaliselt vene filme ja narvalasi d olid esindatud siis ka Ladina-Ameerika maade filmi tegijad. Muidugi USA on üks kindel maa, kuskohast alati võib oodata põnevaid uusi lähenemisi. Siin kataloogis on küll pealkirjaks pandud ameerika Ingi ja tühjade neid nii väga indi oli. Sisu poolest on nad küll sõltumatu kino oma Budjeti poolest ja väljanägemise poolest olen nad ikkagi väga kõvad tegijad. Minule puges naha alla Anderd. David Gordon Green on 29 aastane režissöör. Ma ei ole ammu juba nii ehedat filmi näinud. Ta on samal riiulil koos Jon koormani filmiga telliveranciaga siis väädlansiga. Enamus ameerika filme ei olnud probleem filmid, need olid lihtsalt situatsiooni filmid ja need olid seekord harjumatult hästi läbi mõeldud ja väga nutikad ja väga mõnusa kiiksuga tehtud filmid või navil pilaff oli väga stiilne film, stiilipuhas silm, andar, tõu oli ka väga stiilipuhas. Bee film. Graz. Pereisa koos oma kahe pojaga elab metsas. Pereisa vend tuleb vanglast tagasi, pojad saavad teada, et tegelikult on nendele parandatud päris kopsakas parandusvanaisa poolt. Kus majade all parandus peidetud on, seda nad ei tea. No seal läheb veriseks, tembokaks läheb see film. Ta on jälle niivõrd hea Händentsiga, niivõrd ja suhtumisega tehtud silm, et mul lihtsalt on alati raske kritiseerida nii luulelisi ja nii omapärast autorikinos nagu kingi Tucci kohta ei oskagi nagu midagi eriti rääkida, sellepärast et seal on lihtsalt on väga hea meel näha teise tsivilisatsiooni kino. Abstraktse üldistusjõuga oli minu arust kavad Otsolonzi Palin droomid, mis tõi tõsised küsimused. Hästi naljakas valgusse pahatihti noh, oleks pidanud hoopis nutma, aga rahvas saalis naeris, et see oli üks neid filme, kus kohas kõige rohkem vähemalt nende seansside juures, mida me vaatamas käisime. Siis rahvas tõepoolest saalis nägu rõkkas, naerda panin, droom on sõna, mida saab siis lugeda. Nii ühtepidi kui ka teistpidi ja selle tähendus ei muutu. Ning dotsolonzi film rääkis siis ühest 12 aastasest tüdrukust, kes tingimata tahab endale lõpuks ometi saada last. Et sedaviisi siis tunda ennast ühiskonna täisväärtusliku liikmena ja pakkuda lapsele seda armastust, mida on tema omana emalt saanud. Sedaviisi ta püüab sellist armastuse ketti jätkata, aga tuleb välja, et kõik ei ole üldse nii lihtne nagu ta seda on ette kujutanud, kuid ta ei taha oma unistusest loobuda. Kui sa seal siis niimoodi kokku võtta, siis võib ju küsida, et mis on siin siis see üldistus, aga üldistus tuleb välja filmi vaadates, kuna selles filmis mänginud kaheksa erinevat tüdrukut ühte sama peaosalist ja see on juba üldistus omaette. Et need peaosalised aga tõepoolest vägagi erineva suuruse ja erineva nahavärviga, nii et need probleemid, mis on võib-olla ühes ühiskonnas vägagi ilmsed valulised, ütleme siis teismeliste ellu astumine ja esimesed seksuaalsuhted probleemid igal pool ja ma arvan, et seda võib-olla dotsolons tahtiski selle filmiga näidata. Siit aga filmi juurde, mis toob teismeliste probleemid hoopis teravamalt välja tegemist inglise režissööri Thomas Clay filmiga The Great ecstasy of Robert Carmichael. Ja ka see film räägib tavalisest provintsi keskkonnast, kus siis üles kasvavad noored noh, kes teab, kes ei tea mis, mida oma eluga peale hakata. Aga see film on küllaltki šokeeriv ja jõhker ning ei saa just tagada, et kõikide noorte elu tõepoolest selline on. Mina loodan vähemalt, et mitte. Peategelaseks on noor poiss, kes mängib tšellot. Kooliorkestris on kirjandusõpetaja lemmikõpilane. Paistab, et saab ka oma vanematega väga hästi läbi, kõik tundub loobuvad, tulevik on hele, aga sõbrad on tal pätid ja narkootikume liigub seal