Katariina ja herned autor Kadri Hinrikus esitab Eva Koldits. Kuulete kaheteistkümnendat osa järjeloost Katariina ja herned. Üheksa-aastane Katariina, leiab suvevaheajal uued sõbrad. Naabermajas elav vanamemm, Aliis ja Katariina vanune Martin. Eelmises osas sai Aliis kirja oma vanalt sõbralt huugord, kes kutsus teda maale külla ja lapsed tahavad ka koos tädi Alice'iga maale sõita. Rongiga maale. Targu arutamise tulemusena valmis pikk nimekiri asjadest, mida me Martiniga tädile lubasime, et temaga koos maale sõita. Esiteks me ei roni terve reisi jooksul kõrgemale kui tädi pea. Teiseks Me ei lähe tundmatus kohas ujuma. Kolmandaks me hoiame tal viksilt käest kinni, kui rongi peale läheme ja maha tuleme. Neljandaks mees, ühtegi tundmatut marjaseent ega rohulibled, mis tee peale ette satub. Viiendaks, me ei lähe kaasa ühegi võõra inimesega, kes tee peale ette satub. Kuuendaks, me ei saa päikesepistet. Seitsmendaks, meisa puuki. Kaheksandaks Me küsime vanematelt maale minekuks luba. Pole midagi parata, vähemaga ma ei nõustu. Jäi tädi Aliis vankumatuks. Leppisime kokku, et sõiduks läheb ülejärgmine päev, kui vanemad vastu ei hakka. Onni lõpetamine võis oodata kokkulepitud päeval seisiski Martin punkt kell üheksa meie väravas. Kas küsisite vanematelt luba minuga maale minemiseks? Päris tädi meile tungivalt otsa vaadates. Noogutasime. Olgu, läki siis tagasi, tuleme õhtuse rongiga. Kiirustasime kolmekesi jaama, seal oli päris palju inimesi ja sagimist. Tädi haakis end ühe käega kindlalt minu ja teise käega Martini külge. Peaasi, et ära ei kao. Korrutas ta iga natukese aja tagant. Ta paistis tõesti hirmul, lähevad nii, et küsisime Martiniga taldselt tema kõrval. Pärast mõningast otsimist leidsime õige rongi, astusime peale, saime mõnusad istekohad ja tädi laskis meil käest lahti. Nii, nüüd võib vahepeal rahulikumalt hingata, ohkas ta kergendatult. Minu meelest ei ole siin pooltki nii hirmus, kui sulle paistab. Avaldasin arvamust. Ära mitte räägigi, raputas tädi pead. Rongisõit on mu elu kõige hirmsam kogemus. Mõtlesin endamisi, et see on nüüd jälle üks täiskasvanute veidrustest. Tädi vaatas huviga aknast välja. Õnneks paistab siin praegu tõesti üsna ohutu. Siin on täiesti ohutu, Ta julgustas Martin. Küll on hea, et mul kaasa suled, teiega on hulga julgem. Ostsime ilusaid lahke naeratusega piletimüüjalt sõidupiletid ja rong hakkas liikuma. Vanasti käis kõik hoopis teistmoodi, seletas tädi meile. Minu kõige hirmsam rongisõit oli pärast sõda, kui pidime emaga maalt linna minema. Olin siis kuueaastane. Mis juhtus? Oli pime, augustiõhtu ja meil mõlemal olid käed kodinaid kompse täis. Ega rongid tol ajal kindla sõiduplaani järgi ei liikunud, tulid juhuslikult ja olid alatasa kohutavalt täis. Inimesed sõitsid isegi rongi katusel. See oleks lahe. Tädi ei teinud kuulmagi. Lõpuks rong tuli. Peatumisaeg oli hästi lühike ja tekkis kohutav tunglemine. Ja vähe sellest. Äkitselt hakkas vormile mingeid kampasid valguma. Mis kampasid? Poiss, vaeseid inimesi, kes jaamades varastasid ja röövisid. Pärast sõda valitses ju igal pool suur nälg. See oli juba nagu põnevusfilmis. Mis edasi sai? Siis juhtuski see kõige hirmsam asi, ohkas tädi. Sattusin emast lahku ja suured poisid rebisid mul pakid käest. Läbi häda pääsesin ikka rongi peale, aga ema ei paistnud kusagilt. Lootsintervedee, ehk ta trügis mõnest teisest uksest rongile ja saan temaga linnas kokku. Kas saite kokku? Ei, ema oli maha jäänud. Kujutage ette, olin ihuüksi öösel pimedas võõras linnas külma, kartsin munakas tädist, hirmus kahju. Mis sa seal pihta hakkasid? Algul ei osanud midagi teha, seisin ja vahtisin ringi, nutsin ka natuke. Siis tuli paar kena inimest küsima, mis ma seal teen ja kas midagi on juhtunud. Seletasin neile oma loo ära, need lahked inimesed tulid appi, b andsid piletiraha ja aitasid uue rongi peale, et saaksin koju tagasi sõita. Kulust terve öö, enne kui ema lõpuks kätte sain. Mis ema ütles? Pärisime Martiniga kooris. Mis tal öelda oli? Nutsime mõlemad, aga siis juba rõõmuste teineteist üles leidsime ja et midagi hullemat ei sündinud. Nüüd sain aru küll, miks tädi rongisõitu kardab. Isegi mina oleksin tema asemel kartnud. Võib olla. Ülejäänud teekonna, vahtisime aknast välja. Ent väga pikalt me enam sõita ei saanudki, sest tädi ütles, et nüüd tuleb meie peatus. Ta hoidis jälle minu ja Martini käest tugevasti kinni, kui maha ronisime. Mina hoidsin ka. Kas sinu koduni on palju maad minna? Päris Martin, oma kuus kilomeetrit. Nii palju venisid meil näod pikaks, pole häda midagi. Huugo lubas jaama vastu tulla ja meid kohale sõidutada. Mis auto tal on? Tundis Martin huvi. Kohene, et läksime jaamahoonest välja ja keerasime ümber nurga. Seal nad ongi, viipas tädi ja Liis õnnelikult muruplatsi suunas. Platsil seisis sonimütsis vanamees. Raamatu Katariina ja herned kirjutas Kadri Hinrikus, luges Eva Koldits.