Katariina ja herned autor Kadri Hinrikus esitab Eva Koldits. Kuulete kolmeteistkümnendat osa järjeloost Katariina ja herned. Üheksa aastane Katariina. Igav läheb suvevaheajal linnas ja leiab uued sõbrad. Naaber, Majas elav vanamemm, Aliis ja Katariina vanune Martin. Üheskoos võetakse ette sõit maale, et minna külla alisi kodukanti tema vanale sõbrale onu huugole. Samal ajal kui tädi Aliis ja onu Hugo teineteisele muutkui kaela langeksid, kätt pigistasid, kallistasid ja Vatrasid. Uudistasime meie Martiniga hobust. Loom seisis ülimas rahus puuvankri ees, napsas vahetevahel rohututte mälus ja seires meid suurte pruunide silmadega. See oli täielik üllatus. Me ei olnud kumbki kunagi hobusega sõitnud, aga nüüd pidi see juhtuma. Olime nii suures õhinas, et ei suutnud paigal püsida. Sosistasin Martinile. Ei, see on super üliäge, sosistas Martin vastu. Viimaks pöördusid tädi ja Liisi onu Hugo meie poole ning tädi tutvustas meid. Onu Hugo ei teinud pikka juttu, tõstis meid vankrisse heintele, ütles tädi ja Liisi enda kõrvale võttis ohjad ja sõit võis alata. Hobune sammus rahulikult läbi väikse aleviku ega lasknud end autodest ega inimestest häirida. Küll ta on armas, ei saanud oma vasikavaimustust endale hoida. Mis ta nimi on? Victoria, see tähendab võitjat Vana-Rooma võidujumalanna kandis sellist nime. Uhke värk. Ta ongi uhke ja tark loom, kiitis onu. Victoria võiks ilma igasuguse juhtimiseta siit ise koju astuda, ta teab koduded hästi. Ta on siis parem kui auto, märkis Martin. Muidugi 1000 korda parem olin veendunud. Pealegi palju ilusam kui auto, natuke pruuni on natuke punane. Sel puhul öeldakse, et hobune on kõrb, karbon punakas, jalad, lakk ja saba on mustad. Mis te arvate, kas teeme vähe kiiremat sõitu ka? Olime asfaltteelt ära keeranud ja jõudnud kitsale konarlikule külateele. Muidugi nüüd alles läks lõbusaks. Hobune tõstis tempot ning vanker rappus ja loksutas meid nii et peaaegu võimatu rääkida. Pealegi tegid krigisevad ja ragisevad rattad parajat lärmi. Hõiskasid Martinile. Hüüdiste vastuhääl värises nagu ooperilauljatel. Rullusime heintele ühest vankri servast teise, laulsime ja pidime peaaegu naerukrambid saama. No minu poolest oleksime võinud sõita. Ma ei jäädagi. Kuid ühe plangu ees pidas onu Hugo Victoria kinni. Olime kohal. Aed nägi oma pisikese saunakeksi väsinud elumaja ja lagunenud laudaga väga vahva välja. Lisaks kasvasid seal suured vanad õunapuud, mis lausa kutsusid turnima. Aga olime tädile lubanud, et ei tee seda ja kavatsesime lubadust pidada. Kas sina sündisid siin? Pärisin tädi Aliisilt. Ja ma mäletan ja tunnen siin iga puud, kivi ja kändu. Tädi tatsas ühe puu juurest teise juurde sireliheki juurest sõstrapõõsaste vahele kiikast sauna, patsutas palke lauda seinas, silitama sammalt, kivimürakas nuusutas juba õitsemist lõpetavaid ja Smiine puuris ühes kohas näpuga mulda, maitses toorest õunapabulad ja istus lõpuks maja trepile. Kas teate? Täna on minu kõige õnnelikum päev, lausus ta pärast pikka vaikust. Ja, kullakesed, ma julgesin siia tulla ainult tänu teile. Siin ei ole küll midagi karta. Istusin tädi kõrvale, täitsa mõnusalt kodune. Onu Hugo astus samuti lähemale. Ma olen siin igal suvel paar korda rohtu niitnud, et koht päris ära imetsistuks. Natuke lappisin vahepeal tare katust ka. Mõtlesin, et ehk sa ikka jõuad veel kunagi siia oma rõõmu tallu. Rõõmu tallu, imestas Martin. Rõõmu tallu, jah. Nii, selle koha nimi on ammustest aegadest saadik. Lähme nüüd sisse kah, mis me siin trepil jalutame. Tädiga, sest püsti ja pusis roostetanud luku suure võtmega lahti. Uks kriuksub avanedes sees oli hämar ja rõske ning haises hallituse järele. Tädi ja Liisi onu Hugo hakkasid suure huviga kappe, laudu, seinu ja lagesid uurima, arutledes kui pehkinud üks asi või kui tugev teine asi veel on. Meil Martiniga hakkas varsti igav. Läksime õue tagasi. Kõige põnevam siin Rõõmu talus oli ikkagi hobune. Raamatu Katariina ja herned kirjutas Kadri Hinrikus, luges Eva Koldits.