provintsi külas päris palju ringi. Ta laseb ennast oma sõpradel kaasa vedada igasugustest imelikest kohtadesse, kus ta vist oma peaga ei tahaks minna, aga ta lihtsalt longid järgi. See film on Molotovi kokteil. Nagu ka Maicel, Haaneki filmid, phonygeynspennise ideo, seitsmes kontinent, võõrdumine ühiskonnast, kus sa tegelikult üldse ei ole omaenda peremees, sa lihtsalt ei tea, mida peale hakata iseendaga, kuna ühiskond pressib tempot peale. Muud sugulased, tuttavad pressivad tempot peale, sinust oodatakse. Okei, aga sina tahad, et asi läheks, tasapisiasi sujuks ja siis sa jäädki jalgu oma sõpradele ja ühiskonnale teiste inimeste nõudmistele. Lõpp on ultravägivaldne, see pidigi tulema sellisena, tõenäoliselt muidu ta ei oleks olnud selline film tunduda, oleks olnud üks järjekordne tasakaalukas lugu tasakaalutust noortest. Jah, see on küllaltki jõhker film, võib nii öelda ja kui tõepoolest Haaneke ei oleks eelnevalt Neid mainitud linateoseid teinud, siis oleks tegemist vägagi revolutsioonilise suhtumisega filmikunsti ja filmikunsti kaudu siis selle maailma väljendamisse. Muidugi võib ka siin teha üldistusi, see film töötab omas elemendis väga hästi ja Toomas Klei on siin tahtnud teha viiteid kogu Inglismaa ühiskonnale. Sellest annavad tunnistust kasvõi muusikavalik Edward Elgaar ja Henry pöösseli muusika, näiteks mida inglased peavad oma rahvuslikuks uhkuseks kammermuusikas ning sinna hulga taas jällegi Montaažiga sisse pandud pilte ajaloost, marssivatest, võidukatest vägedest ning poliitilistest juhtfiguuridest. Et selles suhtes oli film küllaltki ühene ja näitas just ilmselgelt, et kus kohas võivad tegelikult peituda need ühiskonnale ohtlikuks saada võivad monstrumit, kus kohas siis on see vägivald ja kurjus peidus. Ja ta peaks siis ka mõtlema panema, et mikspärast just sellistest korralikest peredest need kõige hullemad jõhkardid sirgunud. Nii palju kui külastajaid, niipalju kui erinevaid arvamusi Timo Steiner kinolevi firmast Emmbeedee ja Tiina Teraspärlist Hea meel on näha sellist karmi ja kompromissitu filmi, mille tegijateks on väga andekad, suhteliselt noored tegijad, ükskõik mis mandrilt nad ka ei tule. Et kohe siin siinkohal teeksin juttu sellisest filmist nagu teed manud shows väga andeka briti lavastaja Šein medavusi poolt. Kus, no ütleme nii, on seda raevu ja on seda armutust, mees. Võib-olla oli omane omal ajal 70.-te aastate Ameerika sellisele komp romissitamale kinokunstile on olemas filmid ka tänapäeval, mille puhul ei hoita kokku, ei hoita kokku nagu sellil näidatakse asju nii, nagu neid tahetakse näidata, ei tehta mille, kes kompromisse ja ja tulemuseks on väga kaasakiskuv asi. Mis oli sinu jaoks on selle festivali kõige meeldivam olla? Kõige meeldivamaks üllatuseks oligi võib-olla film? Jah, mille puhul ei osanudki midagi nagu oodata. Loed kataloogiteksti, mõtlen, et see võiks olla üks hea asi ja siis lähed vaatama ja siis üllatus, et see on veel parem asi, kui sa oskasid oodata, et mina pakuks oma üllataja tiitlit sellisele filmile nagu tapas. Hispaania väike selline väike rahulik tore film inimsuhetest läbi huumoriprisma. Ja ja kuidagi nad oskavad seal selliseid vaikselt kulgevat filme teha. Et et kui keegi tahab mingit võrdlusmomenti, siis kunagi PÖFFil keegi nägi sellist filmi nagu päikeselised esmaspäevad Lozlones Al-sol kus Hawyerbarademadegi täielikku hiilgerolli, siis see on oma olustiku ja atmosfääri poolest umbes samasugune vaatamiselamus, ainult et palju optimistlikum ja Aasia filmidest. Kõige suurema üllatuse valmistas järjekordselt Lõuna-Korea. Kuigi ma ei jõudnud vaadata tama ei kingi Tucci jõud filmi, aga ka Lõuna-Korea