Katariina ja herned autor Kadri Hinrikus esitab Eva Koldits. Kuulete 11 kümnendat osa järjeloost Katariina ja herned. Katariinal on suvevaheaeg, kuid kõik ta sõbrad on linnast ära sõitnud. Tüdruk veedab üksi aega koduaias turnides ja sõbruneb naabermajas elava vanamemme alisiga. Lisaks saab ta sõbraks Martiniga, kes on Katariina isa, uue naise poeg. Martin tuli uuesti külla juba paari päeva pärast. Kiikasin parasjagu redelil. Ilma pikema jututa harutas Martin kotist väljas sae. Sakuid terav, sain näpu kohe veriseks, kui talle vastu jooksin ja Tööriista prooviks enda kätte. Kahmasin markinastuse aias vedeleva lauavirna juurde. Olime sealt kasutanud mõnda lippi õunapuu otsa onni ehitamiseks. Ta vedas ühe laia laua virnast välja ja hakkas sellest jupi. Saagima taipasin onnile seinad ja katuse peale. Tule hoia otsast kinni. Läksin appi. Mõtlesime tükk aega, vahepeal pidime saepuru ninast välja nuuskama, jubedalt ajas aevastama. Ooh naelad ja haamri unustasin ikka maha, oli Martin löödud. Tonksasin jalaga kivi. Haamrix võiks seda kasutada, aga nõeltega näsi keerulisem. Kirves kuluks ka ära. Siis peame tädijalisi juurde minema, võime temalt laenata. Meil oli nii suur töötuhin peale läksime joostes. Tädi tädi, meil oleks vaja kirvest või suurt pussnuga ja haamrit. Lõõtsutasime, kui meile uks avati. Heldus, mis lahti? Mehe tööd on käsil. Hingeldas Martin veretööd. Seletasime, et onni ehitamiseks mõned riistad puudu. Te ehmatasite mu poolsurnuks, tatsas tädi esikust tuppa, tulge sisse. Kõigepealt pani tädi mu veritsevale sõrmele plaastri peale Jourgitses Martini näpust pinnu välja. Kirveste ja pussnugadega ma teid küll puu otsa ei luba, teile ei tasu kauplema hakatagi. Sama hästi võiksin teid kohe kiirabisse viia. Mul on parem plaan. Tädi Aliis tõstis lagedale paar vineerist plaati, valge värvipotti, pintslid haamrikarbitäie naelu, suure tüki paksu lillelist riiet ja käärid. Meisterdage mul siin silme all, siis san ehk jaole, enne, kui te endil käed-jalad otsast saete. Asusime tegutsema. Tädi elutoast sai korralik töökoda, õmblesime pehmeid istumismatte, toksisime vineeritükkidest katust kokku ja võõrpasime selle valgeks. TÖÖ lendas, Marta Tin lõi endale ainult neli korda haamriga näpu pihta. Ja mina lõikasin oma T-särgile kogemata augu sisse. Teel paistab päris mugava sisustusega ON tulevat kiikas tädi üle ukse peabki tulema, siis saame päriselt sinna sisse kolida. Kostis Martin. Päriselt, kui isad võivad mujale kolida, siis võime ju meie ka. Sa ei mõtle ometi oma kodus tonni kolida. Martin astus tädi tuppa Martin värvi potile kaane peale. Kui ka ta ei taha, siis ta ei pea tulema, ma saan üksi ka hakkama. Muidugi tulen onni elama, plaksutasin käsi vähemalt senikauaks, kuni lumi maha sajab. Aga võib-olla võime siis käia sinu juures ennast vahepeal soojendamas, teate enne kui te oma onni minema kolite, istuge laua taha ja sööge kõhud täis. Kartulid ja kaste on pannil, ma tõmban selle segaduse siin kokku. Meie suurest meisterdamisest laiutas toas paras korralagedus, kuid tädil õnnestus ta kiiresti ära klaarida. Sa oskad nii hästi koristada, imestasin, mul on olnud kõvasti aega harjutada. Tädi tuli meie juurde lauda. Muuseas, lapsed, ma sain eile väga toreda kirja. Kellelt oma vanalt sõbralt ja naabrilt huugolt. Tema elab maal, sealsamas, kus minagi noorena kunagi elasin naabertalus. Ja mis ta kirjutas? Kutsus külla külla. Kas sa lähed maale ära? Lükkasin taldriku kolinal kõrvale. Tahaksin küll jah. Aga ega ma hästi ei julge, sinna peab rongiga sõitma ja õiges kohas maha minema ja kes teab, kuidas seal üldse kõik on? Ma olen sulle kata ju rääkinud, kui paljusid asju ma kardan. Aga mina ei karda? Mina ka ei karda, kiirustas Martin lisama. Me tuleme sinuga kaasa. Me tahame ka maale ootootoot. Pidage hoogu, lapsed. Seda asja peab tasa ja targu arutama. Raamatu Katariina ja herned kirjutas Kadri Hinrikus, luges Eva Koldits.