räpast tosinat silmiidot, siis Lõuna-Korea siiski ühe väga hea elamuse mulle pakkuse saali gängsteridraama Pidrussviit life. Ehk ma ei tea, kuidas seda niimoodi paugupealt eesti keeles öelda mõru elu või et kus on jälle sellist aasia filmikunstile omast noh, sellist kurblikust. Samas kurblikus ja nostalgia ja suhteliselt aeglane tempo vaheldub sellise äkitselt purskava vägivalla, aga mis samas ei tundu üldse sellise poosetamisena ja ja vägivallana vägivalla pärast, vaid mis kuidagi väga hästi läheb sisuga kokku ja mida, mis samas nagu šokeerib oma julmuses ja otsekohesus. Kui palju oli Helsingisse selliseid filme, mis jõuavad ka meile Emmbeedee kinolevisse? Terry Gilliam film Vennad Krimmid, mis armastus ja anarhia festivalil oli nii läbi müüdud, et sellele eraldatud vist ja minu teada isegi pressipääsmeid, mäed teema on ja siis läbi ja siis Itaalia kaunitar Monica Bellutši panevad kõik vendade Grimmide tuntud muinasjutud, kes uude usku nagu öeldakse, et seda soovitan kindlasti omalt poolt veel vaatama, vaatama tulla. Ja jätkub neid linateoseid teisigi. Näiteks 21. oktoobril tuleb järgmine teos Eesti kinodesse, millele ka pressipileteid ei jagatud. Helsingis ehk siis Nick parki võib öelda vaimustav plastmassi animatsioon kus taaskord on peaosades leiutaja vallas ja tema tema truu koer Gromit ehk siis täispikk linalugu nimega vallasse Gromit ja libaküüliku needus. Eesti kinodesse on oodata ka Šein Platki äärmiselt lustakat. Kriminaalfilmi Pealkirjaga kiskispenn mängus kaks Hollywoodi paha poissi Robert Downey juunior ja välja kylmer teevad absoluutselt filigraanselt rollisooritused. Helsingi festivalil tagasi tulla, siis milline oli selle festivali pettumus? Pettumus minu jaoks isiklikult sellepärast ma ei noh, ma pole kunagi kellegi teisest otsustanud ega tee seda ka edaspidi. Minu jaoks isiklikult oli film nimega plaadendons jaapani jaapani film, mida, mida reklaamiti igal pool välja, kui ta Kessigitana senise karjääri parimat rollisooritust. Jaa, jaa, kinod. Kinos sai näha filmi, mis oli üks tüüp, too vägi, vallatsemine ja jõhkrutsemine just selle jõhkrutsemise nimel, nagu et, et Accessi Kitaana mängis minu arust selles filmis just sellist noh, peaaegu et ühetaolist tegelaskuju, kes lihtsalt oli jõhkard, peksis, kolkis, vägistas ja kes ei näinud, seda kõike üldse kahetsevad, kes ei teinud läbi mingit sellist karakterile tavapäraselt filmi samast sellist arenguteed trajektoori et kusagil mingites stseenides paistis küll läbi, et temas on ka selline tiba inimlikum pool, aga selle ta summutas järgmise peksu Tseeniga küll keegi sai jälle kolkida käest. Kuigi keegi sai tema poolt jälle korralikult läbi vägistatud. Ja siis nii jäigi see tegelaskuju äärmiselt ebasümpaatseks kaugeks. No absoluutselt mingit mingit šanssi ei olnud, et sa sellele tegelaskujule tema saatusele kuidagimoodi kaasa elad. Midagi väga-väga-väga eredat ei olnud, sellepärast et ma olin päris painesid, Helsingi rammis linastunud filme juba varasematel festivalidel, kaasa arvatud tõsil Tallinnas juba näinud ja tean kindlalt, et mitmed tuttavad nägid seal neid kõige-kõigemaid filme, mida ma varem olin ära näinud. Kuidas sattus sinu arvates kokkuprogrammide valik, et niivõrd palju on just neid filme, mis eelmine aasta PÖFFil olid? No järelikult oli eelmine aasta ja valik, mis langes Helsingi maitsega kokku. No aga teada on ka see, et iga aasta on Helsingi festivalil ka PÖFFil terve hulk filme valitud ja loodame ka see sel aastal mitmeid filme. Nüüd isegi programmist ka Tallinnas näidata, sobiva praegu midagi ette ära öelda päris ära kinnitatud filme ei olegi veel kindlasti Taani film, Aadama õunad, mis, mis tegelikult oligi üks minu lemmikumaid selle aasta Helsingi festivalil. Et seda tahaks kindlasti näidata ja tood soolonzi, paindroom, sind ja siin on veel terve hulk selliseid. Ma kindlasti oskan öelda, et Tallinnas peaks näidata oma täispika dokumentaalfilmi pingviinide matk või retk. Kas Helsingi festivalil sel aastal ka mingisuguseid pettumusi sinu jaoks ei olnud? Helsingi festivali programm on piisavalt mitmekülgne, et juba natukene eeltööd tehes oskaks sealt välja valida just need filmid, mis kindlasti ei osutu pettumuseks, et ei lähegi vaatama selliseid filme, mida, mida ei taha näha. Kuigi üks film, mida ma nägin jaapani film Joyczy sai plaadendons peaosas takesse kita ja see, selle film valiti just jaapani esindajaks välisAskarile kaks ja pool tundi sellest, mismoodi ta kesigitanu oma oma peret peksab. No ei olnud päris minu maitsele, seal vaatamata oli see kaks ja pool tundi väga professionaalselt tehtud kino ja, ja ülejäänud saalitäis rahvast näisid rahunevad igal juhul saalis keegi ära ei läinud. Kui film, isegi kui ei meeldi, siis, siis temas võib ikkagi midagi olla, mis, mis ärritab või erutab ja sunnib sind seda vaatama. Ja selliseid filme on Hezi programmis ikka olnud just see anarhia pool sellest pealkirjast aitab selliseid filme metall tuua. Mida sa ütled? Ladina-Ameerika kino kohta on kahjuks nii palju, kui mina olen Helsingi festivalil käinud pole mul õnnestunud Ladina-Ameerika asjadele pihta saada, kuna noh, huvid lähevad alati teisele poole ja lihtsalt ajaliselt ei tule välja. Aga mida sa ütled? Mikspärast on Helsingi valinud juba päris mitmendat aastat oma programmi selliseid täitsa tundmatuid filmimaid nagu kasvõi Uruguai või Argentiina. Argentiina ei saanud küll väga tundmatuks hiljemaks enam nimetada, sest pikka aega on oodatud, et kust see uus uus laine või uus ja huvitav kino tuleb ja siis avastati, et Ladina-Ameerikast võikski tulla ja teadupärast Brasiiliast on päris palju juba suur filme tulnud, noh tõsi on ka näidatud ja Helsingis jumala linn ja teised sarnased. Sellepärast ongi sealtkandist päris suure ootused alati. Ja ei ole tulnud pettuda küll. Sel aastal nägin argentiina filmi noor teste, mis oli Prantsusmaaga koostöös tehtud. Väga korralik kyll samuti Brasiilia film lõuessiti. Isegi kui nad ei ole kunstiliselt nii kõrgel tasemel, kui ootaks festivali filmidest, siis, siis need annavad ülevaate kohalikust kultuurist ja, ja sellise eksootika pärast tasub alati riskide Ladina-Ameerika kinovaatamisega. Järgmine aasta läheb tagasi uute huvitavate vastama. Kindlasti see on üks koht, kus salatiga käia jaapani filmi Blodandons. Kriitika suhtes ei saa ma küll eelkõnelejatega nõustuda, sest filmi eesmärk ei peagi olema alati samastada ega meeldida. Oma sõnumi tegid aga Joyczis saia Takasse kitana selle filmiga küll selgeks sest igas riigis ja igal ajal on olemas just selliseid jõhkardeist egoist, kelle tegutsemist ees tavaliselt naabrid uksed sulgevad ja kes teab, ehk seetõttu nad tegutseda saavadki. Pealegi andis just see film koos soome dokumentaali dictators kat väga hea sissevaate Kaug-Ida lähiajalugu. Dictators, kat rääkis Põhja-Korea filmitööstuse arengust, Blood and Dons. Aga Korea immigrantidest Jaapanis pärast teist maailmasõda. See ongi see, mis teeb filmifestivali asendamatuks ekskurs kaugetesse maadesse ja nende inimeste mõttemaailmale, millest sul muidu aimugi poleks. Valik on igatahes festivalil armastus ja anarhia tehtud vaataja eest juba filmipeo pealkirjas millest pole taganetud ka 18 aasta jooksul veel festivalimuljeid, Jaak Kilmi, tõesti? On, see on armas sõnarh, üks selline festival, kus on väga lihtne orienteeruda filmides? Ma ei tea, kui palju sütelegi nagu Eesti vaatajale-kuulajale korda läheb, kes pole festivalil lihtsalt kuulad, mine juttu, kui ühtedised Täiega laiemist, kui hea on Helsingi see, kui palju raskem on Tallinnas. Aga noh, tõepoolest on see niimoodi, et, et seal on väga hea maitse, on need valikud, aga esiteks, teiseks on see, et et tõepoolest, et ei ole nagu ülepaisutatud mingisuguste geograafiliste reaalidega, onju. Ja teemadega, kõik on nii nagu nagu, nagu iga aasta. Et on mingisugused Hongkongi ja Jaapani ja Korea uut kino, on ju, mis asja niukene Kaug-Ida nišš on ju, see on Euroopat, Prantsusmaa, Inglismaa, Ameerika sõltumatut filmid ja siis veel mingisugused sellised. Oota, PÖFFil on palju sellist kuidagi lihtsalt kuhugile vahel vahepeale. Makedoonia, et ja ja Ungari, mina pole kunagi riskinud neid vaatama minna. Jah, aga sõnajalaga see konks ka, et näiteks järgmine aasta alles teeb hiph oma Aafrika ja Iraani eri. Kusjuures eelmisel aastal oli see just PÖFFil, nii et noh, see käib mingisuguste vahelduvate lainetega, selline mingite maade avastamine, kui nii-öelda Ja tõepoolest, ka Helsingi festivalil olnud, näiteks eelmine aasta oli Tai Mis seal siis Kagu-Aasia eri ja selles mõttes on muidugi, et selline kultuurne kinopublik tahab ikkagi turvaliselt avastada, uusi territooriumeid, hüvitise teha, malaaria, siis sinna lennukiga kohale sõita. Kahe ja poole tunni jooksul alla neelata mingisugune Kagu-Aasia tablett, aga sul praegu nii nädal aega pärast seda festivali juba isegi rohkem on sul meeles heledalt mingi kolm, neli filmi, mida sa julgeksid ka teistele soovitada, kui kas need tulevad kohvile või inimene reisib kusagil välismaal, satub kuhugi kinno ja midagi sellist seal liigub? Jah, vot muidugi mida peaks soovitama, on, ma loodan, et see film tuleb ka PÖFFile seal see Irokasu korreda, mitte keegi ei tea. Filmis räägib neljast lapsest, kelle ema on nad lihtsalt hüljanud ja siis kuidas nad püüavad nagu hakkama saada. Hästi lihtne ja südamlik, külm ja detailid mängijaid ja tõesti hästi nagu hinge läheb, eriti nagu lapsevanematele valus vaadata. Ja kummalisel kombel on see ka selline film, et mida sa võid tõepoolest ootama minna ka oma väikse lapsega, tema tunneb seal ennast ära. Ja noh, sealt tekiks võib olla huvitav dialoog lapsevanema ja lapse vahel vahel pärast seda filmi. Küllap vist jah. Et palju asju ära jäta mind üksi, jah, palju-palju asju saab võib-olla ära seletada ja selgeks pärast seda ja siis mis muidugi jällegi hea film, mida ma ei ole kindel, kas tulete Viljandisse, võiks tulla, on üks prantsuse film, mille nimi on inglisekeelsele ratt näo, nagu kohe praegu. Mis rääkis ühest nagu tõestisündinud loo põhjal prantsuse tüdrukust, kes armusid, araablased, kes siis sooritas panga röövija, põgenemisteekonna võttis tüdruku kaasa selline hästi napi dialoogiga, tohutult vägeva melanhoolne atmosfääriga film. Kas sa nägid seda? Jah, ma nägin ja tekkis küsimus, et et kas ei olnud seal viite ülepüütud järgida sellist 60.-te aastate uue laine, seiklus romantika stiili oli küll, jah, film oli mustvalge ja seal püüti hoiduda sellistest noh, sisekujunduslikest või muudes kujunduslikest elementidest, kas siis on need autod, mobiiltelefonid või selliseid asju kõike väldib. Et inimene, see oligi viidud tagasi tegelikult sinna. 70.-tesse on ju nagu tagantjärgi tehtud ajastasilt, eks. Natuke kunstlik maitse oli minu arust filminalide kiht ja tõesti ma praegu hakkan mõtlema, siis siis tegelikult on see isegi nagu kontseptuaalne käik, et tõesti, et kui film rääkis sündmustest, mis juhtus seitsmekümnendatel, on ju siis seitsmekümnendatel nagu kinos Ruuleski seen uus laine või noh, tegelikult temisele uues laines nagu järelejäänud õidki samal ajal pildikeele. Et, et siis nad lihtsalt kasutasid seda selle loo jutustamise. Minule see väga meeldis, ma loodan, et seal tuleb deferega, prantsuse filmi nimeks on kohe praegu tuttas hdd. Muidugi on mõtet vaadata ära need Prifti uuega on filmid ja ma loodan, et ka PÖFF neid näitab. Üks minu lemmikfilm sellel Helsingi festivalil oli Paweł Pawlikowski film Mai Sammeroflav. See on Paweł Pawlikowski on Poola päritolu briti noor režissöör ja tema film rääkis siis kahe tüdruku sõprusest ja armastusest ühel suvel. Aga hästi õhuline ilufilm oli, kas oli see noortefilm või ei saa niimoodi liigitada ja ma arvan, et seda ei saa noorte seniks. Noored võiksid üldse igasuguseid filme vaadata, mitte ainult noortefilme. Jah, väga-väga paljudel festivalidel on ju see siuke spetsiaalne ja ma ei pea, jäi ta silma, siis on ülejäänud. Võib-olla pigem on see nagu täiskasvanud inimesed, kes võiksid vaadata, seda siin ei tule vaatama noorte selline nagu noorte filmid räägid või kõnelevad väga spetsiifilise noorte auditooriumiga. Näidake siis suhtestumine justkui on nagu ajaraisk täiskasvanutele. Ütleme, et kui filmitegelased olid kaks tüdruk, kuid kaks teismelist tüdrukut, siis nende armumised ja ja vihkamised ja kõik, mis toimus nende tüdrukutega, siis suve jooksul oli nagu niivõrd naljakas ja mõistetav ka väljaspool seda nagu sihtgruppi, mis seal siis teismelised tüdrukud on ja kelle jaoks see film kindlasti oleks, väga kihvt. No üks film, mis rääkis samuti noortest tüdrukutest ja sellistest omas võtmes kasvuraskustest oli üks Helsingi filmifestivalil läbi müüdud filme, Ilus sil atsionaalovitši Innossents. Et kuidas see sulle mõjus, mina bet selle sinisega, sest mulle mulle väga meeldivad ilusad filmid, mulle meeldivad, kui filmides on ilusad tüdrukud ja süütud enesetaputööks. Lihtsalt vaatasin hinge kinni pidades, et teinekord nagu ilusad asjad annetis, mis võivad rohkem kui targad asjad. Aga see keerulise nimegalutt lutsille, Helm heinaselts oli muidugi veider asi, ma usun, et seal tulebki, PÖFFile kõneleb siis ühest 20. sajandi alguse internaatkoolis, kus õpivad tüdrukud väikesed tüdrukud, keda kasvatatakse siis mingisuguses. Konservatiivne jah, et nendest ilmselt võiksid saada siis suurepärased pere pereemad ja kõik see atmosfäär oli sellest lahe, seal natukene, natuke creepy. Aga see oli ka kõik, et nad otsad hästi lahti, et seal ei saanudki nagu aru, et, et kas tõepoolest, kas see on mingisugune unenägu või seal onu hundiga konkreetne väljend sellel asjal, et ta nagu oli kuskil piiri peal, aga võib-olla see oligi taotlus? Tead, mul on tunne, et sellega taotlus oligi teha sellist natukene ambivalents, et asja, mis tegelikult ei ole teab mis nutikas taotlus minu arust, et et kui, kui mängidagi, kui alguses selle peale, et, et kõik jääb lõpuks lahti ja me ei saagi aru, mis asi see on, siis siis see on nagu. Vaatevett miljoni naelast head vaatena, et saada aru, mis asi see nüüd oli. Petret vähemalt mulle antakse mingisugused konkreetsed mängujuhtlõngad ja ma saan ta ise nagu fosfeeldama peas. Aga kui, kui see kõik jäädakse nagu tohutud pilla-palla, nii nagu teile siis nii nagu pahatihti paljud sündis, siis moon tekkinud. No igatahes. Muuseas ka sel aastal õige mitmes kinosaalis näha ka eesti keeles kõnelevat publikut. Ja üks põnev asi veel pärast sellise koguse tänapäeva kino allaneelamist lavastab väga sageli igapäevaelus tüüpsituatsioone tüpaaži kes otsekui mõnest filmist välja astunud segafilmi elu side on tihedam, kui arvata oskame. Aitäh Helsingi.